Autor: sten

Intervjuu Püha Pius X Vennaskonna kindralülemaga

Isa Davide Pagliarani Angelus Pressi korraldatud konverentsil

Intervjuu on tehtud 1. novembril 2024 ja avaldatud ajakirja “The Angelus” 2024. aasta novembri-detsembrinumbris

“Tänapäeva katoliiklastele pakub Vennaskond kompromissitut tõde, mida teenitakse tingimusteta, elades seda järgides ausameelselt hingede pääsemiseks ja kogu Kiriku teenimiseks.”

1. Isa, kuidas te selgitaksite Vennaskonna rolli aastal 2024? Kas see on eelkõige Traditsioonile tunnistajaks olemine või ülemaailmne misjonitöö,  nagu seda varem tegid Püha Vaimu isad, mitte paralleelkirikuna tegutsemine, nagu mõned inimesed väidavad? Või midagi muud?

Vennaskonna roll ei ole põhimõtteliselt sugugi erinev sellest, mis tal on olnud asutamisest alates, nagu määratleb meie põhikiri: “Vennaskonna eesmärk on preesterlus ja kõik sellega seotu ning mitte miski muu peale sellesse puutuva.” Vennaskond on esmajoones preesterlik ühing, mis on pühendunud preestrite pühadusele ning seega hingede ja terve Kiriku pühadusele preesterkonna pühaduse kaudu. Nagu ütleb ka meie põhikiri: “Vennaskond on olemuslikult apostellik, sest seda on ka Missaohver.” 

Vennaskond on täitnud seda rolli asutamisest alates selle enneolematu kriisi olukorras, mis mõjutab eriliselt preesterlust, Missat, usku ja kõiki Kiriku aardeid. Selles mõttes on Vennaskond meeldetuletus sellest, et need aarded on tõelised ja väga vajalikud kõikide asjade taastamiseks. Olemata ise seda rolli otsinud,  tegutseb Vennaskond kui Traditsiooni privilegeeritud tunnistaja olukorras, kus see Traditsioon on varju jäetud. On tõsiasi, et selles osas on Vennaskond vasturääkimise märk Kiriku Traditsiooni kasuks.   Tal on ainulaadne jõud selle Traditsiooni kaitsmiseks, kuivõrd ta lükkab aruteludesse laskumata ja järeleandmatult  tagasi kõik liberaalsed reformid.  Nii osutub Vennaskonna seisukoht otseseks ja täielikuks vastuseks sellele, mida Kirik praeguses olukorras vajab.

Viimastel aastatel on ehk uus see, kuidas segaduses katoliiklased Vennaskonda suhtuvad. Vennaskonda ei demoniseerita enam. Inimesed ei vaata sellele enam kui paralleelkirikule, mis juba on või on muutumas skismaatiliseks, või kui pisikesele grupikesele, mis tegutseb kõige tänapäevase vastu, jäänud kinni oma tagurlikesse tavadesse ning võimetu ajaga kaasas käima. Praegusel ajal kadestatakse tihti Vennaskonna olukorda ja janunetakse aarete järele, millest see elab. Lühidalt öeldes on see paljudele inimestele teetähiseks.  Neid katoliiklasi, kes Vennaskonna avastavad, köidavad selle jutlused, liturgia, preestrite ligimesearmastus, koolide kvaliteet ja kabelite õhustik.  Üha enam võimaldab Vennaskond katoliiklastel ja preestritel taasavastada Kiriku aardeid. See on väga julgustav. 

2. Mida on FSSPX-il tänapäeva katoliiklastele anda sellist, mida ei paku Ecclesia Dei kogukonnad? 

Nüüdseks tegevuse lõpetanud Ecclesia Dei komisjoniga varem seotud kogukonnad pakuvad oma tasandil traditsioonilist liturgiat ning valdavalt ka traditsioonilist katehheesi. Pinnapealselt otsustades võiks arvata, et nende ja Vennaskonna vahel on vähe erinevusi. Kuid nemad ise rõhutavad, kuidas nad viimasest erinevad, eriti kuulekusega seoses. Nende kirjelduse järgi on Vennaskond juhitud sedevakantismi kalduvast vaimust ja elab nii, nagu ei peaks kellegi ees vastutama, kujutades seega ohtu kiriklikule ühtsusele ja oma usklike usule. Veidi lihtsustades väidavad nad, et teevad “Kiriku sees” sedsama, mida Vennaskond sooviks teha “väljaspool Kirikut.”

Mida nad aga ei ütle, on see, et tegelikult on neil ainult piiratud vabadus. Neil on vaid see tegevusväli, mille annab neile rohkem või vähem heatahtlik hierarhia, mida suuremal või vähemal määral kannustavad personalistlikud ja liberaalsed põhimõtted ning mis on igal juhul võimetu tunnistama Kiriku Traditsiooni hädavajalikkust ja põlisust. Selle tagajärjel on nende apostolaat ja mõju pärsitud, kammitsetud ja ohustatud, nii et küsimus nende tegeliku püsimajäämise kohta muutub üha murettekitavamaks. Kuid asi ei piirdu sellega: ka nende Traditsioonile pühendumuse tähendus muutub vastuoluliseks. Tõepoolest, see piiratud vabadus antakse neile erilise karisma, liturgilise eelistuse või omalaadse tundlikkuse nimel. Sellel on mitmeid äärmiselt tõsiseid tagajärgi.

Esiteks ei kaitsta Traditsiooni enam kui midagi asendamatut ja ainuvajalikku, millel on Kirikus võõrandamatud õigused. Seda taotletakse kui eelistatud hüve. Nõutakse õigust traditsioonilisele liturgiale ilma selgelt välja ütlemata, et kaasaegne liturgia on vastuvõtmatu, kuna see kahjustab usku. Nõutakse õigust traditsioonilisele õpetusele ilma selgelt välja ütlemata, et just see Traditsioon on usu terviklikkuse ainus tagatis, välistades kõik sellest lahknevad suunad. Traditsiooni ei saa kaitsta kui ühe või teise kogukonna erihüve, mis taotleb vaid endale õigust selle järgi elada, eelistades seda mingile teisele hüvele. Traditsiooni tuleb kaitsta kui kogu Kiriku ühist hüve ning nõuda seda igale katoliiklasele kui nende ainsat ja kõike muud välistavat hüve. Teisalt, lisaks sellele, et nende kogukondade olukord on ebakindel, seisavad nad silmitsi tingimustega, mis piiravad usu avalikku väljendamist. Eelkõige on neil võimatu astuda vastu igasugustele liberalismi vormidele. Traditsiooni ei saa tõhusalt kaitsta, ilma et samal ajal mõistetaks hukka eksitused, mis sellele vastu seisavad. Kui nendest eksitustest järjepidevalt vaikida, ei tajuta lõpuks enam, kui kahjulikud need on, ning vähehaaval võetakse nad märkamatult omaks. 

Muidugi ei otsusta me siin selle üle, millist head see või teine preester mingis olukorras võib teha, ega ka selle innukuse üle, mis teda isiklikult tema pastoraalses teenimises tiivustab. Näeme siiski, et nende kogukondade ebakindel seisund ja tingimused, millele neid asutamisest alates on allutatud, võtavad neilt objektiivselt täieliku vabaduse üleilmse Kiriku mööndusteta teenimiseks. 

Peapiiskop Lefebvre ei lasknud aga end heidutada ei ähvardustest ega löökidest; andes Vennaskonnale vahendid võitluse jätkamiseks Kiriku eest, tagas ta sellele otsustavalt ülima vabaduse: mitte võltsvabaduse, mis seisneb soovis olla sõltumatu igasugusest inimlikust autoriteedist, vaid tõelise vabaduse töötada täielikult ja tingimusteta usu, preestriameti ja Missa taastamise nimel. Tänapäeva katoliiklastele pakub Vennaskond kompromissitut tõde, mida teenitakse tingimusteta, koos vahenditega selle järgi terviklikult elada, et päästa hingi ja teenida tervet Kirikut.

3. Mis on teie arvates nende suurim takistus, kes kõhklevad Vennaskonna Missadel osalemast? 

Peamine põhjus, mis hoiab tagasi usklikke, keda köidab traditsiooniline liturgia, on kahtlemata meie kanoonilise olukorra näiline ebaseaduslikkus, see, et kirikuvõimud ei tunnusta meid  ametlikult. See viib meid kuulekuse küsimuseni, mida juba varem puudutasime. Tuleb õigesti mõista, et kuigi võimude konkreetne tunnustus ja heakskiit on alati Kiriku töö jaoks soovitav, on siiski erandlikke olukordi, kus see pole absoluutselt vajalik.

Vennaskonna olukord sõltub üldisest olukorrast Kirikus, mis on nüüdseks mitu aastakümmet elanud enneolematus kriisis. Juba paavst Paulus VI ise rääkis Kiriku enesehävitusest. Kahjuks on selle põhjustanud Kiriku kõrgeimate võimukandjate toetus kaasaja eksitustele, mis Vatikani II kirikukogu ajal ja sellest lähtunud reformide kaudu on sügavalt tunginud tervesse Kirikusse ning viinud loendamatud hulgad usklikke usu hülgamiseni. Selle asemel, et säilitada usuvaramut hingede päästmiseks ja kogu Kiriku ühiseks hüvanguks, andis paavst oma mõjuvõimu Kiriku hävitamise teenistusse.

Peapiiskop Lefebvre’i  igikestvaks teeneks jääb see, et ta lükkas tagasi Kiriku enesehävituse ning säilitas vapralt Kiriku Traditsiooni, keeldudes laastavatest uuendustest ja pakkudes jätkuvalt hingedele Kiriku õpetuse, Missa ja sakramentide üleloomulikke hüvesid. Nimelt see oligi põhjus, miks kirikuvõimud otsustasid teda karistada, tema töö ära keelata ja ta seeläbi kanoonilisest tunnustusest ilma jätta. Tol hetkel ei olnud kaalul midagi vähemat kui katoliku usu ja seda usku väljendava liturgia säilitamine. Sellise autoriteedi kuritarvitamisega silmitsi seistes ei saanud peapiiskop Lefebvre nõustuda oma töö lõpetamisega. See tähendanuks usklike hülgamist, kes oleksid jäänud ilma veatust õpetusest ja traditsioonilisest liturgiast ning teenäitajast kaasaja eksitustega toime tulemiseks. Peapiiskop  mõistis, et Vennaskonna keelustamine on võimu kuritarvitamine, mis ohustab tõsiselt Kiriku hüvangut. Võim on paavstile antud Kiriku hüve alalhoidmiseks, aga mitte kahjustamiseks. Ja paavstile võlgnetakse kuulekust, kui tehakse koostööd Kiriku hüvanguks, mitte siis, kui tehakse koostööd Kiriku hävinguks. Sellest tulenevalt ja tegelikult endast hoolimata oli peapiiskop Lefebvre’il julgust mitte kuuletuda … selleks, et kuuletuda. Pidades meeles, et meie Issanda Jeesuse Kristuse tahtel on hingede päästmine Kiriku kõrgeim seadus, millest on mõjutatud kõik teised kanoonilised seadused, eelistas ta kuuletuda kõrgeimale seadusele ja riskida jääda Kiriku hierarhia tunnustuseta, selle asemel et olla kuuletumatu sellele seadusele ja alluda keeldudele, millega teda üle külvati. “Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.”

Kahjuks on praegune olukord ikka veel samasugune ning Vennaskond seab hingede ja Kiriku hüvangu endiselt esikohale, muretsemata hirmutamise ja kriitika pärast.  Vennaskond oleks väga rõõmus, kui ta saaks kõrgeima võimukandja heakskiidu: see näitaks, et  võimukandja on taas oma missiooni mõtte  avastanud ja saab aru, mis on Kiriku tõeline hüve.   Siis oleks Vennaskond rahul, et saab jätkata Kiriku teenimist seadusliku staatusega. Ent niikaua, kui selle seaduslikkuse hinnaks on võtta vastu vastuvõetamatu – Kirikut hävitavad eksitused ja usku ohustav liturgia –, eelistab ta jätkata tööd tunnustamatuna, et mitte reeta Kirikut ja hingi, kellele tema kabelid on pelgupaigaks. 

4. Kuidas saavad perekonnad kõige rohkem kasu Vennaskonna pakutavast? 

Perekonnad on Vennaskonna erilise hoole all, sest just seal sünnivad ja kasvavad kutsumused, nagu ka  noored inimesed, kes rajavad tulevasi perekondi. Pered, kes asuvad elama meie prioraatide lähedusse, saavad osa rikkast koguduseelust, mida toidavad sakramendid, mis järgib palverütmi ja mida elavdavad rohked teised pered, kes moodustavad vastastikuse abi ja toetava kristliku ligimesearmastuse võrgustiku.  Mida tihedamalt on perekond seotud kabeli või prioraadi eluga, seda tugevamaks ta muutub ja seda enam suudab näidata head eeskuju. Niisugusele perekonnale saab altarist loomulikul viisil pidepunkt ja vaimuliku elu allikas; pühendumus, mida ta üles näitab, aitab tal kasvatada oma  suuremeelsust  ning tasapisi  tõmbab liturgiline ja sakramentaalne elu selle pere eemale maailma vaimust ja soodustab kristlike vooruste arendamist. 

Mõistagi väärivad mainimist ka Vennaskonna või sellega seotud kogukondade koolid, kus püütakse kujundada terviklikke mehi ja naisi nii intellektuaalsel ja füüsilisel kui ka moraalsel ja üleloomulikul tasandil. Kuigi need koolid on ebatäiuslikud, nagu on iga inimtöö, on nad siiski peredele tõeliseks õnnistuseks.
Lõpetuseks puudutaksin meie Vennaskonna kolmandat ordut, mis pakub iseäranis perekondadele kindlat vaimset raamistikku, et juhendada vanemaid nende mitmesugustes kohustustes, eriti nende ülesannetes kasvatajatena. Selle otsesema seotuse kaudu saavad usklikud osa kõigist Vennaskonna liikmete palvete ja teenetega saavutatud armudest ning toetavad Vennaskonda vaimselt Kiriku eest peetavas võitluses. Koos nende isikliku ustavusega väga lihtsatele kolmanda ordu reegli kohustustele on see suureks abiks nii nende enda kui kogu pere pühitsemisel.

5. Mis on praegusel ajal suurim traditsioonilisi katoliiklasi ähvardav oht? Kus on nad kõige haavatavamad?

Esimene asi, mis mulle pähe tuleb, on ilmaliku vaimu oht, mis koosneb mugavusest, materialismist, meelelisusest ja loidusest. Meie ilmikutest usklikud ja ka Vennaskonna liikmed ise on nagu kõik teisedki pärispatust haavatud, ning oluline on, et me ei alahindaks naiivselt kristliku elu võimalikku rikutust ükskõik millise katoliiklase hinges, olgu selle põhjuseks siis inimeste arvamuse järgimine, ükskõiksus, isekus või ebapuhtus. Me peame tegema kõik endast oleneva, et end ja eriti noori selle eest kaitsta. See nõuab, et uuriksime meie ajal esile kerkivaid probleeme, mille põhjus on eeskätt peaaegu üleüldine ligipääs internetile, mis on aga liigagi tihti nii kõlbeline kui ideoloogiline mülgas.  Ekraanide sissetung ja nende järelevalveta kasutamine peaksid olema tõsiste uuringute teema, et paremini teadvustada nende põhjustatavaid probleeme ja rakendada tervemõistuslikke vastuabinõusid kahju vähendamiseks ning ennetavate meetmete tugevdamiseks.

Teine rõhutamist vajav oht katoliiklastele, kes on alati olnud traditsionalistid, seisneb selles, et võidakse uinuda tingimustes, kuhu on jõutud tänu eelkäijate pingutustele. See on lõdvestumise oht. Vastupidi, mulle tundub, et eelkäijate pingutused seavad meile kohustusi. Tänapäeval kättesaadavad suuremad võimalused saada osa Missa ja Traditsiooni aaretest on antud meile selleks, et üha täielikumalt nende järgi elada, mitte selleks, et lõõgastuda ja jääda puhkama juba tehtu najale. Veel on vaja palju-palju hingi päästa, ja nende eest peetav võitlus on raskem ja vajalikum kui kunagi varem.

Meie käsutuses olev aeg ja võimalused peaksid tõukama meid veelgi usinamalt pingutama enda pühitsemiseks ja apostelliku töö tegemiseks. Selleks on vaja palju suuremeelsust ja ennekõike apostellikku elulaadi, mis on täiesti ja kõigutamatult üleloomulik. 

Lõpetuseks võib esineda veel üks oht, milleks on elamine intellektuaalses mugavuses, mis tuleneb veendumusest, et ollakse õigel teel ja seega mõistetakse üleolevalt hukka teisi, “kes eksivad”. Ühest küljest on vajadus hariduse järele universaalne ja inimesed eksivad sageli, arvates, et neil pole enam midagi õppida. Vastupidi, on hädavajalik jätkata enda harimist olulistel teemadel, milles igal katoliiklasel on kohustus olla valgusallikas teistele. Teisest küljest on alati kahjulik pidada teisi alaväärseks nende vähesemate teadmiste pärast. Inimene, kes on katoliiklase nime vääriline ja keda innustab ehtne ligimesearmastus, peaks hoopiski võtma oma südameasjaks teadmatute heatahtliku toetamise, et aidata neil tõelise usu avastamisel edasi liikuda. Elav, heatahtlik ja kannatlik armastus levitab usku palju paremini kui teaduslikud sõnavõtud, mis on tulvil ebasõbralikku ja üleolevat arvustamist. 

6. Nüüdseks on täitunud esimene pool teie ametiajast kindralülemana. Millised on teie mõtted möödunud kuue aasta kohta? 

Üks sügavaima mulje jätnud asju viimase kuue aasta jooksul on olnud meie preestrite suuremeelsus oma apostolaadis, mida neil õnnestus eriti hästi üles näidata koroonakriisi ajal. Nad suutsid riskida vastavalt olukorrale arukalt ja mõnikord väga loovalt, et tulla võimalikult hästi vastu hingede vajadustele. See aeg näitas Vennaskonna võimet leida erandlikus olukorras sobivaid lahendusi, seades usklike vaimuliku heaolu alati esikohale. Selles avaldus kaunilt juba varem mainitud põhimõte: “Hingede päästmine on Kiriku kõrgeim seadus.”

Teise viimaste aastate tähelepanuväärse õppetunni andis meile motu proprio “Traditionis custodes”. See dokument, mis loogiliselt sobitub praeguse pontifikaadi pikaaajalisemasse plaani, tõestas taas ja nüüd juba lõplikult peapiiskop Lefebvre’i 1988. aastal tehtud otsuse suurt ettenägelikkust ja sügavat tarkust: piiskoppide pühitsemisega paavsti mandaadita andis ta tegelikult Vennaskonnale vahendid oma missiooni jätkamiseks Traditsiooni kaitsjana. Selle valiku kohasus tundub tänapäeval vaieldamatu.  Kus me ilma oma piiskoppideta oleksime? Kus oleks Traditsioon Kirikus? Ja kellel on praegu veel vabadus elada täielikult Kiriku aaretest? Pole kahtlust, et osaliselt tuleneb meie apostolaadi kasv uute  tõendite ilmnemisest [toonase pühitsemise kui targa otsuse kohta].

Rääkisite meie piiskoppidest ja arvan, et meil kõigil on meeles piiskop Tissier de Mallerais’ kurb surm. Mida tema lahkumine Vennaskonna jaoks tähendab? Palun rääkige, millised tagajärjed on sellel Vennaskonna võimalustele oma missiooni ellu viia. Teisisõnu, tulles tagasi teie poole ametiaja täitumise juurde,  milline on teie vaade järgmisele kuuele aastale?

Piiskop Tissier de Mallerais’ surm on üks tähendusrikkamaid sündmusi Vennaskonna ajaloos. Meie ajaloost on nüüd tõepoolest pööratud üks lehekülg, mis astub igavikku. Aga milline suurepärane lehekülg! Piiskop Tissier oli ju kohal algusest peale, peapiiskop Lefebvre’i saaga esimestest hetkedest alates. Ta elas meie asutaja kõrval, jagades temaga rõõme ja valusid, mis saatsid Vennaskonna kasvu, kuni ta lõpuks valiti üheks neljast piiskopist, kellest said peapiiskopi järglased. Ja kogu tema elu oli tulihingeline ja julge ustavus võitluses usu ja Vennaskonna missiooni eest. Kiriku ja hingede eest, lõpuni välja. Ta läks isegi kaugemale, kui tal jõudu oli. Tema suuremeelsus ja innukus viisid teda kaugemale, kui tema sammud suutsid kanda. Tema eriliseks kireks oli jutustada meile peapiiskop Lefebvre’ist ja Vennaskonna ajaloost. Me tunneme temast puudust. Kuid me oleme piiskop Tissier de Mallerais’ üle uhked. Uhked oma piiskopi ja selle eeskuju üle, mille ta meile jättis.

Ilmselgelt räägib meiega selle sündmuse kaudu jumalik ettehooldus. On täiesti selge, et tema surmaga kerkib küsimus Vennaskonna töö jätkuvusest, sest nüüd on jäänud ainult kaks piiskoppi, samal ajal kui meie hingede abistamise ülesanne näib Kirikus praegu valitseva kohutava segaduse ajal veelgi vajalikum. Kuid sellele küsimusele saab vastata ainult rahus ja palves. Peapiiskop Lefebvre’i eeskuju järgides laseb Vennaskond end juhtida ettehooldusest, mis on alati selgelt näidanud, millist rada mööda minna ja milliseid otsuseid teha. Tänapäeval, nagu varemgi, juhib meid ettehooldus. Tulevik on Jumala ettehoolduse kätes ja me järgneme usaldusega selle juhatusele. Kui aeg kätte jõuab, siis teame, kuidas puhta südamega oma kohustused kanda võtta.  Hingede ees ja Vennaskonna liikmete ees. Jumala ees. Jäägem rahusse ja usaldagem see asi lihtsalt Jumalaema hoolde.

Mis puudutab tulevikku, siis üldisemalt rääkides loodaksin väga, et järgmised aastad toovad preestritele ja ilmikutele uue arusaama ühest olulisest küsimusest: vajadusest kutsumuste järele. Mitte ainult seoses sellega, kuidas tõmmata Kristuse teenistusse üha rohkem uusi inimesi, olgu siis preestriametisse või pühendunud ellu, vaid ka seoses sellega, kuidas tagada nende püsimajäämine, kellel on kutsumus.

Ning ma arvan, et eriti peame me mõistma, et peab rohkem palvetama. Jah, palvetama. Palvetama, et Jumal saadaks töötegijaid oma lõikusele, sest lõikus on külluslik, kuid töötegijaid napib. Ja palvetama, et Teda tänada juba saadud kutsumuste eest, sest viimased aastad on selles osas olnud väga julgustavad. Kuid pühaduse ideaal peab üha enam tõmbama ligi pühitsetud hingi ja muutuma ka noortele inimestele üha kütkestavamaks. Hinged ootavad. Nad janunevad. Nad vajavad apostlite leegione. Ning üksnes Jumal äratab need apostlid, karjased või kontemplatiivsed hinged. Seetõttu peame palvetama, et Jumal kutsuks, ja et suuremeelsed hinged oleksid avatud Tema häälele ning suudaksid sellele truult vastata. Selle armu saamiseks pöördugem ennekõike Puhtaima Neitsi, kaaskannatava Jumalaema, preestrite Ema ja pühendunud hingede eeskuju poole.

Õnnistagu teid Jumal!

Isa Davide Pagliarani, kindralülem

Tõlkis Siivi Mänd

„SEMPER IDEM”

Kindralülema ja tema assistentide 1974. aasta 21. novembri deklaratsiooni aastapäeva sõnum

Viiskümmend aastat tagasi avaldas tema hiilgus peapiiskop Marcel Lefebvre mälestusväärse deklaratsiooni, millest pidi saama Püha Pius X Preestrite Vennaskonna põhikiri. See deklaratsioon, igavesti kõlama jääv tõeline usutunnistus, väljendab Vennaskonna põhiolemust, Vennaskonna olemasolu põhjust, õpetuslikku ja moraalset identiteeti, ja sellest tulenevalt ka Vennaskonna tegevusliini. Vennaskond ei või millimeetritki kõrvale kalduda selle deklaratsiooni sisust ja vaimust, mis on nüüd, 50 aastat hiljem, ikka veel täiesti ajakohane.

Deklaratsioon sisaldab kaht teineteist täiendavat ja toetavat keskset ideed. Esimene kinnitab Vennaskonna võitluse fundamentaalselt õpetuslikku olemust, teine väljendab selle võitluse eesmärki.

Vennaskond peab lahingut õpetuse eest ja tema vastase isikus ei ole kahtlust: vaenlane on  kirikukogu reformid, need mürgised entiteedid, mis on kavandatud eksitavalt ja viivad eksituseni. Kuivõrd reformatsiooni põhialused on kaheldavad, on kaheldav ka kõik, mida see on sünnitanud: „See reformatsioon, mis on kasvanud välja liberalismist ja modernismist, mädaneb seestpoolt; see lähtub hereesiast ja viib hereesiani, isegi kui see ei näi väliselt hereetilisena. Seega on igal südametunnistusega ja ustaval katoliiklasel võimatu neid uuendusi toetada või neile mistahes viisil alluda. Ainus tee pääsemiseni on jääda truuks katoliku Kirikule ja tema õpetusele ning kategooriliselt keelduda aktsepteerimast Vatikani teise kirikukogu reforme.“

Viimase viiekümne aasta sündmused ainult kinnitavad esitatud mõtte paikapidavust. Kuna reformatsioon on rajatud valedele alustele, millest tulenevalt on valed ka selle põhimõtted, on võimatu katoliku Kirikus midagi taastada, ilma esiteks vaidlustamata Vatikani teise kirikukogu põhiprintsiipe ja tagasi lükkamata kõiki neis sisalduvaid eksitusi. Kõik püüded üheaegselt kinni pidada nii Traditsioonist kui kirikukogu reformidest, üritades neid kuidagi kokku sobitada, on eranditult ja vältimatult läbi kukkunud. Samal ajal on muudkui kasvanud põlgus ja vihkamine Traditsiooni ja Tridenti Missa vastu, mis näitab konkreetselt, et need kaks kokkusobimatut õpetust vastavad kahele lepitamatult erinevale jumalateenimise vormile ja kahele eri viisile katoliku Kiriku missiooni täitmiseks.

Kiriku reformimine, mis algas Vatikani teise kirikukoguga, jätkub tänapäevani ja kannab üha uusi vilju. Tänapäeval oleme tunnistajaks Kiriku struktuuri täielikule ümberpööramisele. Jumalikud tõed, mille me oleme saanud lihaks saanud Sõnalt, on asendatud inimeste loodud süsteemiga, kus Jumalale ei ole enam kohta ja kus hingab inimvaim, mitte enam Püha Vaim. See on Jumala Ilmutuse kuritahtlik moonutamine.

Seistes silmitsi Kiriku selgelt hukatusliku lammutamisega, julgustab peapiiskop Lefebvre meid jätkama võitlust õpetuse eest, püha võitlust meie Issanda Jeesuse Kristuse valitsemise eest, kes on Tee, Tõde ja Elu. Nagu minevikus, et ole meie missioon ka praegu midagi muud, kui taastada kõik asjad Kristuses. Taastada kõik – alustades katoliku preesterkonnast kogu tema õpetuslikus puhtuses ja misjonivaimust kantud ligimesearmastuses. Taastada ka Püha Missaohver, mis on kirikuelu südamik. Taastada tõeline katoliiklik elu, mis on Jeesuse Kristuse enda elu, kantud risti vaimust, armastusest ja austusest Isa vastu. Taastada katoliku Tõde, andes sellele tagasi kogu selle hiilgus ja lastes sel valgustada kogu maailma. Viimaks taastada nii Kirikus kui ka ilmalikus ühiskonnas Kristuse õigused, kes on kõigi rahvaste kuningas.

„Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi [- – -].“ (Hb 13: 8–9)

Teine 1974. aasta deklaratsiooni keskne idee on selge ja otsustav tahe tegutseda ainsa eesmärgiga teenida roomakatoliku Kirikut.

Ainult katoliku Kirikus sellisena, nagu ta on alati olnud, ja tema muutumatus Traditsioonis on meile kindlustatud Tõde, selle kuulutamine ja Kiriku teenimine.

Mis kõige olulisem – Traditsioonist kinni pidamine ning kõigi vajalike sammude astumine selle säilitamiseks ja edasiandmiseks on meie ligimesearmastusest tulenev kohustus, mida me täidame kõigi hingede ja kogu katoliku Kiriku hüvanguks. Sellest vaatepunktist lähtudes on meie võitlus sügavalt isetu. Me ei võitle esmajoones mitte omaenda ellujäämise, vaid ülemaailmse Kiriku hüvangu eest. Vennaskond on Kiriku missiooni ehedaim näide, kuna vastab meie enneolematult traagilise ajastu vajadustele nüüdisajal harvaesineva vabaduse ja jõuga.

Nagu viiskümmend aastat tagasi, on ka praegu meie ainus eesmärk säilitada Traditsioon. „See on põhjus, miks me ilma igasuguse mässumeele, kibeduse või vihata, alati muutumatu Õpetusameti juhiste järgi, jätkame preestrite koolitamist. Oleme veendunud, et nii teenime parimal võimalikul viisil püha katoliku Kirikut, paavsti ja järeltulevaid põlvi.“

Traditsioon kuulub katoliku Kirikule. Temas ja tema jaoks säilitame Traditsiooni kogu selle terviklikkuses, „kuni Traditsiooni tõeline valgus hajutab igavese Rooma taevast tumestava hämaruse“. Me oleme vankumatud üleloomulikus veendumuses, et ükskord võidab Traditsioon ja koos temaga kogu katoliku Kirik, ning kindlad, et põrgu väravad ei saa Kirikust kunagi võitu.

Menzingenis, 21. novembril 2024

D. Pagliarani kindralülem

Piiskop de Galarreta kindralülema 1. assistent

C. Bouchacourt kindralülema 2. assistent

Tõlkis Loviisa Mänd

Sellel kuulsal deklaratsioonil on ajalugu; selle koostas piiskop Marcel Lefebvre spetsiifilises kontekstis.

Pärast Püha Pius X Preestrite Vennaskonna asutamist 1. novembril 1970 Fribourgis ning seminari avamist Ecône’is, Valais’ kantonis Šveitsis, valitses endiselt rahu, hoolimata mõnedest väiksematest keerukustest. Alates 1973. aastast oli olukord aga pingeline peapiiskop Lefebvre kõigutamatu seisukoha tõttu missa osas. Piiskop keeldus Novus Ordo missakorrast, mis kujutas endast Paulus VI liturgilist reformi, mida ta pidas “mürgitatuks”, nagu ta sageli ütles.

Rünnakud tulid esmalt Prantsusmaalt, kus piiskopid olid täiesti raevunud selle “metsiku seminari” peale, mis peagi tagas traditsioonilise vaimulikkonna, mis oli kutsutud teostama apostolaati Prantsuse territooriumil. Nad töötasid kulisside taga ka Šveitsis, kus olukord muutus samuti pingeliseks.

Fribourgi uus piiskop Pierre Mamie oli vennaskonna vastu. Siioni piiskop Nestor Adam, kes oli heidutatud kiriku kriisi arengust, ei toetanud enam sihtasutust ja distantseeris end sellest, kuigi ta oli nõustunud Ecône’i seminari avamisega oma piiskopkonnas.

Torm laskus viimaks preesterliku formatsiooni tööle. See puhkes äkitselt 11. novembril 1974, kui peapiiskop Lefebvre teatas seminari kogukonnale, et samal päeval saabuvad kaks apostelliku külalist. Nad saatis paavst Paulus VI ning nad said kolmelt Rooma kongregatsioonilt volitused seminari inspekteerimiseks. Nendeks olid monsenjöör Albert Descamps, piiblikomisjoni sekretär, ja monsenjöör Guillaume Onclin, kanoonilise õiguse koodeksi revisjoni komisjoni allsekretär.

Külalised veetsid kolm päeva Ecône’is küsitledes professoreid ja seminariste. Nad tegid neile kõrvalekalduvaid ja skandaalseid teoloogilisi märkusi. “Nad leidsid, et abielus meeste ordineerimine oli tavaline ja möödapääsmatu, nad ei tunnistanud, et tõde on muutumatu ning nad väljendasid kahtlusi Kristuse ülestõusmise füüsilise reaalsuse osas.” Nad viimaks lahkusid, aga ilma esitamata vennaskonna vanemale ühtegi protokolli või aruannet oma külaskäigu kohta.

Peapiiskop Lefebvre reisis Rooma 16. novembril, et külastada mõningaid kogudusi. Kuid mõistes, et pole eriti midagi oodata, kirjutas ta “ühel nördimuse hetkel”, nagu ta hiljem ütles, ühe korraga ja ilma parandusi tegemata oma põhimõtete imetlusväärse avalduse, mille ta esitas kogukonnale 2. detsembril. Sellest sai ettekääne Ecône’i seminari ja selle asutaja tagakiusamiseks.

“Me hoiame tugevalt kogu oma südame ja kogu oma vaimuga katoliikliku Rooma poole, kes on katoliikliku usu ja selle usu säilitamiseks vajalike traditsioonide valvur, igavese Rooma poole, kes on tarkuse ja tõe emand.

Samas me keeldume ja oleme alati keeldunud järgimast uus-modernistlike ja uus-protestantistlike tendentside Roomat, mis ilmnesid selgelt Vatikani II kirikukogu vältel ning pärast kirikukogu kõikides reformides, mis sellest tulenesid.

Tegelikkuses on kõik need reformid aidanud kaasa ning aitavad jätkuvalt kaasa kiriku hävitamisele, preesterluse laostamisele, missaohvri ja sakramentide tühistamisele, usuelu kadumisele ja naturalistlikule ja teilhardilikule haridusele ülikoolides, seminarides ja katehheesis: haridusele, mis tuleneb liberalismist ja protestantismist, mis on mitmel korral pühaliku Kiriku Õpetusameti poolt hukka mõistetud.

Ükski autoriteet, isegi mitte kõrgeim hierarhias, ei saa meid sundida hülgama või vähendama oma katoliku usku, mida on nii selgelt väljendatud ja tunnistatud Kiriku Õpetusameti poolt üheksateist sajandit.

“Sõbrad,” ütles püha Paulus, “aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!” (Gl 1:8).

Kas pole mitte see, mida Püha Isa kordab meile täna? Ning kui tema sõnades ja tegudes esineb teatud vastuolu ning samuti dikasteeriumite tegudes, siis me klammerdume selle külge, mida on alati õpetatud ning me oleme kurdid uuenduste osas, mis hävitavad Kiriku.

On võimatu sügavalt muuta Lex Orandi’t [seadust, mida palvetatakse – toim.] ilma muutmata Lex Credendi’t [seadust, mida usutakse – toim.]. Uuele missale vastab uus katekismus, uus preesterlus, uued seminarid, uued ülikoolid, “karismaatiline” kirik, nelipühilus: kõik need on vastuolus õigeusu ja muutumatu Õpetusametiga.

See reformatsioon, mis tuleneb liberalismist ja modernismist, on läbinisti rikutud; see tuleneb hereesiast ning selle tulemuseks on hereesia, isegi kui kõik selle teod ei ole formaalselt hereetilised.

Seetõttu on võimatu ühegi südametunnistusega ja ustava katoliiklase jaoks minna kaasa selle reformatsiooniga ja alluda sellele ühelgi viisil.

Ainus suhtumine, mis on ustav kirikule ja katoliku doktriinile, mis on sobilik meie päästeks, on kategooriline keeldumine selle reformatsiooni aktsepteerimisest.

Seetõttu viime me ilma mässuta, kibestumuseta või vimmata ellu oma tööd preesterliku formatsiooni vallas muutumatu Õpetusameti juhendamisel, olles veendunud, et me ei saa teha suuremat teenet Pühale Katoliku Kirikule, suveräänsele paavstile ja tulevastele põlvedele.

Seetõttu hoiame me tugevalt kinni kõigest, mida on järjepidevalt kiriku poolt õpetatud ja praktiseeritud (ja kodifitseeritud raamatutesse, mis on avaldatud enne modernistlikke mõjutusi kirikukogule) ning mis puudutavad usku, moraali, jumalateenistust, katehheetikat, preesterlikku formatsiooni ja kiriku institutsiooni, kuni ajani, mil traditsiooni tõeline valgus hajutab pimeduse, mis varjutab igavese Rooma taevast.

Seda tehes, Jumala armuga, Neitsi Maarja, Püha Joosepi ja Püha Pius Xnda abil, oleme me kindlad, et oleme ustavad katoliiklikule ja Rooma kirikule, kõigile Peetruse järglastele ning oleme Fideles Dispensatores Mysteriorum Domini Nostri Jesu Christi In Spiritu Sancto [oma Issanda Jeesuse Kristuse müsteeriumite ustavat jagajad Pühas Vaimus – toim.].

+ Marcel Lefebvre

Tõlkis Martin Vaher