Rubriik: Kirikuaasta

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistle (1Ts 4:1–7)
Vennad! Me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite. Te ju teate, millised korraldused me teile oleme Issandas Jeesuses andnud. Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, et ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda asjaajamises, sest Issand maksab kõige säärase eest kätte, nii nagu me oleme seda teile ka enne ütelnud ja tunnistanud. Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele, Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Evangeelium (Mt 17:1–9)
Sel ajal võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!” Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”

KRISTUSE KIRGASTUMINE

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, lase oma armul minus võidutseda ja tee mind vääriliseks osalema Sinu aurikkas kirgastumises.

MÕTISKLUS

Jeesuse hing, mis on Sõnaga ühendatud, sai kogeda õndsalikku nägemust (visio beatifica). Õndsaliku nägemusega peaks kaasnema ihu kirgastumine, kuid Jeesus ei tahtnud seda. Oma maise elu jooksul soovis Jeesus olla võimalikult meie moodi ehk meie „patuse loomuse sarnasuses“ (Rm 8:3). Et aga kinnitada oma apostlite usku, kes olid kohkunud Jeesust ootavatest kannatustest, lubas Ta Tabori mäel mõneks hetkeks oma õndsa hinge kirkusel särada. Peetrus, Jaakobus ja Johannes said näha kirgastunud Jeesust: „Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus“. Nad olid sellest vaatepildist täiesti pimestatud, olgugi et Jeesus, kelle kogu kirkuse nägemine olnuks inimesele talumatu, lasi neil näha vaid ühtainust kiirt.

Kirkus on armu vili. Jeesuse piiritu arm peegeldub lõpmatus auhiilguses, mis Teda täielikult kirgastab. Midagi sarnast sünnib ka meiega: arm viib meid „kirkusest kirkusesse“ (2 Kr 3: 18), kuni ühel päeval jõuame õndsaliku nägemuseni Jumalast Taevas. Kui arm kirgastab, siis patt aga tumestab ja moonutab seda, kes pattu langeb.

Tänases evangeeliumis tuleb esile tihe seos Jeesuse kirgastumise ja kannatuse vahel. Mooses ja Eelija ilmusid Tabori mäel kummalegi poole Jeesust ja vestlesid Temaga. Püha Luuka järgi rääkisid nad just nimelt Jeesuse kannatusest ja surmast: „[…] kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia“ (Lk 9: 31).

Sellega soovis Jumalik Õpetaja oma jüngritele selgeks teha, et mitte kellelgi – ei Temal ega neil endalgi – pole võimalik jõuda kirgastumiseni ilma kannatusteta. Sama õppetunni andis ta hiljem kahele jüngrile Emmause teel: „Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?” (Lk 24: 26). Patu tüsistusi ei saa parandada muudmoodi, kui vaid puhastava kannatuse läbi.

KÕNELUS

„Vaid Sind ma armastan, mu Jumal. Vaid Sind ihkan otsida ja järgida, Sulle üksi olen valmis järgnema. Ma tahan olla täielikult Sinu käsutuses. Ma palun Sind, et sa mind käsiksid, kuidas iganes Sa tahad; kuid tervenda mind, ava mu silmad, et ma näeksin Su vähimatki märguannet. Tee mind täielikult terveks, et ma võiksin Sind ära tunda. Ütle mulle, kuhu pean suunama oma pilgu, et Sind näha, ja ma loodan, et suudan täita kõik Sinu käsud.“ (Püha Augustinus)

Luba mul Sind järgida, oo Jeesus, mitte ainult Tabori, vaid ennekõike Kolgata mäele. Tabori mäe valgus ja sära tõmbavad mind, ma tahan näha Su nägu, oo mu Jumal, kasvõi ainult hetkeks. Kolgata on öö, üksindus ja lein, mis mind kohutab. Pimeduses aga seisab rist, millel ma näen Sind, armastuse pärast risti lööduna. Ma näen Su palet, mitte kirgastununa, vaid valust moondununa, mis on meie pattude tagajärg!

Oo Jeesus, hävita minus patt, mis moonutab Sinu palet ja minu hinge – hinge, mis on loodud Sinu näo järgi. Et see hävitustöö aga võiks sündida, pean ma osa saama Sinu Kolgata teest, Sinu ristist. Suvatse siis, oo Issand, ühendada oma kannatusega kõik minu elu suured ja väiksed kannatused, et need mu puhastaksid ja valmistaksid mind ette tõusma valgusest valgusesse, kuni olen Sinus täielikult kirgastunud.

Tabori mäe valgus ja hiilgus julgustavad mind. Tänan Sind, oo Issand, et oled mul lubanud, olgugi et vaid korraks, mõtiskleda Sinu kirkuse üle ja tunda rõõmu Sinu lohutusest. Tugevama ja julgemana laskun ma nüüd Tabori mäelt, et järgneda Sulle ja ainult Sulle Kolgata mäele.

Tõlkis Loviisa Mänd

„Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”

Epistel 2Kr 6:1-10
Vennad! Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad – ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.

Evangeelium Mt 4:1-11
Sel ajal viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus
vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.

SUUR LAHING

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, ma pöördun vaimus koos Sinuga kõrbesse; õpeta mulle, kuidas saada võitu liha, uhkuse ja ahnuse kolmekordsest kiusatusest.

MÕTISKLUS

Täna, mil paastuaeg tõeliselt algab, kannustab Kirik meid astuma võitlusse patu vastu, võitlusse, mis viib meid võiduka Ülestõusmiseni. Meie eeskuju on Jeesus, kes ise vabana maistest himudest soovis lasta kuradil end kiusata, et ta võiks „kaasa tunda meie nõrkustele“ (Hb 4:15).

Kui Jeesus pärast neljakümnepäevast karmi paastu vaevles näljapiinades, ahvatles Saatan teda kive leivaks muutma. Tõsist meeleparanduse ja enesesalgamise teekonda ei saa läbida ilma valu ja vaevata – sel teel tuleb vastu seista kiusatustele, mis õhutavad meid oma loomuse nõrkustele alla vanduma. See on aeg, mil peaksime kuradi kiusamisele vastama Jeesuse sõnadega: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4: 1–11). Maisest toidust palju enam sõltub inimese elu Jumala tahtest. Olles selles kindlalt veendunud ja usaldades jäägitult Jumala ettehooldust, leiame endas jõudu puudust taluda.

Järgmiseks kiusas Saatan Jeesust uhkusega. „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, […] ja inglid kannavad sind kätel“. Säärane ime oleks pälvinud rahva imetluse ja vaimustuse, kuid Jeesus teadis, et Ta Isa oli Tema jaoks välja valinud hoopis teise tee – alanduse, mitte triumfi; risti ja surma, mitte maise kuulsuse tee. Kuna Jeesus ei soovinud määratud teelt kõrvale kalduda, seisis ta uhkuse kiusatusele kindlalt vastu. Tõhusaim viis uhkuse ja edevuse kiusatusest võitu saada on vabatahtlikult teha midagi sellist, mis meid teiste silmis alandab ja pisendab.

Nüüd ründas Saatan Jeesust uuesti, meelitades teda sedakorda ahnusega. „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad“. Jeesus aga vastas: „Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teeni ainult teda!” Kelle süda on kindlalt Jumala juures, ei lase end iialgi kadedusel ega maistel hüvedel Jumala teenistusest ära meelitada. Peaks side Jumalaga aga nõrgenema või katkema, võib ahnus eksiteele viia isegi need, kellel on tõsine kutsumus Jumalat teenida.

KÕNELUS

„Issand Jumal, meie Isa; Elu, millest kõik elavad, ilma milleta oleks kõik surnud – ära jäta mind kurjade mõtete ja uhkuse meelevalda. Kisu mu südamest välja kõik himud, ära anna mind saagiks jultunud ja meeletule vaimule. Võta mu süda enda juurde, et ma alati mõtleksin Sinule. Anun Sind, aita mind nüüd, mu Lunastaja, et ma ei vanguks oma vaenlaste ees ega langeks lõksudesse, mida nad mu teele seavad, et mu hinge alandada. Päästa mind, et minust ei saaks naerualust Sinu vaenlastele, kes Sind vihkavad. Tõuse, Oo Issand, minu Jumal ja mu tugevus, ja Su vaenlased kaovad ning vihkajad pagevad Su eest.

Nagu vaha sulab tules, nõnda kaovad patused Su palge eest. Ma peidan end Sinusse ja, täidetuna Sinu heldusest, rõõmustan koos Su lastega. Ja Sina, Oo Issand Jumal, vaeslaste Isa ja kaitsev Ema, laota oma tiivad meie üle, et me võiksime nende all leida varju oma vaenlase eest.“ (Püha Augustinus)

Ma usaldan end Sinu hoolde, mu Jumal ja Päästja! Eriti kiusatuste ajal tahan ma kahekordse usaldusega Sinus varjupaika otsida, sest „Sina oled mu kaitse ja kisud mind välja linnupüüdja paelust ning kõigist hädadest. Sa katad mind oma tiivasulgedega ja ma olen kaitstud. Sinu ustavus varjab mind nagu kilp ning ma ei karda siis öö õudusi ega noolt, mis lendab päeval; ei pimedas luusivat katku ega keskpäeval ründavat kurja vaimu. Sina oled mu lootus, Issand; Sina oled mu varjupaik, oo Kõigekõrgem! Sa oled käskinud oma inglitel hoida mind kõigil mu teedel; kätel nad kannavad mind, et ma oma jalga ei lööks vastu kivi“. (vt Ps 90: 3–12)

Tõlkis Loviisa Mänd

Alljärgnevate mõsitkluste autor on isa Maria Magdalena Gabriel OCD. Katkendid pärinevad tema raamatust “JUMALA LÄHEDUS – Mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“

Jumala ligiolek: Ma tulen Sinu palge ette, Issand; valgusta oma valgusega igavesi tõdesid ja ärata minu hinges siiras soov pöörduda.

MÕTISKLUS

Tänane liturgia on kutse meeleparandusele. Tuha päheraputamise ajal lauldakse: „Vahetagem oma rõivad, katkem end kotiriide ning tuhaga; paastugem ja nutkem Issanda ees.“ Nende sõnadega kutsutakse meid üles ihulikule patukahetsusele, mis on ette nähtud eriti praeguseks ajaks. Sellele järgneb kutse pöördumisele: „Lunastagem patud, mille oleme sooritanud.“ Lihasuretamise eesmärk on vaimne meeleparandus: alandlikkus, eksimuste tunnistamine, südamest tulev kahetsus ja oma elu muutmine.

See on päeva kõige olulisem mõte. Tänasest epistlist loeme: „Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided“ (Jl 2: 12–13). Südame kahetsus ja pöördumine on esmatähtsad, sest ihulikud patulunastusteod, mis ei lähtu kahetsevast südamest, on väärtusetud. Samas on lihasuretamine vahend, mis valmistab hinge ette pöördumiseks. Prefatsiooniski lauldakse: „Oo Jumal, paastu läbi sa vaigistad patu, ülendad hinge ning annad talle jõudu ja tasu.“ Kes soovib jõuda hinge pöördumiseni, peab vabatahtlikult vastu võtma selle saavutamiseks vajaliku vahendi, ihuliku patulunastuse. Tuleb meeles hoida, et lihasuretamine saab oma tähenduse ja väärtuse südamest tulevast kahetsusest, kuid samas sünnib siiras kahetsus just ihuliku patulunastuse kaudu. Need kaks on lahutamatult seotud.

Tänane Evangeelium täpsustab, et igasugune patulunastus tuleb kanda siiralt ja rõõmuga, ilma tühise edevuseta: „Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist“ (6Mt 16–21). Edevus ja uhkus muudavad karmimagi patulunastusteo mõttetuks, mõnikord lausa patuks; nad hävitavad lihasuretuse väärtuse ja taandavad selle tühjaks vormitäiteks. Seetõttu tuleb liha suretades üritada veel enamgi suretada oma enesearmastust.

KÕNELUS

„Oo Jeesus, kui pikk on inimese elu, kuigi tavatseme öelda, et see on lühike! See on lühike, oo Jumal, kuna selle kaudu peame saavutama igavese elu; ometi näib see pikana hingele, kes igatseb kiiresti Sinu juurde jõuda. Oo mu hing, sa saad puhkama siis, kui lased end neelata ülimasse headusesse; kui sa tead seda, mida Tema teab, armastad, mida Tema armastab, ja tunned rõõmu sellest, millest Tema rõõmu tunneb. Siis ei kõigu su tahe enam ega kaldu kõrvale õigelt teelt, sa saad igavesti tunda rõõmu Temast ja Tema armastusest. Õndsad on need, kelle nimed on kirjutatud Eluraamatusse! Kui sinu oma on seal, miks oled sa siis kurb, mu hing, miks oled sa mures? Looda Jumala peale, kellele ma tunnistan oma patud ja kelle halastust kuulutan. Ma laulan Talle kiidulaulu ega lakka õhkamast oma Päästja ja Jumala poole. Loodetavasti saabub ükskord päev, mil kohas, kus pisaratel ja hirmul on lõpp, saab mu auhiilgus Talle kiituseks ja mu südametunnistus vabaks kahetsuse kibedusest. Oo Issand, ma pigem elaksin ja sureksin lootuses ja igavese elu igatsuses, kui omaksin kõike loodut ühes selle kaduvate hüvedega. Ära hülga mind, oo Issand! Ma loodan sinule ega pea pettuma. Anna mulle jõudu Sind alati teenida ja tee minuga nii, nagu soovid.“ (Püha Avila Teresa)

Kui mind vaevab mälestus minu truudusetusest, meenutan, Issand, et „kui me iganes kahetseme, et oleme Sind solvanud, unustad Sa kõik meie patud ja kurjuse. Oo lõputu headus! Mida enamat võiksin ma soovida? Kes ei punastaks häbist, paludes Sinult nii paljut? Nüüd on aga soodne aeg paluda, mu halastav Päästja, ja võtta vastu, mida Sa pakud. Sa igatsed meie sõprust. Kes saaks keelduda Sulle seda andmast, Sulle, kes Sa ei keeldunud valamast meie pärast oma verd ja ohverdamast oma elu? Mida Sina palud, ei ole kõneväärt! Meile valmistab suurimat rõõmu seda Sulle pakkuda.“ (Püha Avila Teresa)

Tõlkis Loviisa Mänd

Igal aastal paastuaja alguses asetatakse meile tuhka pea peale. See tseremoonia on palju enamat kui lihtsalt formaalsus.
Ärgem unustagem, et vastuvõetud tuhk on esmalt preestri poolt õnnistatud. Tuha õnnistamise palveid tasub teada ja nende üle mõtiskleda.

Need palved on meile oluliseks õpetuseks, sest need annavad meile edasi tuha pealepanemise tähenduse; need näitavad meile armu, mida Püha Kirik meie jaoks palub; need selgitavad meile armu, mida saame tuha pealepanemisest ammutada, kui võtame selle vastu õige meelelaadiga.

P. Issand olgu teiega. R. Ja sinu vaimuga.

P. Palvetagem. – Kõigeväeline igavene Jumal, säästa patukahetsejaid ja halasta palujatele; ning raatsi saata taevast oma püha ingel, kes õnnistagu ja pühitsegu seda tuhka, et see saaks päästvaks vahendiks kõigile, kes Sinu püha nime alandlikult anuvad, süüdistavad end südametunnistuses oma pattudes, nutavad Jumaliku headuse palge ees oma süütegude pärast ja siiras ning alandlikus palves paluvad Sinu isalikku leebust. Kingi oma püha nime appihüüdmise läbi, et kõik, kelle pea peale nende pattude lunastuse märgiks seda tuhka raputatakse, pälviksid ihuliku tervise ja kaitse oma hingele. Kristuse meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Jumal, sa ei taha patuste surma, vaid nende patukahetsust: vaata armulikult inimliku seisundi nõrkuse peale ja raatsi oma armastusest õnnistada seda tuhka, mida me oma alandlikkuse väljendamiseks ja andestuse pälvimiseks oma pea peale raputame; et, kui me tunnistame, et oleme põrm ja oma süütegude karistuseks muutume põrmuks, võiksime Sinu halastusest pälvida kõikide oma pattude andestuse ja kõigile patukahetsejatele lubatud tasu. Kristuse, meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Jumal, sa lased end liigutada alandlikkusest ja lepitada hüvitustegudest: pööra oma kõrv armastavalt meie palvete poole ja vala oma sulaste üle, kelle pead on kaetud selle tuhaga, oma õnnistuse arm, täida neid kahetsuse vaimuga ja kingi neile tegusalt see, mida nad õigusega paluvad, kinnita neile antud ande püsivatena ja hoia rikkumatutena. Kristuse, meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Kõigeväeline igavene Jumal, Sa kinkisid Niineve elanikele, kes tuhas ja kotiriides pattu kahetsesid, oma andestuse ravimi: kingi armuliselt ka meile jäljendada neid oma hoiakuga, et meiegi saaks Sinu andestuse osalisteks. Meie Issanda…R. Aamen.

Õnnistatud ja armurikast Paastuaega !

«Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?» «Issand, et ma jälle näeksin!» «Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!» Ja otsekohe nägi ta jälle (…)

“Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.”

Pimeda nägijaks tegemine sümboliseerib inimsoo päästmist (evangeelium). Apostel Pauluse leegitsev armastuse ülistus (epistel) avab meie hinge üleloomuliku ümberkujundamise sügavama tähenduse, mis toimub hinge vabastamisel patu pimedusest Jeesuse Kristuse toodud lunastuse läbi.

Introitus Ps 30:3–4 ja 2
Ole mulle kaitsjaks Jumalaks ja pelgupaigaks ja rutta mind päästma, kuna minu kindlus ja minu pelgupaik oled Sina ja oma nime pärast juhatad ja elatad Sa mind. V. Sinule loodan ma, Issand, ärgu sattugu ma iial segadusse; oma õigluses vabasta mind ja päästa mind. Au olgu…

Kirikupalve
Me palume Sind, Issand, kuule armulikult meie anumist: vabasta meid patu köidikutest ja hoia kõige kurja eest. Aamen.

Epistel Kr1, 13:1–13
Vennad! Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga
suurim neist on armastus.

Graduaal Ps 76:15–16
Sina oled Jumal, kes üksi teeb imet, Sa oled oma vägevuse teinud avalikuks paganarahvaste seas. Sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva, Iisraeli ja Joosepi lapsed.

Tractus Ps 99:1–2
Hõisake Issandale, kõik ilmamaad! Teenige Issandat rõõmuga, tulge Tema palge ette hõiskamisega! Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja Tema omad me oleme, Tema rahvas ja Tema karjamaa kari.

Evangeelium Lk 18:31–43
Sel ajal võttis Jeesus endaga need kaksteist ja ütles neile: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.» Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis: «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: «Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?» Tema aga ütles: «Issand, et ma jälle näeksin!» Ja Jeesus ütles talle: «Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!» Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.

Ofertoorium Ps 118:12–13
Kiidetud ole Sa, Issand, õpeta mulle oma määrusi! Oma huultega ma loen üles kõik Sinu suu seadused.

Secreta
Issand, me palume Sind, et see ohvriand kustutaks meie eksimused ning teeks pühaks Sinu teenijate ihu ja hinge selle ohvri pühitsemiseks. Aamen.

Kommuniooni antifoon Ps 77:29–30
Nad sõid ja nende kõhud said täis ja Issand täitis nende soovi; neid ei jäetud ilma sellest, mida nad soovisid.

Kommunioonijärgne palve
Me palume Sind, kõigeväeline Jumal, et taevane toit, mida me vastu võtsime, kaitseks meid kõige kurja eest. Aamen.

Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.

Püüdkem selle kuu jooksul palvetada püha Joosepi litaaniat kas iga päev või nii tihti kui võimalik!
See litaania annab hea võimaluse mõtiskleda püha Joosepi maise elu ülesannete, tema vooruste, ülevate tiitlite ja rohkete kaitsepühaku rollide üle.

Kõige lühema kindlakujulise kokkuvõtte p. Joosepi auväärsusest leiamegi p. Joosepi litaaniast, mille kinnitas p. Pius X (Giuseppe (Joosep) Sarto) aastal 1909. Erinevalt vanematest litaaniatest, mis kujunesid välja eraldiseisvatest ning enam-vähem omavahel sidumata palumistest, jaguneb p. Joosepi litaania selgepiirilistesse
loogilistesse rühmadesse.

Esimeses rühmas on seitse tiitlit, mis kujutavad püha Joosepi rolli maa peal:

kaks tiitlit viitavad tema kuninglikule päritolule kui ettevalmistusele Messia tulekuks: Auväärne Taaveti võsu ja Patriarhide valgus.
kaks tiitlit puudutavad tema sidet Maarjaga: Jumalasünnitaja peigmees ja Neitsi kasin kaitsja.
kaks tiitlit kirjeldavad tema sidet Jeesusega: Jumala Poja toitja ja Kristuse hoolas kaitsja.
viimane tiitel tunnustab teda Püha Perekonna peana: Püha Perekonna pea.

Teises rühmas loetletakse püha Joosepi kuus erilist voorust:
õiglus, kasinus, tarkus, vaprus, kuulekus ja ustavus.

Kolmas rühm sisaldab nelja tiitlit, mis on antud meile eeskujuks, mida järgida: Kannatlikkuse peegel , Vaesuse armastaja, Töötegijate eeskuju ja Koduse elu ehe.

Viimane rühm koosneb seitsmest palumisest, mis näitavad tema rolli meie elus ja meie pühitsemises: Neitsite kaitsja, Perekondade tugi, Õnnetute lohutus, Haigete lootus, Surijate eestkostja, Kurjade vaimude kohutus, Püha Kiriku kaitsja.

Tänase Missa, nagu ka eelmise pühapäeva Missa laulud väljendavad nii inimese armetut seisundit peale pattulangemist kui ka tema usku päästmisesse.

Epistli lugemise valiku määras paavsti Missa p. Pauluse basiilikas. Tundub, et sellesse kirja valas p. Paulus kogu oma hinge, niivõrd suurepärane on selle keel. “Kuid Tema (Issand) ütles mulle: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks». Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõrkusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.”

Tänane evangeelium esitab veel ühe tähendamissõna koos Jeesuse selgitusega. Evangeelium kujutab Jumalat hea seemne külvajana ja kirjeldab tingimusi, mis on vajalikud, et see seeme meis head vilja kannaks: “Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda heas ja üllas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad”.

Introitus Ps 43:23-26
Tõuse, Issand! Miks Sa magad? Tõuse üles, ära tõuka meid ära jäädavalt! Miks Sa pöörad ära oma palge ja unustad meie vaeva? Meie ihu on kinni maa küljes: tõuse, Issand, aita meid ja vabasta meid. V. Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud.

Kirikupalve
Jumal, Sa näed, et me ei looda ühelegi omaenda teole: anna meile armuliselt, et rahvaste Õpetaja eestkoste kaitseks meid kõikide hädade eest. Aamen.

Epistel 2Kr 11:19-33; 12:1-9
Vennad! Te sallite meeleldi rumalust, olles ise arukad. Te ju sallite, kui keegi teid orjastab, kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib, kui keegi ülbitseb, kui keegi lööb teid näkku. Häbi pärast tunnistan, et meie oleme olnud liiga nõdrad. Mida aga keegi söandab – ma räägin rumaluses –, seda söandan minagi. Nemad on heebrea mehed. Mina ka. Nemad on Iisraeli lapsed. Mina ka. Nemad on Aabrahami sugu. Mina ka. Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt – mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus. Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend, mind on kolm korda keppidega pekstud, ükskord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes; tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti; peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast. Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda kiusatakse, ja mina ei süttiks? Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle. Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes olgu kiidetud igavesti, teab, et ma ei valeta. Damaskuses valvas kuningas Aretase ametimees damasklaste linna, et mind kinni võtta, ja mind lasti korviga läbi müüriakna alla ning ma pääsesin tema käest. Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu. Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde. Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest – kas ta oli ohus, seda ma ei tea, või kas ta oli ohust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab –, tõmmati kolmanda taevani. Ja ma tean, et sama inimest – kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab – tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida. Selle inimese üle ma kiitlen, iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle. Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma rääkisin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb, ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid Tema ütles mulle: «Sulle piisab Minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks». Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõrkusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.

Graduaal Ps 82:19 ja 14

Teadku paganarahvad, et Su nimi on Jumal, Sina üksi oled Kõigekõrgem üle kogu maailma. V. Mu Jumal, tee nad ohakakera sarnaseiks, nagu põhk tuule kätte!

Tractus Ps 59:4; 6

Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle. V. Paranda ta praod, sest ta kõigub! V. Et Sinu valitud põgeneksid ammu eest ja saaksid vabastatud.

Evangeelium Lk 8:4-15
Kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: «Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.» Seejärel ta hüüdis: «Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!» Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: «Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.

Ofertoorium Ps 16:5-7
Täiusta mu samme Sinu jälgedes, et mu sammud neist kõrvale ei kalduks. Kalluta oma kõrva ja võta kuulda mu sõnu, osuta oma imelist halastust, Issand, kes Sa päästad neid, kes Sinu peale loodavad.

Secreta
Ohver, mida me Sulle toome, Issand, elustagu ja kaitsku meid alati. R. Aamen.

Kommuniooni antifoon Ps 42:4

Ma astun Jumala altari ette, Jumala ette, kes on mu nooruse rõõm.

Kommunioonijärgne palve
Me palume Sind alandlikult, kõigeväeline Jumal, luba neil, keda Sa kosutad oma sakramentidega, Sind väärikalt teenida ka Sulle meeldivate kommete läbi. Aamen.

Innustavaid tsitaate pühakult

Bernadette Soubirous oli kõigest 35-aastane, kui ta 16. aprillil 1879 tuberkuloosi suri. Paavst Pius XI kanoniseeris ta 54 aastat pärast tema surma, 8. detsembril 1933, Pärispatuta Saamise pühal.

Tema pühakupäev määrati sümboolsele kuupäevale – 18. veebruarile, mis on kolmanda ilmumise päev ja täpselt nädal pärast Lourdes’i Jumalaema püha.

Bernadette Soubirous ei ole pühak mitte temale osaks saanud ilmumiste tõttu, vaid tänu oma kristlikule elule, mis oli alandlik ja kuulekas, hooliv teiste, eriti haigete vastu.

Allpool toodud sisukad ja väärtuslikud tsitaadid annavad tunnistust sellest, kes ta oli ja milline oli tema tee pühaduseni. Olgu tema eeskuju meile innustuseks ja abiks!

Slaidiseansi täisekraanil ja muusikaga vaatamiseks

kliki siia

Vaikne ja väikeseformaadiline slaidiseanss: SIIN ALL

Isikupärastatud lugemistempo jaoks vahetage slaide käsitsi

Tõlkis Siivi Mänd

“Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?“

SEPTUAGESIMA AJAL, MIS EELNEB PAASTUAJALE, VÄLJENDAB LITURGIA INIMLOOMUSE KOHUTAVAT SEISUNDIT. KRISTLIKU LOOTUSE TÄIE JÕUGA, MIS PÕHINEB KRISTUSE TOODUD LUNASTUSEL, HÜÜAB INIMENE SIISKI JUMALA POOLE.

SEPTUAGESIMA PÜHAPÄEV

Inimene, keda on õiglaselt karistatud tema pattude eest, on täielikult teadlik oma armetust seisundist ja anub Jumalalt halastust. (Kirikupalve)

Tänane evangeelium julgustab meid vastama Jumala kutsele, mis on suunatud kõikidele inimestele ja igale põlvkonnale. Mis iganes on selle kutse esitamise aeg, kutsub Jumal meid töötama oma õndsuse nimel Tema viinamäel.

Introitus (Ps 17:5–7)

Mind ümbritsesid surma ägamised, põrgu valud ümbritsesid mind; ja oma kitsikuses hüüdsin Issandat ja Ta kuulis oma pühast kojast minu häält. V. Armastan Sind, Issand, mu tugevus: Issand on mu kindlus ja mu pelgupaik ja mu vabastaja.

Kirikupalve

Me palume Sind, Issand, võta kuulda oma rahva palveid, ja kui me oma pattude pärast õiglaselt kannatame, vabasta meid oma püha nime auks oma halastuse läbi. R. Aamen.

Epistel (2Kr 9:24-27; 10:1-5)

Vennad! Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuid auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saaksite! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma karistan oma ihu ja sunnin ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks. Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres, ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased.

Graduaal (Ps 9:10-11; 19–20)

Issand on abimees edus ja kitsikuses: Sinu peale loodavad need, kes Sind tunnevad, sest Sa ei jäta neid, kes Sind otsivad, Issand. V. Sest vaest ei unustata jäädavalt, vaeste kannatlikkus ei kao igaveseks: tõuse, Issand, ärgu võitku inimene.

Tractus (Ps 129:1-4)

Sügavikest hüüdsin ma Sinu poole, Issand: Issand, võta kuulda mu häält. Olgu Su kõrvad pööratud oma sulase palvele. Kui Sa, Issand, pead meeles patte, Issand, kes siis pääseks? Sest Sinu juures on halastus ja Sinu seaduse pärast ootasin Sind, Issand.

Evangeelium (Mt 20:1-16)

Neil päevil rääkis Jeesus oma jüngritele järgmise tähendamissõna: Taevariik on pereisa sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas. Ja ta ütles neilegi: «Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!» Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: «Mis te siin kogu päeva jõude seisate?» Nad ütlesid talle: «Meid ei ole keegi palganud.» Ta ütles neile: «Minge ka teie viinamäele!» Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: «Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!» Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid pereisa üle: «Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!» Isand aga vastas ühele nendest: «Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?» Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.»

Ofertoorium (Ps 91:2)

Hea on tunnistada Issandat ja laulda Sinu nimele, Kõigekõrgem.

Secreta

Me palume Sind, Issand, et see ohvriand puhastaks meid süütegudest ja pühitseks Sinu alamate ihu ja meeled ohvriteenistuse pühitsemiseks. R. Aamen.

Kommuniooni antifoon (Ps 30:17-18)

Lase oma pale paista oma sulase peale ja päästa mind oma halastuses! Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan Sind appi!

Kommunioonijärgne palve

Jumal, kinnita oma ustavaid oma andidega, et nad neid vastu võttes neid alati igatseksid ja igatsedes neist alati toituksid. R. Aamen.

Kui Sa, Issand, pead meeles patte, Issand, kes siis pääseks? Sest Sinu juures on halastus ja Sinu seaduse pärast ootasin Sind, Issand! (Ps 129:3-4)

Neitsi Maarja sõnad Lourdes‘is

167 aastat tagasi, 11. veebruaril 1858 ilmus Neitsi Maarja Massabielle’i-nimelises grotis 14-aastasele tütarlapsele Bernadette’ile, kui too oli koos oma noorema õe ja nende ühise sõbraga hagu korjamas.
Kirjelduse järgi kandis Neitsi Maarja voogavat valget rüüd ja sinist särpi ümber piha.
Sellest kohtumisest kuni 16. juulil 1858 toimunud viimase kohtumiseni ilmus Neitsi Maarja Bernadette’ile 18 korda.

Nende rohkete ilmumiste ajal andis Jumalaema p. Bernadette’ile mitu sõnumit:

18. veebruaril 1858:
Maarja ütles: “Seda, mis mul öelda on, ei ole vaja kirja panna; tee mulle ainult seda heameelt, et tuled siia viisteist päeva järjest.” Bernadette lubas nii teha ja Jumalaema vastas: “Ka luban ma sind õnnelikuks teha, kuid mitte siin maailmas, vaid tulevases.”

21. veebruaril 1858:
Bernadette pani tähele, et Jumalaema muutus kurvaks, ja küsis: “Mis on lahti? Mida ma saaksin teha?” Jumalaema vastas: “Palveta patuste eest.”

27. veebruaril 1858:
“Patukahetsust! Patukahetsust! Patukahetsust! Palu Jumalat patuste eest. Mine, suudle maapinda patuste pöördumise eest. Mine ja ütle preestritele, et siia ehitataks kabel.”

25. märtsil 1858:
“Mina olen Pärispatuta Saamine.”

Kulus neli aastat, kuni 18. jaanuaril 1862 said Lourdes’i Jumalaema ilmumised Vatikanilt ametliku tunnustuse.

Seitseteist aastat hiljem, 16. aprillil 1879 suri p. Bernadette kõigest 35-aastasena tuberkuloosi. Kuni oma lahkumiseni oli ta suurema osa oma hilisemast elust veetnud Nevers’i Halastuse õdede juures alandlikus
teenimises.
“Neitsi Maarja kasutas mind kui harja tolmu pühkimiseks. Kui töö on tehtud, pannakse hari ukse taha tagasi,” ütles p. Bernadette mõni aasta pärast oma nägemusi.

Paavst püha Pius XI kanoniseeris p. Bernadette’i 8. detsembril 1933, Pärispatuta Saamise pühal.

Lourdes’i Jumalaema, palu meie eest!

Nädala pärast, 18. veebruaril, on püha Bernadette’i püha. Sel puhul avaldatakse artikkel.

Tõlkis Siivi Mänd

Paastuaja 2. pühapäev – KRISTUSE KIRGASTUMINE

Paastuaja 1. pühapäev – SUUR LAHING

TUHKAPÄEV – kutse meeleparandusele ja pöördumisele

Homme on tuhkapäev! Milles seisneb tuha tähendus?

Quinquagesima pühapäev – Jeeriko pimedate tervendamine ja püha Pauluse armastuse ülemlaul

Püha Joosepi kuu 1.osa – Püha Joosepi litaania

Sexagesima pühapäev – tähendamissõna külvajast

18. veebruar – püha Bernadette Lourdes’ist – tema mõtteid ja palveid (slaidiseanss)

Septuagesima aeg ja Septuagesima pühapäev – “Põhjatuist sügavusist hüüan ma Sinu poole, Issand: Issand, võta kuulda mu häält.”

11. veebruar – Lourdes’i esimese ilmumise aastapäev