Rubriik: Vaimne elu

Kas see puudutab ka mind? 

Pärast Suure Neljapäeva Missat kutsutakse usklikke osalema keskööni pühima Altarisakramendi adoratsioonil.

1. TSEREMOONIA

2. TÄHENDUS

3. MEIE ISSANDA KUTSE

4. VASTUVÄIDE 

5. SOOVITUSLIK LUGEMINE JA PALVED

1. TSEREMOONIA

Vaikse Nädala Suurel Neljapäeval mälestab katoliku Kirik Kristuse Viimset Õhtusöömaaega oma apostlitega, kus Ta seadis sisse Euharistia, püha Missaohvri ja preestriameti.

Pärast püha Armulaua jagamist ei aseta preester ülejäänud hostiaid tabernaaklisse, kus tavaliselt pühimat Altarisakramenti hoitakse, vaid see viiakse Missa lõpus pidulikus protsessioonis läbi kiriku ettevalmistatud ja sobivalt kaunistatud puhkepaika kiriku teises osas või kabelis.

Protsessiooni ajal lauldakse Pange lingua hümni ja lõpetatakse Tantum ergoga, kui pühim Altarisakrament asetatakse kõrvalaltarile. 

Pange lingua, kõige ilusama katoliku Kiriku armulauahümni, võlgneme me pühale AquinoThomasele, kes lõi selle 1264. aastal. Hümn meenutab Kristuse Viimset Õhtusöömaaega ning seda lauldakse Suure Neljapäeva Missa lõpus pühima Altarisakramendi adoratsiooni palvena. Igas liturgias, mis lõpeb pühima Sakramendiga õnnistamisega, lauldakse tavaliselt selle hümni kahte viimast stroofi Tantum ergo nimetuse all.  

Usklikke kutsutakse jätkama pühima Altarisakramendi adoratsiooniga. Tavaliselt püüavad kogudused registreerida üksikisikuid või perekondi, et nad valvaksid koos meie Issandaga südaööni. Nii tagatakse, et meie Issandat pühimas Sakramendis ei jäetaks ühekski hetkeks üksinda.  

 2. TÄHENDUS

Protsessiooni tähendus

Protsessioon peaaltari juurest teise paigani kirikus sümboliseerib Jeesuse teekonda Ketsemani aeda, kus Ta tunneb sügavat agooniat enne vahistamist ja reetmist.  

Adoratsiooni tähendus

Suure Neljapäeva pühima Altarisakramendi traditsiooni nimetatakse sageli “öiseks valvamiseks” või “Ketsemani valveks” ning sellega meenutatakse, kuidas Jeesus kutsus oma apostleid enda juurde jääma, kuni Ta palvetab:  

Siis Jeesus tuli koos nendega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles jüngritele: „Istuge siin, kuni ma lähen ja palvetan seal!” Ja ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis ahastust. Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!” Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” Ja Jeesus tuli jüngrite juurde ja leidis nad magamast ning ütles Peetrusele: „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?”” (Mt 26:36-40).       

3. MEIE ISSANDA KUTSE

“Te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?” oli kõik, mida meie Issand neile ütles – ometi on see küsimus, mis kõlab iga hetk meie hinges.

Suure Neljapäeva õhtul annab Kirik meile võimaluse valvata koos meie Päästjaga. Olgem suuremeelsed!

Hoolitsegem selle eest, et meie Päästja ei teeks meile sarnast leebet etteheidet: “ Te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata??” 

Jeesus kutsub meid kõiki ja igaüht isiklikult jääma mõttes koos Temaga Ketsemani aeda ja lohutama Teda Tema kurbuses: “Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga !”

Õigupoolest kutsutakse usklikke olema Jeesuse saatjaks Ketsemani aias ja lohutama Teda Tema piinades. Sel pühal ööl on palvetamiseks vaja vaid seda sündmust ette kujutada ja siseneda pühasse öösse enne Jeesuse ristisurma. Äärmiselt mõjuv on kujutleda end olevat Ketsemani aias koos Jeesusega, näha Teda palvetamas ja kannatamas, jälgida, kuidas verehigi Ta näolt alla tilgub, sellal kui Ta valmistub end ohverdama meie pattude eest.  

Vaikus, palved, vaikne altar, kus puhkab pühim Sakrament – need kõik tähistavad seda õhtut Ketsemani aias.

Sel õhtul antakse meile võimalus kummardada oma Issandat Armulauasakramendis enne homset katsumust. Täname Teda, et Ta meid lunastas. Me saame Teda lohutada oma palvetega. Me saame “koos Temaga valvata” Tema süngeimal tunnil. 

Suure Neljapäeva adoratsioon on kaunis ja tähtis tava.

4. VASTUVÄIDE 

“Ma ei ole kunagi adoratsioonil osalenud. Ma ei tea, mida teha või öelda. Pealegi ei teaks ma juba kahe minuti pärast, mida veel öelda. See ei ole minu jaoks!” 

Meie Issand palub meil lihtsalt olla ärkvel koos Temaga, olla Talle seltsiks. See ei nõua teoloogiakraadi ega mõttepalve spetsialistiks olemist. Peame vaid koondama oma mõtted tolle öö sündmustele, ning need sündmused ise mõjutavad meid. 

Kui me pakume Talle seltsi sel ööl, annab meie Päästja meile kahtlemata oma armu, näiteks

• et mõista paremini Tema kannatusi ja Tema armastust meie vastu
• et mõista patu tõsidust, mis on Tema kannatuste põhjus
• et tahta loobuda patust selleks, et Teda rohkem armastada.

5. SOOVITUSLIK LUGEMINE JA PALVED

Evangeeliumi lugemine: Kõige lihtsam, kuid tõhusaim viis oma mõtteid, meditatsiooni ja palveid rikastada on lugeda selle päeva sündmuste kirjeldusi evangeeliumist:

• Viimne Õhtusöömaaeg (p. Matteus, p. Markus ja p. Luukas)
• “Meie Issanda testament” (p. Johannes)
• Agoonia Ketsemani aias (p. Matteus, p. Markus ja p. Luukas)
• Jeesuse vahistamine (kõik evangelistid)

Pange Lingua tõlge, mis on suurepärane kiituse ja kummardamise palve meie Issanda poole, kes on kohal pühas Armulauasakramendis.  Pühendunult esitatuna lohutab see palve meie sageli valesti mõistetud või isegi solvatud Issandat selles sakramendis, mille Ta vahetult enne oma surma sisse seadis, et jääda meie keskele.

Roosipärja palvetamine: ​​kes võiks Neitsi Maarjast paremini aidata meil neil valulikel tundidel olla seltsiks tema jumalikule Pojale?

Kristuse Pühima Vere litaania

Kristuse kannatuse litaania

Au, kiitus, ülistus sulle olgu, Kuningas ja Lunastaja. Kristus! Poiste hulk sulle laulis vagalt Hosianna.

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Lugemine püha Pauluse kirjast filiplastele (Fl 2:5–11)
Vennad! Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa auks.

Meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuslugu püha Matteuse järgi (Mt 26:36–75; 27:1–60)
Sel ajal tuli Jeesus koos oma jüngritega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles jüngritele: „Istuge siin, kuni ma lähen ja palvetan seal!” Ja ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis ahastust. Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!” Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” Ja Jeesus tuli jüngrite juurde ja leidis nad magamast ning ütles Peetrusele: „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata? Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.” Ta läks teist korda ära ja palvetas: „Minu Isa, kui see ei saa mööda minna nii, et ma sellest ei joo, siis sündigu sinu tahtmine!” Ja kui ta tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamast, sest nende silmad olid rasked unest. Ja ta jättis nad sinna ning läks jälle ära ja palvetas kolmandat korda, lausudes uuesti needsamad sõnad. Siis Jeesus tuli jüngrite juurde ja ütles neile: „Teie aina magate ja puhkate! Vaata, tund on lähedal ja Inimese Poeg antakse patuste kätte! Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!” Ja kui Jeesus alles rääkis, ennäe, tuli Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja temaga oli kaasas suur rahvahulk mõõkade ja nuiadega, saadetud ülempreestrite ja rahvavanemate poolt. Aga tema äraandja oli andnud neile tähise: „See, kellele ma suud annan, ongi tema. Tema võtke kinni!” Ja otsekohe astus Juudas Jeesuse juurde ja ütles: „Tere, rabi!” ning andis talle suud. Aga Jeesus ütles talle: „Sõber, milleks sa siin oled?” Siis nad astusid Jeesuse juurde, panid käed tema külge ja võtsid ta kinni. Ja ennäe, üks Jeesuse kaaslastest sirutas käe ja tõmbas tupest oma mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära. Siis ütles Jeesus talle: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad! Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegioni ingleid? Aga kuidas siis saaksid täide minna kirjad, et see nõnda peab sündima?” Sel tunnil ütles Jeesus rahvahulgale: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Ma olen päevast päeva istunud pühakojas õpetamas ja te ei ole mind vangistanud!” Aga see kõik on sündinud, et prohvetite kirjad läheksid täide. Siis põgenesid kõik jüngrid, jättes tema maha. Aga Jeesuse vangistajad viisid ta ülempreester Kaifase juurde, kuhu olid kogunenud kirjatundjad ja vanemad. Peetrus järgnes talle eemalt kuni ülempreestri õueni, läks sisse ja istus maha teenijate juurde, et näha, kuidas asi lõpeb. Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et teda surmata, ent ei leidnud, kuigi palju valetunnistajaid astus ette. Viimaks aga astusid ette kaks, kes ütlesid: „Tema on lausunud: „Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada.” Siis ülempreester tõusis püsti ja ütles Jeesusele: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad?” Aga Jeesus vaikis. Ja ülempreester ütles talle: „Ma vannutan sind elava Jumala ees, et sa meile ütleksid, kas sina oled Messias, Jumala Poeg?” Jeesus vastas talle: „Need on sinu sõnad. Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.” Siis ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: „Ta on teotanud pühadust! Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Vaata, nüüd te olete ise kuulnud pühaduseteotust! Mis teie arvate?” Aga nemad kostsid: „Tal on surmasüü!” Siis nad sülitasid Jeesusele näkku ja peksid teda rusikatega, mõned aga lõid teda kepiga ja ütlesid: „Ütle meile prohveti viisil, Messias, kes see on, kes sind lõi?” Peetrus istus aga väljas õuel. Ja ta juurde astus üks teenijatüdruk ja ütles: „Ka sina olid galilealase Jeesusega.” Aga tema salgas kõigi ees: „Ma ei mõista, mida sa räägid!” Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles neile, kes seal olid: „Tema oli naatsaretlase Jeesusega.” Ja taas salgas ta vandega: „Ma ei tunne seda inimest!” Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: „Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära.” Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda inimest!” Ja kohe laulis kukk ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: „Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära.” Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma. Aga varahommikul langetasid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb surmata, ja viisid ta aheldatult ära ning andsid maavalitseja Pilaatuse kätte. Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.” Nemad aga vastasid: „Mis see meie asi on? Vaata ise!” Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles. Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: „Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind.” Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele. Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini. Siis läks täide, mis prohvet Jeremija kaudu on räägitud: „Ja nad võtsid kolmkümmend hõberaha, hinna, mille vääriliseks Iisraeli lapsed ta olid hinnanud, ja andsid need potissepa põllu eest, nii nagu Issand mind oli käskinud.” Jeesus pandi aga seisma maavalitseja ette, ja maavalitseja küsis temalt: „Sina oled siis juutide kuningas?” Aga Jeesus lausus: „Need on sinu sõnad.” Ent ülempreestrite ja vanemate kaebuste peale tema kohta ei vastanud Jeesus midagi. Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei kuule, mida kõike nad sinu vastu tunnistavad?” Tema ei vastanud talle selle peale ainsatki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks. Maavalitsejal oli aga tava vastu pühi lasta vabaks üksvang, keda rahvahulk tahtis. Tollal oli vangide seas Barabase-nimeline kurikuulus mees. Kui nad nüüd koos olid, küsis Pilaatus neilt: „Kumma te tahate, et ma lasen teile vabaks, kas Barabase või Messiaks nimetatud Jeesuse?” Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud. Aga kui Pilaatus istus kohtujärjel, saatis ta naine talle sõna: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!” Ülempreestrid ja vanemad keelitasid aga rahvahulki, et need nõuaksid Barabast, Jeesuse aga laseksid hukata. Maavalitseja küsis veel kord: „Kumma neist kahest te tahate, et ma vabaks laseksin?” Nemad vastasid: „Barabase!” Pilaatus küsis neilt: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?” Nad kõik ütlesid „Löödagu risti!” Aga tema lausus: „Miks nii, mis halba on ta siis teinud?” Rahvahulk karjus aga veel valjemini: „Löödagu risti!” Kui siis
Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!” Ja kogu rahvas kostis talle: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” Siis ta laskis neile vabaks Barabase, Jeesust aga laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa. Siis võtsid maavalitseja sõdurid Jeesuse kaasa kohtukotta ja kogusid tema kallale terve väesalga. Ja nad võtsid ta riidest lahti ja panid talle selga punase mantli. Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe ja pilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: „Tervist, juutide kuningas!” Ja nad sülitasid ta peale ja võtsid pilliroo ning lõid talle pähe. Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad tal mantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse ja viisid ta ära ristilöömiseks. Välja minnes leidsid nad Küreene mehe, nimega Siimon, seda nad sundisid kandma Jeesuse risti. Ja kui nad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks – see tähendab Pealuu paigaks –, andsid nad Jeesusele juua sapiga segatud veini. Kui ta seda oli maitsnud, siis ta ei tahtnud juua. Aga kui nad tema olid risti löönud, jagasid nad liisku heites ta rõivad omavahel ja istusid maha ning valvasid teda seal. Ja nad panid ta pea kohale kirja tema süüga: „See on Jeesus, juutide kuningas.” Siis nad lõid koos Jeesusega risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele. Möödujad aga parastasid teda päid vangutades: „Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!” Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjate ja vanematega: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse! Ta on lootnud Jumala peale, eks tema päästku ta, kui ta teda tahab, ta ju ütleb, et ta on Jumala Poeg.” Just niisamuti teotasid teda ka koos temaga ristilöödud teeröövlid. Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat. Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: „Elii, elii, lemaa sabahtani?” – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Aga mõned sealseisjaist laususid seda kuuldes: „See hüüab Eelijat appi!” Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna, pistis selle roo otsa ja pakkus talle juua. Aga teised rääkisid: „Noh olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda päästma!” Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge. Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha. Aga kui väeülem ja need, kes koos temaga Jeesust valvasid, nägid maavärisemist ja seda, mis sündis, lõid nad väga kartma ja ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!” Aga seal oli toimuvat eemalt vaatamas palju naisi, kes olid Jeesusele järgnenud Galileast alates teda teenides, nende seas Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ja Joosepi ema Maarja ning Sebedeuse poegade ema. Aga õhtu jõudes tuli rikas mees Arimaatiast, nimega Joosep, kes oli ka Jeesuse jünger. See läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu. Siis Pilaatus käskis selle anda. Ja Joosep võttis ihu, mässis selle puhtasse linasse ja pani oma uude kaljusse raiutud hauakambrisse, ning veeretanud haua ukse ette suure kivi, läks ära.

JEESUSE VÕIDUKÄIK

Jumala kohalolu – Oo Jeesus, ma tahan Sind saata Sinu võidukäigul, et võiksin järgneda Sulle ka Kolgata teel.

MÕTISKLUS

Jeesus lubab end pidulikult austada, jäädes samas alandlikuks ja leebeks. Ta teab, et Tema vaenlasigi on imbunud sellesse rahvahulka, kes hüüab „Hoosanna“. Ta teab, et peagi hüüavad nad hoopis „Löö ta risti!“. Ta teab seda ja tal oleks võim nad oma jumaliku käega peatada. Jeesus aga ei soovi valitseda jõuga – Tema kuningriik on rajatud armastusele ja tasadusele. Evangelist Matteuski ütleb, et „ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas“. Selle tasaduse tõttu nõustub Jeesus saama rahva silmis kurjategijaks. Ta laseb end mõnitada, Ta on valmis saama troonilt tõugatud kuningaks. Ent just sellisena, ristilt, tõmbab Ta kõiki enda juurde.

Rõõmsa rongkäigu edenedes näeb Jeesus silmapiiril Jeruusalemma. Püha Luukas kirjutab nii: „Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! […] Su vaenlased ei jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.”

Jeesus nutab püha linna kangekaelsuse pärast. Ta nutab linna pärast, mis ei tunnista Teda Messiana ega võta vastu Tema rõõmusõnumit. Jeesust, tõelist Jumalat ja tõelist inimest valdab sügav inimlik kaastunne, kui Ta näeb hukatust, mille linn on endale armust keeldudes ise kaela tõmmanud. Ta kannatab ja sureb Jeruusalemma eest – linn aga ei pääse; ta ei soovi pääseda, sest „ta ei ole ära tundnud oma soosinguaega“. See on paljude hingede lugu, nende, kes lükkavad tagasi armu. See on Jeesuse südame kõige sügavam valu. Rõõmustagem Issandat, näidates, et Tema kannatused ei ole olnud asjata. Näidakem, et Tema kallis veri ei läinud raisku. Tema armust keeldudes lükkame tagasi ka Tema kannatused ega lase neil mõjule pääseda.

KÕNELUS

„Oo Jeesus, ma vaatan, kuidas Sa sisened võidukalt Jeruusalemma. Teades, et rahvahulgad tulevad Sind tervitama, ronisid Sa eesli selga ja andsid sellega hämmastava eeskuju alandlikkusest. Rahvas hõiskas rõõmust ja laotas oma rõivaid ja palmioksi Su jalge ette. Rahvas laulis kiidulaule, ent Sina olid täis kaastunnet ja nutsid Jeruusalemma pärast. Tõuse nüüd, mu hing, Päästja teener, ja ühine Siioni tütarde rongkäiguga. Mine vastu oma Kuninga tulekule. Saada Taeva ja maa valitsejat, kes istub eesli seljas, järgne Talle palmi- ja oliivipuuokstega, heade tegude ja voorusliku eluga.“ (Püha Bonaventura)

„Oo Jeesus, kui kibedad olid pisarad, mida Sa valasid linna pärast, kes sind ei tunnistanud. Kui palju on hingi, kes Jeruusalemma kombel hukatusse satuvad, keeldudes Sinu armust. Ma palun nende eest kogu oma väega. Mu Jumal, siin peaks avalduma sinu halastus. Millist suurt armu ma palun, tõeline Jumal, anudes, et Sa armastaksid neid, kes Sind ei armasta, vastaksid neile, kes Sinu poole ei hüüa, tervendaksid neid, kes naudivad oma haigust. […] Sa ütled, oo Issand, et oled tulnud otsima patuseid. Vaata, Issand, siin nad on. Meid vaadates ära aga näe meie pimedust, Jumal, vaid oma Poja kallist verd, mis on meie eest valatud. Lase oma halastusel särada isegi suure kurjuse keskel. Ära unusta, Issand, et me oleme Sinu loodud, ja lase oma headusel ja halastusel meie peale tulvata.“ (Püha Teresa Avilast)

Isegi kui me Sinu armule vastu tõrgume, oo Jeesus, oled Sa siiski võitja. Sa oled saavutanud võidu pimeduse vürsti üle ja lunastanud inimkonna. Sina oled hea karjane, kes tunneb ja armastab igat oma lammast ning ihkab kõiki päästa. Sinu armastav süda ei lepi vaid karja lunastamisega – ta tahab, et iga lambuke ka päriselt päästest osa saaks. Issand, anna meile siis head tahet, aita meil võtta vastu arm ja lase oma kannatusel meie elus vilja kanda. 

Tõlkis Loviisa Mänd

“Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu.“

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Lugemine püha Pauluse kirjast heebrealastele (Hb 9:11–15)

Vennad! Kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks,  kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud – kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest – saaksid kätte igavese pärandi tõotuse, Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Järg pühast evangeeliumist Johannese järgi (Jh 8:46–59)

Sel ajal ütles Jeesus rahvahulgale: “Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast.” Juudid kostsid talle: “Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?” Jeesus vastas: “Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind. Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!” Juudid ütlesid talle: “Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi. Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?” Jeesus vastas: “Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: “Ta on meie Jumal.” Teie küll ei tunne teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen teda ja panen tallele tema sõna. Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.” Nüüd ütlesid juudid temale: “Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?” Jeesus ütles neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.” Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.

JEESUST KIUSATAKSE TAGA

Jumala kohalolu – Oo Jeesus, aita mul süveneda Sinu kannatuse müsteeriumisse; luba mul sellest osa võtta, et võiksin osa saada ka Sinu ülestõusmisest.

MÕTISKLUS

Tänane evangeelium (Jh 8: 46–59), mis kirjeldab juutide üha kasvavat vaenulikkust Jeesuse vastu, on kui Tema kannatuse ja surma eelvaatus. Kalestunud südamega juudid ei suutnud tunnistada Jeesust oma päästjana ning püüdsid seetõttu Tema õpetust igati õõnestada ning Teda rahva silmis alandada. Nad kuulutasid Jeesuse valetajaks ja väitsid, et Temas pesitseb kuri vaim. Juutide vaen oli paisunud sedavõrd suureks, et nad tahtsid Jeesust tappa: „Nüüd nad võtsid kive, et Teda nendega surnuks visata“. Tema Isa määratud tund aga ei olnud veel kätte jõudnud, seega „Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast“.

See kirjakoht näitab meile, kui alandlikult Jeesus end oma tagakiusajate ees üleval pidas. Me näeme, et Ta januneb nende hingede järele, kuid on samas vagur, isetu ja allub täielikult oma Isa tahtele. Püha Gregorius kirjutab: „Vaadake, armsad vennad, Issanda tasadust. Tema, kes Ta tuli patte andeks andma, ütles: „Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat?“ Tema, kes oma jumaliku väega võib patused õigeks mõista, ei pidanud paljuks oma süütust arutluskäiguga tõestada.“

Juutide süüdistused aga ei lõppenud: „Sina oled samaarlane ja sinus on kuri vaim.“ Jumalik õpetaja vastas laimule alati tasadusega ja ainult niivõrd, kui oli tõe huvides vajalik: „Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind.“ Edasi usaldas ta oma hea nime kaitsmise Jumala kätesse: „Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik.“ Kogu vaenulikkuse kiuste ei lakanud Ta õpetamast ja valgustamast, et juute eksitusest päästa. Iseend unustades mõtles Jeesus vaid juutide hingedele. Raskest ülekohtust hoolimata jagas Ta juutidele veel õpetussõnugi: „Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. […] Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.“ Pangem siis tallele oma tagakiusatud õpetaja sõnad ja kandkem neid oma südames. Meiegi päevil on Tal maailmas palju vaenlasi, neid, kes trotsivad Jeesuse õpetust ja põlastavad Ta kannatust. Uskugem vähemalt meiegi ja jäägem ikka Tema ustavateks sõpradeks.

KÕNELUS

„Ole kiidetud, halastaja Jumal, kes Sa soovisid meid, viletsaid, patuseid, süüdimõistetud vange, lunastada ja uueks luua oma Poja kannatuste, valu ja teotuse kaudu. Ma jooksen Su risti alla, oo Kristus, ma jooksen kannatuste, teotuste ja vaesuse juurde. Kogu oma hingest igatsen ma saada Sinu sarnaseks, oo kannatav Jumal-inimene, kes Sa armastad mind nii väga, et võtsid vastu hirmsa ja alandava surma. Sa surid, et mind päästa ja olla mulle eeskujuks, et minagi suudaksin armastusest Sinu vastu taluda kannatusi. Saavutan armastuse täiuse, kui minu elu saab Sinu, ristilöödu elu sarnaseks – kui ma saan Sinu sarnaseks, kes Sa läksid minu pattude lunastamiseks vastu kohutavale surmale ja piinadele. Oo mu kannatav Jumal, ainult süvenedes Sinu ellu ja surma suudan ma Sind tõeliselt tundma õppida. Anna mulle sügavat palvemeelt, anna mulle vagadust, alandlikkust – mitte ainult sõnades, vaid ka südames ja hinges, anna, et mõistaksin Sinu kannatusi ja õpiksin neist.

Ma näen Sinu lõputut headust ja halastust, mis ajendas Sind – selle asemel, et meid meie viletsuses hüljata – võtma enda kanda meie süü, meie häbi ja kannatused. Ma näen piiritut hoolt ja armastust, millega Sa meid päästsid ja taevariiki tagasi juhatasid. Ma näen lõputut tarkust, millega Sa meid jumalikku õiglust rikkumata lunastasid. Surres valusat surma, andsid Sa meile uue hingamise ja hävitasid surma. Enamgi veel, Sinu kannatuse loos näen ma lõputut tasadust – kui Sind neeti, et neednud Sa vastu ega otsinud kättemaksu, vaid andestasid ja avasid taevaväravad neilegi, kes Su risti lõid.“ (Püha Angela Folignost)

Tõlkis Loviisa Mänd

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Lugemine püha Pauluse kirjast galaatlastele (Gl 4:22–31)

Vennad! On ju kirjutatud, et Aabrahamil oli kaks poega, üks teenijaga ja teine vaba naisega. Teenija poeg oli sündinud lihaliku loomuse järgi, vaba naise poeg aga tõotuse kaudu. Siin on võrdpildid: need kaks naist tähendavad kahte lepingut, üks Siinai mäelt orjapõlveks, see on Haagar – Haagar on ju Siinai mägi Araabias ja vastab nüüdsele Jeruusalemmale, sest see orjab koos oma lastega; ent ülalasuv Jeruusalemm on vaba naine, kes on meie ema. Sest on kirjutatud: „Rõõmusta, sigimatu, kes sa ei kanna ilmale; hõiska ja hüüa, kes sa ei ole lapsevaevas, sest üksildasel on enam lapsi kui sellel, kellel on mees!” Teie aga, vennad, olete Iisaki kombel tõotuselapsed. Kuid just nagu tollal lihaliku loomuse järgi sündinu kiusas taga vaimu järgi sündinut, nõnda ka nüüd. Kuid mida ütleb kirjasõna? „Kihuta välja teenija ja tema poeg, sest teenija poeg ei tohi pärida koos vaba naise pojaga!” Niisiis, vennad, meie ei ole teenija, vaid vaba naise lapsed, selle vabadusega, millega Kristus meid on vabaks teinud.

Järg pühast evangeeliumist Johannese järgi (Jh 6:1–15)

Sel ajal läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve. Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi. Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega. Ent paasa, juutide püha, oli ligi. Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle: „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?” Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest. Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!” Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud. Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.” Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse.

RAHVAHULKADE TOITMINE

Jumala kohalolu – Oo Jeesus, igavese elu tõeline leib, leevenda mu nälga.

MÕTISKLUS

Enne selle ime tegemist küsis Jeesus Filippuselt: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?“ Johannes märgib, et „seda Ta ütles teda proovile pannes, sest Ta teadis küll, mida Ta kavatseb teha“. Meie elus ei tule ette ühtegi sellist raskust, millele Jumalal ei oleks lahendust. Jumal on meie raskusi ette näinud aegade algusest alates ja Tal on lahendus kuitahes keerulisele olukorrale. Puhuti näib Ta küll meid hülgavat, jättes meid üksi probleemi lahendama – seda aga teeb Ta üksnes meie proovilepanekuks. Jumal tahabki, et me ise raskustega jõudu katsuksime ja mõistaksime, kui nõrgad ja küündimatud me oleme. Samuti tahab Ta anda meile võimalust rakendada oma usku ja usaldust, mida Tema vastu tunneme. Issand ei hülga meid tegelikult kunagi, kui meie just Teda esimesena maha ei jäta. Ta vaid varjab end ega lase oma tegevusel välja paista – sellistel aegadel peame uskuma, veendunult uskuma ning kannatlikult ja täie kindlusega ootama.

Apostlid annavad Jeesusele teada, et ühel poisikesel on viis leiba ja kaks kala, kuid et see on viie tuhande inimese toitmiseks sama hästi kui mitte midagi. Issand aga laseb selle mitte millegi endale tuua ja teeb selle abil suure imeteo. Nii on alati: kõigeväeline Jumal, kes suudab teha kõike ja luua mitte millestki, kasutab meid puudutavates asjus meie endi abi. Inimene suudab küll teha väga vähe, selle vähese aga seab Jumal oma sekkumise tingimuseks. Issand üksi saab meist pühakud teha, nii nagu ainult Issand sai poisikese toiduvarud mitmekordistada. Ta palub aga siiski meie abi. Nagu poiss evangeeliumist, peame ka meie andma talle kõik, mis meil on.

Me peame iga päev tegema häid otsuseid ning neid ustavalt ja armastusega uuendama, ning siis teeb Tema omakorda meie jaoks suure imeteo, meie pühitsuse ime. 

KÕNELUS

„Issand Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, kes Sa, käed ristil kõigi inimeste lunastuseks välja sirutatud, jõid kirjeldamatute kannatuste karikast, võta mind täna aidata. Ma olen vaene, kuid tulen Sinu juurde, kes Sa oled rikas; oma armetuses ilmun Su ette, Sa kõigehalastaja. Anna, et ma ei lahkuks Sinu kõrvalt tühja ja pettununa. Ma tulen sinu juurde näljasena; ära saada mind minema toiduta. Jõuetuna tulen Su juurde, ära lase mul lahkuda nõrgana. Kui ma ägan nälja käes, anna mulle armu saada toidetud.“ (Püha Augustinus)

Jah, ma igatsen Sinu järele, tõeline leib, elav leib, elu leib. Sina tead, kui suur on minu hinge ja minu ihu nälg, ja Sa annad mõlemale süüa. Oma õpetuse, oma ihu ja vere läbi kinnitad Sa mu vaimu. Sa toidad mind heldelt, Sa ei jäta andmata midagi peale selle, millest ma ise oma südame külmuses ja kõvaduses keeldun. Sa oled mulle katnud katnud kujuteldamatult rikkaliku laua – et saada toidetud, pean ma vaid ligi astuma. Sa mitte ainult ei kutsu mind laua äärde, vaid saad ise minu toiduks ja joogiks. Sa annad end täielikult mulle, kogu oma jumalikkuses, kogu oma inimlikkuses. Oma lõpmatus headuses oled Sa katnud laua isegi minu ihule, oma ettehooldusega toidad, katad ja hoiad Sa mind elus nagu lilli väljal ja linde taevas. Sa tunned minu vajadusi, minu valusid, minu muresid mineviku, oleviku ja tuleviku pärast. Sa hoolitsed kõige eest isaliku armastusega. Oo Issand, miks ma küll Sind ei usalda? Miks ei laota ma oma muresid Sinu jalge ette kindlas usus, et Sa leiad neile lahenduse? Ma usaldan Sinu hoolde oma elu – oma ihuliku, maise elu, kõigi selle vajaduste ja valudega, ja oma hingeelu ning kõik selle vajadused, vaevad ja igatsuse taeva järele. Vaid Sina üksi suudad täita mu südame tühjuse, vaid Sina saad mu õnnelikuks teha. Ainult Sina saad täita minu suurima soovi, ühinemise Sinuga. 

Tõlkis Loviisa Mänd

“Aga kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala kuningriik jõudnud teie juurde.“

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistle (Ef 5:1–9)

Vennad! Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. Aga hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele. Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile, vaid selle asemel olgu tänu. Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal – tähendab ebajumalateenreil – ei ole pärandit Kristuse ja Jumala kuningriigis. Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale! Ärge siis saage nende kaaslasteks! Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões.

Evangeelium (Lk 11:14–28)

Sel ajal ajas Jeesus välja kurja vaimu; see oli keeletu. Ja sündis, et kui kuri vaim oli välja läinud, hakkas keeletu inimene rääkima, ja rahvahulgad panid seda imeks. Aga mõned nende seast ütlesid: „Ta kihutab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema Peltsebuli abil.” Teised aga nõudsid kiusates tema käest tunnustähte taevast. Jeesus aga, teades nende mõtteid, ütles neile: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja koda langeb koja peale. Aga kui saatangi on omavahelises riius lõhenenud, kuidas siis tema kuningriik saab püsida? Te ju ütlete, et mina ajavat kurje vaime välja Peltsebuli abil. Aga kui mina ajan kurje vaime välja Peltsebuli abil, kelle abil siis ajavad neid välja teie pojad? Järelikult saavad nendest teile kohtumõistjad. Aga kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala kuningriik jõudnud teie juurde. Kui tugev relvastatud vägimees valvab oma elamut, siis ta vara on rahus. Aga kui temast tugevam tuleb ta kallale ja võidab tema, siis võtab ta ära tema sõjavarustuse, mille peale ta lootis, ja jagab laiali temalt saadud saagi. Kes ei ole minuga, see on minu vastu, kes ei kogu minuga, see pillab. Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda. Siis ta ütleb: „Ma pöördun tagasi oma majja, kust ma välja läksin.” Ja tulles leiab ta selle pühitud ja ehitud olevat. Siis ta läheb ja võtab kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast endast, ja nad tulevad ning asuvad sinna elama, ja selle inimese viimane lugu läheb halvemaks kui esimene.” Sündis aga, et kui Jeesus seda kõike rääkis, tõstis üks naine rahva hulgast häält ja ütles talle: „Õnnis on ihu, mis sind on kandnud, ja rinnad, mida sa oled imenud!” Aga tema ütles: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.”

JEESUSE VÄGI

Jumala kohalolu – Oo Jeesus, jumalik jõud, Sinu juurest otsin tuge oma nõrkuses ja jõuetuses.

MÕTISKLUS

Paastuaja esimesel pühapäeval näitas Kirik meile Jeesuse heitlust kuradiga. Kui tookord nägime Jeesust kuradi kiusatuste ees alandlikus kaitseseisundis, siis nüüd saame teda näha hoopis ründamas ja suurelt võitmas.

Evangeelium (Lk 11: 14–28) jutustab meile mehest, kes oli kurjast vaimust vaevatud ja „keeletu“. Jumaliku väe üheainsa aktiga ajas Jeesus välja kurja vaimu ja „kui kuri vaim oli välja läinud, hakkas keeletu inimene rääkima, ja rahvahulgad panid seda imeks“. Kättemaksuhimuline vaenlane  aga sisendas variseridele, et Jeesus kihutab kurje vaime välja nende ülema Peltsebuli abil. Variserid süüdistasid Jeesust, et Temagi on Saatana mõju all ja et võimu kurje vaime välja ajada on Ta saanud Saatanalt. Jeesus andis neile loogilise vastuse: kurat ei annaks Talle sellist väge, kuna nii tehes aitaks ta murendada omaenda kuningriiki. Ei, see ei ole võimalik – Jeesus kihutas deemoneid välja Jumala sõrmega, jumaliku voorusega. Saatan on küll tugev ja tal on palju käsilasi, kuid Jeesus on vägevam – Ta alistab Saatana ja vabastab tema saagi. Ta on tulnud, et hävitada Saatana kuningriik ja rajada Jumala oma.

Jumal laseb Saatanal ka praegu maailma ja inimesi kiusata, kuid tegelikult on Jeesus oma ristisurmaga juba võidu saavutanud. See ohver on meile kasutamiseks. Kristuse vooruse ja armu abil on igal kristlasel võimalik lüüa tagasi vaenlase rünnakud. Kurjuse võidukäik ei tohiks meid heidutada, sest see on vaid näiline. Jeesuse võim on tugevam, Tema on ainus ja tõeline võitja.

KÕNELUS

„Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja. Pöördu mu poole ja ole mulle armuline, sest ma olen üksildane ja vilets! Hoia mu hinge ja kisu mind välja; ärgu ma jäägu häbisse, sest ma otsin pelgupaika Sinu juures!“ (Ps 24: 15–20)

„Oo igavene Kolmainsus – oo kõrgeim ja igavene Kolmainsus, Sa annad meile Sõna, mis on täis õrnust ja armastust. Oo armas Sõna, Jumala Poeg, meie loomus on nõrk ja vastuvõtlik kõiksugu kurjale. Sina oled aga tugev ja alati valmis head tegema, sest oma loomuse oled Sa pärinud igaveselt ja kõigeväeliselt Isalt. Oo armas Sõna, Sa oled tugevdanud meie nõrka loomust, ühendades selle endaga. Ühendus Sinuga annab meile jõudu, Sinu vere vägi võtab ära meie nõrkuse. Meid tugevdab ka Sinu õpetus, sest kes Sind tões järgib ja end sinu õpetusega rüütab, muutub nii tugevaks ja heaks, et tema liha ei mässa enam vaimu vastu ja suudab võita igasuguse kurjuse. Sina, igavene Sõna, asendasid seega meie inimliku nõrkuse oma jumaliku loomuse jõuga, mille Sa pärisid oma Isalt. Selle jõu oled Sa meile edasi andnud oma vere ja õpetuse kaudu.

„Oo armas Veri, Sa kinnitad ja valgustad meie hinge. Sinu juures muutub hing ingellikuks, sest Sa külvad ta üle oma armastuse leegiga, nii et ta unustab iseenda ja näeb ainult Sind. Oo jumalik Tõde, hingele, kes end Sinuga rüütab, annad Sa nii palju jõudu, et ta ei löö iialgi vankuma kannatustes ega kiusatustes, vaid väljub kõigist heitlustest võitjana. Ma olen õnnetu, sest ma ei ole järginud Sind, igavene Tõde. Seepärast olengi nii nõrk, et iga väiksem katsumus murrab mu maha. (Püha Siena Katariina)

Tõlkis Loviisa Mänd

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistle (1Ts 4:1–7)
Vennad! Me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite. Te ju teate, millised korraldused me teile oleme Issandas Jeesuses andnud. Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, et ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda asjaajamises, sest Issand maksab kõige säärase eest kätte, nii nagu me oleme seda teile ka enne ütelnud ja tunnistanud. Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele, Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Evangeelium (Mt 17:1–9)
Sel ajal võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!” Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”

KRISTUSE KIRGASTUMINE

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, lase oma armul minus võidutseda ja tee mind vääriliseks osalema Sinu aurikkas kirgastumises.  

MÕTISKLUS

Jeesuse hing, mis on Sõnaga ühendatud, sai kogeda õndsalikku nägemust (visio beatifica). Õndsaliku nägemusega peaks kaasnema ihu kirgastumine, kuid Jeesus ei tahtnud seda. Oma maise elu jooksul soovis Jeesus olla võimalikult meie moodi ehk meie „patuse loomuse sarnasuses“ (Rm 8:3). Et aga kinnitada oma apostlite usku, kes olid kohkunud Jeesust ootavatest kannatustest, lubas Ta Tabori mäel mõneks hetkeks oma õndsa hinge kirkusel särada. Peetrus, Jaakobus ja Johannes said näha kirgastunud Jeesust: „Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus“. Nad olid sellest vaatepildist täiesti pimestatud, olgugi et Jeesus, kelle kogu kirkuse nägemine olnuks inimesele talumatu, lasi neil näha vaid ühtainust kiirt.

Kirkus on armu vili. Jeesuse piiritu arm peegeldub lõpmatus auhiilguses, mis Teda täielikult kirgastab. Midagi sarnast sünnib ka meiega: arm viib meid „kirkusest kirkusesse“ (2 Kr 3: 18), kuni ühel päeval jõuame õndsaliku nägemuseni Jumalast Taevas. Kui arm kirgastab, siis patt aga tumestab ja moonutab seda, kes pattu langeb.

Tänases evangeeliumis tuleb esile tihe seos Jeesuse kirgastumise ja kannatuse vahel. Mooses ja Eelija ilmusid Tabori mäel kummalegi poole Jeesust ja vestlesid Temaga. Püha Luuka järgi rääkisid nad just nimelt Jeesuse kannatusest ja surmast: „[…] kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia“ (Lk 9: 31).

Sellega soovis Jumalik Õpetaja oma jüngritele selgeks teha, et mitte kellelgi – ei Temal ega neil endalgi – pole võimalik jõuda kirgastumiseni ilma kannatusteta. Sama õppetunni andis ta hiljem kahele jüngrile Emmause teel: „Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?” (Lk 24: 26). Patu tüsistusi ei saa parandada muudmoodi, kui vaid puhastava kannatuse läbi.

KÕNELUS

„Vaid Sind ma armastan, mu Jumal. Vaid Sind ihkan otsida ja järgida, Sulle üksi olen valmis järgnema. Ma tahan olla täielikult Sinu käsutuses. Ma palun Sind, et sa mind käsiksid, kuidas iganes Sa tahad; kuid tervenda mind, ava mu silmad, et ma näeksin Su vähimatki märguannet. Tee mind täielikult terveks, et ma võiksin Sind ära tunda. Ütle mulle, kuhu pean suunama oma pilgu, et Sind näha, ja ma loodan, et suudan täita kõik Sinu käsud.“ (Püha Augustinus)

Luba mul Sind järgida, oo Jeesus, mitte ainult Tabori, vaid ennekõike Kolgata mäele. Tabori mäe valgus ja sära tõmbavad mind, ma tahan näha Su nägu, oo mu Jumal, kasvõi ainult hetkeks. Kolgata on öö, üksindus ja lein, mis mind kohutab. Pimeduses aga seisab rist, millel ma näen Sind, armastuse pärast risti lööduna. Ma näen Su palet, mitte kirgastununa, vaid valust moondununa, mis on meie pattude tagajärg!

Oo Jeesus, hävita minus patt, mis moonutab Sinu palet ja minu hinge – hinge, mis on loodud Sinu näo järgi. Et see hävitustöö aga võiks sündida, pean ma osa saama Sinu Kolgata teest, Sinu ristist. Suvatse siis, oo Issand, ühendada oma kannatusega kõik minu elu suured ja väiksed kannatused, et need mu puhastaksid ja valmistaksid mind ette tõusma valgusest valgusesse, kuni olen Sinus täielikult kirgastunud.

Tabori mäe valgus ja hiilgus julgustavad mind. Tänan Sind, oo Issand, et oled mul lubanud, olgugi et vaid korraks, mõtiskleda Sinu kirkuse üle ja tunda rõõmu Sinu lohutusest. Tugevama ja julgemana laskun ma nüüd Tabori mäelt, et järgneda Sulle ja ainult Sulle Kolgata mäele.

Tõlkis Loviisa Mänd

„Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistel 2Kr 6:1-10
Vennad! Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad – ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.

Evangeelium Mt 4:1-11
Sel ajal viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus
vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.

SUUR LAHING

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, ma pöördun vaimus koos Sinuga kõrbesse; õpeta mulle, kuidas saada võitu liha, uhkuse ja ahnuse kolmekordsest kiusatusest.

MÕTISKLUS

Täna, mil paastuaeg tõeliselt algab, kannustab Kirik meid astuma võitlusse patu vastu, võitlusse, mis viib meid võiduka Ülestõusmiseni. Meie eeskuju on Jeesus, kes ise vabana maistest himudest soovis lasta kuradil end kiusata, et ta võiks „kaasa tunda meie nõrkustele“ (Hb 4:15).

Kui Jeesus pärast neljakümnepäevast karmi paastu vaevles näljapiinades, ahvatles Saatan teda kive leivaks muutma. Tõsist meeleparanduse ja enesesalgamise teekonda ei saa läbida ilma valu ja vaevata – sel teel tuleb vastu seista kiusatustele, mis õhutavad meid oma loomuse nõrkustele alla vanduma. See on aeg, mil peaksime kuradi kiusamisele vastama Jeesuse sõnadega: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4: 1–11). Maisest toidust palju enam sõltub inimese elu Jumala tahtest. Olles selles kindlalt veendunud ja usaldades jäägitult Jumala ettehooldust, leiame endas jõudu puudust taluda.

Järgmiseks kiusas Saatan Jeesust uhkusega. „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, […] ja inglid kannavad sind kätel“. Säärane ime oleks pälvinud rahva imetluse ja vaimustuse, kuid Jeesus teadis, et Ta Isa oli Tema jaoks välja valinud hoopis teise tee – alanduse, mitte triumfi; risti ja surma, mitte maise kuulsuse tee. Kuna Jeesus ei soovinud määratud teelt kõrvale kalduda, seisis ta uhkuse kiusatusele kindlalt vastu. Tõhusaim viis uhkuse ja edevuse kiusatusest võitu saada on vabatahtlikult teha midagi sellist, mis meid teiste silmis alandab ja pisendab.

Nüüd ründas Saatan Jeesust uuesti, meelitades teda sedakorda ahnusega. „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad“. Jeesus aga vastas: „Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teeni ainult teda!” Kelle süda on kindlalt Jumala juures, ei lase end iialgi kadedusel ega maistel hüvedel Jumala teenistusest ära meelitada. Peaks side Jumalaga aga nõrgenema või katkema, võib ahnus eksiteele viia isegi need, kellel on tõsine kutsumus Jumalat teenida.

KÕNELUS

„Issand Jumal, meie Isa; Elu, millest kõik elavad, ilma milleta oleks kõik surnud – ära jäta mind kurjade mõtete ja uhkuse meelevalda. Kisu mu südamest välja kõik himud, ära anna mind saagiks jultunud ja meeletule vaimule. Võta mu süda enda juurde, et ma alati mõtleksin Sinule. Anun Sind, aita mind nüüd, mu Lunastaja, et ma ei vanguks oma vaenlaste ees ega langeks lõksudesse, mida nad mu teele seavad, et mu hinge alandada. Päästa mind, et minust ei saaks naerualust Sinu vaenlastele, kes Sind vihkavad. Tõuse, Oo Issand, minu Jumal ja mu tugevus, ja Su vaenlased kaovad ning vihkajad pagevad Su eest.

Nagu vaha sulab tules, nõnda kaovad patused Su palge eest. Ma peidan end Sinusse ja, täidetuna Sinu heldusest, rõõmustan koos Su lastega. Ja Sina, Oo Issand Jumal, vaeslaste Isa ja kaitsev Ema, laota oma tiivad meie üle, et me võiksime nende all leida varju oma vaenlase eest.“ (Püha Augustinus)

Ma usaldan end Sinu hoolde, mu Jumal ja Päästja! Eriti kiusatuste ajal tahan ma kahekordse usaldusega Sinus varjupaika otsida, sest „Sina oled mu kaitse ja kisud mind välja linnupüüdja paelust ning kõigist hädadest. Sa katad mind oma tiivasulgedega ja ma olen kaitstud. Sinu ustavus varjab mind nagu kilp ning ma ei karda siis öö õudusi ega noolt, mis lendab päeval; ei pimedas luusivat katku ega keskpäeval ründavat kurja vaimu. Sina oled mu lootus, Issand; Sina oled mu varjupaik, oo Kõigekõrgem! Sa oled käskinud oma inglitel hoida mind kõigil mu teedel; kätel nad kannavad mind, et ma oma jalga ei lööks vastu kivi“. (vt Ps 90: 3–12)

Tõlkis Loviisa Mänd

Alljärgnevate mõsitkluste autor on isa Maria Magdalena Gabriel OCD. Katkendid pärinevad tema raamatust “JUMALA LÄHEDUS – Mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“

Jumala ligiolek: Ma tulen Sinu palge ette, Issand; valgusta oma valgusega igavesi tõdesid ja ärata minu hinges siiras soov pöörduda.

MÕTISKLUS

Tänane liturgia on kutse meeleparandusele. Tuha päheraputamise ajal lauldakse: „Vahetagem oma rõivad, katkem end kotiriide ning tuhaga; paastugem ja nutkem Issanda ees.“ Nende sõnadega kutsutakse meid üles ihulikule patukahetsusele, mis on ette nähtud eriti praeguseks ajaks. Sellele järgneb kutse pöördumisele: „Lunastagem patud, mille oleme sooritanud.“ Lihasuretamise eesmärk on vaimne meeleparandus: alandlikkus, eksimuste tunnistamine, südamest tulev kahetsus ja oma elu muutmine.  

See on päeva kõige olulisem mõte. Tänasest epistlist loeme: „Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided“ (Jl 2: 12–13). Südame kahetsus ja pöördumine on esmatähtsad, sest ihulikud patulunastusteod, mis ei lähtu kahetsevast südamest, on väärtusetud. Samas on lihasuretamine vahend, mis valmistab hinge ette pöördumiseks. Prefatsiooniski lauldakse: „Oo Jumal, paastu läbi sa vaigistad patu, ülendad hinge ning annad talle jõudu ja tasu.“ Kes soovib jõuda hinge pöördumiseni, peab vabatahtlikult vastu võtma selle saavutamiseks vajaliku vahendi, ihuliku patulunastuse. Tuleb meeles hoida, et lihasuretamine saab oma tähenduse ja väärtuse südamest tulevast kahetsusest, kuid samas sünnib siiras kahetsus just ihuliku patulunastuse kaudu. Need kaks on lahutamatult seotud.

Tänane Evangeelium täpsustab, et igasugune patulunastus tuleb kanda siiralt ja rõõmuga, ilma tühise edevuseta: „Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist“ (6Mt 16–21). Edevus ja uhkus muudavad karmimagi patulunastusteo mõttetuks, mõnikord lausa patuks; nad hävitavad lihasuretuse väärtuse ja taandavad selle tühjaks vormitäiteks. Seetõttu tuleb liha suretades üritada veel enamgi suretada oma enesearmastust.  

KÕNELUS

„Oo Jeesus, kui pikk on inimese elu, kuigi tavatseme öelda, et see on lühike! See on lühike, oo Jumal, kuna selle kaudu peame saavutama igavese elu; ometi näib see pikana hingele, kes igatseb kiiresti Sinu juurde jõuda. Oo mu hing, sa saad puhkama siis, kui lased end neelata ülimasse headusesse; kui sa tead seda, mida Tema teab, armastad, mida Tema armastab, ja tunned rõõmu sellest, millest Tema rõõmu tunneb. Siis ei kõigu su tahe enam ega kaldu kõrvale õigelt teelt, sa saad igavesti tunda rõõmu Temast ja Tema armastusest. Õndsad on need, kelle nimed on kirjutatud Eluraamatusse! Kui sinu oma on seal, miks oled sa siis kurb, mu hing, miks oled sa mures? Looda Jumala peale, kellele ma tunnistan oma patud ja kelle halastust kuulutan. Ma laulan Talle kiidulaulu ega lakka õhkamast oma Päästja ja Jumala poole. Loodetavasti saabub ükskord päev, mil kohas, kus pisaratel ja hirmul on lõpp, saab mu auhiilgus Talle kiituseks ja mu südametunnistus vabaks kahetsuse kibedusest. Oo Issand, ma pigem elaksin ja sureksin lootuses ja igavese elu igatsuses, kui omaksin kõike loodut ühes selle kaduvate hüvedega. Ära hülga mind, oo Issand! Ma loodan sinule ega pea pettuma. Anna mulle jõudu Sind alati teenida ja tee minuga nii, nagu soovid.“ (Püha Avila Teresa)

Kui mind vaevab mälestus minu truudusetusest, meenutan, Issand, et „kui me iganes kahetseme, et oleme Sind solvanud, unustad Sa kõik meie patud ja kurjuse. Oo lõputu headus! Mida enamat võiksin ma soovida? Kes ei punastaks häbist, paludes Sinult nii paljut? Nüüd on aga soodne aeg paluda, mu halastav Päästja, ja võtta vastu, mida Sa pakud. Sa igatsed meie sõprust. Kes saaks keelduda Sulle seda andmast, Sulle, kes Sa ei keeldunud valamast meie pärast oma verd ja ohverdamast oma elu? Mida Sina palud, ei ole kõneväärt! Meile valmistab suurimat rõõmu seda Sulle pakkuda.“ (Püha Avila Teresa)

Tõlkis Loviisa Mänd