Intervjuu P. Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülemaga seoses dokumendi Mater Populi fidelis avaldamisega
“Kaaslunastaja tiitli eitamine võrdub Pühima Neitsi troonilt tõukamisega. See haavab katoliiklase hinges seda, mis on talle kõige kallim.”
FSSPX.News: Austatud kindralülem, 4. novembril avaldas usudoktriini dikasteerium (edaspidi DDF) dokumendi pealkirjaga Mater Populi Fidelis, millega piiratakse mõne tiitli kasutamist, mida on traditsiooniliselt omistatud Neitsi Maarjale. Mis oli sellega seoses teie esimene mõte?
Isa Davide Pagliarani: Pean tunnistama, et see avaldas mulle sügavat mõju. Kuigi paavst Leo XIV oli juba varem väljendanud soovi jätkata oma eelkäija joont, ei oleks ma oodanud ühelt Rooma dikasteeriumilt dokumenti, mille eesmärk on piirata nende nii tähendusrikaste tiitlite kasutamist, mida Kirik on traditsiooniliselt Neitsi Maarjale omistanud. Mu esmane reaktsioon oli pühitseda hüvitusmissa selle uue rünnaku pärast Traditsiooni ja eriti Pühima Neitsi Maarja vastu.
Tõepoolest ei seata küsimuse alla üksnes kaaslunastaja ja kõigi armude vahendaja tiitleid, vaid moonutatakse ka nende traditsioonilist tähendust. See on veelgi rängem, kuna nende tõdede eitamine võrdub Neitsi Maarja troonilt tõukamisega, haavates nõnda katoliiklase hinges seda, mis on talle kõige kallim. Koos Pühima Euharistiaga on Neitsi Maarja tõega kõige kallim and, mille meie Issand on meile pärandanud.
Mis teid kõige rohkem rabas?
Eelkõige see, et kaaslunastaja mõistet peetakse “alati sobimatuks”, mis tähendab tegelikult selle ärakeelamist. Esitatud põhjendus on: “Kui üks väljend nõuab rohkeid, korduvaid selgitusi, et vältida õigest tähendusest kõrvale kaldumist, siis ei teeni see Jumala rahva usku ja muutub kasutuks.”
Ent see ei ole ju mingi eksootiline termin, mille on välja pakkunud mõni kahtlase ilmumise osaliseks saanud inimene, vaid väljend, mida Kirik on juba sajandeid kasutanud ja mille täpse tähenduse on teoloogid selgelt määratlenud. Lisaks on seda väljendit kasutanud mitmed paavstid. Paradoks seisneb selles, et Johannes Paulus II ise kasutas seda tiitlit mitmel puhul. Püha Pius X defineeris oma õpetusameti raames väga selgesti Jumalaema lunastuses osalemise aluse ja ulatuse, kuigi ta ei tarvita täpselt sama terminit, vaid nimetab Neitsi Maarjat “langenud inimkonna taastajaks”.
Mida ta täpselt ütleb?
Oma mariaanlikus entsüklikas Ad diem illum (2. veebruarist 1904) käsitleb p. Pius X väga otseselt ja sõnaselgelt nii Maarja kaaslunastajaks kui isegi universaalseks vahendajaks olemist. Laskem temal endal kõnelda:
“Kui jõudis kätte Poja ülim tund, ‘seisis Jeesuse Risti kõrval Tema Ema Maarja, mitte ainult julma vaatepildi üle mõtiskledes, vaid ka rõõmustades, et tema ainus Poeg on inimkonna päästmiseks ohverdatud, ning nii täielikult Tema Kannatuses osaledes, et kui olnuks võimalik, kandnuks ta rõõmuga kõik need piinad, mis said osaks tema Pojale.’
Tänu sellele tahte- ja kannatusühtsusele Kristuse ja Maarja vahel ‘sai Maarja ülimalt teenitult langenud inimkonna taastajaks’ ja kõigi nende andide jagajaks, mis meie Päästja oma surma ja Verega meile ostis. Muidugi ei saa eitada, et nende aarete jagamine on Jeesuse Kristuse eriline ja ainuline õigus, sest need aarded on Tema surma ainukordne vili, Tema, kes oma loomusest tulenevalt on vahendaja Jumala ja inimese vahel. Siiski on just Ema ja Poja eelmainitud ühise kurvastuse ja kannatuse tõttu lubatud austusväärsel Neitsil ‘olla kogu maailmale kõige võimsam vahendaja ja eestkostja oma jumaliku Poja ees.’
Allikas on seega Jeesus Kristus, kelle ’täiusest me kõik oleme saanud’, kelles ‘on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses.’ Ent Maarja, nagu p. Bernard õigesti märgib, on ‘kanal’; või kui soovite, see ühendav osa, kelle ülesanne on ühendada ihu Peaga ja vahendada ihule Pea mõtteid ja tahtmisi – ehk kael. Jah, ütleb p. Bernard Sienast, ’Maarja on meie Pea kael, mille kaudu Kristus annab oma müstilisele Ihule edasi kõik vaimsed annid.’
Niisiis oleme, nagu näha, väga kaugel sellest, et omistada Jumalaemale armu tekitavat väge – väge, mis kuulub üksnes Jumalale. Kuid et Maarja ületab kõiki pühaduses ja ühenduses Kristusega ja Kristus on kaasanud ta lunastustöösse, teenib tema meile de congruo, nagu teoloogid ütlevad, selle, mida Jeesus Kristus teenib meile de condigno, ning ta on armude kõrgeim jagaja. Jeesus istus ’Ausuuruse paremale käele kõrguses’; Maarja istub oma Poja paremal käel – ‘nii kindel varjupaik ja nii ustav abi kõigi ohtude vastu, et meil pole midagi karta või millegi pärast meelt heita tema juhatuse, eestkoste ja kaitse all’.”
See tsitaat on tõepoolest pikk, kuid sisaldab vastuseid just nendele järeldustele, mida DDF-i õpetuslikus märkuses esitatakse. Veelgi enam, tasub tähele panna, et seda püha Pius X entsüklikat mainitakse vaid ühes allmärkuses teksti lõpus, kuid seda ei tsiteerita kordagi. Põhjus on lihtne: see ei sobi kokku uue teoloogilise suunitlusega.
Kuid mis on teie arvates selle tegelik põhjus, et DDF peab nüüd kaaslunastuse mõistet “alati sobimatuks”?
Ennekõike peitub põhjus oikumeenias. Tuleb mõista, et nii kaaslunastuse kui universaalse vahendamise mõisted on protestantliku teoloogia ja vaimuga täielikult ühitamatud. Need mõisted jäeti kõrvale juba kirikukogu ajal pärast tuliseid arutelusid, mille käigus paljud kontsiili-isad soovisid, et universaalne vahendamine defineeritaks usudogmana.
See oikumeeniast kantud väljajätmine kahjustas usku rängalt. Kui Pühima Neitsi kohta käivat traditsioonilist õpetust järjepidevalt ei meenutata, siis lõpuks see kaob. Teisisõnu on dokumendi koostajad tõega veendunud, et need terminid kujutavad usule ohtu. See on katastroofiline.
Tekstis korratakse läbivalt, et Pühim Neitsi ei tohi mingil viisil kahjustada meie Issanda ainulaadset ja keskset rolli Lunastajana. See mure mõjub peaaegu patoloogilisena – omamoodi vaimse paranoiana, mis on katoliiklase puhul seletamatu. Ükski usutõdede järgi õpetatud usklik hing, kes pöördub Pühima Neitsi poole ja laseb end temal juhtida, ei saa tõesti iial Neitsit Issanda kahjuks liigselt austada. Usust valgustatud mariaanlik vagadus teenib ühtainsat eesmärki: lasta meil sügavamalt tungida meie Issanda ja lunastuse müsteeriumitesse. Seda mõisteti ja ka praktiseeriti hästi kuni kirikukoguni. Siin on tegemist nõiaringiga, mis on peaaegu absurdne: hoiatatakse väidetavalt kuritahtliku vahendi eest eesmärgi saavutamiseks, kuigi see vahend ongi meile just selleks otstarbeks antud.
Kas teie arvates on oikumeeniline kaalutlus selle Vatikani sammu ainuke põhjus?
Usun, et tuleb arvesse võtta veel üht põhjust. Rooma dokumendis laidetud väljendid puudutavad otseselt lunastuse müsteeriumi ja sellest lähtuvat armu. Ometi pole tänapäeval kahjuks ka lunastuse mõiste enam endine. Mõisteid nagu „meie pattude eest toodud lepitusohver“ ja „jumalikku õiglust rahuldav ohver“ hüljatakse üha enam. Arusaam Jumalale Tema õigluse lepitamiseks toodud ohvrist ei ole enam vastuvõetav. Kaasaegse vaate kohaselt ei ole tegelikult vajagi meie Issanda teeneid, meie pattude hüvitamist ega lepitusohvri toomist, sest Jumala halastus ei muutu inimese patu tõttu: see on tingimusteta. Jumal annab alati andeks, lihtsalt oma heldusest.
Järelikult mõistetakse meie Issandat Lunastajana nüüd täiesti uues tähenduses: Tema surm ei ole muud kui Isa halastava armastuse viimne ja ülim väljendus. Seega pole põhjust imestada, et lunastuse mõiste sellisest moonutamisest tuleneb vältimatult põhimõtteline võimetus mõista, kuidas ja miks võidi Maarjat tema kannatuste tõttu lunastusega seostada.
Sellega seoses leidub DDF-i tekstis paljastav hoiatus: „Seetõttu tuleb vältida tiitleid ja väljendeid, mis kujutavad Maarjat otsekui piksevardana Issanda õigluse ees, justkui oleks ta hädavajalik alternatiiv Jumala ebapiisavale halastusele.”
Naastes kaaslunastuse mõiste juurde – miks peate seda nii oluliseks?
Esiteks väljendab see katoliku dogma homogeenset arengut ja seda peetakse üldiseks teoloogiliseks järelduseks, mõned aga peavad seda segi usudogmana defineeritavaks tõeks. Mõiste pärineb evangeeliumist endast ning väljendab täpselt seda ulatust, milles meie Issand soovis oma Ema lunastustööga siduda.
See ei ole ei paralleelne lunastus ega miski, mis lisanduks meie Issanda tööle, nagu teatud karikatuursed tõlgendused ekslikult väidavad. See on lihtsalt täiesti ainulaadne liitmine Kristuse tööga, millele ei leidu võrdset ning mis tunnustab meie Emanda õiget kohta ja teeb sellest vajalikud järeldused.
Millistele autoriteetsetele argumentidele DDF-i tekst toetub?
DDF-i teoloogilises märkuses tsiteeritakse kardinal Josef Ratzingeri taunivat seisukohta, kelle arvates ei ole kaaslunastuse mõiste Pühakirjas piisavalt juurdunud. Kuid me ei tohi unustada, et kardinal Ratzinger ise toetas lunastuse teemal teooriaid, mis ei olnud traditsioonilised.
Kuid dokument toetub eelkõige paavst Franciscuse autoriteedile. Lugegem tema sõnu nii, nagu neid selles tekstis tsiteeritakse: “…Maarja ‘ei soovinud iialgi midagi oma Pojale kuuluvat endale omistada. Ta ei esitanud end kunagi kaaspäästjana. Ei, vaid jüngrina.’ Kristuse lunastustöö oli täiuslik ega vaja midagi juurde; seega ‘ei tahtnud meie Emand Jeesuselt ära võtta ühtki tiitlit… Ta ei palunud endale kvaasi-lunastaja või kaaslunastaja rolli. Ei. On ainult üks Lunastaja ja seda tiitlit ei saa kahekordistada.’ Kristus ‘on ainus Lunastaja; peale Kristuse ei ole ühtki teist kaaslunastajat’.”
Neid sõnu on valus lugeda. Need moonutavad karikatuurselt tõelisi põhjusi, millele kaaslunastuse õpetus tugineb. Piisab, kui öelda, et küsimus ei ole selles, kes meie Emand oleks võinud soovida olla – see oleks absurdne, – vaid selles, mida jumalik Tarkus soovis ja nõudis, et ta oleks: ainukordses lunastustöös lubati temal teha meie nimel sobiv hüvitus, kuna aga Jeesus Kristus tõi meie eest hüvitust range õigluse järgi. Oma täiusliku armastuse ja ainulaadse ühenduse tõttu Jumalaga anti talle vägi teenida meile välja see, mille meie Issand meile range õigluse järgi välja teenis.
Kas kaaslunastuse ja kõigi armude vahendamise vahel on seos?
On ilmne, et nende kahe mõiste vahel on seos: just sel põhjusel on kõigi armude vahendaja nimetus samuti kahtluse alla seatud, kuna selle kasutamist peetakse nüüd ohtlikuks ja seetõttu soovitatakse sellest tungivalt hoiduda, nagu kohe üksikasjalikumalt selgitame.
Tänu meie Emanda osalemisele lunastustöös ja tänu sellele, et ka tema on meile välja teeninud – ehkki teisel viisil – kõik selle, mida meie Issand meile teenis, määras Issand ise ta kõigi nõnda saavutatud armude jagajaks. Seda kinnitavad nii traditsioonilise teoloogia järeldused kui ka püha Pius X õpetus, mida äsja meenutasime.
Muidugi ei eita käesolev õpetuslik märkus, et pühakud ja Neitsi Maarja võiksid pälvida teeneid. Siiski seab see kaudselt kahtluse alla Maarja universaalse ja vajaliku vahendamise armude jagamisel:
“Inimese ja Jumala vahelisse armu edastamisse, mis on täiuslikult otsene ja vahetu, ei saa isegi Maarja sekkuda. Ei sõprust Jeesuse Kristusega ega Pühima Kolmainsuse elamist meis saa mõista kui midagi, mis tuleb meile Maarja või pühakute kaudu. Igal juhul saame aga öelda, et Maarja soovib meile seda hüvet ja palvetab selle eest koos meiega. […] Tõsiasi on, et ainult Jumala, Kolmainsa Jumala kätes on õigeksmõistmine. Ainult Jumal tõstab meid üles, et ületada lõpmatu vahemaa, mis lahutab meid jumalikust elust; ainult Tema tegutseb meis oma trinitaarse kohaloluga; ainult Tema tuleb meisse ja kujundab meid ümber, lastes meil saada osa oma jumalikust elust. Maarjat ei austata seeläbi, et talle omistatakse mingi vahendajaroll selles töös, mis kuulub ainuüksi Jumalale.”
Eeltoodud põhjustel ei ole Neitsi Maarja tegelikkuses teeninud meile lihtsalt teatud armusid, vaid iga viimsegi neist; ning ta teenis välja mitte ainult nende rakendamise, vaid ka nende omandamise Risti all: sest ta oli ühendatud Lunastaja Kristusega lunastusaktis endas siin maa peal, enne kui hakkas meie eest Taevas kostma.
Miks siis hoiatatakse kõigi armude vahendaja tiitli kasutamise eest ja miks arvatakse, et selle väljendiga ei ole võimalik tagada õiget arusaama Neitsi Maarja rollist?
Sellele võib vastata, et teksti autoreid mõjutab teatav eelarvamus: nad ei tunnista, et Jumal võib olla tahtnud – ja Traditsioon selgitanud – midagi, mis erineb nende endi ettekujutusest.
On tõsi, et meie Issand on ainus Vahendaja ja et on vaid üks lunastus, Tema üliküllane lunastus. Kuid just nii, nagu meie Issand valib vabalt lunastuse teostamise vahendid – eriti surma Ristil, kui Ta oleks võinud valida ka mõne muu vahendi –, nii oli ka Tema vaba valik kaasata oma Ema oma töösse nii, nagu Tema tahtis. Mitte keegi, isegi mitte DDF-i prefekt, ei saa võtta meie Issandalt õigust tegutseda oma jumaliku tarkuse järgi ja teha oma Emast kaaslunastaja ning kõigi armude vahendaja. Meie Issand teab väga hästi, et nii toimides ei kahanda Ta mingil moel oma väärikust Lunastajana. Kuid Tema valiku tagajärg on ilmne: nii nagu on vajalik pöörduda Tema poole pääsemiseks, nii on vajalik pöörduda ka Tema Ema poole, ehkki teisiti. Selle vajalikkuse eitamine tähendab meie Issanda korralduste, Kiriku Traditsiooni ja kristlastele antud pääsemisvahendite tagasilükkamist.
Seda eelarvamust, mis tundub olevat lausa kangekaelsus, esineb tekstis sageli. Piirdume siin mõne lõiguga: “Kui arvestada, et Kolmainsuse asumine meie hinges (mitteloodud arm) ja meie osalemine jumalikus elus (loodud arm) on lahutamatud, ei või me mõelda, et see müsteerium sõltub Maarja kätest “läbi minemisest”; “Ükski inimisik – isegi mitte apostlid ega Pühim Neitsi – ei saa tegutseda kõigi armude jagajana”; “…kõigi armude vahendaja tiitel riskib Maarja kujutamisega sellena, kes jagab vaimulikke hüvesid või energiaid lahus meie isiklikust suhtest Jeesuse Kristusega”.
Kuidas hindate nende DDF-I otsuste mõju pastoraalsest vaatenurgast?
Usun, et võin öelda, et negatiivsed tagajärjed on arvukad ja katastroofilised.
Esiteks ei tohi me unustada, et Maarja on kristliku elu täiuslik eeskuju. Pisendades meie Emanda seotust lunastustööga nõrgestab see tekst ka iga hinge kutset siseneda Risti kaudu lunastus-, hüvitus- ja isikliku pühitsuse töösse. See vastab täpselt protestantlikule käsitlusele kristlikust elust, kus ei leidu enam ruumi osalemisele Kristuse töös, mis meid pühitseb ja päästab. Seetõttu hävitas Luther orduelu ja pidas iga head tegu, kaasa arvatud püha Missat, solvanguks Kristuse töö suuruse vastu, mis on täiuslik ega vaja seetõttu mingit lisa. Iga lisa tähendaks selle täiuslikkuse eitamist. Katoliiklastena tunnistame täpselt vastupidist: nimelt seetõttu, et Kristuse töö on ülimalt täiuslik, suudab see hõlmata loodud olendite koostööd, minetamata midagi oma täiusest.
Lisaks tunduvad need DDF-i otsused praeguses kontekstis katastroofilised, eriti lihtsaimate ja suurimas hädas olevate hingede usu ja vaimuliku elu jaoks. Pean silmas sotsiaalseid ja moraalseid äärealasid, kui kasutada eelmise pontifikaadi ajal moes olnud väljendit. Kõige hüljatumatele jääb Neitsi Maarja praeguses kõrbes ainsaks pelgupaigaks. Olen oma silmaga näinud, kuidas lihtne ja siiras pühendumine Maarjale võib kindlustada nende hingede pääsemise, kellel ei ole võimalik regulaarselt preestriga kohtuda. Sel põhjusel tundub mulle see DDF-i tekst, mille eesmärk on hoiatada hingi traditsiooniliste mariaanlike mõistete eest, nii õigustamatu kui ka pastoraalselt vastutustundetu.
Ning lõpuks ei ole Kirikul kunagi varem olnud nii tungivalt vaja taasavastada Neitsi Maarja vägevust: maailma surve all, mis üha enam paiskab hingi usutaganemisse ja ebapuhtusesse, on tema vägevus parim vahend sellele survele vastu seismiseks ja usule truuks jäämiseks.
Kas teil on teksti autoritele mõni pastoraalne nõuanne?
Selle meeldetuletamine, et meie Issand on ainuke vahendaja Jumala ja inimeste vahel ning et on ainult üks tõeline lunastus, nimelt Tema oma, on iseenesest kiiduväärt ja eriti praegusel ajal vajalik.
Probleem on selles, et neid tõdesid ei ole vaja meelde tuletada katoliiklastele hukatusliku eesmärgiga hoiatada neid meie Emanda oletatava sekkumise või konkurentsi pakkumise eest. Seda tõde tuleks kuulutada ja avaldada juutidele, budistidele, moslemitele ja kõigile, kes ei tunne meie Issandat, olgu nad siis mittekristlastest usklikud või ateistid.
28. oktoobril tähistas Vatikan Nostra Aetate väljakuulutamise 60. aastapäeva – tegu on kirikukogu dokumendiga, mis on aluseks dialoogile mittekristlike religioonidega. See on leebelt öeldes paradoksaalne, kuna just see dialoog, mis viimase kuuekümne aasta jooksul on viinud mõningate ülimalt kahetsusväärsete usunditevaheliste kohtumisteni, salgab selgesti ja otselt tõsiasja, et meie Issand on ainus vahendaja Jumala ja inimkonna vahel ning et Katoliku Kirik rajati selle tõe kuulutamiseks maailmale.
Kas teie arvates on olemas veel mõni traditsiooniline mariaanlik mõiste, mis vääriks suuremat tuntust?
Neitsi Maarja tunnipalvustes kirjeldab Kirik teda sõnadega „tema, kes on purustanud kõik hereesiad”. Usun, et see mõiste väärib sügavamat teoloogilist uurimist. On erakordselt huvitav vaadelda, kuidas Kirik käsitleb meie Emandat katoliku tõe kaitsjana. See on otseselt seotud tema emarolliga. Ta ei saaks sünnitada meie Issandat igaühes meist ilma tõde ja tõearmastust meile jagamata, sest meie Issand on Tõde ise – lihaks saanud ja inimkonnale ilmutatud. Just usu kaudu ja usu puhtuses sünnivad hinged uuesti ja saavad võimaluse kasvada meie Issanda näo järgi.
Arvan, et me ei mõista piisavalt hästi seda vajalikku seost usu puhtuse ja kristliku elu ehtsuse vahel. Meie Emand, kes hävitab kõik eksitused, on selle tõe mõistmise võti.
Millise Neitsi Maarja auks loodud palve valiksite meie vestlust lõpetama?
Ilma kõhkluseta valiksin järgmise palve, mis leidub ka liturgias:
“Dignare me laudare te, Virgo sacrata. Da mihi virtutem contra hostes tuos. “Luba mul sind ülistada, püha Neitsi. Anna mulle jõudu võidelda sinu vaenlaste vastu.”
Menzingenis, 9. novembril 2025,
Püha Päästja basiilika pühendamise pühal
Tõlkis Siivi Mänd
