Rubriik: SSPX

Categories
SSPX Uncategorized

„Fiducia supplicans“ — sinodaalne Kirik, mis kuulab maailma

Pius X Vennaskonna kindralülema isa Davide Pagliarani ettekanne Courrier de Rome XVII Teoloogilisel Kongressil Pariisis, 13. jaanuaril 2024.

Sinodaalne Kirik on Kirik, mis väidetavalt kuulab kõiki – 
mille kindlaks jalgealuseks on jumala rahva tunded. 
Tegelikult on see aga lihtsalt utoopiline ja millenarianistlik!

Minu ülesandeks on kokkuvõtlikult selgitada [Pius X] Vennaskonna seisukohta seoses erinevate nähtustega, mida „sinodaalne Kirik“ kannab.

Kõigepealt peame püüdma pisut korda luua erinevate elementide seas, mis puudutavad sinodaalset Kirikut ja eriti hiljutist dokumenti Fiducia supplicans, mis on juba tekitanud märkimisväärsel hulgal vastukaja. Selle dokumendi ilmumine tuleb asetada õigesse konteksti. Kuidas me selleni jõudsime? Mida see kõik tähendab? Püha Pius X Vennaskonna roll ei saa piirduda vaid kiirete ja instinktiivsete reaktsioonidega. Meie ülesandeks on süvendada nii palju kui võimalik oma arusaamist sellest, mis on antud tekstis kaalul. Kui meie analüüsis puudub sügavus, siis on meil oht langeda samasse lõksu kui nendel, kes on probleemi Fiducia supplicans’iga taandanud paavst Franciscuse isiklikuks ekstsentrilisuseks, mida ei ole võimalik seletada.

Teised reaktsioonid Fiducia supplicans’ile on jällegi taandanud probleemi selle keskmes olevate „õnnistustega“ küsimusele nende võimalikkusest, kuna taoline initsiatiiv oleks sobimatu teatud kultuurikontekstides, eriti Aafrikas. Tegelik olukord on aga hoopis keerulisem. Sellegipoolest on kõik erinevad reaktsioonid kindlasti teretulnud. Nende väärtus seisneb tõsiasjas, et reageerimisvõime on veel alles. Vennaskond peab aga siiski minema sügavamale. Alustagem siis sellest, et astume kogu meediakärast sammu tagasi.

I Pontifikaat, mis vastab tänapäeva maailma ootustele

Rangelt võttes ei ole Fiducia supplicans mitte sinodaalne dokument, vaid usudoktriini dikasteeriumi koostatud ja paavsti enda poolt allkirjastatud dokument. Sellegipoolest vastab see dokument küsimustele, mida sinodi ettevalmistuste käigus mitmel korral tõstatati. Seega on see vastus praegustele ja sinodaalsetele ootusele.

„Sinodaalne Kirik“, mida me püüame määratleda, on Kirik, mis kuulab kõiki inimesi, sealhulgas neid, kes on äärealadel ja rohujuure tasandil – absoluutselt kõiki ja eranditult. See on Kirik, mis kuulab „maailma“ ennast. Seega on see Kirik, millel on uuenenud tundlikkus ja valmisolek minna välja ja kohtuda maailmaga.

Tegelikkuses vastab praegune pontifikaat üha enam ja enam tänapäeva maailma ootustele ja nõudmistele, täpsemalt „poliitikamaailma“ ootustele ja nõudmistele selle sõna kõige laiemas tähenduses. See pontifikaat vastab ühest küljest poliitilisele nägemusele, mida tänapäeva maailmas üldiselt jagatakse; ja teisest küljest on see kohandunud ka poliitilistele meetoditele, mis püüavad luua uut sotsiaalset korraldust ja mis, tuleb tunnistada, on olnud juba suures osas võidukad. Ent miks on Kiriku esindajate juuresolek selles maailma ümberkorraldamises nii oluline?

See ei ole esimene kord, kui me sellist tegutsemisviisi näeme. Kui võetakse kasutusele uued põhimõtted või kui ühiskonda taasehitatakse ja ümber korraldatakse, on vaja, et religioosne institutsioon muudaks need põhimõtted „pühaks“. See on üsna arusaadav ja vastab vajadusele, mis on juurdunud inimeste südametes. Sügaval sisimas on inimesel alati religioosne mõõde. Ta peab millessegi uskuma ja seetõttu peab ta „pühaks“ tegema isegi selle, mis sisuliselt pole üldse püha. See on vajadus, mis on väga sageli teadvustamata. Kuid see on juurdunud inimloomuses. Miks see nii on? Sest inimene on loodud Jumala jaoks – ja isegi revolutsioon ei saa inimloomust muuta.

Varem või hiljem peab püha ennast maksma panema, et anda transtsendentne mõõde sellele, millesse me usume ja printsiipidele, mida peame põhilisteks. Seda võib ajaloos üsna selgelt näha. Muistsed tsivilisatsioonid pühitsesid kõik, mis oli nende jaoks oluline. Nad pühitsesid võimu, jõu, tule, maa, viljakuse jne. Sama tegi meie ajale palju lähemal olev „Prantsuse revolutsioon“, mis oli liberaalne revolutsioon. Kuna see oli oma põhiolemuselt ilmalik revolutsioon, siis toimus selle kaudu mineviku täielik hülgamine ja kõige vanasse süsteemi kuuluva desakraliseerimine, sealhulgas religiooni … Kuid samal ajal nõudis see inimmõistuse tõstmist tasandile, mis on justkui „püha“. Teine näide on inimõiguste deklaratsioon. Deklaratsioone tehakse iga päev – eriti praegusel ajal. Parimal juhul jääb enamik deklaratsioone meelde mõneks nädalaks, kuid kindlasti ei peeta neist igavesti kinni. Inimõiguste deklaratsioon seevastu näib olevat jätnud ajalukku püsiva jälje. Ja miks see nii on? Sellepärast, et inimõiguste deklaratsioon ei ole lihtsalt deklaratsioon – see on täiemahuline usutunnistus! See on kirjutatud usutunnistuse pühalikkusega. See vastab religioossele vajadusele muuta pühaks uued põhimõtted ja uued dogmad, millele kaasaegne ühiskond pidi saama rajatud. On veel palju teisi näiteid, mida võiks tuua.

Kuid mida teeb paavst? Mida teeb Kirik? Kahjuks liiguvad nad samas suunas. Nad muudavad pühaks asjad, mis on põhimõtteliselt olulised tänapäeva maailma silmis. Toon vaid mõned näited. Me kõik teame, et ökoloogia on Püha Isa jutluste ja õpetuse teema. See uus „ökoloogiline“ teoloogia läheb kaugemale lihtsatest kaalutlustest, mida võib praegusel ajahetkel otstarbekaks pidada. See on uus moraal, mida jutlustatakse kõigile. See on valdkondade ülene moraal, mida esitatakse isegi ateistidele. Miks see nii on? Sest me kõik peame austama ühist kodu, mida me nimetame „looduks“ – mis on tulnud Jumala käest, kuid mis on olenemata sellest, kuidas me seda mõistame ja kuidas me seda nimetame, iseenesest kõigi inimeste ühine kodu. See nõuab religioosset karakterit, kui soovite, religioosset templit, mis on selle väljakuulutamisele reljeefselt vajutatud ning tänapäeva poliitilise maailma tungivat nõudmist – ja nii ongi Kirik vastu tulnud, et anda oma religioosne tempel, mis nagu oleme näinud, vastab tõelisele inimlikule vajadusele.

Teine näide on nõue kaotada hierarhia. On vaja eemalduda hierarhilisest nägemusest ühiskonnas – ja hierarhilisest nägemusest Kirikus. Pooldatakse ühiskonda, mis ei ole enam hierarhiline. Võim on ära jaotatud ja ümber jaotatud. Siit tuleneb vajadus jagada autoriteeti, võidelda klerikalismi vastu ja edendada naiste emantsipatsiooni. See on teema, mis on juba mõnda aega päevakorras olnud. Nüüd soovib Kirik, et naistel oleks oma koht ka selle valitsuse hierarhilises struktuuris. Kõik see tuuakse välja, et seista vastu traditsioonilisele patriarhaadile, mida peetakse paljude ajaloo vältel esinenud võimu kuritarvitamise juhtumite süsteemseks ja institutsionaliseeritud põhjuseks. Mõistagi on nende kaasaegsete väärtuste hulgas, mida pakutakse kõigile – ja eriti Kirikule, et see need pühaks teeks – ka LGBT-programm. Siin näemegi sinodaalse tunnetuse kohaldamist, mis peab paratamatult vastama praeguse aja tunnetusele koos nende „väärtustega“, mis said just mainitud.

Paavst muudab pühaks asjad, mis on põhimõtteliselt olulised tänapäeva maailma silmis. Fiducia supplicans vastab poliitilisele vajadusele.

On veel üks aspekt, mis väärib meie tähelepanu. Kirik on mõistnud, et erinevatel ajaloolistel põhjustel on ta kaotanud oma usaldusväärsuse ja seega ka mõju maailmas. Selles kontekstis usub ta, et tuleb kuulutada seda, mis on „ajakohane“, et jääda usaldusväärseks. Kahjuks see on paratamatu tulemus: olles kaotanud silmist oma missiooni üleloomuliku mõõtme maailmas, hakkab Kirikul maailma suhtes tekkima „kompleks“, sest ta on oma maine ja usaldusväärsuse kaotanud. Seetõttu otsib ta teisi viise, kuidas püüda jääda usaldusväärseks. Ja kuna Kirik tahab, et maailm teda mõistaks, hakkab ta rääkima maailmaga sama keelt. See on aga kohutav illusioon, sest Kirik ei ole selleks loodud. On ilmselge, et Kirik ei ole loodud selleks, et piirduda vaid horisontaalse perspektiiviga.

Siinkohal võime juba teha esialgse järelduse, mis aitab meil Fiducia supplicans’i selle õigesse konteksti asetada. Miks pidi see juhtuma? Paradoksaalsel kombel vajab ilmalik maailm ikkagi Kirikut ja seda religioosset „templit“, mida ainult Kirik saab anda. Ja Kirik, mis on kaotanud oma usaldusväärsuse, vajab paradoksaalsel kombel maailma! See vastastikune vajadus on loonud poliitilisel maastikul eheda koosluse ja sünergia. Fiducia supplicans vastab praeguse hetke poliitilisele vajadusele.

II Mida tähendab kohaldumine kaasaegsele poliitilisele tunnetusele?

Lubage mul korraks kõrvale kalduda filosoofiasse selleks, et jõuda asja tuumani. Kaasaegne poliitiline vaatenurk sõltub kaasaegsest mõtlemisest. See on kaasaegse mõtlemise peegeldus ja kujund. Ja kaasaegne mõtlemine lähtub uuest põhikategooriast, milleks on südametunnistus – olgu see siis kollektiivne või individuaalne. Oma südametunnistusest lähtudes rekonstrueerib kaasaegne inimene kõigepealt omaenda mõttemaailma ja seejärel teda ümbritseva maailma – maailma, millega isegi Kirik peab kohanema.

Kuid südametunnistuse seadmine kõige muu põhimõtteliseks aluseks tähendab lähtumist põhimõttest, mis on lahus tegelikkusest. Põhimõte aga, mis on lahus tegelikkusest, kaotab igal juhul oma ülimuslikkuse intelligentsuse suhtes. Sel viisil liigume kaugemale ideest, et on olemas objektiivne kord, mida tuleb mõista ja millega meie peame kohanduma. Ei, selles uues korras on inimene ise korra kehtestaja; tema südametunnistus on see, mis selle korra tema enda sees avastab ja mille pinnalt ta seejärel konstrueerib maailma enda ümber. See ongi tänapäeva poliitika selle mõiste kõige laiemas tähenduses.

Teisisõnu ei ole enam lõplikku sihti ega täiust asjade korralduses. Inimese või ühiskonna õnn ei seisne enam lõppsihis, mis on ette antud ja mis vastab nende loomusele. Asjade väline kord ei vasta enam sellele, kuidas südametunnistus seda nüüd määratleb. Inimese südametunnistus ise on maailma uue korra uus printsiip … ja seega ei ole enam mingit lõplikku sihti ega täiust asjade objektiivse korra austamises.

Sellest tulenevalt leiame tänapäeva poliitikast neli lahutamatut tunnust, mida kohtame samaväärselt ka paavst Franciscuse Kirikus, sinodaalses Kirikus.

Esiteks on tänapäeva poliitika ideoloogiline. Ta on sedavõrd ideoloogiline, kuivõrd ta asendab reaalsuse südametunnistuse loodud vaba kujutluspildiga. Ideoloogia kaasneb iga tänapäeva poliitika väljendusvormiga. Ühegi poliitilise partei tagant ei nähtu objektiivse reaalsuse mõistmine – on vaid subjektivistlik ideoloogia.

Teine tänapäeva poliitika tunnus on see, et ta on ise ennast määratlev. See on paratamatu tagajärg. Ta otsustab ise, milline poliitika peaks olema ja milline inimene peaks olema. Ta koostab oma plaanid ja projektid ise, lähtumata reaalsusest või selle analüüsist.

Tänapäeva poliitika kolmas tunnus on see, et ta on totalitaarne. „Vabaduse“ kuvandi taga – selle „vabanemise“ taga, mida on sajandeid ja eriti pärast liberaalset revolutsiooni esile toodud – on kaasaegne poliitika totalitaarne, sest reaalsus peab sellele vastama, isegi kui see tähendab jõu kasutamist. Individuaalses või kollektiivses teadvuses sündinud ideega kaetakse kinni konkreetne reaalsus ja reaalsus on sunnitud kohanduma. Siit tulebki totalitarism. Me elame totalitaarses maailmas, kus ideed kleebitakse reaalsusele peale, sundides reaalsust nihkuma ühes või teises suunas.

Ja viimaks neljas tunnus on see, et ta on konventsionaalne. Tänapäeva poliitika ei põhine mitte loomulikul, vaid konventsionaalsel korraldusel. Seda, mis on hea ja mille poole tuleb püüelda, ei mõisteta ja aktsepteerita enam reaalsuse uurimise pinnalt, vaid selle üle otsustatakse nüüd meelevaldselt südametunnistuse järgi.

Kuigi need neli tänapäeva poliitika tunnust ei ole midagi uut, on huvitav vaadata, kuidas need ilmnevad eriliselt just sinodaalse Kiriku juures.

Kuid enne, kui selle juurde läheme, tuleb mõista, et Katoliku Kirik ei saa jääda modernsuse suhtes ükskõikseks. On ainult kaks võimalust. Kolmandat võimalust ei ole:

  • Kirik kas mõistab hukka südametunnistuse ülimuslikkuse reaalsuse ja jumaliku ilmutuse suhtes – ja kõik tänapäeva poliitikas, mis sellest tuleneb;
  • või Kirik liitub selle uue süsteemiga.

See süsteem on aga kõikjal. See uus perspektiiv koos oma uue nägemusega asjadest on kõikjal. Me ei saa väita, et jääme neutraalseks, püüdes sellega mitte liiga palju kokku puutuda ja vältida selle liigset hukkamõistmist, püüdes pidada läbirääkimisi ja võita sellest midagi positiivset. Kindlasti mitte! Mida tegi Katoliku Kirik kuni Teise Vatikani Kirikukoguni? Ta mõistis selle süsteemi lihtsalt hukka. Kuid tänapäeval on Kirik sellesse süsteemi sisenenud. Kirik on selle omaks võtnud ja nüüd ta õnnistab seda. Seda ongi meie jaoks niivõrd oluline mõista. 

Sinodaalne Kirik on omal moel ideoloogiline. Ta tekitab pastoraalseid vajadusi, mis eksisteerivad ainult nende peades, kes neid välja mõtlevad. Õpetust ei võeta enam vastu, seda toodetakse. Kas te näiteks tõesti arvate, et maailmas on miljoneid LGBT-paare, kes paluvad Katoliku Kiriku õnnistust? Üldse mitte! Kuid just nendel põhjustel, mida oleme eelnevalt vaadanud, on praegu oluline, et Kirik annaks märgi – žesti. Sellistel dokumentidel nagu Fiducia supplicans on maailma jaoks poliitiline väärtus, sõltumata tegelikest õnnistamistaotlustest, sõltumata pastoraalsetest vajadustest ja sellest, kui palju õnnistusi tegelikult antakse. Ei oma tähtsust, et on inimesi, kes on selle vastu – või et isegi terved piiskoppide konverentsid on selle vastu. Oluline on see, et need tekstid on kirjutatud ja avaldatud nende poliitilise tähenduse pärast.

Sinodaalne Kirik on totalitaarne ja ideoloogiline.

Sinodaalses Kirikus on ka ennastmääratlev aspekt. See tuleneb sellest, et Kirik ei näe ennast enam kui muutumatut struktuuri, mis on Jumala poolt antud muutumatute eesmärkide ja muutumatu missiooniga. Tänapäeval on Kirik lähtuvalt ajaloolistest asjaoludest ja eelkõige vastavalt hetke vajadustele võimeline end taaselustama ja andma ise endale uue lõppsihi, mis on alati võimeline edasi arenema.

Sinodaalne Kirik on ka totalitaarne. Miks see nii on? Sellepärast, et Kirik kui sotsiaalne organ on sunnitud kohanduma põhimõtetega, mis ei ole talle loomuomased. Asjade reaalsus on vägivaldselt moonutatud ja sellest tulenevad erinevad reaktsioonid – olgu need siis täiuslikud või ebatäiuslikud, täielikud või mittetäielikud. Sageli on välja toodud ilmne vastuolu sinodaalse Kiriku – mis on avatud kõigile, kus igaüks saab sõna võtta, osaleda jne – ja Kiriku vahel, mis kehtestab väga autoritaarseid meetmeid – eelkõige paavst Franciscuse poolt tema pontifikaadi algusest peale. Kui see vastuolu on välja toodud, kuidas seda siis seletada? Vastus on lihtne: sinodaalne Kirik on totalitaarne! Reaalsus kaetakse kinni teoreetiliste kontseptsioonide ja ideedega, isegi kui need sellele ei vasta. Kes kasutab vägivalda, et kujundada asju oma tahtmise järgi, on totalitaarne. Kiriku autoriteeti kasutatakse selleks, et asju peale suruda, samal ajal väites, et kõiki võetakse kuulda.

Ja viimaks, sinodaalne Kirik on ka konventsionaalne. Teoreetiliselt on see sinodaalne baas, mis soovitab valitsuse eelistusi. See, mida otsustatakse, esitatakse alati nii: Jumala rahvas tervikuna on sensus fidei kaudu soovitanud võtta ette teatud tee või teekond.

Kõik ülaltoodu annab seega võtme, mis aitab meil mõista praeguseid sündmusi. Selle pontifikaadi peamisi otsuseid tuleb vaadelda kui soovi vastata võimalikult täpselt praeguse maailma – poliitilise maailma – olulistele põhimõtetele ja kõigele, mida see võib kaasa tuua. 

III Sinod – revolutsiooniline vahend

Vaadakem nüüd selles kontekstis sinodit kui sellist. Kas sinodil on eriline roll täita?

Ma ei hakka siinkohal peatuma teoloogilistel ja õpetuslikel aspektidel. Sinod on lihtsalt kollegiaalsuse väljendus – selle soovi väljendus, et Kirikut juhitakse ühiselt alates rohujuuretasandist.

Selle kõrval on sinodil ka praktiline – võiksime öelda, et „poliitiline“ – eesmärk. Mis see on? Sinodi ülesandeks on ideede levitamine, mida tahetakse edasi anda ja muuta seaduseks, omistades need Jumala rahva ootusele, palvele või isegi vajadusele. Mõistagi ei saa Kirik jätta reageerimata millelegi, mida Kirikus kõik näivad soovivat, sest selle aluseks on sensus fidei. Paratamatult kuuleme aga kõiges, mida Jumala rahvas soovib, selle kaja, mida tänane maailm Kirikult ootab.

Kui te vaatate sinodi töödokumenti Instrumentum laboris’t,[1] mis avaldati veidi üle aasta tagasi, siis leiate sealt kõike. See on tohutu klomp – vormitu mass, milles on kõike ja vastupidist kõigele, mis selles on. Ent hoides käes sellist dokumenti, valivad võimulolijad sealt selle, mida nad paremaks peavad: „See on õige hetk, et selles küsimuses tegutseda, aeg on küps, olukord on valmis, me võime selle asjaga edasi liikuda…“.

Niisiis, millised on selle vältimatud tagajärjed? Öeldes alati kõigele „jah“ – ning „jah“ ka kõigele, mis selle vastu käib –, lähtumata doktrinaalsest põhimõttest ja tegelikkusest, vaid ainult kuulates kõigi ootusi, jõuame selleni, et teeme asju, mis ei ole tegelikkusega kooskõlas.

On oluline rõhutada seda tegelikkusest irdumise aspekti, sest sinodaalne Kirik on Kirik, mis väidetavalt kuulab kõiki – mille kindlaks jalgealuseks on Jumala rahva tunded. Tegelikult on see aga lihtsalt utoopiline! See „õnnistus“, mida Fiducia supplicans ette näeb, ei ole lihtsalt viga, see on utoopia! Sellel ei ole mingit tähendust ja selle taga peitub fantastiline unistus uuest maailmast – koos täiesti uuenenud Kirikuga, mis sellele järgneb. See on omamoodi millenarianism. See on utoopiline, millenarianistlik illusioon, mis asub täielikult väljaspool reaalsust. 

Kuid konkreetne reaalsus – tõeline reaalsus –, mida Kirik on kutsutud tundma ja kuulutama, on evangeeliumide, katoliku dogma, jumaliku ilmutuse, meie Issanda Jeesuse Kristuse, katoliku moraali ja patu vastase võitluse reaalsus. Reformaatorite jaoks aga on see kõik muutunud abstraktseks reaalsuseks, mis ei mõjuta enam igapäevaelu. Nende vaatenurgast loeb vaid suhe Jumala rahvaga. Seda peetakse oma utoopiatest hoolimata ainsaks konkreetseks reaalsuseks ja see on radikaalselt vastuolus kõigega, mida peetakse Kiriku õpetuseks. Nad ei eita Kiriku õpetust otseselt – see on lihtsalt kõrvale pandud, kui abstraktne tõde.

Tänapäeva Kirik on sellesse süsteemi haaratud. Ta on selle süsteemi külge aheldatud, sellest võlutud ja sellesse takerdunud … Olude sunnil Kirik kuulab ja püüab rahuldada kõigi ootusi, ilma et ta osutaks mingile lõppsihile või ülimale täiuslikkusele. Ei ole enam mingit transtsendentsust ega ülimat hüve, mida saavutada – kes räägib tänapäeval veel igavesest elust?

Vaadake vaid Kiriku tänast olukorda! Praegu käib üleilmne arutelu nende „õnnistuste“ üle. Õnneks on olnud reaktsioone. Aga te näete, kuhu me oleme jõudnud … Samal ajal, kui terved piiskoppide konverentsid ja kogu maailm arutavad, kas homoseksuaale õnnistada või mitte, ei räägi me enam evangeeliumidest; me ei räägi enam meie Issandast; me ei räägi enam pühitsevast armust; me ei räägi enam Ristist … Miks? Sest see kõik on liiga abstraktne.

Kiriku hierarhia on täna samasuguses olukorras kui olid pereisad pärast 1968. aastat. Ma räägin pettunud isadest, kes 1968. aastast ei teadnud enam, miks neil on lapsed. Pärast 1968. aasta kriisi ja sellele järgnenud järkjärgulist allakäiku ei tea pereisa enam, miks ta on isa. Ta ei tea enam, millises suunas ta peaks oma lapsi kasvatama ega ka seda, miks ta peaks neid kasvatama. Mida teeb siis tänapäeva isa?

Kõigepealt peab perekond kokku hoidma. Sest kui laste kasvatamisel ei ole enam eesmärki – mis täielikult õigustab isa ja ema rolli –, siis on oht, et pere laguneb. Ent isegi kui isa suudab oma perekonda koos hoida, siis tema roll taandub lihtsate materiaalsete nõudmiste täitmiseks. Laps on näljane: seega tuleb talle anda toitu. Laps vajab haridust: ta saadetakse kooli. Ta vajab liikumist, ta vajab arsti, ta vajab riideid … ja kõige selle juures ei tea me põhjust, MIKS see nii on. Eesmärgile osutamise asemel reageeritakse vaid erinevatele nõudmistele – headele või halbadele –, mis jäävad aga juhuslikuks. See on laastav.

Sinodaalne Kirik vastab sellele allakäinud ja halvatud isadusele, mida võib näha perekondades pärast 1968. aastat. Ja mida lapsed enamasti tahavad? Kindlasti mitte kasvatust ja õpetust – nad tahavad oma viimaste kapriiside täitmist!

IV Fiducia supplicans: vana lugu

Eelnevate kaalutlustega oleme paika pannud põhjused, mille tõttu saab võimalikuks õnnistada väljaspool abielu kooselavaid ja samasoolisi paare. Kuid peame vaatama seda hiljutist avaldust ka kui uut peatükki ühes palju vanemas loos. Seda on oluline mõista, sest tegemist on Kiriku järeleandmisega kaasaegse ühiskonna survele.

Kust see surve tuleb? Miks on see surve nii tugev? Kui me tahame mõista selle tõsidust, mida Kirik on otsustanud, peame mõistma, kui suur on surve, mille all Kirik on.

Esiteks peame meelde tuletama põhimõtte: Revolutsioon on oma olemuselt kehtiva korra hävitamine. Ma räägin siinkohal Revolutsioonist suure tähega ja selle mõiste kõige laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki võimalikke revolutsiooniliike. Revolutsioonid hävitavad kogu kehtiva korra ja selleks peavad nad hävitama igasugused eristused, sest kus ei ole eristusi, ei saa ka olla korda.

Näiteks, miks on perekonnas kord? Selles on kord, sest seal on olemas eristused. Isa ei ole ema, ega vanaisa, ega laps, ega poeg, ega tütar. Isa on isa ja mitte keegi teine. Samamoodi ema on ema ja mitte keegi teine. Perekonnas on loomulikult kehtestatud kord ja iga liige peab täitma oma osa, mis võimaldab perekonnal täita oma eesmärki.

Kuna revolutsioon hävitab igasuguse korra, siis peab see hävitama kõik eristused mitte ainult perekonnas, vaid ka ühiskonnas tervikuna. Miks peab need hävitama? Püüame läheneda nendele printsiipidele teoloogiliselt. Miks peab revolutsioon hävitama kõik eristused? 

Aga lihtsalt sellepärast, et eristused lähtuvad ühel või teisel viisil kõige olulisemast eristusest, mis on eristus inimliku ja jumaliku – inimese ja Jumala – vahel. Esimene revolutsioon algas Luciferiga, kes ei aktsepteerinud eristust iseenda ja Jumala vahel. Kogu modernismi lahinguplaan, milles segunevad omavahel üleloomulik ja loomulik, on vaid selle revolutsiooni ilming. Inimese südametunnistuse jumalikustamine on ka üks viis selle põhilise eristuse kõrvaldamiseks. Sel viisil saab inimesest endast hea ja kurja printsiip. Temast saab tõe ja vale printsiip.

Sellest vaatepunktist lähtudes, tuleb kaotada kõik traditsioonilised eristused, mis on seotud terve mõistusega, sest need viitavad sellele juba mainitud põhilisele eristusele. Need on kaja esimesest ja ülimast eristusest inimese ja Jumala vahel. Need eristused on olemuslikult seotud hüljatud korraga, mis tuleb uuesti üle vaadata – liikudes ülevalt alla. Väga sageli tehakse ka keelelisi ettekirjutusi: teatud väljendeid ja teatud sõnu ei tohi enam kasutada. Neid demoniseeritakse, eriti kui tegemist on väljenditega, mis peegeldavad traditsioonilisi eristusi.

Mõned konkreetsed näited hõlmaksid traditsioonilisi eristusi õpetaja ja õpilase vahel, tööandja ja töötaja vahel, vanemate ja laste vahel, preestrite ja ilmikute vahel; samuti on eristused erinevate rahvuste või erinevate usutunnistuste vahel. Need eristused on kõrvaldatud või vähemalt ümber hinnatud. Rõhk asetatakse sellele, mis on inimestel ühine: maa, meie ühine kodu, inimväärikus, inimõigused ja nii edasi.

Katoliku Kiriku missioon on taastada kord, mille patt hävitas ja mida ajaloo vältel hävitavad revolutsioonid; see oli Inkarnatsiooni põhjus. 

Mis on aga konkreetselt see lõplik eristus, mis tuleb hävitada? Mis on see eristus, mis on kõige sügavamalt juurdunud inimese ja kõigi loomade füüsilises loomuses? Mis on see eristus, mis tuli loomispäeval otse Jumala käest? Mis see on? Ta lõi nad meheks ja naiseks.[2] Jumal lõi isased ja emased loomad. Jumal lõi mehe ja naise. See eristus on esimene ja kõige ilmsem – ja selle eristusega sidus Jumal väga konkreetsed ülesanded ja rollid.

Kui see eristus kaotada või kui maailm ei suuda seda enam mõista, siis kuidas saab seletada isaduse ilu? Isadus on Jumala autoriteedi avaldumine ja kehtestamine siin maa peal. See suurepärane kontseptsioon on osa Jumalikust Ilmutusest. Seda rõhutab ka püha Paulus. Isa, kes näeb oma missiooni Jumala loomistöö jätkuna, väljendab midagi tõeliselt õilsat! Kuid tänapäeval muutub see kõik arusaamatuks ja tuleb hävitada. Tahetakse jõuda inimkonnani, kus keegi ei saa enam aru, kes on mees ja naine või isegi mida tähendab olla mees- või naissoost. See eristus tuleb kaotada – vähemalt inimeste peades.

Seega on see protsess tegelikult kaugele jõudnud ja seda väga selgel põhjusel, mida on vaja mõista koos kõigi selle peensustega. Kõige selle taga on saatanlik tahe – selle sõna sügavaimas teoloogilises tähenduses. Saatan ise on see, kes esimesena seda eristust eitas ja ta tahab, et kõik – eranditult – käiksid sama teed: „Te saate Jumala sarnaseks.“[3]

Ja kõigi nende eristuste kõrvaldamine – eriti selle viimase kõrvaldamine – viib inimkonna enesehävitamiseni. See on inimkond, kus ei ole enam isa ja ema, sest nad ei tea enam, mis on isa või ema või mees või naine. See on tsivilisatsioon, mis on määratud välja surema. See ei saa jätkuda. Aga miks see ei saa jätkuda? Sest saatan on mõrvarlik. Ta on algusest peale püüdnud inimest petta, et teda hävitada – ja ta on edukas! Tänapäeval peavad kõik nende uute põhimõtete ja erisuste kaotamisega nõustuma – mõistagi teatud tolerantsi ja nüanssidega, sest tegelikku mängu tuleb osavalt varjata. Sellegipoolest on selge, et kõik on tänapäeval kohustatud ühel või teisel viisil nende eristuste kaotamist aktsepteerima ja ühes sellega ka seda uut korda, millele need viitavad.

Kuid miks toimus Inkarnatsioon? Miks asutati Katoliku Kirik? Milline on Kiriku roll? Milline on paavsti roll? Just selle eksimuse vastu võitlemine! See on nende eristuste väljatoomine – alustades esimesest Jumala ja inimese vahelisest eristusest ja sealt edasi kõik sellest tulenevad eristused. Nende roll on taastada kord, mille patt hävitas ja mida revolutsioonid ajaloo vältel hävitavad. See on Katoliku Kiriku missioon. See oli Inkarnatsiooni põhjus.

Kuid mida teevad katoliku kirikumehed praegu? Nad mitte ainult ei lähe maailmaga kaasa, liikudes samas suunas kui tänapäeva maailm, vaid nad annavad sellele ka oma õnnistuse! Nii et siinkohal võib lõpuks mõista Fiducia supplicans’i tõsidust. On oluline, et igaüks meist teeks pingutusi mõistmaks, mis täpselt on praegu toimuvas kaalul. Tegevuskava on kindlaks määratud. Ei ole tegelikult oluline, kas neid õnnistusi antakse või mitte; võib-olla ei ole selleks õige aeg, võib-olla hiljem, võib-olla mitte Aafrikas … Ei! Tegelik probleem on palju tõsisem: katoliku kirikumehed on neid põhimõtteid õnnistanud. Ja kuidas saame meie seda siis enda jaoks seletada?

V Kas paavst Franciscus on ainuisikuliselt vastutav?

Paraku pidi see kõik nii kaugele jõudma. Jah, me oleme nördinud, kuid mitte eriti üllatunud. Ent miks pidi see nii kaugele jõudma? Sest moraal on dogma ja usu vili – mitte vastupidi. Ma määratlen oma käitumisreeglid selle alusel, mida ma usun Jumala, inimese, hinge, patu ja lunastuse kohta. Ma panen oma käitumisreeglid paika ju selle põhjal, mida ma usun olevat tõde.

Võtame näiteks usuvabaduse, mis on kaasaegsete eksituste ning dogmade ja usu allakäigu kõige silmatorkavam ilming. Usuvabadust on kuulutatud üle kuuekümne aasta [Teisest Vatikani] kirikukogust alates. Mida võib siis oodata? Kui me võime valida oma jumala, valida oma ettekujutuse Jumalast või isegi selle, et meil ei ole Jumalast üldse ettekujutust, siis võime, a fortiori, valida oma käitumis- ja moraalireeglid – ning me võime ka valida, millised me tahame olla. Kui me ei ole rahul sellega, mida Jumal meile andis, või sellega, kuidas Jumal meid lõi (mingi veidra loomuseaduse idee kohaselt), siis võime valida, kas me tahame muuta seda, kes me oleme ja olla midagi muud. Miks mitte? Kuna me võime ise valida oma jumala ja oma religiooni – ja seda õpetab tänapäeval Kirik –, siis võime, a fortiori, ka valida kõike muud, näiteks kellega me hakkame koos elama ja kellega me loome perekonna – või mingi „perekonna“-laadse koosluse …

Kui võime valida oma jumala, siis võime, a fortiori, ka valida, kes me tahame olla.

Teine näide on oikumeenia. Mis siis on oikumeenia? See on religioonide vaheline flirt! Seetõttu paratamatult, kui oleme läbi põimunud oikumeenia vaimsusest, siis varem või hiljem järgneb sellele ka kõikelubav moraal. Moraal on dogma vili. Dogma hävitati juba ammu. Seega tuli teha vaid järeldused – ja paavst Franciscus teebki seda lihtsalt ja üsna loogiliselt. Kuid probleem ei alanud temast.

Seepärast on Vennaskonna ülesanne minna tagasi põhjuste ja algsete põhimõtete juurde.

VI Aja märk

Kas selles mustris on mingeid spetsiifilisi elemente, mis on omased praegusele kriisile Kirikus? Peame tunnistama, et on elemente, mis on uued.

Tahaksin mainida nendest vaid üht: vaimupimedus. Me elame ajal, mil kirikumehed on pimedad. Kui nad peavad teatud küsimusi lahendama, siis nad isegi ei vaevu enam küsima, kas nad on traditsiooniga kooskõlas või sellega vastuolus … Kõik see on juba aegunud. Valitseb täielik pimedus ja see on kõige hullem karistus. Vaimupimedus on kindlasti Jumala karistus. See on märk sellest, et Jumal on eemale tõmbunud. Jumal on oma valguse ära võtnud. See on Jumala vastus: Ta vaikib.

Miks Jumal vaikib? Sest kuuskümmend aastat ei ole tahetud Teda kuulata. Seepärast tõmbus Jumal eemale ja nüüd Ta näitab kõigile hea tahtega inimestele, mis juhtub siis, kui Teda enam kohal ei ole. Ta näitab oma tagasitõmbumise tagajärgi. See on karistus, mis on määratud inimesele, kes on haaratud maailmast, kes otsib pidevalt mugavusi, mida maailm pakub ja kes püüab ennekõike maailmaga kohaneda. Varem või hiljem jääb ta pimedaks. Maailm pimestab teda oma kavalustega. Maailm pimestab mõistuse ja hävitab tahte. See on vältimatu: te kas mõistate hukka kõik, mis maailmas on valesti või lasete end sisse tõmmata – ja siis varem või hiljem te jääte pimedaks.

Sellele järgneb üleloomuliku tunnetuse ja õige otsustusvõime täielik kaotamine – mitte ainult otsustusvõime kaotamine seoses üleloomuliku reaalsusega, nagu Püha Kolmainsus ja lunastus, vaid ka otsustusvõime kaotamine seoses loomuliku reaalsusega. Ei olda enam võimelised mõistma kõige elementaarsemaid ja ilmsemaid eristusi, mis on inimloomusesse sisse kirjutatud. Ei olda enam võimelised kaitsma nende eristuste tähendust. See on tõeline vaimupimedus.

Kuuskümmend aastat vigu, kaost ja valesid. Kuuskümmend aastat maailma ees alistumist. See on see, milleni me oleme jõudnud – ja see on see, mida õnnistatakse.

VII Südametunnistuse ülemvõimust Kristus Kuninga ülemvõimuni

Kas siis on olemas lahendus?

Kindlasti on! Ja esimene lahendus on uskuda Jumala armu.

Soov meeldida maailmale ja hirm maailmaga vastuollu minna tuleneb puhtalt loomulikust ja poliitilisest asjade nägemusest. Sellepärast ma rõhutan seda sõna eriliselt. See on nägemus, mis on puhtalt inimlik ja milles küsimus armust ei ole enam oluline. Arm on sellest pildist lihtsalt välja jäetud. Sellesse ei usuta enam.

Ja maailm, milles me elame, jätkab oma teed paratamatult suunas, mille ta on valinud, sest ei ole mingit üleloomulikku elementi, mis suudaks seda muuta. Armu ei ole. Puudub lunastus, mis suudaks seda maailma uuendada. Lunastus tähendab nüüdsest midagi muud.

Kuid meie peame uskuma armu.

Ja teine lahendus, mis käib armuga käsikäes – mis tuleneb meie usust Jumala armu – on see, mida peapiiskop Lefebvre igal võimalusel ja igas jutluses rõhutas. See on selle aarde kvintessents, mille Tema Arm meile jättis. See on väga lihtne lahendus, kui me seda hästi mõistame ja sellele täielikult pühendume.

See on Kristus Kuningas! Me peame pöörduma tagasi Kristus Kuninga juurde.

Oleme näinud, et see on peaasjalikult poliitiline probleem, mis rõhub maailma ja Kirikut.

Seepärast peame pöörduma tagasi Kristus Kuninga juurde.

Ennekõike on Ta intellektide Kuningas. Ta on mõistuste Kuningas. Ta on ainus, kes on võimeline valgustama nii üleloomulikult kui ka loomulikult. Me oleme näinud, kuidas kaotades üleloomuliku valguse, kaotame varem või hiljem valguse ka kõige ilmsemate loomulike asjade puhul.

Ta on ka südamete Kuningas – tõelise armastuse kuningas. See on see, mis on puudu. Kõik räägivad armastusest. Kui aga kaotatakse armurikkuse mõiste, lunastuse mõiste, Jumala mõiste, siis näete kergesti, kuidas sõna „armastus“ võib omandada skandaalseid tähendusi – isegi Katoliku Kiriku sees – ja seda, mis ei ole armastus, nimetatakse siis armastuseks. Õnnistatakse armastust, kuid millist armastust? 

Kristus Kuningas ei ole abstraktne idee. Ta ei ole lihtsalt unistus. Ta ei ole soovunelm. Ta on ainus abinõu, mis on Kirikule antud, et kõik taastada. 

Intellektide Kuningas, südamete Kuningas, tõelise armastuse Kuningas … ja Ta on rahvaste Kuningas. Peame vaatama kõigi nende Kiriku poolt õnnistatud valepõhimõtete ebakõla ning kaaluma nende tagajärgi ja tulemusi: Maailm ei ole kunagi varem olnud nii katastroofilises olukorras – maailm on sõjas … ja mitte keegi Katoliku Kirikus ei ütle, et lahendus on Kristus Kuningas! Aga miks see nii on? Sest üleloomulik valgus on kaotatud – ja koos sellega on kaotatud ka loomulik valgus.

Püüdlus rahu poole – mis on poliitiline probleem selle sõna kõige õilsamas tähenduses – hõlmab nägemust inimesest ja ajaloost. See sisaldab programmi. Meie olukorras, Kiriku praeguses olukorras, saame veel paremini mõista Kristus Kuninga ülemvõimu. Me võime ka sügavamalt mõista, milleni on viinud selle õpetuse, selle dogma, selle põhimõtte hülgamine … me näeme, kuhu see kõik on viinud. See on viinud kogu korra hävitamiseni, nii Kirikus kui ka maailmas.

Kristus Kuningas ei ole abstraktne idee. Ta ei ole lihtsalt unistus. Ta ei ole soovunelm. Ta on ainus abinõu, mis on Kirikule antud, et kõik taastada – ja see abinõu on antud ainult Kirikule. See on kindlasti paradoks, mis on tänapäeva Kirikus muutunud arusaamatuks, sest Kirik ei taha olla mitte ainult maailmas, vaid ka osa maailmast. Kristus Kuningas on aga abinõu, mida ainult Kirik saab mõista ja inimkonnale pakkuda. Kristus Kuningas on tema aare. See on tema sotsiaalõpetuse kvintessents. Ainult temale on usaldatud Kristuse kuningavõim. Ainult tema üksi saab seda kuulutada ja panna see vilja kandma – ja ainult tema kaudu saab kuningate Kuningas valitseda inimeste üle: Tema, kes on tee, tõde ja elu.[4]

PDF ettekande tekstist

[1] Sinodaalsuse sinodi esimese sessiooni töödokument (Oktoober 2023), “Tee avaraks oma telgiruum”

[2] 1 Mo. 1:27-28 “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”
Mt. 19:4 “Tema aga vastas: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?”
Mk. 10:6 “Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks.”

[3] 1 Mo. 3:4-5 “Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.”

[4] Vt. Jh. 14:6

Categories
News SSPX

FSSPX kindralülema avaldus seoses deklaratsiooniga Fiducia supplicans

Kes peab minu käske — ja aitab ka teistel neid pidada — see ongi see, kes armastab mind.

Meid jahmatab usudoktriini dikasteeriumi prefekti deklaratsioon Fiducia supplicans, mis puudutab “ebaregulaarsete ja samasooliste paaride” õnnistamist – eriti, kuna sellele dokumendile on alla kirjutanud paavst ise.

Kuigi deklaratsiooni eesmärk on väidetavalt vältida segadust selliste ebaseaduslike liitude õnnistamise ning mehe ja naise poolt sõlmitud abielu õnnistamise vahel, ei hoia see avaldus ära ei segadust ega skandaali – see mitte ainult ei õpeta, et Kiriku vaimulik võib paluda Jumala õnnistust patustele liitudele, vaid et seda tehes see ka kinnitab neid patuseisundeid.

Sellise “õnnistuse” võimaldamine peaks seisnema vaid nende inimeste eest palumises väljaspool liturgilist raamistikku, et “kõik, mis on nende elus ja suhetes tõene, hea ja inimlikult väärtuslik, oleks Püha Vaimu poolt rüütatud, tervendatud ja ülendatud”.

Ent panna neid, kes elavad põhimõtteliselt ekslikus liidus, uskuma, et sellel võiks olla mingi positiivne väärtus, on kõige hullem pettus ja näitab kõige tõsisemat armastuse puudust nende eksinud hingede vastu. On vale kujutleda, et avalik patt kätkeb eneses midagi head – ja on vale väita, et Jumal võib sellisel viisil elavaid paare õnnistada.

Kahtlemata võib iga inimene saada abi Jumala ettenägelikust halastusest, jõudes kindlale äratundmisele, et ta on kutsutud pöörduma selleks, et võtta vastu pääste, mida Jumal talle pakub. Ja püha Kirik ei keela kunagi õnnistust patustele, kes seda õiguspäraselt paluvad – kuid siis ei ole sellel õnnistusel muud eesmärki, kui aidata hingel patust jagu saada ja elada armu seisundis.

Püha Kirik võib seega õnnistada iga üksikisikut, isegi paganat. Kuid Kirik ei saa mitte kunagi mitte mingil viisil õnnistada liitu, mis on iseenesest patune, ettekäändel, et julgustada selles head. 

Kui me õnnistame paari, siis ei õnnista me mitte eraldiseisvaid isikuid: me õnnistame tingimata suhet, mis neid inimesi ühendab. Ent me ei saa lunastada reaalsust, mis on olemuslikult halb ja skandaalne.

Julgustus selliste õnnistustega pastoraalsetel kaalutlustel jätkata viib praktikas paratamatult moraaliseadusega kokkusobimatute olukordade süstemaatilise heakskiitmiseni, ükskõik, mida selle kohta ka ei öeldaks. 

Paraku vastab see paavst Franciscuse sõnadele, et nende suhtumine, kes sunnivad inimesi käituma “viisil, milleks nad ei ole veel küpsed või võimelised” on “pealiskaudne ja naiivne”.1

Selline kujutlus, mis ei usu enam armu jõudu ning tõrjub eemale risti, ei aita kellelgi pattu vältida. See asendab tõelise andestuse ja halastuse nukralt jõuetu amnestiaga ning vaid kiirendab hingede hukkumist ja katoliikliku moraali purustamist. 

Usudoktriini dikasteeriumi dokumendi ülespuhutud keelekasutus ja sofistlik viimistlus ei suuda varjata säärastest õnnistustest tingitud elementaarset ja ilmselget tegelikkust: neil ei ole muud mõju, kui olemuslikult patuste liitude tugevdamine ning teiste julgustamine neid järgima. Sellest saab lihtsalt katoliikliku abielu aseaine. 

Tegelikult nähtub sellest sügav usu puudus üleloomulikku, Jumala armu ja risti jõudu, selleks, et elada vooruses, puhtuses ja armastuses, vastavalt Jumala tahtele. 

See kannab naturalistlikku ja allaandmise vaimu, mis joondub kergekäeliselt Jumalaga vaenujalal oleva maailma vaimu järgi. See on liberaalse ja modernistliku hierarhia järjekordne alistumine maailmale, olles juba Vatikani teisest kirikukogust saadik olnud revolutsiooni teenistuses, nii Kiriku sees kui sellest väljaspool. 

Tulgu usu ja pühaduse kaitsja, õnnis Neitsi Maarja pühale Kirikule appi. Kaitsku ta eriti neid, kes on selles kaoses kõige vastuvõtlikumad – lapsi, kes on nüüd sunnitud kasvama uues Babülonis, ilma tugipunktide või juhita, kes neile moraaliseadusi meelde tuletaks.

Isa Davide Pagliarani, kindralülem
Menzingenis, 19. detsembril 2023

  1. Paavst Franciscuse intervjuu jesuiitidega Lissabonis, 5. august 2023.
Categories
SSPX

“Traditionis custodes”: selgem kui allikavesi

Kanoonilises õiguses on moraalne juhis – mida kasutatakse ka tsiviilõiguses –, mis ütleb, et vaenulikke seadusi, teisisõnu seadusi, mis piiravad mingit õigust või vabadust, tuleb tõlgendada rangelt ja nende kasuks, kes neile alluvad. Ning vastupidi, soodsaid seadusi tuleb tõlgendada laialdaselt.

See moraalne juhis, mis pärineb Rooma õigusest, on ladina keeles sõnastatud järgmiselt: «odiosa sunt restringenda, favores sunt ampliandi». See väljendab nii heatahtlikkust kui ka muret õigluse pärast, eriti selleks, et vältida kättemaksuhimu. Kanooniline õigus on selle põhimõtte üle võtnud ja see on oluliseks allikaks kirikuseaduste tõlgendamisel. Kiriku suus on see üks halastuse väljendus, mis aga ei välista õiglust.

Praeguse pontifikaadi suur juhtidee on pandud just nimelt selle halastuse motiivi alla. Kuid topeltnäide, mille hiljuti tõid endaga motu proprio  Traditionis custodes ja eelkõige sellele Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni prefekti piiskop Arthur Roche poolt antud tõlgendus, on kõike muud kui halastav. 

Tundub isegi, et ta peab Tridenti missat iseeneses  «põlgusväärseks», kuna seda tuleb igal võimalikul viisil piirata.

Iseloomulikuks näiteks on vastus, mis puudutab nende preestrite Tridenti missa pühitsemise volitusi, kes on preestriks pühitsetud peale motu proprio avaldamist. Seesama juhis meenutab meile, et piiskop on «kogu liturgilise elu moderaator, edendaja ja kaitsja», kuid tal on Traditionis custodes, artikkel 4 järgi kohustus vastava volituse andmiseks konsulteerida Püha Tooliga. 

Seega, kaitsja ja edendaja küll, kuid tähelepaneliku jälgimise all.

Uue liturgia ühtsus

Üks keskseid elemente, mida sageli korratakse, on mure liturgilise ühtsuse pärast. Kuid millise liturgilise ühtsusega on tegemist?

Varem võis katoliiklane minna ükskõik millisesse oma riituse kogudusse kogu maailmas ja hõlpsasti jälgida seal pühitsetavat missat. Tänapäeval aga pole see enam võimalik. Esiteks, keele pärast: sest ladina keelest, mis andis imelise ühtsuse, on loobutud. Teiseks, riituses välja kujunenud lugematute variatsioonide – nii tselebrandi vabaks valikuks jäetud osade mitmekordistamise, kui ka uute tekstide nagu missakaanonite, mille täpset arvu on raske teada rohkuse tõttu. Ning viimaks, tselebrandi „kreatiivsuse“ tõttu, mis on rohkemal või vähemal julgustatud eesmärgist soodustada „aktiivset“ osalemist. Tegelikult aga ei ole liturgia kunagi varem eri paigus ning isegi ühe riigi territooriumil, olnud niivõrd erinev.  

Programmeeritud loobumine

Räägitakse ja korratakse seda, mis ilmnes juba motu proprios: uued meetmed on lihtsalt ajutised mööndused, millel pole muud eesmärki, kui  võimaldada Tridenti riitusesse kiindunud ustavatel järk-järgult uuele liturgiale üle minna. Ja ei midagi muud. Keelatud on kõik see, mis võib vähimalgi määral minna teises suunas. Seega, kuna piiskopkondade poolt heaks kiidetud tõlgetes puudub Tridenti riituse tekstide lektsionaar (lugemiste raamat), on lubatud – ja isegi vajalik, nagu kinnitab juhis – Piibli otsene kasutamine heakskiidetud tõlkes. Kuid piiskop ei tohi anda luba avaldada „ rahvakeelseid lektsionaare, mis reprodutseerivad eelmise riituse lugemistsüklit“. Raske on olla väiklasem. 

Veel üks märgatav väiklus keelab preestril, kes nädala sees pühitseb Novus Ordo missat, pühitseda samal päeval teise missana Tridenti riitust. Esitatud põhjus väärib mainimist: „Päevas kahe missa pidamine pole võimalik seetõttu, et puudub „õigustatud põhjus“ või „pastoraalne vajadus“, nagu nõuab kaanon 905 §2: usklike Euharistia austamise õigust ei ole mingil viisil pärsitud, kuna neile pakutakse võimalust osaleda Armulaual selle praeguses rituaalses vormis.“ Asjaomased usklikud hindavad „pastoraalse vajaduse“ puudumist. Mis aga puudutab neid, kellel oli veel lootust, et asjad ei saa enam minna kaugemale ja et, võib-olla, ettekirjutuste halastav ellurakendamine võiks tuua teatud rahu, võivad sellest lootusest loobuda.

Vaenulik selgitus 

Üks ettekirjutus läheb veelgi kaugemale kui motu proprio ise või vähemalt annab selle kohta väga kitsendava selgituse, mida vastavalt ülal toodud selgitustele võiks kanoonilise õiguse järgi pidada isegi „vaenulikuks“.    

Viidates Traditionis custodes artiklitele 1 ja 8, keelab see ettekirjutus vana riituse kasutamise – see tähendab, peale Armulauda teiste sakramentide jagamise väljaspool personaalkogudusi, mis on rajatud enne uue motu proprio ilmumist. Seejärel võib piiskop anda neile loa ka teiste sakramentide pühitsemiseks. Varasemat pontifikaalset riitust ei tohi aga mitte mingil juhul kasutada. See selgitus on jällegi õigust või vabadust piirav.  

Kuid kui järele mõelda, siis need ettekirjutused ainult arendavad motu proprio seadust ja näitavad selle sügavamat kavatsust. Need kõrvaldavad igasugused kahtlused selle kohta, et traditsiooniline missa tahetakse pikemas perspektiivis täielikult kaotada. Nad kehtestavad kogu oma rangusega surmaotsuse, mis on kuulutatud Tridenti riituse kasutamisele. Siinkohal on meil võimalus meenutada veel teist ladina õiguse moraalijuhist: Summum jus, summa injuria, mida võib tõlkida “ülimast õigusest saab ülim ebaõiglus”. See on õppetund, mille jättis meile Jumalateenistuse Kongregatsiooni prefekt.

Categories
SSPX

P. Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülema kiri seoses motu proprio “Traditionis custodes” avaldamisega

Armsad P. Pius X Preestrite Vennaskonna liikmed ja sõbrad,

motu proprio Traditiones custodes ja selle kaaskiri on niinimetatud traditsioonilistes ringkondades tekitanud suurt vastukaja. Me näeme väga loogiliselt, et järjepidevuse hermeneutika ajajärk selle kahetähenduslikkuse, illusioonide ja võimatute pingutustega on läbi saanud ja justkui peoga pühitud. Motu proprios toodud väga selged ja ühemõttelised meetmed Vennaskonda otseselt ei puuduta, kuid need peaksid ärgitama meid sügavale järelemõtlemisele. Seetõttu on oluline vaadelda asju distantsilt ja esitada endale alati vana ja alati uus küsimus: miks on Tridenti Missa pärast viitkümmet aastat ikka ja jälle vaidluste põhiteemaks?

Me peame eelkõige meenutama, et püha Missa on kõikide aegade kibedaima võitluse jätkamine: lahing Jumala riigi ja saatana riigi vahel. See sõda saavutas oma kõrgpunkti Kolgata mäel meie Issanda triumfiga. Kristus sai inimeseks selle võitluse ja selle võidu pärast. Kuna meie Issanda võit leidis aset ristil ja Tema Veres, siis on mõistetav, et selle jätkamine on palistatud konfliktide ja vastuoludega. Iga kristlane on kutsutud sellesse võitlusesse: meie Issand tuletab seda meile meelde, öeldes, et Ta “ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka” (Mt 10:32). Ei ole imestada, et kõikide aegade Missa, mis on täiuslik väljendus meie Issanda lõplikust võidust läbi lepitusohvri, on ise vastuolude märk. 

Kuid miks on Missa koguni Kiriku sees muutunud vastuolude märgiks? Vastus on lihtne ja see vastus muutub aina ilmsemaks. Pärast viitkümmet aastat valgustavad selle vastuse elemendid iga hea tahtega kristlast: Tridenti Missa väljendab ja vahendab sellist arusaama kristlikust elust ja seega ka Kirikust, mis on täiesti ühildamatu Vatikani II kirikukogu eklesioloogiaga. Probleem ei ole seega mitte ainult liturgilisel, esteetilisel või puhtformaalsel tasandil. Probleem on samal ajal ka õpetuslikul, moraalsel, vaimsel, eklesioloogilisel ja liturgilisel tasandil. Kokkuvõtvalt: probleem puudutab eranditult kirikliku elu kõiki aspekte – see on küsimus usust. 

Ühel pool on kõikide aegade Missa, sellise Kiriku lipp, mis esitab maailmale väljakutse ja on teadlik oma võidust, sest tema lahing ei ole midagi muud kui meie Issanda võitluse jätkamine, et hävitada patt ja saatana riik. Missaga ja Missa läbi kaasab Kristus kristlikud hinged oma võitlusesse ja laseb neil saada osa nii Tema ristist kui Tema võidust. Kaks asja iseloomustavad seda kõike: ohvrivaim ja kõigutamatu lootus. 

Teisel pool on aga Paulus VI Missa, autentne väljendus Kirikust, mis tahab elada maailmaga harmoonias ja võtab kuulda maailma nõudmisi; Kirikust, mis ei taha enam viia võitlusesse maailma vastu, sest tal ei ole maailmale midagi enam ette heita; Kirikust, millel pole enam midagi õpetada, sest ta kuulab maailma jõude; Kirikust, millel pole enam meie Issanda ohvrit vaja, sest ta ei tunne enam patu mõistet ja kus pole seetõttu ka meeleparandust vaja; Kirikust, millel ei ole enam ülesannet taastada meie Issanda kõikehõlmav kuningriik, sest ta tahab panustada parema, vabama, võrdõiguslikuma ja keskkonnateadlikuma maailma kujundamisesse. Ta tahab saavutada seda kõike inimlike vahenditega. Humanistlikule missioonile, nii nagu Kiriku juhid on eesmärgiks seadnud, peab vastama ka humanistlik ja sakraalsuseta liturgia. 

Viimase viiekümne aasta võitlus, mis koges 16. juulil tähenduslikku momenti, on sõda kahe riituse vahel: viimaselt on see sõda kahe erineva ja vastandliku arusaamise vahel Kirikust ja kristlikust elust; need arusaamised on absoluutselt ühildamatud ja neid ei saa omavahel siduda. Sarnaselt püha Augustinusega saame me ütelda: kaks Missat (Missakorda) on loonud kaks linna – kõikide aegade Missa(kord) lõi kristliku linna ning uus Missa(kord) lõi humanistliku ja ilmaliku linna. 

Kui armas Jumal laseb sellel kõigel sündida, siis kindlasti ainult seetõttu, et sellest tekiks suurem hüve: eelkõige meile, kel on teenimatu õnn tunda Tridenti Missat ja saada sellest vaimset kasu. Meil on varandus, mille väärtust ei oska me alati hinnata ja mida me tihti harjumusest säilitame. Kui midagi väärtuslikku rünnatakse või põlatakse, siis aitab see meil mõista ka kogu selle väärtust. Teenigu see 16. juulil avaldatud ametlike tekstide karmuse põhjustatud “šokk” eesmärki, et me uuendaksime oma truudust Tridenti Missale, seda süvendaksime ja uuesti avastaksime: see Missa – meie Missa – peab muutuma tõepoolest selleks pärliks evangeeliumi tähendamissõnast, mille nimel me kõigest loobume. Kes ei ole valmis Missa eest verd valama, ei ole ka väärt seda Missat pühitsema. Kes ei ole valmis kõigest loobuma, et seda Missat hoida, ei ole ka väärt sellest Missast osa võtma. 

See peaks olema meie esimene reaktsioon nende sündmuste valguses, mis Kirikut praegu raputavad. Meie kui preestrite ja katoliiklaste reaktsioon peab sügavuselt ja ulatuselt ületama kõik võimalikud rahutukstegevad ja lootusetud kommentaarid. 

Armsal Jumalal on kindlasti eesmärk, miks Ta sellel uuel rünnakul Tridenti Missa vastu laseb toimuda. Kellelgi ei saa olla kahtlust, et viimastel aastatel on arvukad preestrid ja usklikud selle Missa avastanud ning jõudnud seeläbi uuele vaimsele ja moraalsele tasandile, mis on avanud nende hingedele tee pühitsusele. Äsja selle Missa vastu seatud meetmed peaksid neid hingi sundima eemalduma sellest, mis nad on avastanud. Nüüd peavad nemad valima selle, mida iga läbinägeliku katoliiklase südametunnistus nõuab. Neil on olemas vahendid, et asjadel vahet teha. Paljud hinged seisavad tähtsa valiku ees, mis puudutab nende usku, sest – korrakem seda veel – Missa on õpetusliku ja moraalse universumi kõige kõrgem väljendus. Lõpuks on küsimus selles, kas valida katoliku usk kogu selle täiuses ja teha sellega otsus meie Issanda Jeesuse Kristuse, Tema risti, Tema ohvri ja Tema kuningriigi kasuks. Küsimus on selles, kas otsustada Tema Vere kasuks, jäljendada Ristilöödut ja järgida Teda täieliku, radikaalse ja järjekindla truudusega kuni lõpuni. 

P. Pius X Preestrite Vennaskond on võtnud kohustuseks abistada kõiki hingi, kes on praegu ehmatuses ja segaduses. Meie kohustus on eelkõige anda neile faktide abil kindlust ja teadmist, et Tridenti Missa ei hääbu maa pealt mitte kunagi. See on ääretult hädavajalik lootuse allikas. Lisaks peab igaüks meist, olgu siis preester või ilmik, ulatama neile abistava käe, sest see, kellel ei ole püüdlust anda teistele hüvesid, mida ta ise kasutada saab, ei ole ise neid hüvesid väärt. Nii näitame me ka tegelikkuses oma armastust hingede ja Kiriku vastu. Sest iga hing, mille me võidame meie Issanda ristile ja Tema mõõtmatule armastusele, mida Ta tõestas oma ohvri läbi, on tõepoolest võidetud Kirikule ja armastusele, mis Kirikule elu annab ja millest ka meie peame olema hingestatud. 

Me usaldame selle kõik Maarjale, Valuemale, temale suuname me oma palved, sest mitte keegi teine ei mõista paremini meie Issanda ohvrit ja Tema võitu ristil. Mitte keegi peale Maarja ei ole nii sügavuti meie Issanda kannatustest ja triumfist osa võtnud. Tema kätesse asetas Issand kogu Kiriku. Seetõttu usaldati Maarjale ka Kiriku kõige hinnalisem vara: meie Issanda testament – püha Missaohver.

Menzingenis 22. juulil 2021. a., püha Maarja Magdaleena pühal
Don Davide Pagliarani, kindralülem

Categories
SSPX

Me ei tohi alistuda sellele maailmale, vaid peame võtma kõik kokku Kristuses

Paavst Franciscuse pontifikaadi teemaline intervjuu Püha Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülemaga 

DICI: Austatud isa, paavst Franciscuse tõusmisest püha Peetruse troonile on möödunud kaheksa aastat. Selle aastapäeva puhul olite lahkesti nõus andma meile intervjuu, mille eest oleme teile väga tänulikud. 

Mõnedele paavst Franciscuse pontifikaadi vaatlejatele, eriti neile, kes on seotud Traditsiooniga, näib ideede võitlus nüüd läbi olevat. Nende sõnul domineerib nüüd praktika, see tähendab laialdasest pragmatismist inspireeritud konkreetne tegevus. Mida teie sellest arvate?

Isa Pagliarani: Ma ei ole päris kindel, et tegusid ja ideesid peaks niimoodi vastandama. Paavst Franciscus on kahtlemata väga pragmaatiline. Ent valitsejana teab ta suurepäraselt, kuhu suundub. Suuremahuline tegevus tõukub alati teoreetilistest põhialustest, ideede kogumist, kus on sageli valdavaks üks keskne idee, millega võib ja peab olema seotud igasugune praktika. 

Tuleb tunnistada, et püüdlused mõista Franciscuse pragmatismi põhialuseid on toimunud katse ja eksituse meetodil. Näiteks arvasid mõned inimesed, et tema tegutsemispõhimõtted võib leida teologia del pueblo’st, vabastusteoloogia hulga mõõdukamast Argentina versioonist. Kuid tegelikult tundub mulle, et Franciscus on nii sellest kui üldse igast teadaolevast süsteemist väljaspool. Usun, et tema tegusid elustavat mõtlemist ei saagi rahuldavalt analüüsida ega tõlgendada, kui piirduda traditsiooniliste teoloogiliste kriteeriumitega. Ta ei ole mitte ainult igast teadaolevast süsteemist väljaspool, vaid neist kõigist kõrgemal! 

Mida te silmas peate?

Näiteks Johannes Paulus II ajal jäid kõigele taunitavale vaatamata katoliku õpetuse teatud punktid puutumatuks. Ka Benedictus XVI puhul oli tegemist Kiriku juurtega seotud vaimsusega. Tema märkimisväärsed pingutused teha ringist ruutu sobitades Traditsiooni kirikukoguaegse või -järgse õpetusega olid küll nurjumisele määratud, kuid näitasid siiski muret Traditsioonile ustavaks jäämise pärast. Ent Franciscus selle pärast ei muretse. Valitsusaeg, mille all elame, on Kiriku jaoks ajalooline pöördepunkt: veel säilinud kindlused on nüüd inimlikust seisukohast igaveseks purustatud; ning samal ajal on Kirik oma hingi ja maailma puudutava missiooni ümber määratlenud, muutes seda radikaalselt.

Selle murrangu täit ulatust on veel vara hinnata, kuid võime juba proovida seda analüüsida.

Patt ja halastus

Ütlete, et veel püsinud kindlused on nüüd purustatud. Millistest kindlustest on jutt?

Pean siin eriti silmas viimseid kõlbelisi aluseid, millel rajaneb nii kristlik ühiskond kui iga loomulik ühiskond. See pidi juhtuma varem või hiljem, see oli ainult aja küsimus. Seniajani on Kirik hoolimata mõningatest kõrvalekalletest jäänud kindlaks oma moraalsetele nõudmistele, mis puudutavad näiteks kristlikku abielu, ja kõik seksuaalhälbed endiselt selgesti hukka mõistnud… Paraku põhinesid need nõudmised sellisel dogmaatilisel teoloogial, mis oli oma eesmärgist kõrvale kaldunud ning seeläbi ebastabiilseks muutunud. Oli vältimatu, et needki kord vankuma lööksid. Kindlad tegutsemispõhimõtted ei saa kaua püsida, kui nende jumaliku autori mõiste on nõrgenenud või moonutatud. Need moraaliprintsiibid suutsid jääda kestma mõneks ajaks, lausa aastakümneteks, kuid oma alustalast ilma jäetuna kuulutati nad ühel päeval paratamatult „vananenuks“ ja neid hakati sama hästi kui eitama. Sellele me olemegi tunnistajaks Franciscuse pontifikaadi ajal, iseäranis 2016. aasta 19. märtsil avaldatud apostelliku ekshortatsiooni Amoris laetitia puhul. Nimetatud dokument ei sisalda mitte ainult tõsiseid eksitusi, vaid näitab ka läbinisti uut historistlikku lähenemist.

Missugune see uus lähenemine on? Mis võis sellise valiku tingida?

Paavst Franciscusel on väga täpne üldnägemus kaasaja ühiskonnast ja tänapäeva Kirikust – ning isegi kogu ajaloost. Mulle näib, et ta on mõjutatud mingist hüperrealismist, mis on väidetavalt „pastoraalne“. Tema sõnul peab Kirik faktidele näkku vaatama: tal on võimatu jätkata moraaliõpetuse kuulutamist, nagu ta seda seni teinud on. Seetõttu peab ta otsustama anda järele nüüdisaegse inimese nõudmistele ja järelikult oma emarolli ümber kujundama.

Muidugi peab Kirik alati ema olema. Ent selle asemel, et olla ema oma elu edasi andes ja lapsi kasvatades, on ta nüüd ema niivõrd, kuivõrd ta oskab oma lapsi kuulata, mõista ja nendega kaasas käia… Sellist hoolt, mis ei ole iseenesest halb, tuleb siin mõista uues ja väga konkreetses mõttes: Kirik ei saa ega tohi ennast enam peale suruda. Ta peab olema passiivne ja kohanema. Just kirikuelu, nagu seda praegu elatakse, tingib ja määrab Kiriku missiooni ja isegi tema raison d’être. Kuna ta ei saa näiteks enam nõuda Püha Armulaua vastuvõtmisel samu tingimusi kui varem sel põhjusel, et tänapäeva inimene näeb neis talumatut sallimatust, seisneb selle loogika järgi ainus realistlik ja tõeliselt kristlik reaktsioon olukorraga kohanemises ja nende nõuete ümber määratlemises. Nõnda muutub moraal olude sunnil: igavesed seadused alluvad nüüd arengule, mida tingivad ajaloolised olud ning võltsi ja valesti mõistetud ligimesearmastuse käsud.

Kas paavst on teie arvates selle arengu pärast rahutu? Kas ta tunneb vajadust seda õigustada? 

Kahtlemata pidi paavst olema juba algusest peale teadlik reaktsioonist, mille niisugune protsess Kirikus esile kutsub. Küllap oli ta teadlik ka sellest, et avab uksi, mis olid üle kahe tuhande aasta kindlalt suletud olnud. Kuid tema jaoks kaaluvad ajaloolised nõuded üles kõik teised kaalutlused. 

Selles valguses omandab tema sõnavõttudes kõikjal esinev halastuse mõiste oma täieliku väärtuse ja ulatuse. See ei ole enam armastava Jumala vastus, kes avasüli tervitab kahetsevat patustajat, et ta uueks muuta ja anda talle tagasi elu armus. Nüüd on sellest saanud hukatuslik halastus, mis on muutunud vajalikuks, et rahuldada inimkonna tungivaid vajadusi. Inimestel, keda peetakse nüüd võimetuks isegi loomuseadusi austama, on range õigus sellele halastusele, omamoodi armulikule amnestiale Jumalalt, kes samuti kohandub ajalooga, olemata enam selle valitseja.  

Nii ei loobuta mitte ainult usust ja üleloomulikust korrast, vaid ka ausaks ja õiglaseks eluks hädavajalikest moraaliprintsiipidest. See on hirmutav, sest tähendab moraali ristiusustamisest loobumist: vastupidi, katoliiklased peavad nüüd omaks võtma maailma moraali, või vähemalt kohandama – igal üksikjuhul eraldi – moraaliseadust praegustele moraalinormidele, ka „taasabiellunud“ lahutatud paaride ja isegi samasooliste paaride normidele. 

Sellest halastusest on saanud midagi imerohu laadset, alus uuele evangeliseerimisele, mida pakkuda ajastule, mille pööramine ei ole enam võimalik, ning kristlastele, kellele ei saa enam peale panna kümne käsu iket. Selle asemel et ohus olevaid hingi usus innustada ja kinnitada, rahustatakse ja lohutatakse neid nõnda nende patuses olekus. Usu valvur kaotab seda tehes isegi loomuliku korra – mis tähendab, et järele ei jää üldse midagi.

Nende eksituste aluseks on transtsendentsuse ja vertikaalsuse täielik puudumine. Enam ei ole ühtki – isegi mitte kaudset – viidet üleloomulikele asjadele, elule pärast surma, armule ja eelkõige meie Issanda lunastustööle, kes kindlustas kõigile inimestele pääsemiseks vajalikud vahendid. Nende vahendite igikestvat mõjusust ei kuulutata ega tunta enam. Me ei usu enam nendesse! Selle tulemusel taandub kõik puhtalt horisontaalsele ja historistlikule nägemusele, kus ettenägematus valitseb põhimõtete üle ja kus on tähtis üksnes maine heaolu.

Kas see pöördepunkt, mida te mainisite, on veel kooskõlas Vatikani II kirikukoguga, või jääb see juba Vatikani III kirikukogule, mis ei ole veel toimunud?

Kirikukogul sõnastatud suunistega ollakse kooskõlas ja samas neid ka ületatakse. Sellel on väga lihtne põhjus: Vatikani II kirikukoguga tahtis Kirik end maailmaga sobitada, „ajakohastuda“ tänu aggiornamento’le, mida edendasid Johannes XXIII ja Paulus VI. Nõnda siis jätkab Franciscus seda maailmaga kohanemist, kuid uues ja äärmuslikus mõttes: Kirik peab nüüd kohanema maailma enda patuga – vähemalt seni, kui see patt on „poliitiliselt korrektne“. Seega esitatakse seda siis armastuse ehtsa väljendusena kõigis vormides, mida kaasaja ühiskond aktsepteerib ja mida lubab halastaja Jumal. Ikka üksikjuhtumite kaupa, kuid need erandjuhud on määratud saama normiks, nagu võib juba näha Saksamaal. 

Paavst Franciscuse utoopia

Kas traditsioonilise moraali hävitamise kõrval soovitab paavst Franciscus kasvatada ka väärtusi? Teisisõnu, missugusele vundamendile ta teie arvates ehitada tahab?

See on väga asjakohane küsimus, millele paavst ise andis vastuse 3. oktoobril 2020 oma viimases entsüklikas Fratelli tutti, tehes meile ettepaneku „võtta vastu väljakutse kujutada ette uut inimkonda. […] See on tõeline tee rahuni.” Seda nimetatakse utoopiaks, ja nii juhtub kõigiga, kes end oma juurtest ära lõikavad. Lüües lahku jumalikust traditsioonist, pürgib paavst ideaalse ja abstraktse täiuslikkuse poole, mis on reaalsusest lahti ühendatud.

Ta küll eitab seda, kuid samas lõigus, kus ta möönab, et tema sõnad „kõlavad fantaasiana“, täpsustab ta, millele kavatseb oma seisukohta põhjendades toetuda: see on „suur põhimõte, et on olemas õigused, mis tulenevad ainuüksi meie võõrandamatust inimväärikusest“. Ometi õpetavad Ilmutus ja  Traditsioon just seda, et inimloomus pole sõltumatu. Nagu ütleb Chesterton: „Kui võtta ära üleloomulik, jääb alles vaid ebaloomulik.“ Ilma Jumalata kaldub loodu üksi muutuma „ebaloomulikuks“. Kutsudes ja ülendades inimese üleloomulikku korda, on Jumal korraldanud meie loomuse armu jaoks. Seetõttu ei saa loomus endas sügavat korratust tekitamata üleloomulikku korda kõrvale tõrjuda. Franciscuse unistus on sügavalt naturalistlik. 

Teine märk unistuse utoopilisusest on see, et see omandab universaalse ulatuse: küsimus on selle peale surumisest kõigile autoritaarsel ja absoluutsel viisil. Kunstlikult kavandatud unistusi saab peale suruda ainult kunstlikul viisil…

Kuid millest koosneb paavst Franciscuse utoopia?

Täiuslikus kooskõlas tänapäeva inimese püüdlustega, kes on läbi imbunud oma väidetavatest õigustest ja lahutatud juurtest, võib selle kokku võtta kahe ideega: terviklik ökoloogia ja ülemaailmne vendlus. Ei ole juhus, et paavst on pühendanud kaks võtmetähtsusega entsüklikat neile teemadele, mis tema enda väitel iseloomustavad tema pontifikaadi kahte põhiosa. 

Laudato sì’ (24. maist 2015) terviklik ökoloogia ei ole midagi muud kui tervele inimkonnale pakutud uus moraalsus, mis jätab kõrvale Ilmutuse ja seetõttu ka evangeeliumi.  Selle põhimõtted on puhtalt meelevaldsed ja naturalistlikud. Need harmoneeruvad ilma mingite raskusteta inimkonna ateistlike püüdlustega, mille liikmed suhtuvad kirglikult planeeti, millel elavad, ning on takerdunud puhtmateriaalsetesse küsimustesse. 

Ning Fratelli tutti ülemaailmne vendlus, mida paavst väga pidulikult propageerib Abu Dhabi deklaratsioonis, millele kirjutas 4. veebruaril 2019 alla ka  Al-Azhari suurimaam, ei ole muud kui naturalistlik karikatuur kristlikust vendlusest, mis rajaneb Jumala isadusel, mis on ühine kõigile Kristuse lunastatud inimestele. Selline vendlus on tegelikult identne vabamüürliku vendlusega, mis ei ole kahel viimasel sajandil teinud muud kui külvanud vaenu, eriti Kiriku vastu, metsiku sooviga seada ennast ainsa tõeliselt võimaliku inimestevahelise vendluse asemele.

See ei ole ainult üleloomuliku korra eitamine, mis taandab Kiriku filantrooplikuks vabaühenduseks, vaid ka teadmatus pärispatu haavadest ning selle unustamine, et inimloomuse taastamiseks ja inimeste seas rahu edendamiseks on vajalik Jumala arm.

Kuidas saaks selles kontekstis ikkagi eristada Kiriku ja kodanikuühiskonna rolli?

Tänapäeval esitab Kirik kuvandit preesterlikust väest, mis on kaasaja ühiskonna ja selle sotsiaalpoliitiliste vajaduste teenistuses… Kuid see preesterlus ei ole enam pühendunud institutsioonide ristiusustamisele ega taas paganlikuks muutunud moraalinormide reformimisele. See on traagiliselt inimlik preesterlus, millel puudub üleloomulik mõõde.  Paradoksaalselt leiavad kodanikuühiskond ja Kirik, et nad võitlevad nüüd külg külje kõrval ühiste eesmärkide nimel, nagu kristluse õitseaegadel… kuid seekord soovitab ja surub ilmalikustunud ühiskond oma vaateid ja ideaale Kirikule peale. See on tõeliselt hirmutav: ilmalikust humanitaarsusest on saanud Kiriku valgus ja sool, mis talle maitse annab. Viimaste aastate ummisjalu tormamine õpetuslikes ja moraaliküsimustes on hea näide alaväärsuskompleksist, mis vaimulikel tänapäeva maailma suhtes säilinud on. 

Ent ometi – ja see on meie usu müsteerium ja ühtlasi meie lootus – Kirik on püha! Ta on jumalik! Ta on igavene! Hoolimata praeguse tunni muredest on tema siseelu kogu oma ülevuses kahtlemata nii kaunis, et vaimustab Jumalat ja ingleid. Nagu alati, on Kirikul ka täna olemas kõik hingede juhatamiseks ja pühitsemiseks vajalikud vahendid! 

Kristus-Kuninga hädavajalikkus

Kuidas saaks Kirik teie arvates vabaneda nendest eksitustest ja ennast uuesti üles ehitada?

Eelkõige tuleb öelda lahti utoopiatest ja pöörduda tagasi reaalsusesse, naasta Kiriku juurte juurde. Võib tuua välja kolm olulist punkti, mis Kirik peab tagasi võitma ning järeleandmisi tegemata ja keerutamata jälle kuulutama: pärispatu olemasolu ja selle tagajärjed (kolme liiki himud, millest räägib püha Johannes oma esimeses kirjas) – see aga on vastuolus igasuguse naturalistliku naiivsusega; armu vajalikkus (arm on lunastuse vili, ainuke, kuid kõikvõimas vahend nende laastavate tagajärgede üle võidu saavutamiseks); ning lõppsihi transtsendentsus (see siht ei ole siin maailmas, vaid Taevas). 

Selle kõige juurde tagasipöördumine tähendaks, et hakatakse jälle „kinnitama oma vendi“. Taas kord kuulutataks tõelist katoliku usku, mis on igasuguse üleloomuliku elu hädavajalik tingimus. See on ka loomuseaduse asendamatu kaitsja, mis on oma päritolult jumalik, igavene ja muutumatu, hädavajalik aluskalju inimese juhtimiseks täiusele.

Need kolm mõistet võib kokku võtta üheksainsaks ideaaliks, milleks on Kristus-Kuningas. Tema on meie usu tuum. Tema on kogu armu allikas. Tema tegi selle loomuseaduse, mille Ta inimeste loomisel nende südamesse kirjutas. Jumalik seaduseandja ei muutu. Ta ei loobu oma meelevallast. Nii nagu ei saa muuta seda seadust ilma usku ennast muutmata, ei saa seda ka taastada, andmata jumalikule seaduseandjale au, mis Talle õigusega kuulub.

Lihtsalt öeldes: me ei tohi alistuda sellele maailmale, vaid peame „võtma kõik kokku Kristuses“. Kirikul on Kristuses ja Kristus-Kuninga läbi kõik vahendid saamaks võitu maailmast, mille vürst on vale isa. Risti läbi on Ta seda juba lõplikult teinud: „Ma olen maailma ära võitnud.“ 

Kas Neitsi Maarjal on selles võidus eriline roll?

Et see on Kristus-Kuninga võit, on see tingimata ka Tema Pühima Ema võit. Jumalaema on alati seotud kõikide oma Poja lahingute ja võitudega. Selle võiduga on ta kindlasti väga eriliselt seotud, sest iial varem pole toimunud niivõrd hukatuslike ja salakavalate eksituste võidukäiku, mis oleksid kristlaste elus teinud nii ulatuslikku ja sügavat laastamistööd. On ju kauneimate aunimede hulgas, mis Kirik on Jumalaemale omistanud, „kõigi eksiõpetuste hävitaja“ – tema purustab nende õpetuste väljamõtlejate pea – ja „kristlaste abi“. Mida lõplikum paistab eksituse võit, seda hiilgavam on Pühima Neitsi Maarja võit.

Intervjuu on tehtud Menzingenis 12. märtsil 2021,
paavst püha Gregorius Suure pühal

Categories
SSPX

Püha Térèse Lisieux’st ja lift Taevasse

Isa Gerd Heumesser

Avastusi ei tehta mitte ainult loodusteaduste s või tehnika valdkonnas, vaid ka religioosses elus avastatakse aeg-ajalt midagi uut või tuleb valguse kätte ja mõistetakse paremini midagi, mis on pikapeale varju jäänud.

Üks sellistest avastustest tehti 19. sajandi üheksakümnendatel aastatel, ja see ei olnud väiksema tähtsusega kui elektri või tuumaenergia avastamine, sest ei leitud midagi vähemat kui lift Taevasse. 

Avastaja nimi on Thérèse Martin, kes sündis 2. jaanuaril 1873 Normandias Alençon’is üheksalapselise pere noorima lapsena. Kui Thérèse oli viieaastane, kaotas ta ema ja see oli väiksele tüdrukule suur löök. Tema õed rääkisid, kuidas Thérèse läks ühel päeval Neitsi Maarja kuju juurde, embas seda ning ütles: „Nüüd oled Sina minu ema!” 1883. aastal, kui Thérèse oli raskesti haige, ilmus talle Jumalaema ja tegi ta terveks.

   1888. a. astus Thérèse karmeliitide ordusse. Siin tegigi ta oma suure avastuse. Kuidas ta selleni jõudis, sellest saame me lugeda tema kirjast kloostriülemale. „Ma tohin vaatamata oma väiksusele püüelda pühaduse poole; [….] kuid ma tahan otsida vahendi, et Taevasse minna, väikse tee, kõige otsema, kõige lühema, ühe täiesti uue pisikese tee. Me elame avastuste sajandil, enam ei võeta isegi vaevaks mööda trepiastmeid üles minna, rikaste juures asendatakse trepid kasulikumate liftidega. Ka mina tahaksin leida ühe lifti, mis mind Jeesuse juurde üles viiks, sest ma olen liiga väike, et tõusta kõrgemale mööda täiuslikkuse vaevalist treppi.”

Ja ta leidis sellise lifti, sest talle sai selgeks, et suurimaks pühakuks on võimalik saada ka ilma erakordsete suretamisteta, ilma eriliste armuandideta, ilma silmapaistvate tegude kõmuta, kui jäädakse teadlikult väikeseks, usaldatakse end täielikult Jumala hoolde ning tehakse väikesi ja tavalisi asju armastusest Jumala vastu. See oligi Thérèse lift Taevasse. Tema avastusel on seega kolm elementi: esimene seisneb selles, et kõike tavalist, igapäevast tehakse armastusest Jumala vastu; teine element on mõte iseenda väiksusest ja nõrkusest; ning kolmas element on usaldus Jumala armastuse ja halastuse vastu. Kes neid kolme vahendit kasutab, see tõuseb üles, ilma et peaks astuma vaevaliselt astmelt astmele. 

 Thérèse kasutas ise seda lifti ja tõestas oma eluga, kui hästi see lift toimib. Ta ei teinud tegusid, mis oleksid maailma raputanud, ta ei piitsutanud ennast vereni, ja sellele vaatamata sai temast suurimaid pühakuid. 

Thérèse on oma kirjas kirjutanud: „Mul ei ole ühtegi teist vahendit, et Sulle [Jeesus] tõestada oma armastust, kui puistata lilli, see tähendab, et ma ei taha jätta toomata ühtegi ohvrit, ühtegi pilku, ühtegi sõna, ma tahan kasutada kõige tühisemaid tegusid ja teha neid armastusest.” Thérèse elu on ilus näide sellest, kuidas ta neid kolme elementi oma elus teostas. Ta sättis sageli ühe või teise kaasõe mantlit, kui too oli selle hooletult selga pannud; ta osutas neile igasuguseid väikseid teenimisi; ta vaikis, kui keegi oli võtnud ära tema öölaterna, mida ta parajasti hädasti vajas; ta ei tõstnud häält selle peale, kui teda  ebaõiglaselt noomiti, arvates, et tema oli ühe vaasi katki teinud; kui keegi häiris kabelis vaikust, talus ta seda kannatlikult; ta jäi rahulikuks, kui mõni kaasõde talle pesemise ajal vallatledes musta vett näkku pritsis, ja ta tegi seda kõike armastusest Jumala vastu. Nagu ta ise oma kloostriülemale kirjutas: „Sügavasti armastatud ema. Te näete, ma olen üks väga väike hing, kes saab armsale Jumalale ainult väikseid asju anda.” Kuna ta talus neid väikseid asju armastusest Jumala vastu, sõitis ta justkui liftiga Taevasse. Kui Thérèse 24-aastaselt tuberkuloosi suri, oli ta saavutanud väga kõrge pühaduse astme. Kirik tähistab tema püha 3. oktoobril.

Seda avastust, et ennast läbi igapäevase ja tavalise pühitseda, saab kasutada iga kristlane. Ja seda pühadust saab igal pool teostada: tänaval, vabrikus, kontoris, äris, perekonnas või kloostris.

„Mitteilungsblatt”                        Tõlkis René Allik

Categories
SSPX

Kiri nr 90 P. Pius X Vennaskonna sõpradele ja toetajatele

Kallid usklikud, sõbrad ja toetajad!

Koroonakriisi ning kõigi selle mõjude tõttu elame ebatavalisel ja peaaegu ennenägematul hetkel ajaloos. Selline olukord tekitab tuhandeid küsimusi, millele võib olla vähemalt tuhandeid vastuseid. Oleks utoopiline püüda pakkuda lahendust igale probleemile eraldi ning see pole ka antud mõtiskluse eesmärk. Pigem proovime siin analüüsida üht teatud mõttes märksa tõsisemat ohtu kui kõik, mis praegu inimkonda ähvardab: see on oht, millesse katoliiklased satuvad, reageerides liialt inimlikul moel karistusele, mis rõhub nüüdsel ajal meie maailma – maailma, mis on muutunud usust taganemise tõttu taas paganlikuks.

Aastakümneid oleme justkui oodanud Jumala nuhtlust, ettehooldavat sekkumist parandamaks olukorda, mis on paistnud pikka aega lootusetuna. Mõned on kujutlenud, et selleks saab olema tuumasõda, teised jällegi on oodanud uut vaesuse lainet, kataklüsmi, kommunistlikku invasiooni, naftakriisi jne. Lühidalt, meil on olnud põhjust oodata mõnd ettehooldavat sündmust, mille kaudu Jumal karistaks usust taganemise pattu meie riikides ning mis tooks kaasa tervemõistusliku reaktsiooni õigesti meelestatud inimeste seas. Igal juhul oleme oodanud midagi, mis teeks avalikuks südamete saladused. Kuid vaatamata sellele, et praegustel sündmustel puudub ehk meie poolt kujutletud vorm, mängivad tänased raskused kahtlemata just sellist paljastavat rolli.

Mis siis õieti käesoleva kriisi raames toimub? Püüdkem analüüsida tundeid, mis meie kaasaegsete südameid valdavad. Ennekõike uurigem aga, kas meie endi hoiak katoliiklastena tõuseb meie usu kõrgusele.

Hirmud, mis on liiga inimlikud

Kokkuvõtlikult võime näha kolme laadi hirme, mis praegusel ajal pea kõigis inimestes põimuvad, kurnates kogu nende elujõu.

Esiteks on hirm epideemia kui sellise ees. Siinkohal ei arutle me koroonaviiruse ohtlikkuse üle. On aga kindel, et meie Jumalata maailm on sedavõrd klammerdunud oma sureliku elu kui kõrgeima hüve külge, et kõik muud kaalutlused muutuvad ebaoluliseks ning peavad selle ees taanduma. Säärase moonutatud vaatenurga vältimatul tagajärjel kujuneb kõikehaarav ning talitsematu ärevus. Terve maailm näib olevat mõistuse kaotanud. Hüpnotiseeritud hädaohust, mis ähvardab seda kalleimat vara, sattunud lausa paanikasse, paistavad kõik inimesed olevat kaotanud võime mõelda millelegi muule või tõusta kõrgemale olukorrast, mis on üle nende mõistuse. 

Lisaks viirastub meile majanduskriis. Loomulikult on täiesti normaalne, kui isa muretseb oma laste tuleviku pärast, ning Jumal teab väga hästi, et praegusel ajal on meil hulgaliselt täiesti põhjendatud muresid. Kuid ma viitan üldisemale ning kokkuvõttes palju isekamale hirmule jääda pisut vaesemaks, võimaluseta nautida eluviisi, mis tundus enesestmõistetavana ning justkui võõrandamatu õigusena. See vaatenurk on eelmisega otseses seoses: kui maine elu on ülim hüve, siis rikkused, mis lubavad meil seda võimalikult palju nautida, muutuvad olude sunnil samuti osaks ülimast hüvest.

Sellele kõigele lisandub lõpuks ka hirm isikuvabaduste piiramise ees, mida inimesed on siiani takistusteta kasutanud. Üldine teadlikkus “inimõigustest” pole iialgi olnud valdavam.

Selle kolmetahulise hirmu ja kõige sellega seonduva analüüsimist võiks pikalt jätkata. Piirdugem siinkohal vaid tõdemusega, et nende ühine lähtekoht on läbinisti loomuomane ja inimlik ning nad kõik võib kokku võtta kartuseks, et peale kriisi ei saa miski enam olema endine: seda “endist” aga tajutakse kõikjal segadusse aetult kui ideaalset ning võõrandamatut heaolu, mille valgustatud inimkond oli endale hiilgavalt vallutanud.

Kui aga sügavamalt analüüsida praegust hirmu ning sellest ajendatud käitumist, siis leiame paradoksaalselt sarnaseid võtteid, mida kasutasid iidsetel aegadel paganad, selgitamaks nähtusi, mida nad ei suutnud mõista. See iidne maailm, mis oli küll haritud, ühiskondlikult arenenud ning korrastatud, kuid ei tundnud õnnetuseks Tõde, toetus kõige endale hoomamatu kirjeldamisel koletistele, igat liiki jumalustele ning ennekõike toorestele müütidele. Praegu oleme tunnistajaks sarnastele reaktsioonidele: hirm ja ebakindlus tuleviku ees sünnitavad hulganisti kõikvõimalikke selgitusi, mis osutavad igasse suunda, on üksteisega süstemaatiliselt vastuolus ning samas lõpmatuseni segunenud. Nende pidetus ilmneb asjaolus, et paari tunni või mõne nädala jooksul asenduvad need selgitustega, millele on rohkem nõudlust, mis on detailsemad, näiliselt üha veenvamad, kuid mitte tingimata tõesemad. Oleme silmitsi ehtsate müütidega, kus tõe elemendid on segatud väljamõeldistega nii, et mõlema puhul on piire raske tunnetada. Samas näeme, kuidas sünnib igatsus mingi imelise, utoopilise lahenduse järele, mis suudaks ühtäkki hajutada selle tiheda udu ning lahendada kõik meie mured.

See kostub kui hüüd aegade tagant, täis segadust, ängi ja meeleheidet, kõlades kahe aastatuhande järel taas paganlusse pöördunud inimkonna keskel. Ja teisiti ei saakski see olla: neile, kes oskavad näha, annab see mõista, kuivõrd abitu ning hullumeelsusse määratud on Jumalata rahvas. Ennekõike aga on tähelepanuväärne, et kaasaegne inimene, kes on kaotanud oma usu, on samas ometi valmis pikemalt järele mõtlemata uskuma mida tahes.

Meie lootus on kinnitatud taevasse

Mis aga meisse endisse puutub, siis kas oleme kindlad, et oleme sellise vaimsuse vastu täiesti immuunsed? Muidugi on eelpool kirjeldatud kolm hirmu mõistetavad ning teatud määral ka põhjendatud. Põhjendamatu on aga lasta neil alla suruda ning lämmatada üleloomulikud mõtted ning ennekõike ahendada võimalust neis katsumustes kasvada.

Lõpuks ärgem iial unustagem, et säilitame kontakti reaalsusega ning püsime tões vaid siis, kui vaatame antud olukorda usu silmade läbi: miski ei jää varjule Jumala ja Tema jumaliku Ettehoolduse ees. On kindel, et üle ettenägematute olukordade, mis meid tabavad, laotub Jumala selge plaan. Tuletada inimestele meelde nende surelikkust ning nende ettevõtmiste haprust on kindlasti osa sellest plaanist.

Ennekõike osutab Jumal positivismist (jumaliku korra eitusest) mürgitatud kaasaja inimesele, et kõik teda ümbritsevad looduslikud protsessid on Jumala loodud ning alluvad Tema seadustele. Jumal näitab tänasele Prometheusele, kes on haaratud transhumanismist (inimliku piiratuse eitusest), et Jumala loodu ei ole valitsetav tehnika ning inimliku teaduse abil. See on äärmiselt vajalik õppetund, eriti praegusel ajal. Peame seda kõrgelt väärtustama ning omaks võtma, seda enam, et kaasaegne inimene, pimestatud unistusest omada absoluutset võimu, on minetanud võime seda mõista. Peaksime siit leidma ka uut innustust ülistada Jumala vägevust ning elada usaldavalt Temale toetudes.

Täpsemalt, mida ütleks meile meie Issand, Tema, kelle eest pole miski varjul ning kes on kõike ette näinud? “Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised? Kas te ei usu, et Ma olen tõesti teie Jumal? Et Ma olen tõesti kõikvõimas? Et Ma juhin kõike oma headuses ja tarkuses? Ei lähe ju teie peast ühtki juuksekarva kaotsi ilma Minu loa ja teadmiseta? Kas Ma ei ole valitseja elu ja surma üle? Kas te arvate, et viirus saab eksisteerida Minuta? Kas valitsused kehtestavad seadusi ilma, et Mina oleksin ülim isand? Vastake Mulle: mis on halvim, mis saab teiega juhtuda, kui Mina olen keset seda tormi paadis koos teiega?”

Probleemi tuum peitub vastustes, mida me neile küsimustele anda saame. Kas meie Issand on tõepoolest paadis, milleks on meie hing? Kui nii, siis kas me vaatame tõesti kõigele läbi usu silmade, mis võimaldab meil tõlgendada viimsetki igapäevast sündmust usu valguses? Kas suudame säilitada täieliku usalduse Tema vastu ka siis, kui me ei suuda toimuvat lõpuni mõista? Kas meile piisab katoliku usu pakutud igavikulistest vastustest? Või tunneme vajadust neid lahjendada pidevalt uuenevate vastustega, mis internetis levivad? Kas kuude möödudes on usaldus meie Issanda Jeesuse Kristuse vastu kasvanud? Või on see aeg pannud meid enesesse tõmbuma ning lootust kaotama? Me kõik peaksime neile küsimustele siiralt ja ausa südametunnistusega vastama.

***

Meie hulgas on ka neid, kes rohkem kui epideemiat ennast kardavad pikaajalise religioosse tagakiusamise puhkemist, eriti kristlaste vastu. Selle küsimuse kerkimine on mõistetav, sest me teame, et maailm meid vihkab ning et varem või hiljem peab see juhtuma: olgu siis seoses epideemiaga või sellest lahus. Pääsu meil sellest pole. See on evangeeliumi tõde, mis pärineb ajast ammu enne seda, kui praegusi rahutusi keegi ette võis aimata. Meie Issand ise on meid hoiatanud: “Te kuulete sõdadest ja rahutustest… Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku […]. Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.”

Kuid siingi peavad meie hirmud olema valatud üle usu valgusega: “Ärge kartke.” Olles nõnda pikalt ette hoiatatud, peame end rahus valmis seadma, andes end jäägitult jumaliku Ettehoolduse kätte ja otsimata meeleheitlikult väljapääsu. Mõelgem tagasi esimesel sajandil tagakiusatud kristlastele: need, kes vaatasid liiga tähelepanelikult tagakiusajaid, piinamisriistu või metsloomi ja unustasid armastuse Jumala, kes kutsus neid endaga ühinema, ei näinud midagi muud kui ohtu, valu ja hirmu… ja taganesid lõpuks usust. Neil ei puudunud mitte usaldusväärne teave, vaid tugev usk, mida tulihingeline palve oleks piisavalt toitnud: “Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad! Valvake siis igal ajal, paludes.”

Meie Issand hoiatas meid veel: “Ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.” Igas katsumuses peitub salajane ning hinnaline and näha ennast kasvamas aina rohkem oma eeskuju, jumaliku Päästja sarnaseks, et “oma ihus täita puuduvat osa Kristuse kannatustest.”

***

On veel üks kaalutlus, mis aitab meil püsida tegelikkuses ja asetada koroonaviiruse probleem oma õigele kohale. Käesoleva kriisi kõrval on Katoliku Kirik läbimas palju kohutavamat ja laastavamat kriisi, mis peaks meid palju enam puudutama. Häda meile, kui see nii pole, sest see oleks tunnusmärgiks, et me oma usu silmadega enam ei näe! See teine kriis on tõepoolest palju surmavam, sest selle tõttu oma usu kaotanud inimesed võivad igaveseks kaotada ka oma hinge. Kahjuks lisandub sellele tõsiasi, et praeguses olukorras puudub täielikult üleloomulik sõnum Kiriku hierarhialt – eeskätt selle kohta, mis puudutab patu tagajärgi, patukahetsuse vajalikkust, ristiarmastust ning valmistumist surmaks ja kohtumõistmiseks, mis ootab kõiki inimesi. See on tõepoolest katastroof katastroofis!

Mis meisse puutub, siis ärgem kaotagem lootust, mille aluseks ei ole mitte meie endi pingutused, oskused ja olukorra analüüs – kuitahes asjakohane see ka poleks –, vaid meie Issanda Jeesuse Kristuse lõputud teened. See on Tema, kelle poole peaksime alatasa pöörduma, eriti aga siis, kui oleme rõhutud ja murdumas oma koorma raskuse all. Meie jaoks, kes Teda tunnevad, on nõnda toimida armastuse kohus nende vastu, kes elavad traagilises teadmatuses sellest lohutavast tõsiasjast.

Kui me tõepoolest tahame sel erilisel ajal olla apostliks oma ligimesele, siis tõhusaim ning kohaseim viis seda teha on olla eeskujuks oma piiritu usaldusega jumaliku Ettehoolduse vastu. Just selline on tõeliselt kristlik viis kanda oma risti ning jääda lootusrikkaks. Meie igatsus naasta “normaalsusse” peaks olema ennekõike soov taastada see usaldus, mida toidavad usk, lootus ja armastus.

Et neid hinnalisi arme pälvida, osalegem vanemate ja lastena innukamalt meie Roosipärja ristiretkes, mis meid kõiki ühendab, nõnda et selles tulises palves kostuks Jumalale endalegi vastupandamatu igatsushüüd: Missa, kutsumuste, maailma ja Kiriku ning Pühima Neitsi Maarja triumfi eest.

See on tõeline tee kriisist väljumiseks epideemia lõppu ootamata!

“Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? […] Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.”

Jumal õnnistagu teid!

Küünlapäeval, 2. veebruaril 2021 Menzingenis

Isa Davide Pagliarani, kindralülem