Rubriik: Kirikuaasta

Kuidas suhtuda kremeerimisse? Viimased manitsused.

Lõpetuseks pean ma vajalikuks viidata Vatikani teise kirikukogu reformile, mis puudutab surnukehade tuhastamist. Arvan, et sellele on paslik juhtida tähelepanu nüüd, ajal, mil mälestame oma lahkunuid. Kirikuõiguse seadusemuudatus sätestab, et need, kes ühel või teisel viisil on avaldanud soovi, et nende surnukeha pärast surma tuhastataks, peavad jääma ilma kiriklikust matusest. Jah, et neid sellest ilma jäetaks, näeb ette seadus. Selle seaduse kehtestas Vatikani teisel kirikukogul Kirik ise, kuid see on jälestusväärne. Kirik on oma olemasolu algusest saadik nõudnud, et austaksime inimihu, Püha Vaimu templit, mis on pühitsetud ristimise, armulaua, kõikide muude sakramentide ja Püha Vaimu kohalolu läbi. Kirikuõigus näeb isegi ette, et kristlase – katoliiklase – ihuliikmeid, mis on enne surma amputeeritud, ei tohi mitte mingil juhul põletada, vaid need tuleb maha matta. Näete, millist suurt austust näitab Kirik üles meie kehaosade vastu, mis on pühitsetud meie Issanda Jeesuse Kristuse armu läbi. (…)

Me peame säilitama ülima austuse lahkunute kehade vastu ja matma need maha, nii nagu kristlased on alati talitanud. Samuti peame peame austama oma surnuid ja nende matmispaiku. Hauad ja hauakivid tuleb hoida korras, sest need tähistavad meie kindlat usku surnukehade ülestõusmisse. 

(…) Elagem ühtsuses Puhastustules olevate hingedega ja palugem õndsat Neitsi Maarjat, kes oli oma Poja matmise tunnistajaks, et ta paluks meile sellist austust ja armastust oma Jumaliku Poja vastu, mida ta ise Tema surnukeha vastu tundis. Palugem ka Jeesust, et Ta annaks meile austust ja armastust siitilmast lahkunud usklike, meie surnud sõprade ja sugulaste kehade vastu.

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits

Tõlkis Loviisa Mänd

Kuidas siis saaksid Puhastustules kannatajad kiiremini Taevasse?

Nad loodavad meie abile. Jah, nad tõesti loodavad meie peale. Meie võimuses on Puhastustules kannatajatele teeneid lunastada. See ühendus, mis meil, Võitleva Kiriku liikmetel, on Puhastustules olevate hingedega, ja tõsiasi, et me saame neile arme välja teenida, tuleneb Kiriku Müstilise Ihu ühtsusest. Kannatav Kirik ja Võitlev Kirik on meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu ühenduses.

Kuna meie võimuses on Puhastustules olijatele teeneid osutada, võime me oma igapäevastes palvetes ja eriti püha Missaohvri ajal paluda Jeesuselt, et nad pääseksid kiiremini kannatustest; tegelikult me isegi peame seda tegema. See on meie kohustus, sest need kannatavad hinged tõepoolest loodavad Puhastustulest väljapääsemisel meie abile. Me saame neid aidata, pidades neid meeles palvetes, eriti püha Missa ajal.

Me saame neid aidata meeleparandustegudega, mida meil tuleb nagunii teha ka iseenda pattude lunastamiseks ja Puhastustules veedetava aja lühendamiseks või selleks, et me – kui Jumal tahab – ei peaks üldse Puhastustulle minema, vaid pääseksime otse Taevasse Tema juurde. Me peame niisiis tooma ohvreid Puhastustules viibivate hingede eest, kuid samuti selleks, et saada ise osa pühakute ja kõikide kunagi maa peal elanute teenete varakambrist, mille Kirik meile avab. Kirikul on ju teenete varakamber, mille ta saab anda hingede käsutusse, kes soovivad neid teeneid kasutada Puhastustules kannatavate hingede heaks. Et me aga võiksime neid teeneid enda ja Puhastustules olijate hüvanguks kasutada, peame palvetama ja ohvreid tooma. Nii saamegi neid aidata. See on meile arvestatav motivatsioon pühakssaamise teel, sest kui me saaksime täielikult aru sellest, kui hullusti Puhastustules kannatada tuleb, teeksime kõik, mis vähegi meie võimuses, et seal olijaid aidata ja sinna ise mitte sattuda.

(…)Seepärast tulebki meil mõtiskleda Puhastustule tõelisuse üle – me tahame ju kord saada ühendatud oma õdede-vendade, vanemate, sõprade ja ka nende arvutute hingedega, kellel ei ole kedagi, kes nende eest palvetaks. Seega peame Puhastustules olevate hingede eest sageli palvetama. Selles peaksid meid innustama surnute mälestamiseks peetava liturgia tekstid, kuid õnnetuseks ja Kiriku suureks hingevaluks on Vatikani teise kirikukogu reformid jätnud oma jälje ka neisse palvetesse.

(jätkub …) 

Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits

Tõlkis Loviisa Mänd

Milline on Puhastustules olevate hingede seisund?

Kas Puhastustules kannatajad saaksid midagi teha, et oma puhastusaega lühendada? Ei, Puhastustules ei ole saa hing enese heaks enam midagi teha. Miks? Sellepärast, et kuna see hing ei ole enam maa peal, ei ole ta enam nagu meie, kes me saame omale Jumala ees teeneid koguda. Maa peal olijate ees on valik hea ja kurja vahel ning, valides hea, teenivad nad välja tasu. Puhastustules viibivad hinged ei ole enam valiku ees.

Nad on juba kindlalt armuseisundis, pühitseva armu seisundis. Nad teavad kindlalt, et kuuluvad valitute hulka, ja see teadmine on neile otsatu rõõmu allikas. Nad teavad, et nad on määratud minema Taevasse.

Ometi kannatavad nad samal ajal kirjeldamatult, sest nad mõistavad meist palju paremini, mis on Jumal ja mida Ta on lubanud neile, kes surevad armuseisundis – Taevas ootavat igavest au. Nad kannatavad kohutavalt mõtte pärast, et nad ei ole veel väärilised Jumala juurde minema ja Temaga igavesti koos elama.

Mõeldes Jumala headusele ja halastusele, mille otsesed tunnistajad nad on, piinab neid hirmus kahetsus oma pattude pärast. Nad mõistavad väga hästi Jumala armulikkust ja teavad, et nad kannatavad seetõttu, et nad on patustanud ja seega end Jumalast lahutanud. Nad teavad, et kannavad oma pattude eest õiglast karistust, mis on vajalik selleks, et nad saaksid lõpuks puhastena Jumala auhiilgusesse ilmuda.

„Kirikul on teenete varakamber, mille ta saab anda hingede käsutusse, kes soovivad neid teeneid kasutada Puhastustules kannatavate hingede heaks.“ 

Järelikult ei saa Puhastustules viibivad hinged ise teha midagi selleks, et oma kannatusi lühendada.

(jätkub …)    

Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits

Tõlkis Loviisa Mänd

Novembrikuu jooksul avaldame mitmes osas piiskop Lefebvre’i jutluse, milles ta tutvustab Kiriku traditsioonilist õpetust Puhastustule kohta ja selle pühendumise sügavaid põhjusi.

Jutlus jaguneb järgmiselt:

1. Kas Puhastustuli on olemas? Milleks on Puhastustuld vaja?

2. Milline on Puhastustules olevate hingede seisund?

3. Kuidas nad saaksid kiiremini Taevasse?

4. Kuidas suhtuda kremeerimisse? Viimased manitsused.

Sellel nädal avaldame esimese osa.

Kas Puhastustuli on olemas? Milleks on Puhastustuld vaja?

Esiteks – kas Puhastustuli on päriselt olemas? Kui võtaksime tõena kõike, mida nüüdisajal kirjutatakse, mida isegi Katoliku Kiriku enda liikmed kirjutavad, siis langeksime kiusatusse uskuda, et Puhastustuli on pelk keskaja muinasjutt. Ei, Puhastustuli on dogma, meie usu dogma. Kes iganes keeldub uskumast Puhastustulle, on hereetik. Puhastustule olemasolu kinnitati juba 13. sajandil, Lyoni teisel kirikukogul. Hiljem, 16. sajandil – vastuseks protestantide eitavale suhtumisele – kinnitas Tridenti kirikukogu uuesti vajadust säilitada usku ja suhtuda Puhastustule olemasollu täie tõsisusega. Seega võime olla kindlad, et Puhastustuli on usudogma – dogma, mida Pühakirjast enamgi kinnitab ja toetab Traditsioon. Ometi on ka Pühakirjas lõike, mis viitavad väga selgelt Puhastustule olemasolule. Näiteks on Puhastustules kannatavate hingede eest peetava Missa epistliks lõik Makkabite raamatust, milles Juudas Makkabi saadab Jeruusalemma kaksteist tuhat talenti ja palub preestritel tuua ohvriand lahingus langenud sõdurite eest, nii et neid vabastataks kannatusteks ja lubataks siseneda Taevasse. Pühakiri lisab: „On tänuväärne mõte palvetada surnute eest“. Puhastustulele vihjab ka püha Paulus, kui ta ütleb, et mõned hinged pääsevad Taevasse otsekohe, teised aga quasi per ignem, ’nagu läbi tule’ – st ka nemad saavad taevasse, kuid läbi tule – muidugimõista viitab püha Paulus sellega puhastuse vajalikkusele nende hingede jaoks, kes ei ole Taevasse sisenemiseks täielikult valmis. Kiriku usk Puhastustulle rajaneb niisiis ühelt poolt Pühakirja viidetele, teisalt Traditsioonile, mille on meile edasi andnud Apostlid ja kirikuisad.

Milleks on Puhastustuld vaja? Sellepärast et Taevasse saame vaid täiuslikult puhastena. On kujuteldamatu, et hinged võiksid ilmuda Jumala palge ette – ühendusse Jumalaga, ühendusse, mis ületab kogu meie mõistmise piirid, siseneda Jumalikkusesse endasse, saada osa Jumala valgusest –, olles seisundis, mis on risti vastupidine Jumala auhiilgusele, puhtusele, pühadusele. See on mõeldamatu. Seepärast peavad need, kes on surnud armuseisundis, kuid ei ole täielikult puhastatud ehk vabastatud andeksantava patu eest määratud karistusest, ja need, kes on surnud andeksantava patuga hingel, läbima puhastuse, mis teeb nad vääriliseks Jumala palge ette astuma. See on täiesti loomulik, sest me ei tohi unustada, et isegi kui patt on andeks antud, jätab see meie hinge kahjustuse. Hingel ei ole küll enam moraalset süüd, kuna patt on patukahetsuse sakramendi läbi andeks antud, kuid sellegipoolest on hing haavatud, saanud defekti, mis on vaja parandada. Tema seisundit võib võrrelda kahetseva inimesega, kes on oma naabrilt varastanud. Varas ei pea mitte ainult end süüdi tunnistama ja pattu kahetsema, vaid ka naabrile tekitatud kahju korvama. See võrdlus käib kõigi pattude kohta, mille me oleme sooritanud. Me oleme tekitanud kahju, ebaõiglust ja peame selle hüvitama, isegi kui patt ise on juba andestatud. Seetõttu jäävadki hinged Puhastustulle seni, kuni nad on täielikult ära kandnud karistuse pattude eest, mis neile andeks antud on.

(jätkub …)

Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits

Tõlkis Loviisa Mänd