Kindralülema kiri sõpradele ja heategijatele nr. 93 (detsember 2024)
Armsad usklikud, sõbrad ja heategijad!
Mõne päeva pärast algab Katoliku Kirikus uus juubeliaasta. Loodan, et 20. augustil 2025 tulevad paljud teist meiega Rooma. Seal anname tunnistust oma usust, usust, mille oleme saanud Kirikult Tema traditsiooni kaudu. See on meie elav usk, mida meil on kohustus edasi anda täpselt niisugusena, nagu oleme selle saanud, kohandamata seda maailmavaimu järgi.
Tähistagu see juubeliaasta ka lootust, eelkõige seoses Katoliku Kiriku vääramatusega tulevikus.
Kui oleme vanade aegade kombel tihedalt seotud Roomaga, peaksime olema tõsises mures homse Kiriku pärast. Me teame muidugimõista, et Kristus on lubanud kuradi rünnakutele vaatamata olla oma Kirikuga aegade lõpuni – peame aga aru saama, et see tõotus eeldab ka meie osalust. Meie Õnnistegija ootab, et meie Tema armust ajendatuna pingutaksime, et tagada Kiriku vääramatus.
Millised aga on need pingutused, mida Õnnistegija meilt ootab, et kindlustada Kiriku tulevik? Kokkuvõttes ootab Ta et pingutaksime koos preestri- ja kloostrikutsumuste rohkuse nimel. Paavstid ja pühakud on meile alati südamele pannud, et saame olla pühad vaid juhul, kui meil on püha vaimulikkond. Rahvaski saab uuesti kristlikuks alles siis, kui Kiriku vaimulikud ta pühitsevad.
Hool homse Kiriku eest tähendab, et peame tegema kõik endast oleneva, et vaimulikke kutsumusi kasvatada, julgustada ja hoida.
Jeesuse Kristuse kangelaslikud tunnistajad
Kes oleks õige inimene ütlemaks, millised peaksid olema tulevikuvaimulikud? Peapiiskop Lefebvre kostis oma seminaristidele nii:
„Praegu on kangelaste aeg! Nüüd, mil ühiskonna ja Kiriku struktuur on kokku kukkumas, ei ole meil vaja leigeid hingi või neid, kes annavad järele segadusele ja kahtlustele, mida maailm levitab. Sinna hulka kuuluvad ka kahtlused meie Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkuse kohta – ja need valitsevad isegi Katoliku Kirikus. Praegu on nende aeg, kes usuvad meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja sellesse, et Tema ristisurm tõi lahenduse meie kõikide isiklikele probleemidele.“[1]
Maailma hetkeolukord nõuab uut põlvkonda preestri- ja kloostrikutsumusi, nii mehi kui naisi, kes igasugustest raskustest hoolimata tunnistaksid Jeesust Kristust. See poolsurnud maailm vajab hädasti inimesi, kes tunnistaksid Issandat – ja ainult Teda – meie kõikvõimsa lunastajana. Me vajame põlvkonda, kes annab sellest tõest tunnistust oma sõnadega, kartmatult ja vankumatult, ning enamgi oma eluviisiga, mis on sisse seatud Tema seaduste ja armastuse järgi. Vajame põlvkonda, kus iga inimene saab, nagu ütles paavst Pius XII, omal viisil elavaks pildiks meie Päästjast [2].
Maailma valgus
Inimesed võivad vahel tunda hirmu tormide ees, mis maailmas möllavad ja seda raputavad, kuna need viivad meid Jumalast kaugemale. Seepärast tahame neile öelda meie Õnnistatud Issanda kombel, kes rahustas oma apostleid, enne kui vaigistas lained: ärge kartke [3]. Tormi jõud on märgiks tuletorni veelgi suuremast väest, mis ei lakka kunagi säramast ja juhatab meid turvalisse sadamasse.
Mina olen maailma valgus [4]. Kristuse järgimine on Kiriku olemus. Selle järgi peavad elama ka Tema vaimulikud ja usklikud, olles juurdunud ja kinnitatud armastuses ja kandes Jeesust Kristust usu kaudu oma südames [5]. Koos püha Paulusega saavad nad öelda: Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, […] ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas [6].
Seega, pimeduse kartmise asemel ujutavad nad selle üle valgusega, mida nad endas kannavad. Lihtne klassiruum, kus nunn lapsi õpetab, kantsel, millest preester jutlust peab – need on kohad, mille kaudu Kirik hingi kinnitab, südameid ülendab ja maailma valgustab.
Vaiksetes kloostrites ja pihitooli hämaruses valab Katoliku Kirik Kristuse rahu inimeste hingedesse, ja varsti ka tervetesse linnadesse.
Ärge kahelge: meie maailm, mis mähib end iga päevaga üha kõvemini oma enesehävituslikku loogika võrkudesse, januneb selle valguse järele, mis kätkeb endas kogu tõde ja armastust.
“Franciscus, mine ja paranda mu koda, mis on lagunemas.” Need olid Ristilöödud Kristuse sõnad noorele Assisi Franciscusele. Jumaliku valguse levitamiseks pimedas maailmas ja meie Õnnistatud Issanda sõnumi laiali kandmiseks inimeste seas vajame hingi, kes on valmis andma tunnistust tõest [7] – sündigu see ülempreestri ees või Pontius Pilaatuse ees. Jah, saatana suits on tunginud Kirikusse ja lõhestav kurat on moondunud valguse ingliks. Ärgem aga kahelgem: Kirikus vohav õpetuslik ja moraalne allakäik kuulutab ette modernistliku utoopia hukku.
Leegitsev sõjavägi
Meie Issanda ja Maarja Puhtaima Südame võit saavutatakse täielikult ja kogu südamest elatud pühitsetud elu kaudu. See sünnib preestri- ja kloostrikutsumuse väe läbi – kutsumuse, mis paneb inimese vabatahtlikult loobuma kõigest, et järgida meie Issandat Jeesust Kristust.
Muidugi vajavad need kangelaslikud ja säravad tunnistajad suurt hingejõudu ja üllaid voorusi. Tugevast ja sügavast usuvaimust innustatuna peavad nad olema suutelised keelduma igasugusest kompromissist kurjuse või eksitusega, olles samas täidetud tasaduse ja armastusega.
Need vallutajad suudavad saavutada edu ainult siis, kui nad on täidetud meie Issanda Jeesuse Kristuse armastuse leegiga. Nad peavad innust leegitsema, pühendades end jäägitult Kiriku hüvangule. Peapiiskop Lefebvre pani oma seminaristidele südamele: „Te peate olema kangelased, pühakud ja märtrid – märtrid selles mõttes, et olete katoliku usu tunnistajad. Teid kritiseeritakse kõikjal, kuid julgustagu teid nende eeskuju, kes on andnud usu eest oma elu ja vere. Teid tugevdab ka Õndsa Neitsi Maarja eeskuju, tema abiga viite te selle töö lõpule – omaenda ja kõigi hingede pühitsemise nimel“ [9].
Peame ellu kutsuma selle uue preestri- ja kloostrikutsumuste, nii meeste kui ka naiste, põlvkonna, sest ilma nendeta ei ole jumalikul ettehooldusel vahendeid oma lunastustöö tegemiseks. Küsigem siis endalt: kuidas seda saavutada?
Kingitus, mida Jumalalt paluda
Nagu sõnast endast järeldub, on kutsumus Jumala kingitus. Jumal üksi kutsub: „Ja keegi ei võta enesele seda au ise, vaid Jumala kutsel [10]“. Ainult Jumal valab hingedesse armu, ja preestri- või kloostrikutsumus on väga eriline ja väärtuslik arm.
Sellist armu tuleb aga paluda, selline kingitus sõltub meie palvetest.
Meie Issandki tuletab meelde: Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! [11].Mida väärtuslikum kingitus, seda tugevam peab olema palve. Ent kas see ikka tõepoolest kehtib meie palvete kohta kutsumuste eest? Kahjuks veedame rohkem aega kurjuse üle kaeveldes, kui Jumalalt abi paludes. Kui oleme tõepoolest veendunud, et ainult pühad kutsumused taastavad Kiriku ja seeläbi ka maailma, ning kui tahame tõesti, et juba meie ajal võidutseks taas meie Issanda lunastustöö, siis peame järjekindlalt paluma rohkeid pühi kutsumusi. Me peame oma anumised kahekordistama.
Nii nagu Vana Testamendi õiged inimesed ootasid innukalt Päästja tulekut, peame meiegi paluma Taevast, et Ta saadaks meile tõelisi pilte Jumala armastusest ja Jeesuse Kristuse elavaid eeskujusid – teisisõnu uusi Püha Franciscuse, Padre Pio, Avila Teresa või Siena Katariina sarnaseid pühakuid ning arvukalt pühasid preestreid, kes jagaksid hingedele kallihinnalist pärlit, Jeesuse Kristuse vere ammendamatuid rikkusi [12].
See on kahtlemata meie aja kõige pakilisem palve.
Me teame, et Jumal ei hülga oma Kirikut ja et Ta tahab anda meie ajastule pühakuid, keda see vajab. Kuid Ta teeb seda vaid niivõrd, kui järjekindlalt ja alandlikult me Teda palume. Just seda lootust ja palvet tahame viia Rooma juubeliaasta puhul. Seepärast oleme oma palverännaku teemaks valinud „Mitte operarios in messem tuam“ – „Saada oma lõikusele töötegijaid“ [13].
Sündigu leegion!
Siiski ei taha me selle missiooni täitmiseks piirduda ainult mõnetunnise palvega juubeliaasta tähistamisel. Vastupidi, tahame, et mure kutsumuste pärast elaks meis kõigis edasi ka järgnevatel aastatel. See peab olema esikohal meie palvetes, aga ka innukuses, mida igaüks meist selle eesmärgi nimel ilmutab.
Me kõik peame töötama selle suure eesmärgi nimel: preestrid kahtlemata oma eeskuju ja üleloomuliku innuga, aga ka isad ja emad! Sellest innukusest, mida nad oma peresid pühal viisil kasvatades üles näitavad, sõltuvad homsed kutsumused. Paavst Pius XI võttis selle kokku järgmiselt: „Esimene ja loomulikem koht, kus pühamu lilled peaaegu iseenesest peaksid kasvama ja õitsema, on tõeliselt ja sügavalt kristlik perekond“[14]. Naaseme nende mõtete juurde edasises kirjas.
Ärgu olgu kahtlust meie kavatsustes. Me käivitame projekti, mis kestab aastaid! Seepärast tahame selle anda Valurikka Ema erilise kaitse alla. Hetkel, kui Maarja ütles inglile „Fiat!“, sai tema neitsilikust ihust esimene katedraal, kus Sõna võttis vastu inimloomuse. Selles katedraalis sai Ta salvitud ja seal pani Ta aluse uuele preesterkonnale. Hiljem, Risti jalamil, usaldas Jeesus Maarja Valurikka ja Immakulaatse Südame hoolde püha Johannese, määrates Maarja oma armastatud apostli kaudu kõigi preestrite Emaks. Nõnda, oma kaastunde ja kannatustega, mille ta ühendas oma jumaliku Poja kannatustega, sünnitas meie Ema eilse, tänase ja homse Kiriku.
Seepärast peame suunama oma kõige pakilisemad palved temale.
Palugem temalt kindlameelselt neid kutsumusi, mida me nii hädasti vajame. Väga konkreetselt öeldes – palvetagem lakkamatult roosipärga, pidagem seda oma võimsaimaks relvaks. Kogu selle juubeliaasta jooksul, mis algab 24. detsembril 2024 ja lõpeb 6. jaanuaril 2026, palvetagem kutsumuste eest väsimatult ja tuliselt roosipärga.
Me ei pea roosipärgade üle arvet, küll aga loodame, et igaüks pühendab selle püha aasta otsustavalt viljakale roosipärja palvetamisele. Loodame eriti laste palvetele pereringis ja koolides ning ka laste ohvritele. Seepärast kutsume vanemaid ja õpetajaid üles tegema kõik selleks, et aidata lastel olla erakordselt helded.
Nii saame 20. augustil 2025 viia meie Õndsa Ema jalge ette lugematul hulgal roosipärgi ja ohvreid, näitamaks oma tänulikkust ja alandlikku usaldust tema emaliku eestkoste vastu. Töötagem siis tema juhtimisel selle nimel, et puhkeks õitsele rohkelt kutsumusi, mis muudavad homse Kiriku pühaks.
Soovin teile ja teie peredele väga püha ja õnnistatud Jõuluaega.
Jumal õnnistagu teid!
Menzingen, 20. detsember 2024
Kindralülem Davide Pagliarani
[1] Jutlus, Ecône, 7. jaanuar 1973
[2] Entsüklika Menti Nostræ.
[3] Jh 6:20.
[4] Jh 8:12.
[5] Rm 8:38-39.
[6] Ef 3:17.
[7] Jh 18:37.
[8] 2Kr 11:14.
[9] Jutlus, Ecône, 21. mai 1983
[10] Hb 5:4.
[11] Mt 9:37-38.
[12] Entsüklika Menti Nostræ.
[13] Missale Romanum, votiivmissa preestrikutsumuste eest[14] Entsüklika Ad Catholici sacerdotii
Tõlkis Loviisa Mänd
