“Sinu poole tõstan oma hinge, mu Jumal, Sinu peale ma loodan!“
Sinu poole tõstan oma hinge, mu Jumal, Sinu peale ma loodan, ärgu ma punastagu; ärgu naergu mind mu vaenlased, sest kõik need, kes Sind igatsevad, ei satu segadusse. Oma teid, Issand, näita mulle ja oma radasid õpeta mulle.(Ps. 24:1-4)
Advendiaja liturgia algab ootamise ja usu hüüuga, mida korrates muutub Kirik üha valjumaks ja valjumaks, kuni jõulude eel ta hüüab: “Tule!”. Kirik palub Kristuse tuleku eest oma usklike hingedesse, et valmistada neid ette Kristuse sünni püha väärikaks tähistamiseks ja Issanda teiseks tulekuks auhiilguses.
Advendi I pühapäeva Missa laulud on võetud 24. psalmist, mis väljendab suurepäraselt hinge seisundit Advendi ajal. Me tunnistame oma armetust ja patusust ning igatseme õndsust. Meie igatsust väljendab kirikupalve, milles pöördutakse otse Jumala Poja poole ja palutakse Jumala külastust.
Lugemine kutsub üles koostööks armuga. Evangeelium kuulutab ette Päästja teist tulemist auhiilguses, mis heidab valgust tervele maisele elule. “Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!”
Vaikses palves (Secreta) me palume head ettevalmistumist kohtumiseks Jumalaga, kes on meie algus ja eesmärk.
Advendi I pühapäeva kirikupalve:
Me palume, Issand, ärata oma väge ja tule, et Sinu kaitse ja vabastuse läbi saaksime päästetud meie pattude ähvardavatest hädaohtudest. Aamen.
Advendi I pühapäeva lugemine (Püha apostel Paulusekirjast roomlastele, 13:11-14)
“Vennad! Teadke, et käes on tund meil juba unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me kord uskusime. Öö on lõpule jõudnud ja päev läheneb. Heitkem siis kõrvale pimeduse teod ja rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses,vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega.“