O Emmanuel, Rex et legifer noster, exspectatio gentium, et Salvator earum : veni ad salvandum nos, Domine, Deus noster.
Oo Immaanuel, meie kuningas ja käsuandja, rahvaste igatsus ja nende Päästja: tule ja päästa meid, Oo Issand, meie Jumal.
See antifoon keskendub Immaanueli nimele, mis tähendab „Jumal on meiega“. Nimi on pärit Jesaja ettekuulutusest (Js 7: 14) ja kordub hiljem ka Matteuse evangeeliumis (Mt 1: 23).
„Immaanuel“ tähistab Jumala viibimist oma rahva seas. Nimi võtab kokku kogu lihakssaamise müsteeriumi, selle, kuidas Jumal tuli inimesena meie sekka elama. Antifooni sõnad meenutavad meile, et Jeesus ei ole tabamatu jumalus kaugustes, vaid Jumal, aga ühtlasi ka inimene nagu meie.
Kristuse saabumine lihakssaamise kaudu annab tunnistust Jumala armastusest ja soovist meiega ühenduses olla. See kinnitab, et Jumal ei taanda end meie raskustest, rõõmudest ja muredest, vaid võtab meie elust aktiivselt osa.
„Oo Immaanuel“ õhutab meid mõtisklema Jumala kohalolu üle meie igapäevaelus. See tuletab meile meelde, et me ei ole kunagi üksi, sest Jumal on alati lähedal. Kindlusetuse hetkedel, hirmus või üksinduses leiame lohutust teadmises, et Jumal on meiega.
Seda antifooni palvetades avagem oma süda ja tunnetagem Jumala kohalolekut. Olgem kindlad, et Jumal on kogu aeg kohal meid juhtimas, trööstimas ja hoidmas. Rõõmustagem Immaanueli üle, Jumala üle, kes on alati ustavalt meiega.
O Rex gentium, et desideratus earum, lapisque angularis, qui facis utraque unum : veni, et salva hominem, quem de limo formasti.
Oo rahvaste Kuningas ja igatsus,nurgakivi, kes liidab kõik üheks:tule ja päästa inimkond, kelle Sa põrmust lõid.
See antifoon suunab meid mõtisklema Kristuse üle meie Kuningana. Kui maapealsed kuningriigid tulevad ja lähevad, siis Kristuse kuningriik on igavene. Antifooni sõnad tuletavad meile meelde, et Kristus ei ole lihtsalt üks paljudest valitsejatest, vaid kõigi ülemkuningas.
Selle tiitli üle mõtiskledes peaksime hoolikalt kaaluma, kelle teenistusse me end anname. Allutame end sageli maistele kuningriikidele, kuid meie tõelise pühendumuse peaks pälvima Kristuse kuningriik. See tähendab, et peame seadma esikohale Tema tahte ja elama oma elu Tema õpetuse järgi.
Kristuse kuningriigis õitseb õiglus, halastus ja armastus, maapealsed kuningriigid on aga täis võimuvõitlust ja räpaseid afääre. Kristuse kuningriigi alustaladeks on isetus ja ligimesearmastus, mitte teiste rõhumine ega isiklik kasu.
Antifooni sõnad tuletavad meile meelde, et oleme Jumala kuningriigi alamad, ja kutsuvad meid elama sellele vastavalt, levitades Tema armastust ja õiglust. See suunab meid üle vaatama oma väärtused ja kooskõlastama need Kristuse kuningriigi omadega.
Palvetagem siis seda antifooni uuendatud pühendumusega Kristusele, meie Kuningale. Allugem Tema valitsusele ja elagem Tema kuningriigi seaduste järgi. Tunnistagem Jeesust oma Kuningana ja oodakem Tema tahtmise sündimist maa peal.
O Oriens, splendor lucis æternæ, et sol iustitiæ : veni, et illumina sedentes in tenebris et umbra mortis.
Oo Päikesetõus, igavese valguse paistus, Sa õigluse päike: tule ja valgusta neid, kes istuvad pimeduses ja surma varjus.
See antifoon kutsub meid mõtisklema Kristuse kui valgusekiire üle pimeduses. Kujund on pärit Malaki raamatust, milles prohvet võrdleb Messia tulekut tervendava ja taastava päikesetõusuga.
Selle antifooni üle mõtiskledes mõelgem lootuse ja kosutuse peale, mida Kristus meile toob. Nagu koit tähistab uue päeva hakku, toob Jeesus meie ellu värske alguse ja sihi. Ta on kui kiir, mis heidab armastuse ja armu valgust meie patust ja meeleheitest pimendatud südameisse.
Sageli rõhuva ja pimedana näivas maailmas tuletab see antifoon meile meelde, et me ei kaotaks kunagi lootust. Kristus suudab ükskõik kui raskes olukorras valgustada ka kõige mustemat pimedust. Ta toob meie südameisse soojuse ja juhib meid tagasi õigele teele.
Palvetagem seda antifooni uuenenud lootuse ja ootusega. Avagem oma süda Kristuse valgusele, laskem Tal hajutada pimedus ja viia meid uude päeva, mis on täis Tema armastust ja halastust. Tervitagem Kristust kui säravat koitu, lubagem Tal enda ja oma lähedaste elu valgustada.
O Clavis David, et sceptrum domus Israel ; qui aperis, et nemo claudit ; claudis, et nemo aperit : veni, et educ vinctum de domo carceris, sedentem in tenebris et umbra mortis.
Oo Taaveti Võti ja Iisraeli koja valitsuskepp,Sa avad ja ükski ei sule, Sa suled ja ükski ei ava: tule ja vabasta vangistusest vang,kes istub pimeduses ja surma varjus.
Selle antifooni keskne kujund on Jesaja 22. peatükis mainitud võti, mis sümboliseerib Kristust. Vanas Testamendis tähistab see võti võimu ja juurdepääsu riigivalitsemisele. Võti anti Eljakimile koos vastutusega valitseda Iisraeli kuninga äraolekul. Võtme sümbol kuulutab ette Jeesuse rolli meie juhi ja ülima autoriteedina, kelle käes on Taevariigi võtmed.
Selle antifooni üle mõtiskledes tuletagem meelde Kristuse autoriteeti ja Tema võimu avada Taevaväravad. Just nagu Jesaja salmide võti andis Eljakimile ligipääsu kuningriigile, avab Jeesus, Taaveti Võti, meile tee igavesse ellu ja lunastusse. Tema on see, kes juhatab meid Jumala juurde ja rajab maa peale oma kuningriigi.
Taaveti Võtme antifoon kutsub meid üles tunnistama Kristuse autoriteeti ja sellele alluma. See tuletab meile meelde, et vaid Temal üksi on meelevald avada uksed, mis lahutavad meid Jumalast, ja viia meid Tema juurde.
Seda antifooni palvetades tunnistagem Jeesust Taaveti Võtmena ja allutagem oma elu Tema juhtimisele. Uskugem kindlalt, et Tal on võim avada Taevaväravad ja tuua meid Jumalale lähemale.
O Radix Iesse, qui stas in signum populorum, super quem continebunt reges os suum, quem gentes deprecabuntur : veni ad liberandum nos, iam noli tardare.
Oo Iisai Juur, kes sa seisad rahvaile lipuks, kelle ees kuningad sulgevad oma suud, keda paganad anuvad: tule ja päästa meid, ja ära viivita.
See antifoon paneb meid mõtlema Jeesuse sugupuu üle, mis ulatub tagasi Iisaini, kuningas Taaveti isani. Jeesuse põlvnevus Iisaist on märgilise tähtsusega, kuna täidab tõotuse Messia kohta, kes pidi võrsuma Taaveti suguharust ja rajama igavese kuningriigi.
Iisai oli lihtne mees, kelle pojast Taavetist sai Iisraeli vägevaim kuningas. Iisai juure sümbol tähistab Jeesuse tagasihoidlikku päritolu, kes sündis Petlemmas, Taaveti linnas. Nii nagu juur on peidus maa all, ei olnud ka Jeesuse tõeline pale Messiana alguses kõigile nähtav.
Jeesuse kujutamine Iisai juurena sümboliseerib Tema sidet Taaveti ja Taaveti sooga ning suunab meid mõtisklema neile antud tõotuse täitumise üle. Jeesus on kauaoodatud Kuningas, kes toob meile pääste ja rajab kuningriigi, millele ei tule lõppu.
Mõtisklegem seda Oo-antifooni palvetades Jeesuse põlvnevuse ja Taavetile antud lubaduse täidemineku üle. Tunnistagem Teda Taaveti trooni õige pärijana ja allutagem oma elu Tema juhtimisele. Leidkem lootust ja kindlust selles, et Jeesus on tõotatud Messias, Iisai juur, kes toob meile lunastuse ja igavese elu.
O Adonaï, et Dux domus Israel, qui Moysi in igne flammæ rubi apparuisti, et ei in Sina legem dedisti : veni ad redimendum nos in bracchio extento.
Oo Issand, Iisraeli rahva vürst, kes Sa ilmusid Moosesele põlevas põõsas ja andsid talle Siinai käsud: tule, ja oma väljasirutatud käega lunasta meid.
Issanda antifoon paneb meid mõtisklema Kristuse kui Iisraeli rahva juhi üle. See tiitel on võetud Hesekieli ettekuulutusest, milles Jumal tõotab tõsta karjase oma rahvast juhtima. Vanas Testamendis oli see roll Moosese käes, kes viis Iisraeli rahva välja Egiptuse vangipõlvest.
Uues Testamendis näeme ettekuulutuse täitumist Kristuses, kes on meie juht. Ta ei juhi mitte ainult Iisraeli rahvast, vaid ka kõiki teisi, kes tahavad Teda järgida. Nagu Mooses juhatas kunagi hädaohust välja iisraellased, nii näitab Kristus õiget teed meile.
Meie juhina suunab, kaitseb ja ohjab Kristus meid. Ta suunab meid eemale patust ja juhib meid püha elu suunas. Nii, nagu Mooses kostis iisraellaste eest, palub Kristus oma Isa ees meie eest.
Tunnistades Kristust oma juhina, tunnustame Tema autoriteeti oma elus. Me allume Tema õpetusele ja järgime Tema eeskuju. Nii tehes elame vabaduses ja külluses, mis tuleneb sellest, et Tema näitab meile teed.
Seda antifooni palvetades mõtisklegem Kristuse juhirolli üle oma elus. Surugem alla omaenda ihad ja püüdlused ja laskem Tal endale teed näidata. Usaldagem Tema tarkust ja järgigem Tema juhatust kindlas veendumuses, et Ta on täiuslik juht, kes ei vii meid iialgi eksiteele.
O Sapientia, quæ ex ore Altissimi prodisti, attingens a fine usque ad finem, fortiter suaviter disponensque omnia: veni ad docendum nos viam prudentiæ.
Oo Tarkus, mis tuleb Kõigekõrgema suust ja ulatub maailma äärest ääreni ja valitseb kõike hästi: tule ja näita meile arukuse teed.
See antifoon suunab meid mõtlema Kristusest kui Tarkusest. Tiitel on ajendatud Õpetussõnade raamatu 8. peatüki salmidest, mis käsitlevad Tarkust kui jumalikku olemit. Selle isikustatud Tarkuse seost Kristusega näeme Johannese evangeeliumis (1: 11–14), kus Kristust kujutatakse lihakssaanud Sõnana.
Õpetussõnade raamatus mõeldakse Tarkuse all enamat kui vaid teadmisi või intelligentsust. Tarkus tähendab sügavat arusaamist Jumala teguviisidest ja võimet seda arusaamist oma elus rakendada. Kehastunud Tarkusena on Kristus meile jumaliku tarkuse ammutamise ülimaks lätteks.
Tarkuse antifoon kutsub meid üles ihkama oma ellu Kristust, kes on tõelise tarkuse allikas. See toob meile meelde, et tarkuseni ei vii ilmalikud püüdlused ega inimlik teadmus, vaid suhe Kristusega. Otsides Kristust ja elades kooskõlas Tema õpetusega, kasvame ka tarkuses ja arukuses.
Vastuolulisi sõnumeid ja ideoloogiaid täis maailmas õhutab see antifoon meid võtma Kristus oma teejuhiks. Tema on see, kes näitab meile valgust ja juhib meid mööda tarkuse radu.
Palvetades Tarkuse antifooni, avagem oma südamed Kristuse tarkusele ja proovigem igal pool ja igas olukorras talitada Tema jumaliku tarkuse järgi.
seitse päeva enne Jõule – need moodustavad ilusa ja armurikka noveeni.
Avaldame 17. detsembrist 23. detsembrini iga päev ühe antifooni koos noodi, tõlke, salvestuse ja lühikese mõtisklusega.
Sissejuhatus
Oo-antifoonidel on Advendi viimasel nädalal eriline tähtsus. Need iidsed palved pärinevad 8. sajandist ja neid lauldakse või loetakse vespri, õhtuse tunnipalvuse ajal. Antifoonides pöördutakse Kristuse poole tiitlitega, millest igaüks kirjeldab Tema olemuse ja missiooni eri aspekti.
O Sapientia (Oo Tarkus) Jesaja 11: 2–3; 28: 29
O Adonai (Oo Issand) Jesaja 11: 4–5; 33: 22
O Radix Jesse (Oo Iisai juur) Jesaja 1: 1; 11: 10
O Clavis David (Oo Taaveti võti) Jesaja 9: 6; 22: 22
O Oriens (Oo Päikesetõus) Jesaja 9: 1
O Rex Gentium (Oo Rahvaste Kuningas) Jesaja 9: 5; 2: 4
O Emmanuel (Oo Immaanuel) Jesaja 7: 14
Iga tiitel tähistab Jeesuse olemuse üht tahku ja suunab meid mõtisklema Tema rolli üle oma elus.
On täheldatud, et kui võtta ladinakeelsete tiitlite esitähed ja seada need vastupidisesse järjekorda – alates e-st sõnas Emmanuel – saame kokku fraasi ero cras, mis tähendab „tulen homme“.
Oo-antifoonid on võimsad palved, mis aitavad meil valmistada oma süda ja hing ette Kristuse tulekuks. Antifoonid suunavad meid mõtlema Kristusele meie juhina, Tema sügavale tarkusele, Iisraeli tõotuste täitumisele ning Kristusele kui pääsemise võtmele. Samuti tuletavad need meile meelde lootust ja valgust, mida Kristus maailma toob, ning Tema saabuvat valitsemisaega.
Selles artiklis vaatleme antifoone eraldi ning arutleme iga tiitli rikkaliku sümboolsuse ja tähenduse üle. Oo-antifoonide palvetamine aitab meil Kristust paremini mõista ja avada oma süda Tema elumuutvale kohalolekule.
Rorate caeli on gregooriuse hümn, mida Kirik kutsub meid advendiajal palvetama.
See hümn, mis on inspireeritud mitmest Pühakirja salmist (Jesaja, Nutulaulud, Exodus), viib meid Vana Testamendi õhkkonda – perioodi, mil Õiged – olles teadlikud inimkonna viletsusest pärast meie esivanemate pattude pärast – , ootasid pikisilmi Messia, Päästja tulekut.
Seesama teadlikkus meie viletsusest ja vajadusest Päästja järele peab meis igal aastal advendiajal ärkama.Pannes meid laulma, kuulama ja lugema neid väljavõtteid Vanast Testamendist, aitab Kirik meil palvetada, paluda ja oodata Päästjat parima võimaliku meelelaadiga.
Esimesed 3 salmi moodustavad väga võimsa palve. See on Jumala rahva palve, Kiriku palve, loodute palve oma Looja poole, laste palve oma Isa poole, patuste palve oma Päästja poole:
1. Ära vihastu Issand, ära pikalt meenuta me vaenulikkust; vaata püha linn on kõrbeks tehtud, Siion on kõrbeks muudetud: Jeruusalem on jäetud maha, Sinu pühitsemiste ja Su aujärje koda, kus laulsid kiitust Sulle meieisad.
2. Me patustasime ja saime ära rüvetatud. Me langesime kõik nagu puuleht: ja me süüteod kui tormid on viinud meid kaasa: Sa oled kinni katnud Oma palge meie eest ja heitnud meid me süütegude kätte.
3. Vaata, Issand, Oma rahva vaeva; ja saada Oma Saadik: läheta Talleke, loodu Valitseja, kõrbe kaljult Siioni tütre mäele: et Tema Ise võtaks meilt me vangistuse ikke.
Neljas salm ei ole enam palve, vaid vastus meie palvetele. Kuna meie viletsus on suur, võime heituda ja isegi kahelda, kas meil on õigust oodata ja Päästjat appi kutsuda. Kuid nagu hea ema, näeb Kirik meie muresid ette, rahustab meid ja lohutab. Laenates taas prohvet Jesaja sõnu neljanda ja viimase salmi jaoks, pakub Ta meile Päästja enda õrna vastuse:
4. Ole julge, ole julge Minu rahvas: peagi tuleb sinu pääste: miks oled sa murest murtud, kui uuendand on sind valu? Ma päästan sind, ära karda. Mina ju olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Lunastaja.
Nii, et see hümn on kõik, mida me advendiajaks vajame:
Peale selle, ja samal ajal, kui Ta paneb meid mõtlema meie elu tegelikkuse üle,-me oleme patused-, soovib Kirik anda meile andestuse ja lootuse, olenemata meie vigadest.
Selline Päästja vastus puudutab, sest see on nii lohutav. See paneb meid juba tundma sügavat ja tõelist jõulurõõmu, sügavat rõõmu, sest jõulud pole midagi muud kui Jumala vastus meie esivanemate patule:
„Jumal armastas maailma nii palju, et andis oma ainupoja; et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Püha Johannese 3:16)
On õige, et Meie Päästja tõi Suurel Reedel oma ristisurma läbi maailmale pääste, kuid läbi sajandite jätkub see päästmine meist igaühe jaoks. Seepärast advendiaeg ja veelgi enam jõuluaeg on just võimalus seda päästet meeles pidada.
Igal aastal, igal advendil, on see suurepärane ja armas vastus Päästjalt adresseeritud , mis on suunatud meile igaühele, kuid see on ka iga meie päev, iga hetk, kus me kukume, iga hetk, kus me patustame, et me kuuleme Teda meile ütlemas: “Ära karda, sest mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, sinu Lunastaja.”
Võtkem ülejäänud advendiajal aega selle hümni lugemiseks, laulmiseks, kuulamiseks ja palvetamiseks!
Pakume teile selle hümni kahte salvestust, ühe munkade koori ja teise poistekoori poolt. Kuulates saate jälgida partituuri samaaegselt tõlkega.
Kastke taevad ülevalt ja pilved kallake õigust.
1. Ära vihastu Issand, ära pikalt meenuta me vaenulik kust; vaata püha linn on kõrbeks tehtud, Siion on kõrbeks muudetud: Jeruusalem on jäetud maha, Sinu pühitsemiste ja Su aujärje koda, kus laulsid kiitust Sulle meie isad.
Kastke taevad ülevalt ja pilved kallake õigust.
2. Me patustasime ja saime ära rüvetatud. Me langesime kõik nagu puuleht: ja me süüteod kui tormid on viinud meid kaasa: Sa oled kinni katnud Oma palge meie eest ja heitnud meid me süütegude kätte.
Kastke taevad ülevalt ja pilved kallake õigust.
3. Vaata, Issand, Oma rahva vaeva; ja saada Oma Saadik: läheta Talleke, loodu Valitseja, kõrbe kaljult Siioni tütre mäele: et Tema Ise võtaks meilt me vangistuse ikke.
Kastke taevad ülevalt ja pilved kallake õigust.
4. Ole julge, ole julge Minu rahvas: peagi tuleb sinu pääste: miks oled sa murest murtud, kui uuendand on sind valu? Ma päästan sind, ära karda. Mina ju olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Lunastaja.
Kastke taevad ülevalt ja pilved kallake õigust.
Vaimulik muusika puudutagu meie hinge ja aidaku jõuluootel palvetada!