Rubriik: SSPX

8.detsembril möödub kaks kuud piiskop Tissieri lahkumisest igavesse ellu. Tema matusejutlus annab meile võimaluse mõista,

• mis oli selle piiskopi tähtsus võitluses katoliku traditsiooni eest
• mis olid need sügavad väärtused, mis teda juhtisid ja olid tema piiskopiameti tugisambad

Piiskop Bernard Tissier de Mallerais’i jaoks peetud matusejutluses rõhutab Don Davide Pagliarani, Püha Pius X Preestrite Vennaskonna (SSPX) kindralülem, piiskop Tissier’i eeskujulikku ustavust SSPXile ja Pühale Kirikule. Lihtsa, järjepideva ja tulihingelise mehena teenis piiskop Tissier väsimatu pühendumusega hoolimata paljudest katsumustest. Tema kogu elu kese oli traditsioonilise missa ja Kristus Kuninga valitsemise kaitsmine. Kuigi vennaskond on kurvastatud tema kaotusest, leiab ta lohutust eeskujus, mille piiskop Tissier endast maha jättis ning usaldab oma tuleviku jätkuvalt jumaliku ettehoolduse hoolde.

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Mu isandad, kallid kaasvennad, auväärsed õed, kallid usklikud, esmalt soovin ma avaldada meie siirast kaastunnet piiskop Tissier’i perekonnale ning eriti pereliikmetele, kes täna siin viibivad. Piiskop Tissier’i vaimse perekonnana jagame me teie leina.

Jah, vennaskond on täna tõesti leinas. See on suur kaotus, me oleme kaotanud piiskopi. Me oleme kaotanud nii-öelda lehekülje vennaskonna ajaloost. Väga ilusa lehekülje meie ajaloost.

Samas korvab seda kaotust ja meie leina lohutus tema poolt maha jäetud eeskujust. Meie Õnnistatud Issand, kes peab alati oma sõna, tuli ja võttis tema “nagu varas”. Me ei olnud valmis selliseks äkiliseks surmaks. Kuid oma läbimõelduses tahtis meie Õnnistatud Issand võtta ta enda juurde just siis, kui ta oli pühitsemas Püha Missat, kuna see oli hetk mil isand piiskop Tissier de Mallerais kaotas teadvuse. Tema viimane tegu oli minna pühitsema Püha Missaohvrit ning ta suri mõni päev hiljem.

See ei olnud kindlasti juhus. Püha Missaohver oli isand Tissier’i olemise põhjus, raison d’être. Ta valis välja peapiiskop Marcel Lefebvre’i, kuna ta otsis truudust missale. Piiskop Tissier liitus peapiiskop Lefebvre’ga samal aastal kui uus missa välja kuulutati – ning ta jäi ustavaks traditsioonilisele missale. Ning nüüd leidis Hea Issand, et ta oli valmis. Valmis osalema uues liturgias, igaveses liturgias, milles preestrid ja piiskopid laulavad lakkamatult: “Vaadake talle, kes tapeti – talle, keda ma ise olen ohverdanud läbi oma elu preestrina – vaadake talle, kes on vääriline võtma vastu hiilgust ja au igavikus!”

Püha Paulus kirjeldas piiskop Tissier’i

Ei ole väga keeruline maalida piiskop Tissier’ist pilti mõne sõnaga, kuna seda tegi juba püha Paulus 2000 aastat tagasi. Mida ootab püha Paulus ühelt piiskopilt? See on see, mida püha Paulus ütleb, ning te võite näha, kui perfektselt see kõik isand Tissier’i puhul kehtib. Tema preesterluse ja tema episkopaadi olusid kirjeldati püha Pauluse poolt 2000 aastat tagasi.

“Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.”

Seda oskas piiskop Tissier teha. Ta oli avameelne, siiras, otsekohene ja kahepalgelisuseta. Ta oli kindel, vankumatu ja takistamatu – takistamatu ja vaba jutlustama tõde – vaba rääkima tõde ja vaba teenima Meie Issandat Jeesus Kristust.

“Sest tuleb aeg,” jätkab püha Paulus, “mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.”

See on väga täpne kirjeldus olukorrast, milles katoliku kirik end tänapäeval leiab. Kiriku mehed on pöördunud müütide poole. Oikumeenia on müüt. Sekularism on müüt. Sinod on uus müüt, mis toodab teisi müüte. Milline arm oli seda mõista juba aastal 1969! Milline arm oli otsida üles peapiiskop Lefebvre, ta leida ning olla talle ustav! Milline arm oli mitte uskuda neid müüte!

“Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!” “Ole valvas oma töös”: alati jutlusta Jeesusest Kristusest, jutlusta alati tõde. “Evangeeliumikuulutaja töö” on jutlustada Meie Issandast Jeesus Kristusest sellisena nagu Ta on, ilma midagi muutmata, isegi kui seda pole meeldiv kuulda. “Täida oma hoolekandetööd”: vii ellu oma kohus kuni lõpuni välja ja “ole kaine”. See on väga huvitav! Piiskop Tissier on jätnud endast maha väga lihtsa ja kaine elu eeskuju. On kindel, et see lihtsus, see vaesus, see lapselik hing, mida ta hoidis kuni lõpuni, oli tema ustavuse saladus ja võti. 

Ning see on eelkõige piiskop Tissier de Mallrais’i ustavus, mille üle sooviksin ma koos teiega mõneks hetkeks mõtiskleda, kuna tema ustavus võtab tema elu täiuslikult kokku. Ustavus peapiiskop Lefebvre’le, ustavus vennaskonnale ja ustavus katoliku kirikule.

Piiskop Tissier’i ustavus

Isand Tissier’i jaoks oli väga selge, et olla ustav vennaskonnale tähendas olla ustav kirikule. Ta lükkas väga selgelt tagasi võltsid dilemmad, mille kohaselt tuli valida ustavuse vahel kirikule või vennaskonnale. “Ei! Olla ustav vennaskonnale on samane ustavusega vahenditele, mille jumalik ettehooldus on andnud meile selleks, et jääda ustavaks kirikule. Siin ei tule valida!” Ja piiskop Tissier tegi selle alati väga, väga selgeks.

Ustavus läbi aja – see on see, mis on nii suurepärane! Ta oli üks esimesi seminariste, kes otsis üles peapiiskop Lefebvre’i 1969. aastal, isegi enne vennaskonna asutamist ning isegi ilma teadmata, mis hakkab juhtuma. Teda juhtis ainult usk ja soov teenida meie Õnnistatud Issandat – ja seda juba aastal 1969! Me teame tagantjärele, mis juhtus. Kuid aastal 1969 oli ainult käputäis seminariste ning pooled nendest lahkusid isegi enne seda kui vennaskond asutati. Milline oli küll tema usk ja ustavus ning ta säilitas seda kuni tänapäevani välja – kuni aastani 2024! See on tõeline ustavus läbi aja. Tema püsivus on ustavus läbi aja. See on see kõigutamatu ustavus, mis tal oli.

Ta näitas samuti üles ustavust raskustes. Kõik probleemid, mida ta kirjeldas peapiiskop Lefebvre’i eluloos ning kõik keerukused, mis vennaskonna asutaja teele sattusid, on kirjeldatud otsese tunnistaja silma, tähelepaneku ja südamega, kes oli samuti tähelepanelik ja ustav jünger ning kes mõistis algusest peale, kuidas Jumala töö muudetakse alati viljakaks risti läbi. Jah, vastab tõele, et kõikvõimas Jumal ei säästnud vennaskonda algusest peale. Me kohtume alati ristiga ning see on märk sellest, et vennaskond on Jumala töö.

Ning selle ustavusega ja selle sama ustavuse kaudu on piiskop Tissier olnud esimene, kes on kogunud kokku, korrastanud ja uurinud kõiki peapiiskopi elu sündmusi, kaasaarvatud kõiki tema õpetusi. Ustava jüngrina ei soovinud ta, et ükski osa peapiiskop Lefebvre’i pärandist kaoks.

Tal oli alati soov, et peapiiskop Lefebvre’i mõtted saaksid tõetruult nooremale põlvkonnale edasi antud, meile kõigile ning samuti tulevastele põlvedele. See on keskse tähtsusega töö jaoks, mille eesmärgiks on kaitsta ja anda edasi peapiiskop Lefebvre’i sõnumit. Selline on Püha Pius X Preestrite Vennaskonna töö. Me saame öelda, et enam kui ükski teine vennaskonna liige, on isand Tissier elanud tõeseks püha Pauluse sõnad, nagu ka peapiiskop Lefebvre soovis neid tõeks elada: “Ma olen edasi andnud seda, mida ma olen vastu võtnud – Tradidi quod et accepi.”

Ma olen ustavalt andnud edasi seda, mida on mulle antnud, ilma midagi muutmata, andes seda edasi just sellisena nagu ma selle vastu võtsin, jüngri ustavusega ja jüngri alandlikkusega. Mida alandlikum keegi on, seda ustavamalt annab ta edasi vastu võetud aarded – andes neid edasi just sellistena nagu need on, ilma midagi muutmata.

See on see aare, mida piiskop Tissier oli suuteline ustavalt edasi andma tõeliselt andeka inimesena ja peapiiskop Lefebvre’i ustava biograafina. Ta oli suuteline sünteesima Tema Armulikkuse mõtteid ja sõnu ümber keskse ideaali, mis kerkis süstemaatiliselt tema jutlustes ja konverentsides esile. Ma räägin siinkohal Kristus Kuninga ideaalist. See oli palju enamat, kui piiskoplik moto piiskop Tissier’i jaoks. Võib öelda, et see oli kogu tema piiskopliku apostolaadi suunav täht: meie Õnnistatud Issanda õigused hingede, südametunnistuste, üksikisikute, kiriku ja perekondade ning ühiskonna üle üldiselt. Isand Tissier tuli selle küsimuse juurde korduvalt tagasi. See oli tõesti keskne idee, mille ümber ta oli kõik ümber struktureerinud ja ümber korraldanud.

Piiskop Tissier’i ustavus ei olnud pelgalt teoreetiline lojaalsus printsiipidele. Tema ustavus seisnes oma piiskoplike kohustuste täitmises kuni lõpuni välja. Ma olen kindlasti selle vahetuks tunnistajaks. Isand Tissier soovis teenida vennaskonda kuni lõpuni välja – isegi kauem, kui tal selleks jõudu jätkus. Ta oli uskumatu, isegi hoolimata oma vanusest.

Kust see jõud tuli? Mis oli selle jõu allikas? See tuli tema armastusest meie Õnnistatud Issanda vastu ja tema armastusest vennaskonna vastu. Ja ma võin teile kinnitada, et iga kord kui me üritasime – iga kord kui ma üritasin (ja vabandust, et ma räägin siinkohal ainsuse esimeses isikus) – iga kord kui ma üritasin julgustada isand Tissier’i ehk natukene vähem reisima, oma töökoormust natukene vähendama, oli see kasutu! See oli võimatu! Ma ei võitnud kunagi! 

Samas on see kõik ilmselt parim mälestus, mis mulle piiskop Tissier’ist jääb. See on kindlasti ka eeskuju kõikidele vennaskonna liikmetele: ammutada oma jõudu meie Issandast Jeesusest Kristusest. Leida jõud, mis ületab füüsilise jõu, mis meil võib olla, jõud, mis viib meid läbi meie elu viimaste hetkede. Milline imeline eeskuju meie kõikide jaoks.

Vennaskonna tulevik

Mõistetavalt mõtleme me nüüd kõik, et mis nüüd edasi saab? Me oleme kaotanud ühe oma piiskoppidest. Kuidas tuleb vennaskond selle kaotusega toime? Ning üle kõige: kuidas tuleb see toime tulevikus? Eriti lähitulevikus – ja mida kõike see tähendab?

Vennaskond elab seda hetke sügavas rahus, palves ja tänulikkuses jumalikule ettehooldusele, et meile anti selline piiskop. Vennaskond ei torma kuhugi. Vennaskond järgib lihtsalt ettehoolduse märke.

See on seesama jumalik ettehooldus, mis on alati tulnud meile appi kõige kriitilisematel ja keerulisematel hetkedel. Sama jumalik ettehooldus, läbi mille andis see 24-aastane noormees end Jumalale 1969. aastal ning mis suunas piiskop Tissier’i iga päev kuni tema surmani. Seesama ettehooldus on juhtinud vennaskonda läbi kõige hullema tormi katoliku kiriku ajaloos ning me teame, et jumalik ettehooldus ei hülga meid täna – ega hülga meid ka homme. See on meile juba piisavalt tihti näidanud, et see on siin selleks, et meid aidata ja abistada. Seetõttu on meie tänane lein segunenud uuenenud kindlusega jumalikku ettehooldusesse.

Mis siis muutub? Hetkeseisuga muutub ainult üks asi: teadmine ja mõistmine, et meil on selle maa peal üks piiskop vähem, kuid igavikus on meil nüüd juures keegi, kes valvab vennaskonna üle. Meil on uus kaitsja, kes jätkab igavikus meie üle valvamist. Meil on keegi, kes jätkab meie abistamist läbi oma palvete ning näitab läbi meile jäetud mälestuste ning eriti läbi oma eeskuju jätkuvalt suunda, milles me peaksime edasi liikuma. See on see, mis on muutunud.

Ma soovin samuti tänada teid kõiki nende palvete ja sõnumite eest, mis on viimaste päevade jooksul vennaskonnale saadetud. Need sõnumid annavad tunnistust nii suurest lugupidamisest, mis kõigil isand Tissier’i suhtes oli kui ka kiindumusest, mis on kõigil vennaskonna vastu. Ma tänan teid kõiki nende palvete eest ning kutsun teid muidugi üles jätkama palvetamist nii piiskop Tissier de Mallerais’i hingerahu eest kui ka vennaskonna eest selles ajaloo hetkes.

Me usaldame need intentsioonid Õnnistatud Neitsi Maarja hoolde. Isand Tissier’il oli suur pühendumus meie Õnnistatud Jumalaemale. Ta peegeldas vennaskonna pühendumust Temale ning me oleme kindlad, et tänu Tema kaitsele saab vennaskonna tulevik olema järjepidevuses minevikuga ning järjepidevuses vennaskonna ajalooga, nagu see on lahti rullunud kuni tänase päevani ning millisena piiskop Tissier eriliselt oskas seda kehastada ja esindada.

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

21. oktoobril 2024

Tõlkis Martin Vaher

Intervjuu Püha Pius X Vennaskonna kindralülemaga

Isa Davide Pagliarani Angelus Pressi korraldatud konverentsil

Intervjuu on tehtud 1. novembril 2024 ja avaldatud ajakirja “The Angelus” 2024. aasta novembri-detsembrinumbris

“Tänapäeva katoliiklastele pakub Vennaskond kompromissitut tõde, mida teenitakse tingimusteta, elades seda järgides ausameelselt hingede pääsemiseks ja kogu Kiriku teenimiseks.”

1. Isa, kuidas te selgitaksite Vennaskonna rolli aastal 2024? Kas see on eelkõige Traditsioonile tunnistajaks olemine või ülemaailmne misjonitöö,  nagu seda varem tegid Püha Vaimu isad, mitte paralleelkirikuna tegutsemine, nagu mõned inimesed väidavad? Või midagi muud?

Vennaskonna roll ei ole põhimõtteliselt sugugi erinev sellest, mis tal on olnud asutamisest alates, nagu määratleb meie põhikiri: “Vennaskonna eesmärk on preesterlus ja kõik sellega seotu ning mitte miski muu peale sellesse puutuva.” Vennaskond on esmajoones preesterlik ühing, mis on pühendunud preestrite pühadusele ning seega hingede ja terve Kiriku pühadusele preesterkonna pühaduse kaudu. Nagu ütleb ka meie põhikiri: “Vennaskond on olemuslikult apostellik, sest seda on ka Missaohver.” 

Vennaskond on täitnud seda rolli asutamisest alates selle enneolematu kriisi olukorras, mis mõjutab eriliselt preesterlust, Missat, usku ja kõiki Kiriku aardeid. Selles mõttes on Vennaskond meeldetuletus sellest, et need aarded on tõelised ja väga vajalikud kõikide asjade taastamiseks. Olemata ise seda rolli otsinud,  tegutseb Vennaskond kui Traditsiooni privilegeeritud tunnistaja olukorras, kus see Traditsioon on varju jäetud. On tõsiasi, et selles osas on Vennaskond vasturääkimise märk Kiriku Traditsiooni kasuks.   Tal on ainulaadne jõud selle Traditsiooni kaitsmiseks, kuivõrd ta lükkab aruteludesse laskumata ja järeleandmatult  tagasi kõik liberaalsed reformid.  Nii osutub Vennaskonna seisukoht otseseks ja täielikuks vastuseks sellele, mida Kirik praeguses olukorras vajab.

Viimastel aastatel on ehk uus see, kuidas segaduses katoliiklased Vennaskonda suhtuvad. Vennaskonda ei demoniseerita enam. Inimesed ei vaata sellele enam kui paralleelkirikule, mis juba on või on muutumas skismaatiliseks, või kui pisikesele grupikesele, mis tegutseb kõige tänapäevase vastu, jäänud kinni oma tagurlikesse tavadesse ning võimetu ajaga kaasas käima. Praegusel ajal kadestatakse tihti Vennaskonna olukorda ja janunetakse aarete järele, millest see elab. Lühidalt öeldes on see paljudele inimestele teetähiseks.  Neid katoliiklasi, kes Vennaskonna avastavad, köidavad selle jutlused, liturgia, preestrite ligimesearmastus, koolide kvaliteet ja kabelite õhustik.  Üha enam võimaldab Vennaskond katoliiklastel ja preestritel taasavastada Kiriku aardeid. See on väga julgustav. 

2. Mida on FSSPX-il tänapäeva katoliiklastele anda sellist, mida ei paku Ecclesia Dei kogukonnad? 

Nüüdseks tegevuse lõpetanud Ecclesia Dei komisjoniga varem seotud kogukonnad pakuvad oma tasandil traditsioonilist liturgiat ning valdavalt ka traditsioonilist katehheesi. Pinnapealselt otsustades võiks arvata, et nende ja Vennaskonna vahel on vähe erinevusi. Kuid nemad ise rõhutavad, kuidas nad viimasest erinevad, eriti kuulekusega seoses. Nende kirjelduse järgi on Vennaskond juhitud sedevakantismi kalduvast vaimust ja elab nii, nagu ei peaks kellegi ees vastutama, kujutades seega ohtu kiriklikule ühtsusele ja oma usklike usule. Veidi lihtsustades väidavad nad, et teevad “Kiriku sees” sedsama, mida Vennaskond sooviks teha “väljaspool Kirikut.”

Mida nad aga ei ütle, on see, et tegelikult on neil ainult piiratud vabadus. Neil on vaid see tegevusväli, mille annab neile rohkem või vähem heatahtlik hierarhia, mida suuremal või vähemal määral kannustavad personalistlikud ja liberaalsed põhimõtted ning mis on igal juhul võimetu tunnistama Kiriku Traditsiooni hädavajalikkust ja põlisust. Selle tagajärjel on nende apostolaat ja mõju pärsitud, kammitsetud ja ohustatud, nii et küsimus nende tegeliku püsimajäämise kohta muutub üha murettekitavamaks. Kuid asi ei piirdu sellega: ka nende Traditsioonile pühendumuse tähendus muutub vastuoluliseks. Tõepoolest, see piiratud vabadus antakse neile erilise karisma, liturgilise eelistuse või omalaadse tundlikkuse nimel. Sellel on mitmeid äärmiselt tõsiseid tagajärgi.

Esiteks ei kaitsta Traditsiooni enam kui midagi asendamatut ja ainuvajalikku, millel on Kirikus võõrandamatud õigused. Seda taotletakse kui eelistatud hüve. Nõutakse õigust traditsioonilisele liturgiale ilma selgelt välja ütlemata, et kaasaegne liturgia on vastuvõtmatu, kuna see kahjustab usku. Nõutakse õigust traditsioonilisele õpetusele ilma selgelt välja ütlemata, et just see Traditsioon on usu terviklikkuse ainus tagatis, välistades kõik sellest lahknevad suunad. Traditsiooni ei saa kaitsta kui ühe või teise kogukonna erihüve, mis taotleb vaid endale õigust selle järgi elada, eelistades seda mingile teisele hüvele. Traditsiooni tuleb kaitsta kui kogu Kiriku ühist hüve ning nõuda seda igale katoliiklasele kui nende ainsat ja kõike muud välistavat hüve. Teisalt, lisaks sellele, et nende kogukondade olukord on ebakindel, seisavad nad silmitsi tingimustega, mis piiravad usu avalikku väljendamist. Eelkõige on neil võimatu astuda vastu igasugustele liberalismi vormidele. Traditsiooni ei saa tõhusalt kaitsta, ilma et samal ajal mõistetaks hukka eksitused, mis sellele vastu seisavad. Kui nendest eksitustest järjepidevalt vaikida, ei tajuta lõpuks enam, kui kahjulikud need on, ning vähehaaval võetakse nad märkamatult omaks. 

Muidugi ei otsusta me siin selle üle, millist head see või teine preester mingis olukorras võib teha, ega ka selle innukuse üle, mis teda isiklikult tema pastoraalses teenimises tiivustab. Näeme siiski, et nende kogukondade ebakindel seisund ja tingimused, millele neid asutamisest alates on allutatud, võtavad neilt objektiivselt täieliku vabaduse üleilmse Kiriku mööndusteta teenimiseks. 

Peapiiskop Lefebvre ei lasknud aga end heidutada ei ähvardustest ega löökidest; andes Vennaskonnale vahendid võitluse jätkamiseks Kiriku eest, tagas ta sellele otsustavalt ülima vabaduse: mitte võltsvabaduse, mis seisneb soovis olla sõltumatu igasugusest inimlikust autoriteedist, vaid tõelise vabaduse töötada täielikult ja tingimusteta usu, preestriameti ja Missa taastamise nimel. Tänapäeva katoliiklastele pakub Vennaskond kompromissitut tõde, mida teenitakse tingimusteta, koos vahenditega selle järgi terviklikult elada, et päästa hingi ja teenida tervet Kirikut.

3. Mis on teie arvates nende suurim takistus, kes kõhklevad Vennaskonna Missadel osalemast? 

Peamine põhjus, mis hoiab tagasi usklikke, keda köidab traditsiooniline liturgia, on kahtlemata meie kanoonilise olukorra näiline ebaseaduslikkus, see, et kirikuvõimud ei tunnusta meid  ametlikult. See viib meid kuulekuse küsimuseni, mida juba varem puudutasime. Tuleb õigesti mõista, et kuigi võimude konkreetne tunnustus ja heakskiit on alati Kiriku töö jaoks soovitav, on siiski erandlikke olukordi, kus see pole absoluutselt vajalik.

Vennaskonna olukord sõltub üldisest olukorrast Kirikus, mis on nüüdseks mitu aastakümmet elanud enneolematus kriisis. Juba paavst Paulus VI ise rääkis Kiriku enesehävitusest. Kahjuks on selle põhjustanud Kiriku kõrgeimate võimukandjate toetus kaasaja eksitustele, mis Vatikani II kirikukogu ajal ja sellest lähtunud reformide kaudu on sügavalt tunginud tervesse Kirikusse ning viinud loendamatud hulgad usklikke usu hülgamiseni. Selle asemel, et säilitada usuvaramut hingede päästmiseks ja kogu Kiriku ühiseks hüvanguks, andis paavst oma mõjuvõimu Kiriku hävitamise teenistusse.

Peapiiskop Lefebvre’i  igikestvaks teeneks jääb see, et ta lükkas tagasi Kiriku enesehävituse ning säilitas vapralt Kiriku Traditsiooni, keeldudes laastavatest uuendustest ja pakkudes jätkuvalt hingedele Kiriku õpetuse, Missa ja sakramentide üleloomulikke hüvesid. Nimelt see oligi põhjus, miks kirikuvõimud otsustasid teda karistada, tema töö ära keelata ja ta seeläbi kanoonilisest tunnustusest ilma jätta. Tol hetkel ei olnud kaalul midagi vähemat kui katoliku usu ja seda usku väljendava liturgia säilitamine. Sellise autoriteedi kuritarvitamisega silmitsi seistes ei saanud peapiiskop Lefebvre nõustuda oma töö lõpetamisega. See tähendanuks usklike hülgamist, kes oleksid jäänud ilma veatust õpetusest ja traditsioonilisest liturgiast ning teenäitajast kaasaja eksitustega toime tulemiseks. Peapiiskop  mõistis, et Vennaskonna keelustamine on võimu kuritarvitamine, mis ohustab tõsiselt Kiriku hüvangut. Võim on paavstile antud Kiriku hüve alalhoidmiseks, aga mitte kahjustamiseks. Ja paavstile võlgnetakse kuulekust, kui tehakse koostööd Kiriku hüvanguks, mitte siis, kui tehakse koostööd Kiriku hävinguks. Sellest tulenevalt ja tegelikult endast hoolimata oli peapiiskop Lefebvre’il julgust mitte kuuletuda … selleks, et kuuletuda. Pidades meeles, et meie Issanda Jeesuse Kristuse tahtel on hingede päästmine Kiriku kõrgeim seadus, millest on mõjutatud kõik teised kanoonilised seadused, eelistas ta kuuletuda kõrgeimale seadusele ja riskida jääda Kiriku hierarhia tunnustuseta, selle asemel et olla kuuletumatu sellele seadusele ja alluda keeldudele, millega teda üle külvati. “Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.”

Kahjuks on praegune olukord ikka veel samasugune ning Vennaskond seab hingede ja Kiriku hüvangu endiselt esikohale, muretsemata hirmutamise ja kriitika pärast.  Vennaskond oleks väga rõõmus, kui ta saaks kõrgeima võimukandja heakskiidu: see näitaks, et  võimukandja on taas oma missiooni mõtte  avastanud ja saab aru, mis on Kiriku tõeline hüve.   Siis oleks Vennaskond rahul, et saab jätkata Kiriku teenimist seadusliku staatusega. Ent niikaua, kui selle seaduslikkuse hinnaks on võtta vastu vastuvõetamatu – Kirikut hävitavad eksitused ja usku ohustav liturgia –, eelistab ta jätkata tööd tunnustamatuna, et mitte reeta Kirikut ja hingi, kellele tema kabelid on pelgupaigaks. 

4. Kuidas saavad perekonnad kõige rohkem kasu Vennaskonna pakutavast? 

Perekonnad on Vennaskonna erilise hoole all, sest just seal sünnivad ja kasvavad kutsumused, nagu ka  noored inimesed, kes rajavad tulevasi perekondi. Pered, kes asuvad elama meie prioraatide lähedusse, saavad osa rikkast koguduseelust, mida toidavad sakramendid, mis järgib palverütmi ja mida elavdavad rohked teised pered, kes moodustavad vastastikuse abi ja toetava kristliku ligimesearmastuse võrgustiku.  Mida tihedamalt on perekond seotud kabeli või prioraadi eluga, seda tugevamaks ta muutub ja seda enam suudab näidata head eeskuju. Niisugusele perekonnale saab altarist loomulikul viisil pidepunkt ja vaimuliku elu allikas; pühendumus, mida ta üles näitab, aitab tal kasvatada oma  suuremeelsust  ning tasapisi  tõmbab liturgiline ja sakramentaalne elu selle pere eemale maailma vaimust ja soodustab kristlike vooruste arendamist. 

Mõistagi väärivad mainimist ka Vennaskonna või sellega seotud kogukondade koolid, kus püütakse kujundada terviklikke mehi ja naisi nii intellektuaalsel ja füüsilisel kui ka moraalsel ja üleloomulikul tasandil. Kuigi need koolid on ebatäiuslikud, nagu on iga inimtöö, on nad siiski peredele tõeliseks õnnistuseks.
Lõpetuseks puudutaksin meie Vennaskonna kolmandat ordut, mis pakub iseäranis perekondadele kindlat vaimset raamistikku, et juhendada vanemaid nende mitmesugustes kohustustes, eriti nende ülesannetes kasvatajatena. Selle otsesema seotuse kaudu saavad usklikud osa kõigist Vennaskonna liikmete palvete ja teenetega saavutatud armudest ning toetavad Vennaskonda vaimselt Kiriku eest peetavas võitluses. Koos nende isikliku ustavusega väga lihtsatele kolmanda ordu reegli kohustustele on see suureks abiks nii nende enda kui kogu pere pühitsemisel.

5. Mis on praegusel ajal suurim traditsioonilisi katoliiklasi ähvardav oht? Kus on nad kõige haavatavamad?

Esimene asi, mis mulle pähe tuleb, on ilmaliku vaimu oht, mis koosneb mugavusest, materialismist, meelelisusest ja loidusest. Meie ilmikutest usklikud ja ka Vennaskonna liikmed ise on nagu kõik teisedki pärispatust haavatud, ning oluline on, et me ei alahindaks naiivselt kristliku elu võimalikku rikutust ükskõik millise katoliiklase hinges, olgu selle põhjuseks siis inimeste arvamuse järgimine, ükskõiksus, isekus või ebapuhtus. Me peame tegema kõik endast oleneva, et end ja eriti noori selle eest kaitsta. See nõuab, et uuriksime meie ajal esile kerkivaid probleeme, mille põhjus on eeskätt peaaegu üleüldine ligipääs internetile, mis on aga liigagi tihti nii kõlbeline kui ideoloogiline mülgas.  Ekraanide sissetung ja nende järelevalveta kasutamine peaksid olema tõsiste uuringute teema, et paremini teadvustada nende põhjustatavaid probleeme ja rakendada tervemõistuslikke vastuabinõusid kahju vähendamiseks ning ennetavate meetmete tugevdamiseks.

Teine rõhutamist vajav oht katoliiklastele, kes on alati olnud traditsionalistid, seisneb selles, et võidakse uinuda tingimustes, kuhu on jõutud tänu eelkäijate pingutustele. See on lõdvestumise oht. Vastupidi, mulle tundub, et eelkäijate pingutused seavad meile kohustusi. Tänapäeval kättesaadavad suuremad võimalused saada osa Missa ja Traditsiooni aaretest on antud meile selleks, et üha täielikumalt nende järgi elada, mitte selleks, et lõõgastuda ja jääda puhkama juba tehtu najale. Veel on vaja palju-palju hingi päästa, ja nende eest peetav võitlus on raskem ja vajalikum kui kunagi varem.

Meie käsutuses olev aeg ja võimalused peaksid tõukama meid veelgi usinamalt pingutama enda pühitsemiseks ja apostelliku töö tegemiseks. Selleks on vaja palju suuremeelsust ja ennekõike apostellikku elulaadi, mis on täiesti ja kõigutamatult üleloomulik. 

Lõpetuseks võib esineda veel üks oht, milleks on elamine intellektuaalses mugavuses, mis tuleneb veendumusest, et ollakse õigel teel ja seega mõistetakse üleolevalt hukka teisi, “kes eksivad”. Ühest küljest on vajadus hariduse järele universaalne ja inimesed eksivad sageli, arvates, et neil pole enam midagi õppida. Vastupidi, on hädavajalik jätkata enda harimist olulistel teemadel, milles igal katoliiklasel on kohustus olla valgusallikas teistele. Teisest küljest on alati kahjulik pidada teisi alaväärseks nende vähesemate teadmiste pärast. Inimene, kes on katoliiklase nime vääriline ja keda innustab ehtne ligimesearmastus, peaks hoopiski võtma oma südameasjaks teadmatute heatahtliku toetamise, et aidata neil tõelise usu avastamisel edasi liikuda. Elav, heatahtlik ja kannatlik armastus levitab usku palju paremini kui teaduslikud sõnavõtud, mis on tulvil ebasõbralikku ja üleolevat arvustamist. 

6. Nüüdseks on täitunud esimene pool teie ametiajast kindralülemana. Millised on teie mõtted möödunud kuue aasta kohta? 

Üks sügavaima mulje jätnud asju viimase kuue aasta jooksul on olnud meie preestrite suuremeelsus oma apostolaadis, mida neil õnnestus eriti hästi üles näidata koroonakriisi ajal. Nad suutsid riskida vastavalt olukorrale arukalt ja mõnikord väga loovalt, et tulla võimalikult hästi vastu hingede vajadustele. See aeg näitas Vennaskonna võimet leida erandlikus olukorras sobivaid lahendusi, seades usklike vaimuliku heaolu alati esikohale. Selles avaldus kaunilt juba varem mainitud põhimõte: “Hingede päästmine on Kiriku kõrgeim seadus.”

Teise viimaste aastate tähelepanuväärse õppetunni andis meile motu proprio “Traditionis custodes”. See dokument, mis loogiliselt sobitub praeguse pontifikaadi pikaaajalisemasse plaani, tõestas taas ja nüüd juba lõplikult peapiiskop Lefebvre’i 1988. aastal tehtud otsuse suurt ettenägelikkust ja sügavat tarkust: piiskoppide pühitsemisega paavsti mandaadita andis ta tegelikult Vennaskonnale vahendid oma missiooni jätkamiseks Traditsiooni kaitsjana. Selle valiku kohasus tundub tänapäeval vaieldamatu.  Kus me ilma oma piiskoppideta oleksime? Kus oleks Traditsioon Kirikus? Ja kellel on praegu veel vabadus elada täielikult Kiriku aaretest? Pole kahtlust, et osaliselt tuleneb meie apostolaadi kasv uute  tõendite ilmnemisest [toonase pühitsemise kui targa otsuse kohta].

Rääkisite meie piiskoppidest ja arvan, et meil kõigil on meeles piiskop Tissier de Mallerais’ kurb surm. Mida tema lahkumine Vennaskonna jaoks tähendab? Palun rääkige, millised tagajärjed on sellel Vennaskonna võimalustele oma missiooni ellu viia. Teisisõnu, tulles tagasi teie poole ametiaja täitumise juurde,  milline on teie vaade järgmisele kuuele aastale?

Piiskop Tissier de Mallerais’ surm on üks tähendusrikkamaid sündmusi Vennaskonna ajaloos. Meie ajaloost on nüüd tõepoolest pööratud üks lehekülg, mis astub igavikku. Aga milline suurepärane lehekülg! Piiskop Tissier oli ju kohal algusest peale, peapiiskop Lefebvre’i saaga esimestest hetkedest alates. Ta elas meie asutaja kõrval, jagades temaga rõõme ja valusid, mis saatsid Vennaskonna kasvu, kuni ta lõpuks valiti üheks neljast piiskopist, kellest said peapiiskopi järglased. Ja kogu tema elu oli tulihingeline ja julge ustavus võitluses usu ja Vennaskonna missiooni eest. Kiriku ja hingede eest, lõpuni välja. Ta läks isegi kaugemale, kui tal jõudu oli. Tema suuremeelsus ja innukus viisid teda kaugemale, kui tema sammud suutsid kanda. Tema eriliseks kireks oli jutustada meile peapiiskop Lefebvre’ist ja Vennaskonna ajaloost. Me tunneme temast puudust. Kuid me oleme piiskop Tissier de Mallerais’ üle uhked. Uhked oma piiskopi ja selle eeskuju üle, mille ta meile jättis.

Ilmselgelt räägib meiega selle sündmuse kaudu jumalik ettehooldus. On täiesti selge, et tema surmaga kerkib küsimus Vennaskonna töö jätkuvusest, sest nüüd on jäänud ainult kaks piiskoppi, samal ajal kui meie hingede abistamise ülesanne näib Kirikus praegu valitseva kohutava segaduse ajal veelgi vajalikum. Kuid sellele küsimusele saab vastata ainult rahus ja palves. Peapiiskop Lefebvre’i eeskuju järgides laseb Vennaskond end juhtida ettehooldusest, mis on alati selgelt näidanud, millist rada mööda minna ja milliseid otsuseid teha. Tänapäeval, nagu varemgi, juhib meid ettehooldus. Tulevik on Jumala ettehoolduse kätes ja me järgneme usaldusega selle juhatusele. Kui aeg kätte jõuab, siis teame, kuidas puhta südamega oma kohustused kanda võtta.  Hingede ees ja Vennaskonna liikmete ees. Jumala ees. Jäägem rahusse ja usaldagem see asi lihtsalt Jumalaema hoolde.

Mis puudutab tulevikku, siis üldisemalt rääkides loodaksin väga, et järgmised aastad toovad preestritele ja ilmikutele uue arusaama ühest olulisest küsimusest: vajadusest kutsumuste järele. Mitte ainult seoses sellega, kuidas tõmmata Kristuse teenistusse üha rohkem uusi inimesi, olgu siis preestriametisse või pühendunud ellu, vaid ka seoses sellega, kuidas tagada nende püsimajäämine, kellel on kutsumus.

Ning ma arvan, et eriti peame me mõistma, et peab rohkem palvetama. Jah, palvetama. Palvetama, et Jumal saadaks töötegijaid oma lõikusele, sest lõikus on külluslik, kuid töötegijaid napib. Ja palvetama, et Teda tänada juba saadud kutsumuste eest, sest viimased aastad on selles osas olnud väga julgustavad. Kuid pühaduse ideaal peab üha enam tõmbama ligi pühitsetud hingi ja muutuma ka noortele inimestele üha kütkestavamaks. Hinged ootavad. Nad janunevad. Nad vajavad apostlite leegione. Ning üksnes Jumal äratab need apostlid, karjased või kontemplatiivsed hinged. Seetõttu peame palvetama, et Jumal kutsuks, ja et suuremeelsed hinged oleksid avatud Tema häälele ning suudaksid sellele truult vastata. Selle armu saamiseks pöördugem ennekõike Puhtaima Neitsi, kaaskannatava Jumalaema, preestrite Ema ja pühendunud hingede eeskuju poole.

Õnnistagu teid Jumal!

Isa Davide Pagliarani, kindralülem

Tõlkis Siivi Mänd

„SEMPER IDEM”

Kindralülema ja tema assistentide 1974. aasta 21. novembri deklaratsiooni aastapäeva sõnum

Viiskümmend aastat tagasi avaldas tema hiilgus peapiiskop Marcel Lefebvre mälestusväärse deklaratsiooni, millest pidi saama Püha Pius X Preestrite Vennaskonna põhikiri. See deklaratsioon, igavesti kõlama jääv tõeline usutunnistus, väljendab Vennaskonna põhiolemust, Vennaskonna olemasolu põhjust, õpetuslikku ja moraalset identiteeti, ja sellest tulenevalt ka Vennaskonna tegevusliini. Vennaskond ei või millimeetritki kõrvale kalduda selle deklaratsiooni sisust ja vaimust, mis on nüüd, 50 aastat hiljem, ikka veel täiesti ajakohane.

Deklaratsioon sisaldab kaht teineteist täiendavat ja toetavat keskset ideed. Esimene kinnitab Vennaskonna võitluse fundamentaalselt õpetuslikku olemust, teine väljendab selle võitluse eesmärki.

Vennaskond peab lahingut õpetuse eest ja tema vastase isikus ei ole kahtlust: vaenlane on  kirikukogu reformid, need mürgised entiteedid, mis on kavandatud eksitavalt ja viivad eksituseni. Kuivõrd reformatsiooni põhialused on kaheldavad, on kaheldav ka kõik, mida see on sünnitanud: „See reformatsioon, mis on kasvanud välja liberalismist ja modernismist, mädaneb seestpoolt; see lähtub hereesiast ja viib hereesiani, isegi kui see ei näi väliselt hereetilisena. Seega on igal südametunnistusega ja ustaval katoliiklasel võimatu neid uuendusi toetada või neile mistahes viisil alluda. Ainus tee pääsemiseni on jääda truuks katoliku Kirikule ja tema õpetusele ning kategooriliselt keelduda aktsepteerimast Vatikani teise kirikukogu reforme.“

Viimase viiekümne aasta sündmused ainult kinnitavad esitatud mõtte paikapidavust. Kuna reformatsioon on rajatud valedele alustele, millest tulenevalt on valed ka selle põhimõtted, on võimatu katoliku Kirikus midagi taastada, ilma esiteks vaidlustamata Vatikani teise kirikukogu põhiprintsiipe ja tagasi lükkamata kõiki neis sisalduvaid eksitusi. Kõik püüded üheaegselt kinni pidada nii Traditsioonist kui kirikukogu reformidest, üritades neid kuidagi kokku sobitada, on eranditult ja vältimatult läbi kukkunud. Samal ajal on muudkui kasvanud põlgus ja vihkamine Traditsiooni ja Tridenti Missa vastu, mis näitab konkreetselt, et need kaks kokkusobimatut õpetust vastavad kahele lepitamatult erinevale jumalateenimise vormile ja kahele eri viisile katoliku Kiriku missiooni täitmiseks.

Kiriku reformimine, mis algas Vatikani teise kirikukoguga, jätkub tänapäevani ja kannab üha uusi vilju. Tänapäeval oleme tunnistajaks Kiriku struktuuri täielikule ümberpööramisele. Jumalikud tõed, mille me oleme saanud lihaks saanud Sõnalt, on asendatud inimeste loodud süsteemiga, kus Jumalale ei ole enam kohta ja kus hingab inimvaim, mitte enam Püha Vaim. See on Jumala Ilmutuse kuritahtlik moonutamine.

Seistes silmitsi Kiriku selgelt hukatusliku lammutamisega, julgustab peapiiskop Lefebvre meid jätkama võitlust õpetuse eest, püha võitlust meie Issanda Jeesuse Kristuse valitsemise eest, kes on Tee, Tõde ja Elu. Nagu minevikus, et ole meie missioon ka praegu midagi muud, kui taastada kõik asjad Kristuses. Taastada kõik – alustades katoliku preesterkonnast kogu tema õpetuslikus puhtuses ja misjonivaimust kantud ligimesearmastuses. Taastada ka Püha Missaohver, mis on kirikuelu südamik. Taastada tõeline katoliiklik elu, mis on Jeesuse Kristuse enda elu, kantud risti vaimust, armastusest ja austusest Isa vastu. Taastada katoliku Tõde, andes sellele tagasi kogu selle hiilgus ja lastes sel valgustada kogu maailma. Viimaks taastada nii Kirikus kui ka ilmalikus ühiskonnas Kristuse õigused, kes on kõigi rahvaste kuningas.

„Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi [- – -].“ (Hb 13: 8–9)

Teine 1974. aasta deklaratsiooni keskne idee on selge ja otsustav tahe tegutseda ainsa eesmärgiga teenida roomakatoliku Kirikut.

Ainult katoliku Kirikus sellisena, nagu ta on alati olnud, ja tema muutumatus Traditsioonis on meile kindlustatud Tõde, selle kuulutamine ja Kiriku teenimine.

Mis kõige olulisem – Traditsioonist kinni pidamine ning kõigi vajalike sammude astumine selle säilitamiseks ja edasiandmiseks on meie ligimesearmastusest tulenev kohustus, mida me täidame kõigi hingede ja kogu katoliku Kiriku hüvanguks. Sellest vaatepunktist lähtudes on meie võitlus sügavalt isetu. Me ei võitle esmajoones mitte omaenda ellujäämise, vaid ülemaailmse Kiriku hüvangu eest. Vennaskond on Kiriku missiooni ehedaim näide, kuna vastab meie enneolematult traagilise ajastu vajadustele nüüdisajal harvaesineva vabaduse ja jõuga.

Nagu viiskümmend aastat tagasi, on ka praegu meie ainus eesmärk säilitada Traditsioon. „See on põhjus, miks me ilma igasuguse mässumeele, kibeduse või vihata, alati muutumatu Õpetusameti juhiste järgi, jätkame preestrite koolitamist. Oleme veendunud, et nii teenime parimal võimalikul viisil püha katoliku Kirikut, paavsti ja järeltulevaid põlvi.“

Traditsioon kuulub katoliku Kirikule. Temas ja tema jaoks säilitame Traditsiooni kogu selle terviklikkuses, „kuni Traditsiooni tõeline valgus hajutab igavese Rooma taevast tumestava hämaruse“. Me oleme vankumatud üleloomulikus veendumuses, et ükskord võidab Traditsioon ja koos temaga kogu katoliku Kirik, ning kindlad, et põrgu väravad ei saa Kirikust kunagi võitu.

Menzingenis, 21. novembril 2024

D. Pagliarani kindralülem

Piiskop de Galarreta kindralülema 1. assistent

C. Bouchacourt kindralülema 2. assistent

Tõlkis Loviisa Mänd

Sellel kuulsal deklaratsioonil on ajalugu; selle koostas piiskop Marcel Lefebvre spetsiifilises kontekstis.

Pärast Püha Pius X Preestrite Vennaskonna asutamist 1. novembril 1970 Fribourgis ning seminari avamist Ecône’is, Valais’ kantonis Šveitsis, valitses endiselt rahu, hoolimata mõnedest väiksematest keerukustest. Alates 1973. aastast oli olukord aga pingeline peapiiskop Lefebvre kõigutamatu seisukoha tõttu missa osas. Piiskop keeldus Novus Ordo missakorrast, mis kujutas endast Paulus VI liturgilist reformi, mida ta pidas “mürgitatuks”, nagu ta sageli ütles.

Rünnakud tulid esmalt Prantsusmaalt, kus piiskopid olid täiesti raevunud selle “metsiku seminari” peale, mis peagi tagas traditsioonilise vaimulikkonna, mis oli kutsutud teostama apostolaati Prantsuse territooriumil. Nad töötasid kulisside taga ka Šveitsis, kus olukord muutus samuti pingeliseks.

Fribourgi uus piiskop Pierre Mamie oli vennaskonna vastu. Siioni piiskop Nestor Adam, kes oli heidutatud kiriku kriisi arengust, ei toetanud enam sihtasutust ja distantseeris end sellest, kuigi ta oli nõustunud Ecône’i seminari avamisega oma piiskopkonnas.

Torm laskus viimaks preesterliku formatsiooni tööle. See puhkes äkitselt 11. novembril 1974, kui peapiiskop Lefebvre teatas seminari kogukonnale, et samal päeval saabuvad kaks apostelliku külalist. Nad saatis paavst Paulus VI ning nad said kolmelt Rooma kongregatsioonilt volitused seminari inspekteerimiseks. Nendeks olid monsenjöör Albert Descamps, piiblikomisjoni sekretär, ja monsenjöör Guillaume Onclin, kanoonilise õiguse koodeksi revisjoni komisjoni allsekretär.

Külalised veetsid kolm päeva Ecône’is küsitledes professoreid ja seminariste. Nad tegid neile kõrvalekalduvaid ja skandaalseid teoloogilisi märkusi. “Nad leidsid, et abielus meeste ordineerimine oli tavaline ja möödapääsmatu, nad ei tunnistanud, et tõde on muutumatu ning nad väljendasid kahtlusi Kristuse ülestõusmise füüsilise reaalsuse osas.” Nad viimaks lahkusid, aga ilma esitamata vennaskonna vanemale ühtegi protokolli või aruannet oma külaskäigu kohta.

Peapiiskop Lefebvre reisis Rooma 16. novembril, et külastada mõningaid kogudusi. Kuid mõistes, et pole eriti midagi oodata, kirjutas ta “ühel nördimuse hetkel”, nagu ta hiljem ütles, ühe korraga ja ilma parandusi tegemata oma põhimõtete imetlusväärse avalduse, mille ta esitas kogukonnale 2. detsembril. Sellest sai ettekääne Ecône’i seminari ja selle asutaja tagakiusamiseks.

“Me hoiame tugevalt kogu oma südame ja kogu oma vaimuga katoliikliku Rooma poole, kes on katoliikliku usu ja selle usu säilitamiseks vajalike traditsioonide valvur, igavese Rooma poole, kes on tarkuse ja tõe emand.

Samas me keeldume ja oleme alati keeldunud järgimast uus-modernistlike ja uus-protestantistlike tendentside Roomat, mis ilmnesid selgelt Vatikani II kirikukogu vältel ning pärast kirikukogu kõikides reformides, mis sellest tulenesid.

Tegelikkuses on kõik need reformid aidanud kaasa ning aitavad jätkuvalt kaasa kiriku hävitamisele, preesterluse laostamisele, missaohvri ja sakramentide tühistamisele, usuelu kadumisele ja naturalistlikule ja teilhardilikule haridusele ülikoolides, seminarides ja katehheesis: haridusele, mis tuleneb liberalismist ja protestantismist, mis on mitmel korral pühaliku Kiriku Õpetusameti poolt hukka mõistetud.

Ükski autoriteet, isegi mitte kõrgeim hierarhias, ei saa meid sundida hülgama või vähendama oma katoliku usku, mida on nii selgelt väljendatud ja tunnistatud Kiriku Õpetusameti poolt üheksateist sajandit.

“Sõbrad,” ütles püha Paulus, “aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!” (Gl 1:8).

Kas pole mitte see, mida Püha Isa kordab meile täna? Ning kui tema sõnades ja tegudes esineb teatud vastuolu ning samuti dikasteeriumite tegudes, siis me klammerdume selle külge, mida on alati õpetatud ning me oleme kurdid uuenduste osas, mis hävitavad Kiriku.

On võimatu sügavalt muuta Lex Orandi’t [seadust, mida palvetatakse – toim.] ilma muutmata Lex Credendi’t [seadust, mida usutakse – toim.]. Uuele missale vastab uus katekismus, uus preesterlus, uued seminarid, uued ülikoolid, “karismaatiline” kirik, nelipühilus: kõik need on vastuolus õigeusu ja muutumatu Õpetusametiga.

See reformatsioon, mis tuleneb liberalismist ja modernismist, on läbinisti rikutud; see tuleneb hereesiast ning selle tulemuseks on hereesia, isegi kui kõik selle teod ei ole formaalselt hereetilised.

Seetõttu on võimatu ühegi südametunnistusega ja ustava katoliiklase jaoks minna kaasa selle reformatsiooniga ja alluda sellele ühelgi viisil.

Ainus suhtumine, mis on ustav kirikule ja katoliku doktriinile, mis on sobilik meie päästeks, on kategooriline keeldumine selle reformatsiooni aktsepteerimisest.

Seetõttu viime me ilma mässuta, kibestumuseta või vimmata ellu oma tööd preesterliku formatsiooni vallas muutumatu Õpetusameti juhendamisel, olles veendunud, et me ei saa teha suuremat teenet Pühale Katoliku Kirikule, suveräänsele paavstile ja tulevastele põlvedele.

Seetõttu hoiame me tugevalt kinni kõigest, mida on järjepidevalt kiriku poolt õpetatud ja praktiseeritud (ja kodifitseeritud raamatutesse, mis on avaldatud enne modernistlikke mõjutusi kirikukogule) ning mis puudutavad usku, moraali, jumalateenistust, katehheetikat, preesterlikku formatsiooni ja kiriku institutsiooni, kuni ajani, mil traditsiooni tõeline valgus hajutab pimeduse, mis varjutab igavese Rooma taevast.

Seda tehes, Jumala armuga, Neitsi Maarja, Püha Joosepi ja Püha Pius Xnda abil, oleme me kindlad, et oleme ustavad katoliiklikule ja Rooma kirikule, kõigile Peetruse järglastele ning oleme Fideles Dispensatores Mysteriorum Domini Nostri Jesu Christi In Spiritu Sancto [oma Issanda Jeesuse Kristuse müsteeriumite ustavat jagajad Pühas Vaimus – toim.].

+ Marcel Lefebvre

Tõlkis Martin Vaher

Pius X Vennaskonna kindralülema isa Davide Pagliarani ettekanne Courrier de Rome XVII Teoloogilisel Kongressil Pariisis, 13. jaanuaril 2024.

---

Sinodaalne Kirik on Kirik, mis väidetavalt kuulab kõiki – 
mille kindlaks jalgealuseks on jumala rahva tunded. 
Tegelikult on see aga lihtsalt utoopiline ja millenarianistlik!

---

Minu ülesandeks on kokkuvõtlikult selgitada [Pius X] Vennaskonna seisukohta seoses erinevate nähtustega, mida „sinodaalne Kirik“ kannab.

Kõigepealt peame püüdma pisut korda luua erinevate elementide seas, mis puudutavad sinodaalset Kirikut ja eriti hiljutist dokumenti Fiducia supplicans, mis on juba tekitanud märkimisväärsel hulgal vastukaja. Selle dokumendi ilmumine tuleb asetada õigesse konteksti. Kuidas me selleni jõudsime? Mida see kõik tähendab? Püha Pius X Vennaskonna roll ei saa piirduda vaid kiirete ja instinktiivsete reaktsioonidega. Meie ülesandeks on süvendada nii palju kui võimalik oma arusaamist sellest, mis on antud tekstis kaalul. Kui meie analüüsis puudub sügavus, siis on meil oht langeda samasse lõksu kui nendel, kes on probleemi Fiducia supplicans’iga taandanud paavst Franciscuse isiklikuks ekstsentrilisuseks, mida ei ole võimalik seletada.

Teised reaktsioonid Fiducia supplicans’ile on jällegi taandanud probleemi selle keskmes olevate „õnnistustega“ küsimusele nende võimalikkusest, kuna taoline initsiatiiv oleks sobimatu teatud kultuurikontekstides, eriti Aafrikas. Tegelik olukord on aga hoopis keerulisem. Sellegipoolest on kõik erinevad reaktsioonid kindlasti teretulnud. Nende väärtus seisneb tõsiasjas, et reageerimisvõime on veel alles. Vennaskond peab aga siiski minema sügavamale. Alustagem siis sellest, et astume kogu meediakärast sammu tagasi.

Rangelt võttes ei ole Fiducia supplicans mitte sinodaalne dokument, vaid usudoktriini dikasteeriumi koostatud ja paavsti enda poolt allkirjastatud dokument. Sellegipoolest vastab see dokument küsimustele, mida sinodi ettevalmistuste käigus mitmel korral tõstatati. Seega on see vastus praegustele ja sinodaalsetele ootusele.

„Sinodaalne Kirik“, mida me püüame määratleda, on Kirik, mis kuulab kõiki inimesi, sealhulgas neid, kes on äärealadel ja rohujuure tasandil – absoluutselt kõiki ja eranditult. See on Kirik, mis kuulab „maailma“ ennast. Seega on see Kirik, millel on uuenenud tundlikkus ja valmisolek minna välja ja kohtuda maailmaga.

Tegelikkuses vastab praegune pontifikaat üha enam ja enam tänapäeva maailma ootustele ja nõudmistele, täpsemalt „poliitikamaailma“ ootustele ja nõudmistele selle sõna kõige laiemas tähenduses. See pontifikaat vastab ühest küljest poliitilisele nägemusele, mida tänapäeva maailmas üldiselt jagatakse; ja teisest küljest on see kohandunud ka poliitilistele meetoditele, mis püüavad luua uut sotsiaalset korraldust ja mis, tuleb tunnistada, on olnud juba suures osas võidukad. Ent miks on Kiriku esindajate juuresolek selles maailma ümberkorraldamises nii oluline?

See ei ole esimene kord, kui me sellist tegutsemisviisi näeme. Kui võetakse kasutusele uued põhimõtted või kui ühiskonda taasehitatakse ja ümber korraldatakse, on vaja, et religioosne institutsioon muudaks need põhimõtted „pühaks“. See on üsna arusaadav ja vastab vajadusele, mis on juurdunud inimeste südametes. Sügaval sisimas on inimesel alati religioosne mõõde. Ta peab millessegi uskuma ja seetõttu peab ta „pühaks“ tegema isegi selle, mis sisuliselt pole üldse püha. See on vajadus, mis on väga sageli teadvustamata. Kuid see on juurdunud inimloomuses. Miks see nii on? Sest inimene on loodud Jumala jaoks – ja isegi revolutsioon ei saa inimloomust muuta.

Varem või hiljem peab püha ennast maksma panema, et anda transtsendentne mõõde sellele, millesse me usume ja printsiipidele, mida peame põhilisteks. Seda võib ajaloos üsna selgelt näha. Muistsed tsivilisatsioonid pühitsesid kõik, mis oli nende jaoks oluline. Nad pühitsesid võimu, jõu, tule, maa, viljakuse jne. Sama tegi meie ajale palju lähemal olev „Prantsuse revolutsioon“, mis oli liberaalne revolutsioon. Kuna see oli oma põhiolemuselt ilmalik revolutsioon, siis toimus selle kaudu mineviku täielik hülgamine ja kõige vanasse süsteemi kuuluva desakraliseerimine, sealhulgas religiooni … Kuid samal ajal nõudis see inimmõistuse tõstmist tasandile, mis on justkui „püha“. Teine näide on inimõiguste deklaratsioon. Deklaratsioone tehakse iga päev – eriti praegusel ajal. Parimal juhul jääb enamik deklaratsioone meelde mõneks nädalaks, kuid kindlasti ei peeta neist igavesti kinni. Inimõiguste deklaratsioon seevastu näib olevat jätnud ajalukku püsiva jälje. Ja miks see nii on? Sellepärast, et inimõiguste deklaratsioon ei ole lihtsalt deklaratsioon – see on täiemahuline usutunnistus! See on kirjutatud usutunnistuse pühalikkusega. See vastab religioossele vajadusele muuta pühaks uued põhimõtted ja uued dogmad, millele kaasaegne ühiskond pidi saama rajatud. On veel palju teisi näiteid, mida võiks tuua.

Kuid mida teeb paavst? Mida teeb Kirik? Kahjuks liiguvad nad samas suunas. Nad muudavad pühaks asjad, mis on põhimõtteliselt olulised tänapäeva maailma silmis. Toon vaid mõned näited. Me kõik teame, et ökoloogia on Püha Isa jutluste ja õpetuse teema. See uus „ökoloogiline“ teoloogia läheb kaugemale lihtsatest kaalutlustest, mida võib praegusel ajahetkel otstarbekaks pidada. See on uus moraal, mida jutlustatakse kõigile. See on valdkondade ülene moraal, mida esitatakse isegi ateistidele. Miks see nii on? Sest me kõik peame austama ühist kodu, mida me nimetame „looduks“ – mis on tulnud Jumala käest, kuid mis on olenemata sellest, kuidas me seda mõistame ja kuidas me seda nimetame, iseenesest kõigi inimeste ühine kodu. See nõuab religioosset karakterit, kui soovite, religioosset templit, mis on selle väljakuulutamisele reljeefselt vajutatud ning tänapäeva poliitilise maailma tungivat nõudmist – ja nii ongi Kirik vastu tulnud, et anda oma religioosne tempel, mis nagu oleme näinud, vastab tõelisele inimlikule vajadusele.

Teine näide on nõue kaotada hierarhia. On vaja eemalduda hierarhilisest nägemusest ühiskonnas – ja hierarhilisest nägemusest Kirikus. Pooldatakse ühiskonda, mis ei ole enam hierarhiline. Võim on ära jaotatud ja ümber jaotatud. Siit tuleneb vajadus jagada autoriteeti, võidelda klerikalismi vastu ja edendada naiste emantsipatsiooni. See on teema, mis on juba mõnda aega päevakorras olnud. Nüüd soovib Kirik, et naistel oleks oma koht ka selle valitsuse hierarhilises struktuuris. Kõik see tuuakse välja, et seista vastu traditsioonilisele patriarhaadile, mida peetakse paljude ajaloo vältel esinenud võimu kuritarvitamise juhtumite süsteemseks ja institutsionaliseeritud põhjuseks. Mõistagi on nende kaasaegsete väärtuste hulgas, mida pakutakse kõigile – ja eriti Kirikule, et see need pühaks teeks – ka LGBT-programm. Siin näemegi sinodaalse tunnetuse kohaldamist, mis peab paratamatult vastama praeguse aja tunnetusele koos nende „väärtustega“, mis said just mainitud.

---

Paavst muudab pühaks asjad, mis on põhimõtteliselt olulised tänapäeva maailma silmis. Fiducia supplicans vastab poliitilisele vajadusele.

---

On veel üks aspekt, mis väärib meie tähelepanu. Kirik on mõistnud, et erinevatel ajaloolistel põhjustel on ta kaotanud oma usaldusväärsuse ja seega ka mõju maailmas. Selles kontekstis usub ta, et tuleb kuulutada seda, mis on „ajakohane“, et jääda usaldusväärseks. Kahjuks see on paratamatu tulemus: olles kaotanud silmist oma missiooni üleloomuliku mõõtme maailmas, hakkab Kirikul maailma suhtes tekkima „kompleks“, sest ta on oma maine ja usaldusväärsuse kaotanud. Seetõttu otsib ta teisi viise, kuidas püüda jääda usaldusväärseks. Ja kuna Kirik tahab, et maailm teda mõistaks, hakkab ta rääkima maailmaga sama keelt. See on aga kohutav illusioon, sest Kirik ei ole selleks loodud. On ilmselge, et Kirik ei ole loodud selleks, et piirduda vaid horisontaalse perspektiiviga.

Siinkohal võime juba teha esialgse järelduse, mis aitab meil Fiducia supplicans’i selle õigesse konteksti asetada. Miks pidi see juhtuma? Paradoksaalsel kombel vajab ilmalik maailm ikkagi Kirikut ja seda religioosset „templit“, mida ainult Kirik saab anda. Ja Kirik, mis on kaotanud oma usaldusväärsuse, vajab paradoksaalsel kombel maailma! See vastastikune vajadus on loonud poliitilisel maastikul eheda koosluse ja sünergia. Fiducia supplicans vastab praeguse hetke poliitilisele vajadusele.

Lubage mul korraks kõrvale kalduda filosoofiasse selleks, et jõuda asja tuumani. Kaasaegne poliitiline vaatenurk sõltub kaasaegsest mõtlemisest. See on kaasaegse mõtlemise peegeldus ja kujund. Ja kaasaegne mõtlemine lähtub uuest põhikategooriast, milleks on südametunnistus – olgu see siis kollektiivne või individuaalne. Oma südametunnistusest lähtudes rekonstrueerib kaasaegne inimene kõigepealt omaenda mõttemaailma ja seejärel teda ümbritseva maailma – maailma, millega isegi Kirik peab kohanema.

Kuid südametunnistuse seadmine kõige muu põhimõtteliseks aluseks tähendab lähtumist põhimõttest, mis on lahus tegelikkusest. Põhimõte aga, mis on lahus tegelikkusest, kaotab igal juhul oma ülimuslikkuse intelligentsuse suhtes. Sel viisil liigume kaugemale ideest, et on olemas objektiivne kord, mida tuleb mõista ja millega meie peame kohanduma. Ei, selles uues korras on inimene ise korra kehtestaja; tema südametunnistus on see, mis selle korra tema enda sees avastab ja mille pinnalt ta seejärel konstrueerib maailma enda ümber. See ongi tänapäeva poliitika selle mõiste kõige laiemas tähenduses.

Teisisõnu ei ole enam lõplikku sihti ega täiust asjade korralduses. Inimese või ühiskonna õnn ei seisne enam lõppsihis, mis on ette antud ja mis vastab nende loomusele. Asjade väline kord ei vasta enam sellele, kuidas südametunnistus seda nüüd määratleb. Inimese südametunnistus ise on maailma uue korra uus printsiip … ja seega ei ole enam mingit lõplikku sihti ega täiust asjade objektiivse korra austamises.

Sellest tulenevalt leiame tänapäeva poliitikast neli lahutamatut tunnust, mida kohtame samaväärselt ka paavst Franciscuse Kirikus, sinodaalses Kirikus.

Esiteks on tänapäeva poliitika ideoloogiline. Ta on sedavõrd ideoloogiline, kuivõrd ta asendab reaalsuse südametunnistuse loodud vaba kujutluspildiga. Ideoloogia kaasneb iga tänapäeva poliitika väljendusvormiga. Ühegi poliitilise partei tagant ei nähtu objektiivse reaalsuse mõistmine – on vaid subjektivistlik ideoloogia.

Teine tänapäeva poliitika tunnus on see, et ta on ise ennast määratlev. See on paratamatu tagajärg. Ta otsustab ise, milline poliitika peaks olema ja milline inimene peaks olema. Ta koostab oma plaanid ja projektid ise, lähtumata reaalsusest või selle analüüsist.

Tänapäeva poliitika kolmas tunnus on see, et ta on totalitaarne. „Vabaduse“ kuvandi taga – selle „vabanemise“ taga, mida on sajandeid ja eriti pärast liberaalset revolutsiooni esile toodud – on kaasaegne poliitika totalitaarne, sest reaalsus peab sellele vastama, isegi kui see tähendab jõu kasutamist. Individuaalses või kollektiivses teadvuses sündinud ideega kaetakse kinni konkreetne reaalsus ja reaalsus on sunnitud kohanduma. Siit tulebki totalitarism. Me elame totalitaarses maailmas, kus ideed kleebitakse reaalsusele peale, sundides reaalsust nihkuma ühes või teises suunas.

Ja viimaks neljas tunnus on see, et ta on konventsionaalne. Tänapäeva poliitika ei põhine mitte loomulikul, vaid konventsionaalsel korraldusel. Seda, mis on hea ja mille poole tuleb püüelda, ei mõisteta ja aktsepteerita enam reaalsuse uurimise pinnalt, vaid selle üle otsustatakse nüüd meelevaldselt südametunnistuse järgi.

Kuigi need neli tänapäeva poliitika tunnust ei ole midagi uut, on huvitav vaadata, kuidas need ilmnevad eriliselt just sinodaalse Kiriku juures.

Kuid enne, kui selle juurde läheme, tuleb mõista, et Katoliku Kirik ei saa jääda modernsuse suhtes ükskõikseks. On ainult kaks võimalust. Kolmandat võimalust ei ole:

• Kirik kas mõistab hukka südametunnistuse ülimuslikkuse reaalsuse ja jumaliku ilmutuse suhtes – ja kõik tänapäeva poliitikas, mis sellest tuleneb;
• või Kirik liitub selle uue süsteemiga.

See süsteem on aga kõikjal. See uus perspektiiv koos oma uue nägemusega asjadest on kõikjal. Me ei saa väita, et jääme neutraalseks, püüdes sellega mitte liiga palju kokku puutuda ja vältida selle liigset hukkamõistmist, püüdes pidada läbirääkimisi ja võita sellest midagi positiivset. Kindlasti mitte! Mida tegi Katoliku Kirik kuni Teise Vatikani Kirikukoguni? Ta mõistis selle süsteemi lihtsalt hukka. Kuid tänapäeval on Kirik sellesse süsteemi sisenenud. Kirik on selle omaks võtnud ja nüüd ta õnnistab seda. Seda ongi meie jaoks niivõrd oluline mõista. 

Sinodaalne Kirik on omal moel ideoloogiline. Ta tekitab pastoraalseid vajadusi, mis eksisteerivad ainult nende peades, kes neid välja mõtlevad. Õpetust ei võeta enam vastu, seda toodetakse. Kas te näiteks tõesti arvate, et maailmas on miljoneid LGBT-paare, kes paluvad Katoliku Kiriku õnnistust? Üldse mitte! Kuid just nendel põhjustel, mida oleme eelnevalt vaadanud, on praegu oluline, et Kirik annaks märgi – žesti. Sellistel dokumentidel nagu Fiducia supplicans on maailma jaoks poliitiline väärtus, sõltumata tegelikest õnnistamistaotlustest, sõltumata pastoraalsetest vajadustest ja sellest, kui palju õnnistusi tegelikult antakse. Ei oma tähtsust, et on inimesi, kes on selle vastu – või et isegi terved piiskoppide konverentsid on selle vastu. Oluline on see, et need tekstid on kirjutatud ja avaldatud nende poliitilise tähenduse pärast.

---

Sinodaalne Kirik on totalitaarne ja ideoloogiline.

---

Sinodaalses Kirikus on ka ennastmääratlev aspekt. See tuleneb sellest, et Kirik ei näe ennast enam kui muutumatut struktuuri, mis on Jumala poolt antud muutumatute eesmärkide ja muutumatu missiooniga. Tänapäeval on Kirik lähtuvalt ajaloolistest asjaoludest ja eelkõige vastavalt hetke vajadustele võimeline end taaselustama ja andma ise endale uue lõppsihi, mis on alati võimeline edasi arenema.

Sinodaalne Kirik on ka totalitaarne. Miks see nii on? Sellepärast, et Kirik kui sotsiaalne organ on sunnitud kohanduma põhimõtetega, mis ei ole talle loomuomased. Asjade reaalsus on vägivaldselt moonutatud ja sellest tulenevad erinevad reaktsioonid – olgu need siis täiuslikud või ebatäiuslikud, täielikud või mittetäielikud. Sageli on välja toodud ilmne vastuolu sinodaalse Kiriku – mis on avatud kõigile, kus igaüks saab sõna võtta, osaleda jne – ja Kiriku vahel, mis kehtestab väga autoritaarseid meetmeid – eelkõige paavst Franciscuse poolt tema pontifikaadi algusest peale. Kui see vastuolu on välja toodud, kuidas seda siis seletada? Vastus on lihtne: sinodaalne Kirik on totalitaarne! Reaalsus kaetakse kinni teoreetiliste kontseptsioonide ja ideedega, isegi kui need sellele ei vasta. Kes kasutab vägivalda, et kujundada asju oma tahtmise järgi, on totalitaarne. Kiriku autoriteeti kasutatakse selleks, et asju peale suruda, samal ajal väites, et kõiki võetakse kuulda.

Ja viimaks, sinodaalne Kirik on ka konventsionaalne. Teoreetiliselt on see sinodaalne baas, mis soovitab valitsuse eelistusi. See, mida otsustatakse, esitatakse alati nii: Jumala rahvas tervikuna on sensus fidei kaudu soovitanud võtta ette teatud tee või teekond.

Kõik ülaltoodu annab seega võtme, mis aitab meil mõista praeguseid sündmusi. Selle pontifikaadi peamisi otsuseid tuleb vaadelda kui soovi vastata võimalikult täpselt praeguse maailma – poliitilise maailma – olulistele põhimõtetele ja kõigele, mida see võib kaasa tuua. 

Vaadakem nüüd selles kontekstis sinodit kui sellist. Kas sinodil on eriline roll täita?

Ma ei hakka siinkohal peatuma teoloogilistel ja õpetuslikel aspektidel. Sinod on lihtsalt kollegiaalsuse väljendus – selle soovi väljendus, et Kirikut juhitakse ühiselt alates rohujuuretasandist.

Selle kõrval on sinodil ka praktiline – võiksime öelda, et „poliitiline“ – eesmärk. Mis see on? Sinodi ülesandeks on ideede levitamine, mida tahetakse edasi anda ja muuta seaduseks, omistades need Jumala rahva ootusele, palvele või isegi vajadusele. Mõistagi ei saa Kirik jätta reageerimata millelegi, mida Kirikus kõik näivad soovivat, sest selle aluseks on sensus fidei. Paratamatult kuuleme aga kõiges, mida Jumala rahvas soovib, selle kaja, mida tänane maailm Kirikult ootab.

Kui te vaatate sinodi töödokumenti Instrumentum laboris’t,^[1] mis avaldati veidi üle aasta tagasi, siis leiate sealt kõike. See on tohutu klomp – vormitu mass, milles on kõike ja vastupidist kõigele, mis selles on. Ent hoides käes sellist dokumenti, valivad võimulolijad sealt selle, mida nad paremaks peavad: „See on õige hetk, et selles küsimuses tegutseda, aeg on küps, olukord on valmis, me võime selle asjaga edasi liikuda…“.

Niisiis, millised on selle vältimatud tagajärjed? Öeldes alati kõigele „jah“ – ning „jah“ ka kõigele, mis selle vastu käib –, lähtumata doktrinaalsest põhimõttest ja tegelikkusest, vaid ainult kuulates kõigi ootusi, jõuame selleni, et teeme asju, mis ei ole tegelikkusega kooskõlas.

On oluline rõhutada seda tegelikkusest irdumise aspekti, sest sinodaalne Kirik on Kirik, mis väidetavalt kuulab kõiki – mille kindlaks jalgealuseks on Jumala rahva tunded. Tegelikult on see aga lihtsalt utoopiline! See „õnnistus“, mida Fiducia supplicans ette näeb, ei ole lihtsalt viga, see on utoopia! Sellel ei ole mingit tähendust ja selle taga peitub fantastiline unistus uuest maailmast – koos täiesti uuenenud Kirikuga, mis sellele järgneb. See on omamoodi millenarianism. See on utoopiline, millenarianistlik illusioon, mis asub täielikult väljaspool reaalsust. 

Kuid konkreetne reaalsus – tõeline reaalsus –, mida Kirik on kutsutud tundma ja kuulutama, on evangeeliumide, katoliku dogma, jumaliku ilmutuse, meie Issanda Jeesuse Kristuse, katoliku moraali ja patu vastase võitluse reaalsus. Reformaatorite jaoks aga on see kõik muutunud abstraktseks reaalsuseks, mis ei mõjuta enam igapäevaelu. Nende vaatenurgast loeb vaid suhe Jumala rahvaga. Seda peetakse oma utoopiatest hoolimata ainsaks konkreetseks reaalsuseks ja see on radikaalselt vastuolus kõigega, mida peetakse Kiriku õpetuseks. Nad ei eita Kiriku õpetust otseselt – see on lihtsalt kõrvale pandud, kui abstraktne tõde.

Tänapäeva Kirik on sellesse süsteemi haaratud. Ta on selle süsteemi külge aheldatud, sellest võlutud ja sellesse takerdunud … Olude sunnil Kirik kuulab ja püüab rahuldada kõigi ootusi, ilma et ta osutaks mingile lõppsihile või ülimale täiuslikkusele. Ei ole enam mingit transtsendentsust ega ülimat hüve, mida saavutada – kes räägib tänapäeval veel igavesest elust?

Vaadake vaid Kiriku tänast olukorda! Praegu käib üleilmne arutelu nende „õnnistuste“ üle. Õnneks on olnud reaktsioone. Aga te näete, kuhu me oleme jõudnud … Samal ajal, kui terved piiskoppide konverentsid ja kogu maailm arutavad, kas homoseksuaale õnnistada või mitte, ei räägi me enam evangeeliumidest; me ei räägi enam meie Issandast; me ei räägi enam pühitsevast armust; me ei räägi enam Ristist … Miks? Sest see kõik on liiga abstraktne.

Kiriku hierarhia on täna samasuguses olukorras kui olid pereisad pärast 1968. aastat. Ma räägin pettunud isadest, kes 1968. aastast ei teadnud enam, miks neil on lapsed. Pärast 1968. aasta kriisi ja sellele järgnenud järkjärgulist allakäiku ei tea pereisa enam, miks ta on isa. Ta ei tea enam, millises suunas ta peaks oma lapsi kasvatama ega ka seda, miks ta peaks neid kasvatama. Mida teeb siis tänapäeva isa?

Kõigepealt peab perekond kokku hoidma. Sest kui laste kasvatamisel ei ole enam eesmärki – mis täielikult õigustab isa ja ema rolli –, siis on oht, et pere laguneb. Ent isegi kui isa suudab oma perekonda koos hoida, siis tema roll taandub lihtsate materiaalsete nõudmiste täitmiseks. Laps on näljane: seega tuleb talle anda toitu. Laps vajab haridust: ta saadetakse kooli. Ta vajab liikumist, ta vajab arsti, ta vajab riideid … ja kõige selle juures ei tea me põhjust, MIKS see nii on. Eesmärgile osutamise asemel reageeritakse vaid erinevatele nõudmistele – headele või halbadele –, mis jäävad aga juhuslikuks. See on laastav.

Sinodaalne Kirik vastab sellele allakäinud ja halvatud isadusele, mida võib näha perekondades pärast 1968. aastat. Ja mida lapsed enamasti tahavad? Kindlasti mitte kasvatust ja õpetust – nad tahavad oma viimaste kapriiside täitmist!

Eelnevate kaalutlustega oleme paika pannud põhjused, mille tõttu saab võimalikuks õnnistada väljaspool abielu kooselavaid ja samasoolisi paare. Kuid peame vaatama seda hiljutist avaldust ka kui uut peatükki ühes palju vanemas loos. Seda on oluline mõista, sest tegemist on Kiriku järeleandmisega kaasaegse ühiskonna survele.

Kust see surve tuleb? Miks on see surve nii tugev? Kui me tahame mõista selle tõsidust, mida Kirik on otsustanud, peame mõistma, kui suur on surve, mille all Kirik on.

Esiteks peame meelde tuletama põhimõtte: Revolutsioon on oma olemuselt kehtiva korra hävitamine. Ma räägin siinkohal Revolutsioonist suure tähega ja selle mõiste kõige laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki võimalikke revolutsiooniliike. Revolutsioonid hävitavad kogu kehtiva korra ja selleks peavad nad hävitama igasugused eristused, sest kus ei ole eristusi, ei saa ka olla korda.

Näiteks, miks on perekonnas kord? Selles on kord, sest seal on olemas eristused. Isa ei ole ema, ega vanaisa, ega laps, ega poeg, ega tütar. Isa on isa ja mitte keegi teine. Samamoodi ema on ema ja mitte keegi teine. Perekonnas on loomulikult kehtestatud kord ja iga liige peab täitma oma osa, mis võimaldab perekonnal täita oma eesmärki.

Kuna revolutsioon hävitab igasuguse korra, siis peab see hävitama kõik eristused mitte ainult perekonnas, vaid ka ühiskonnas tervikuna. Miks peab need hävitama? Püüame läheneda nendele printsiipidele teoloogiliselt. Miks peab revolutsioon hävitama kõik eristused? 

Aga lihtsalt sellepärast, et eristused lähtuvad ühel või teisel viisil kõige olulisemast eristusest, mis on eristus inimliku ja jumaliku – inimese ja Jumala – vahel. Esimene revolutsioon algas Luciferiga, kes ei aktsepteerinud eristust iseenda ja Jumala vahel. Kogu modernismi lahinguplaan, milles segunevad omavahel üleloomulik ja loomulik, on vaid selle revolutsiooni ilming. Inimese südametunnistuse jumalikustamine on ka üks viis selle põhilise eristuse kõrvaldamiseks. Sel viisil saab inimesest endast hea ja kurja printsiip. Temast saab tõe ja vale printsiip.

Sellest vaatepunktist lähtudes, tuleb kaotada kõik traditsioonilised eristused, mis on seotud terve mõistusega, sest need viitavad sellele juba mainitud põhilisele eristusele. Need on kaja esimesest ja ülimast eristusest inimese ja Jumala vahel. Need eristused on olemuslikult seotud hüljatud korraga, mis tuleb uuesti üle vaadata – liikudes ülevalt alla. Väga sageli tehakse ka keelelisi ettekirjutusi: teatud väljendeid ja teatud sõnu ei tohi enam kasutada. Neid demoniseeritakse, eriti kui tegemist on väljenditega, mis peegeldavad traditsioonilisi eristusi.

Mõned konkreetsed näited hõlmaksid traditsioonilisi eristusi õpetaja ja õpilase vahel, tööandja ja töötaja vahel, vanemate ja laste vahel, preestrite ja ilmikute vahel; samuti on eristused erinevate rahvuste või erinevate usutunnistuste vahel. Need eristused on kõrvaldatud või vähemalt ümber hinnatud. Rõhk asetatakse sellele, mis on inimestel ühine: maa, meie ühine kodu, inimväärikus, inimõigused ja nii edasi.

---

Katoliku Kiriku missioon on taastada kord, mille patt hävitas ja mida ajaloo vältel hävitavad revolutsioonid; see oli Inkarnatsiooni põhjus. 

---

Mis on aga konkreetselt see lõplik eristus, mis tuleb hävitada? Mis on see eristus, mis on kõige sügavamalt juurdunud inimese ja kõigi loomade füüsilises loomuses? Mis on see eristus, mis tuli loomispäeval otse Jumala käest? Mis see on? Ta lõi nad meheks ja naiseks.^[2] Jumal lõi isased ja emased loomad. Jumal lõi mehe ja naise. See eristus on esimene ja kõige ilmsem – ja selle eristusega sidus Jumal väga konkreetsed ülesanded ja rollid.

Kui see eristus kaotada või kui maailm ei suuda seda enam mõista, siis kuidas saab seletada isaduse ilu? Isadus on Jumala autoriteedi avaldumine ja kehtestamine siin maa peal. See suurepärane kontseptsioon on osa Jumalikust Ilmutusest. Seda rõhutab ka püha Paulus. Isa, kes näeb oma missiooni Jumala loomistöö jätkuna, väljendab midagi tõeliselt õilsat! Kuid tänapäeval muutub see kõik arusaamatuks ja tuleb hävitada. Tahetakse jõuda inimkonnani, kus keegi ei saa enam aru, kes on mees ja naine või isegi mida tähendab olla mees- või naissoost. See eristus tuleb kaotada – vähemalt inimeste peades.

Seega on see protsess tegelikult kaugele jõudnud ja seda väga selgel põhjusel, mida on vaja mõista koos kõigi selle peensustega. Kõige selle taga on saatanlik tahe – selle sõna sügavaimas teoloogilises tähenduses. Saatan ise on see, kes esimesena seda eristust eitas ja ta tahab, et kõik – eranditult – käiksid sama teed: „Te saate Jumala sarnaseks.“^[3]

Ja kõigi nende eristuste kõrvaldamine – eriti selle viimase kõrvaldamine – viib inimkonna enesehävitamiseni. See on inimkond, kus ei ole enam isa ja ema, sest nad ei tea enam, mis on isa või ema või mees või naine. See on tsivilisatsioon, mis on määratud välja surema. See ei saa jätkuda. Aga miks see ei saa jätkuda? Sest saatan on mõrvarlik. Ta on algusest peale püüdnud inimest petta, et teda hävitada – ja ta on edukas! Tänapäeval peavad kõik nende uute põhimõtete ja erisuste kaotamisega nõustuma – mõistagi teatud tolerantsi ja nüanssidega, sest tegelikku mängu tuleb osavalt varjata. Sellegipoolest on selge, et kõik on tänapäeval kohustatud ühel või teisel viisil nende eristuste kaotamist aktsepteerima ja ühes sellega ka seda uut korda, millele need viitavad.

Kuid miks toimus Inkarnatsioon? Miks asutati Katoliku Kirik? Milline on Kiriku roll? Milline on paavsti roll? Just selle eksimuse vastu võitlemine! See on nende eristuste väljatoomine – alustades esimesest Jumala ja inimese vahelisest eristusest ja sealt edasi kõik sellest tulenevad eristused. Nende roll on taastada kord, mille patt hävitas ja mida revolutsioonid ajaloo vältel hävitavad. See on Katoliku Kiriku missioon. See oli Inkarnatsiooni põhjus.

Kuid mida teevad katoliku kirikumehed praegu? Nad mitte ainult ei lähe maailmaga kaasa, liikudes samas suunas kui tänapäeva maailm, vaid nad annavad sellele ka oma õnnistuse! Nii et siinkohal võib lõpuks mõista Fiducia supplicans’i tõsidust. On oluline, et igaüks meist teeks pingutusi mõistmaks, mis täpselt on praegu toimuvas kaalul. Tegevuskava on kindlaks määratud. Ei ole tegelikult oluline, kas neid õnnistusi antakse või mitte; võib-olla ei ole selleks õige aeg, võib-olla hiljem, võib-olla mitte Aafrikas … Ei! Tegelik probleem on palju tõsisem: katoliku kirikumehed on neid põhimõtteid õnnistanud. Ja kuidas saame meie seda siis enda jaoks seletada?

Paraku pidi see kõik nii kaugele jõudma. Jah, me oleme nördinud, kuid mitte eriti üllatunud. Ent miks pidi see nii kaugele jõudma? Sest moraal on dogma ja usu vili – mitte vastupidi. Ma määratlen oma käitumisreeglid selle alusel, mida ma usun Jumala, inimese, hinge, patu ja lunastuse kohta. Ma panen oma käitumisreeglid paika ju selle põhjal, mida ma usun olevat tõde.

Võtame näiteks usuvabaduse, mis on kaasaegsete eksituste ning dogmade ja usu allakäigu kõige silmatorkavam ilming. Usuvabadust on kuulutatud üle kuuekümne aasta [Teisest Vatikani] kirikukogust alates. Mida võib siis oodata? Kui me võime valida oma jumala, valida oma ettekujutuse Jumalast või isegi selle, et meil ei ole Jumalast üldse ettekujutust, siis võime, a fortiori, valida oma käitumis- ja moraalireeglid – ning me võime ka valida, millised me tahame olla. Kui me ei ole rahul sellega, mida Jumal meile andis, või sellega, kuidas Jumal meid lõi (mingi veidra loomuseaduse idee kohaselt), siis võime valida, kas me tahame muuta seda, kes me oleme ja olla midagi muud. Miks mitte? Kuna me võime ise valida oma jumala ja oma religiooni – ja seda õpetab tänapäeval Kirik –, siis võime, a fortiori, ka valida kõike muud, näiteks kellega me hakkame koos elama ja kellega me loome perekonna – või mingi „perekonna“-laadse koosluse …

---

Kui võime valida oma jumala, siis võime, a fortiori, ka valida, kes me tahame olla.

---

Teine näide on oikumeenia. Mis siis on oikumeenia? See on religioonide vaheline flirt! Seetõttu paratamatult, kui oleme läbi põimunud oikumeenia vaimsusest, siis varem või hiljem järgneb sellele ka kõikelubav moraal. Moraal on dogma vili. Dogma hävitati juba ammu. Seega tuli teha vaid järeldused – ja paavst Franciscus teebki seda lihtsalt ja üsna loogiliselt. Kuid probleem ei alanud temast.

Seepärast on Vennaskonna ülesanne minna tagasi põhjuste ja algsete põhimõtete juurde.

Kas selles mustris on mingeid spetsiifilisi elemente, mis on omased praegusele kriisile Kirikus? Peame tunnistama, et on elemente, mis on uued.

Tahaksin mainida nendest vaid üht: vaimupimedus. Me elame ajal, mil kirikumehed on pimedad. Kui nad peavad teatud küsimusi lahendama, siis nad isegi ei vaevu enam küsima, kas nad on traditsiooniga kooskõlas või sellega vastuolus … Kõik see on juba aegunud. Valitseb täielik pimedus ja see on kõige hullem karistus. Vaimupimedus on kindlasti Jumala karistus. See on märk sellest, et Jumal on eemale tõmbunud. Jumal on oma valguse ära võtnud. See on Jumala vastus: Ta vaikib.

Miks Jumal vaikib? Sest kuuskümmend aastat ei ole tahetud Teda kuulata. Seepärast tõmbus Jumal eemale ja nüüd Ta näitab kõigile hea tahtega inimestele, mis juhtub siis, kui Teda enam kohal ei ole. Ta näitab oma tagasitõmbumise tagajärgi. See on karistus, mis on määratud inimesele, kes on haaratud maailmast, kes otsib pidevalt mugavusi, mida maailm pakub ja kes püüab ennekõike maailmaga kohaneda. Varem või hiljem jääb ta pimedaks. Maailm pimestab teda oma kavalustega. Maailm pimestab mõistuse ja hävitab tahte. See on vältimatu: te kas mõistate hukka kõik, mis maailmas on valesti või lasete end sisse tõmmata – ja siis varem või hiljem te jääte pimedaks.

Sellele järgneb üleloomuliku tunnetuse ja õige otsustusvõime täielik kaotamine – mitte ainult otsustusvõime kaotamine seoses üleloomuliku reaalsusega, nagu Püha Kolmainsus ja lunastus, vaid ka otsustusvõime kaotamine seoses loomuliku reaalsusega. Ei olda enam võimelised mõistma kõige elementaarsemaid ja ilmsemaid eristusi, mis on inimloomusesse sisse kirjutatud. Ei olda enam võimelised kaitsma nende eristuste tähendust. See on tõeline vaimupimedus.

Kuuskümmend aastat vigu, kaost ja valesid. Kuuskümmend aastat maailma ees alistumist. See on see, milleni me oleme jõudnud – ja see on see, mida õnnistatakse.

Kas siis on olemas lahendus?

Kindlasti on! Ja esimene lahendus on uskuda Jumala armu.

Soov meeldida maailmale ja hirm maailmaga vastuollu minna tuleneb puhtalt loomulikust ja poliitilisest asjade nägemusest. Sellepärast ma rõhutan seda sõna eriliselt. See on nägemus, mis on puhtalt inimlik ja milles küsimus armust ei ole enam oluline. Arm on sellest pildist lihtsalt välja jäetud. Sellesse ei usuta enam.

Ja maailm, milles me elame, jätkab oma teed paratamatult suunas, mille ta on valinud, sest ei ole mingit üleloomulikku elementi, mis suudaks seda muuta. Armu ei ole. Puudub lunastus, mis suudaks seda maailma uuendada. Lunastus tähendab nüüdsest midagi muud.

Kuid meie peame uskuma armu.

Ja teine lahendus, mis käib armuga käsikäes – mis tuleneb meie usust Jumala armu – on see, mida peapiiskop Lefebvre igal võimalusel ja igas jutluses rõhutas. See on selle aarde kvintessents, mille Tema Arm meile jättis. See on väga lihtne lahendus, kui me seda hästi mõistame ja sellele täielikult pühendume.

See on Kristus Kuningas! Me peame pöörduma tagasi Kristus Kuninga juurde.

Oleme näinud, et see on peaasjalikult poliitiline probleem, mis rõhub maailma ja Kirikut.

Seepärast peame pöörduma tagasi Kristus Kuninga juurde.

Ennekõike on Ta intellektide Kuningas. Ta on mõistuste Kuningas. Ta on ainus, kes on võimeline valgustama nii üleloomulikult kui ka loomulikult. Me oleme näinud, kuidas kaotades üleloomuliku valguse, kaotame varem või hiljem valguse ka kõige ilmsemate loomulike asjade puhul.

Ta on ka südamete Kuningas – tõelise armastuse kuningas. See on see, mis on puudu. Kõik räägivad armastusest. Kui aga kaotatakse armurikkuse mõiste, lunastuse mõiste, Jumala mõiste, siis näete kergesti, kuidas sõna „armastus“ võib omandada skandaalseid tähendusi – isegi Katoliku Kiriku sees – ja seda, mis ei ole armastus, nimetatakse siis armastuseks. Õnnistatakse armastust, kuid millist armastust? 

---

Kristus Kuningas ei ole abstraktne idee. Ta ei ole lihtsalt unistus. Ta ei ole soovunelm. Ta on ainus abinõu, mis on Kirikule antud, et kõik taastada. 

---

Intellektide Kuningas, südamete Kuningas, tõelise armastuse Kuningas … ja Ta on rahvaste Kuningas. Peame vaatama kõigi nende Kiriku poolt õnnistatud valepõhimõtete ebakõla ning kaaluma nende tagajärgi ja tulemusi: Maailm ei ole kunagi varem olnud nii katastroofilises olukorras – maailm on sõjas … ja mitte keegi Katoliku Kirikus ei ütle, et lahendus on Kristus Kuningas! Aga miks see nii on? Sest üleloomulik valgus on kaotatud – ja koos sellega on kaotatud ka loomulik valgus.

Püüdlus rahu poole – mis on poliitiline probleem selle sõna kõige õilsamas tähenduses – hõlmab nägemust inimesest ja ajaloost. See sisaldab programmi. Meie olukorras, Kiriku praeguses olukorras, saame veel paremini mõista Kristus Kuninga ülemvõimu. Me võime ka sügavamalt mõista, milleni on viinud selle õpetuse, selle dogma, selle põhimõtte hülgamine … me näeme, kuhu see kõik on viinud. See on viinud kogu korra hävitamiseni, nii Kirikus kui ka maailmas.

Kristus Kuningas ei ole abstraktne idee. Ta ei ole lihtsalt unistus. Ta ei ole soovunelm. Ta on ainus abinõu, mis on Kirikule antud, et kõik taastada – ja see abinõu on antud ainult Kirikule. See on kindlasti paradoks, mis on tänapäeva Kirikus muutunud arusaamatuks, sest Kirik ei taha olla mitte ainult maailmas, vaid ka osa maailmast. Kristus Kuningas on aga abinõu, mida ainult Kirik saab mõista ja inimkonnale pakkuda. Kristus Kuningas on tema aare. See on tema sotsiaalõpetuse kvintessents. Ainult temale on usaldatud Kristuse kuningavõim. Ainult tema üksi saab seda kuulutada ja panna see vilja kandma – ja ainult tema kaudu saab kuningate Kuningas valitseda inimeste üle: Tema, kes on tee, tõde ja elu.^[4]

PDF ettekande tekstist

^[1] Sinodaalsuse sinodi esimese sessiooni töödokument (Oktoober 2023), “Tee avaraks oma telgiruum”

^[2] 1 Mo. 1:27-28 “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”
Mt. 19:4 “Tema aga vastas: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?”
Mk. 10:6 “Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks.”

^[3] 1 Mo. 3:4-5 “Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.”

^[4] Vt. Jh. 14:6

Püha Pius X Vennaskonna kindralülema kiri sõpradele ja toetajatele

SÜDAME PUHTUS

Ainult südame puhtus hoiab meis usu puhtust

Kallid usklikud, sõbrad ja toetajad,

Ajaloolises kontekstis, milles me elame, on kõigeväeline Jumal kutsunud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna pidama väga erilist võitlust usu eest. Küsimus on usu hoidmises, selle tunnistamises, armastamises ja edasi andmises. Et seda teha, on oluline mõista selle võitluse sügavaid põhjuseid, nõudmisi ning seda, milleni see meid peab viima, et saaksime sellest lõigata kõiki vilju oma hingedele.

Usk, vankumatu nurgakivi

Usk siin maa peal on Jumala nägemise ootus, mis saab meile osaks igavikus ning usk loovutab sellele siis oma koha. Usk on üleloomulik teadmine Jumalast ja kõigest, mis Teda puudutab, ilma eksimisvõimaluseta. Seetõttu on usk tervik, mis antakse meile Jumala heldusest, kes edastab meile teadmise, mis Tal enda kohta on. Sellest perspektiivist on selge, et usk on tõe väljendus par excellence: hingedele antud üleloomulik tõde, ilma vähimagi eksimisvõimaluseta.

Usk erineb oluliselt kellegi isiklikust arvamusest või ettekujutusest, kes valib oma versiooni „tõest“ teise tõlgenduse asemel, tuginedes otsuses oma hinnangule või isiklikule kogemusele. Selline „tõde“ vastab pigem „usule“ liberaalses vaimus, millel puuduvad kõik üleloomulikud elemendid ja mis on taandatud fundamentaalsel tasandil vaieldavaks isiklikuks valikuks. Vastupidi, usk on teadmine teisest korrast, mis on põhiolemuselt üleloomulik, ning milles on absoluutselt tagatud, et me ei eksi, sest vähimgi eksitus oleks jumaliku tõega kokkusobimatu. Õigupoolest „tõde“, mis viitaks kõige vähimalgi määral eksitusele, lihtsalt lakkaks olemast jumalik – ning lakkaks olemast tõde. Näiteks Kristus, kes oleks nii tõeline Jumal kui ka tõeline inimene, nii kuningas kui prohvet, kuid mitte Lunastaja, ei oleks meie usu tõeline Kristus. Ta poleks ka „vähendatud“ Kristus – mis oleks võimatu –, vaid lihtsalt midagi muud. Üksainus eksitus rikub parandamatult kogu usu ja dogma struktuuri, täpselt nii nagu piisab mõnest tilgast mürgist, et muuta hulk vett inimese jaoks kõlbmatuks.

Usuvõitlus Katoliku kirikus ja ühiskonnas

Eelnev sissejuhatus on oluline, et mõista, miks kogu oma ajaloo vältel on Kirik eeskätt tundnud muret usu kaitsmine pärast, isegi kui see tähendab teistega vaidlemist ja nende hukkamõistmist ning tagakiusamist katoliku dogmade kaitsmise pärast. Vähimgi kompromiss selles vallas oleks olnud meie Issanda, Tema missiooni ja hingede reetmine.

Tõepoolest, inimene on loodud Jumalat tundma ja eriti tundma Teda meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud” (Jh 1:18). Ilma selle teadmiseta Jumalast, mida annab vaid usk, on võimatu Talle meele järele olla ja Tema juurde minna. Teda on võimatu tunda ja seetõttu kontempleerida. Samuti pole võimalik leida Temas oma õnne Teda armastades ja teenides, sest me ei saa anda oma südant ega pühitseda oma inimlikku tahet kellelegi, keda me ei tunne. Usu säilitamine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Vaimne elu siin maa peal on võimatu ilma, et kogu meie mõistus järgiks tervikuna jumalikku tõde. Just nimelt see, et meie Issand ise kuulub meile lihaks saanud tõena, mis on usu kaudu tuntavaks tehtud, on igavese elu alguseks oleva kristliku elu tingimus ja selle peamine põhjus.

Me ei tohi kunagi unustada, et kui Püha Pius X Vennaskonda tervikuna või igaüht meist oma igapäevases elus kutsutakse usku tunnistama ja seda avalikult kaitsma, siis ei ole küsimus isikliku arvamuse avaldamises või mõne eelistatud nüansi välja toomises. See on lihtsalt usu tunnistamine, mis on hädavajalik, et hinged tunneksid meie Issandat sellisena, nagu Ta on ja et nad saaksid ehitada kogu oma eksistentsi ajas ja igavikus sellele teadmisele ning sellega kooskõlas. Paraku on selline kristlik elu muutunud tänapäeval väga haruldaseks, sest usk ise, mis selle võimalikuks teeb, on kadumas.

Seega kuidas peame tagama, et see elu kannaks meis kõiki oma vilju, nagu siis, kui “õige jääb usust elama”? Mida me peame tegema, et me ei piirduks pelgalt formaalse usu järgimisega, vaid leiaksime oma õnne tõe valdamisest? Peame laskma usul meis oma erilist mõju avaldada, nimelt laskma oma südamel puhastuda. Sel viisil hävitatakse kõik takistused meie hinge täiuslikuks liitumiseks meie Issandaga, kes on nii tõde, mida otsib mõistus kui ka kõrgeim hüve, mida otsib süda.

Tõeline usk puhastab südame

Usk, mis ei ole pealiskaudne ega viljatu, muudab hinge sügavuti. Esiteks toob see hinges välja puhtuse. See on loogiline ja kergesti mõistetav, sest kes elab usus, see kujundab oma elu vastavalt kõrgemale ideaalile. Ühtlasi distantseerub ta kõigest vähem väärtuslikust, mis võiks olla takistuseks tema muutumisele. Teisisõnu, tõeline usk, mida saadab ligimesearmastus, juhib hinge ülespoole ning seda tehes distantseerib teda kõigest maisest või ilmalikust. See tõstab hinge kõrgemale kõigest, mis on ebapuhas.

Võtame näite, mis meeldis püha Aquino Thomasele: metall kaotab puhtuse, kui seda sulandatakse vähem väärtusliku metalliga. Hõbe ei muutu sulamis kullaga ebapuhtaks, sest see tõstab selle väärtust; aga sulamis pliiga muutub hõbe ebapuhtaks. Samamoodi muutub ebapuhtaks hing, millel on suurem väärikus kui kõigil ajalikel ja kehalistel olenditel, kui ta neile korratu armastuse või kiindumuse tõttu allub. Kuid sellisest ebapuhtusest võib puhastuda vastupidise sammuga, kui hing sirutub selle poole, mis on temast kõrgemal — st Jumala poole. On ilmne, et vaid usk teeb selle võimalikuks. Selleks, et Jumalale läheneda, peame Teda tundma ja selleks, et Teda tunda, peame Temasse uskuma. Ja seepärast on südame puhastumise eelduseks usk – ja kui see usk saavutab oma täiuslikkuse tõelises ligimesearmastuses, põhjustab see südame täiusliku puhastumise.

Seega välistab usk ennekõike ebapuhtuse, mis sellele otseselt vastandub: ebapuhtuse, mis seisneb mõistuse eksituses. Kui aga usul lastakse tegutseda ja kui tal lastakse hinge põhjalikult muuta, hävitab ta kogu moraalse ebapuhtuse ja kõik takistused hinge ja meie Issanda vahelise täiusliku liidu ees. See tähendab, et pärast mõistuse puhastumist teeb usk ka südame puhtaks ja seega vabaks. Seda tähendab väljend „õige jääb usust elama“.

Puhas hing kiirgab oma usku ja annab sellest tunnistust

„Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis“ (Mt 6:22). Nii väljendas ja õpetas meie Issand seda põhitõde. Teisisõnu, esimene tunnistus usust, mida Ta igalt hingelt ootab, on valgusrikas elu, peegeldades nähtavalt seda, mille üle intellekt usus mõtiskleb. See teebki ühe hinge elu nii väärtuslikuks, sügavalt apostellikuks ning võimeliseks teisi edasi viima. Sest seda valgust ei saa varjata – ja mida sügavamale patupimedusse maailm vajub, seda rohkem see valgus särab.

Kui hing elab sügavalt ühendatuna meie Issanda Jeesuse Kristusega; kui kõik tema liigutused on inspireeritud soovist Talle meeldida ja kõik Temaga kooskõlastada, Tema voorusi jäljendades ja saates kõike täide armastusest Tema vastu, särab selle hinge elu nii eredalt, et ta on tõesti maailma valgus. Seetõttu ei saa maailm juba iidsest ajast, kuid veelgi enam tänapäeval, jääda tundetuks tunnistuse suhtes, mida annab puhtus — see kas sügavalt kosutab maailma või ajab ta raevu kaudse etteheite pärast, mis talle seda nähes osaks saab. Selline tunnistus, nagu kõik, mis väljendab tõde, tekitab lahkarvamusi.

Usk on ilma südamepuhtuseta ohus

Me ei tohi kunagi unustada seda väga lähedast seost usu ja puhtuse vahel. Me ei saa Jumalat tõeliselt tunda ilma selle teadmise läbi puhastumata ja samal ajal ei saa me väita, et tunneme Teda ilma puhastumata. Tegelikult on mängus teatud topelt-puhtus — või õigemini puhtus mängib kahekordset rolli vaimses elus ja usuelus. Ühelt poolt on südame puhtus usu tagajärg ja teiselt poolt suunab puhtus hinge Jumala tundmise ja nägemise poole. Võiksime isegi öelda, et puhtus on nii põhjus kui ka tagajärg. See on pisut nagu kuu, mis võib valgust vastu võtta ja peegelduse kaudu seda ka levitada.

Sellest järeldub, et usu hoidmise parim tagatis on eelkõige pidev püüd puhtust kasvatada ja armastus selle vooruse vastu. Kõik muud pingutused oleksid asjatud, kui neid ei krooniks see tulemus.

Tavaliselt ei ahvatle saatan (hea psühholoog ja inimhinge tundja koos selle nõrkuste ja kalduvustega) head kristlast otseselt usust taganema. See oleks lihtsalt veider. Pigem püüab ta temaga pikkamööda tööd teha, pannes teda maailma vaimu endasse neelama, nõrgestades teda järk-järgult maailmale avatud kompromissidega ja eluga, mis jääb usu nõudmistele üha võõramaks ning mis mingil moel takistab südame puhastumist. Seega jääb tema usk jõuetuks, nõrgaks ja tühjaks – mitte oma dogmaatilise sisu, vaid tugevuse poolest – ning ilma võimest hinge muuta, selles elu tekitada ja hoida.

See on paljude katoliiklaste tragöödia, kes on kaotanud oma usu seda teadvustamata ja seda tahtmata. Usust taganemist kui sellist ei ole olnud, kuid nad lasid end selle maailma valitsevatel tuultel kaasa viia. Mis neil hingedel puudus? Neil oli usk, tõenäoliselt oli neil juurdepääs sakramentidele ja võib-olla olid neil isegi mitmed head katoliiklikud harjumused… aga nende südamed polnud ilmselt puhastatud või piisavalt kaitstud. Peame alandlikult möönma, et ühel päeval võib see tragöödia tabada ka meid.

See on ka tragöödia, mis kogukonnale laienedes on Katoliku kiriku ajaloos põhjustanud mitmeid skisma ja hereesiani viinud kriise. Terved rahvad olid valmis hülgama katoliku usu ja Katoliku kiriku, sest nende usk oli järk-järgult nõrgenenud. Mõnel juhul oli see muutunud koguni tähtsusetuks ega avaldanud nende südametele tegelikult enam mingit mõju. Usk oli muutunud pealiskaudseks, võib-olla valgustades inimeste mõistust, kuid ilma, et nende hinged oleksid seeläbi põhjalikult muutunud või nende elu sellest kuidagi mõjutatud. Modernism saigi alguse just nimelt soovist leppida iga hinna eest Jumala suhtes ükskõikse maailmaga — maailmaga, millel on oma mentaliteet, põhimõtted ja vaim. Modernistid tahtsid jätkuvalt uskuda, kuid tingimusel, et nad saavad elada harmoonias kaasaegse ühiskonnaga ning järgida selle intellektuaalset ja moraalset evolutsiooni. Selle saavutamiseks eelistasid nad kohandada usku ja selle nõudmisi – kohandades omakorda ka selle tegevust hinges – selle asemel, et aktsepteerida usku sellisena, nagu Jumal selle meile andis, ja lasta usul inimese hinges kõiki oma vilju kanda. Tulemuseks on olukord, milles Kirik end praegu leiab ning mis näitab selgesti, kuidas usu lagundamine saadab katoliku moraali kokkuvarisemist.

Nii et see kõik taandub küsimusele puhtusest selle sõna sügavaimas tähenduses. Aga mis saab hingest, kes on sel viisil nõrgestatud?

Pimestatud ja orjastatud

Kui hing laseb end maailmavaimul ja ebapuhtusel järk-järgult saastada ja valitseda, satuvad ohtu tema vaimsed võimed, millel on mõnikord parandamatud tagajärjed.

Esiteks on varjutatud inimese intelligentsus. Suutmata vahet teha, mis on tõeliselt hea ja mis on kuri, ei saa ta sellest tulenevalt enam ennast pühendada hea otsimisele ja kurja vältimisele. Nii on mõistus tegelikult allutatud ja orjastatud näilistele hüvedele, mis teda vaimselt pimestavad. Sellel on väga tõsised tagajärjed arukusele, mis peaks juhtima hinge moraalse täiuslikkuse saavutamiseks sobivate vahendite valikul. Selline hing muutub võimetuks kuulama, ta ei lase endale nõu anda ning seetõttu ei suuda ta end õigesti juhtida — olles äkiline, võimetu järele mõtlema ning püsimatu, mõistab ta enese hukka õnnetute valikute läbi, mis ohustavad kogu tema eksistentsi.

Teiseks, tahe — see hinge fakulteet, mis paneb ta järgima seda, mis on hea — on samuti südame ebapuhtusest tõsiselt kahjustatud. Jumalaarmastus asendub enesearmastusega; hoolimata kujutlusest, et ta on vaba, muutub hing iseenda orjaks. See võib ta viia Jumala ja usu põlgamiseni, sest need tuletavad talle paratamatult tema eksimusi meelde. Asjad võivad minna veelgi kaugemale: kiindumus praeguse elu ja selle näiliste hüvede vastu võib tekitada hinges sellise korratuse, mis paneb ta tundma põlgust kõige vaimse vastu ja isegi meeleheidet igavese elu suhtes. Sellest tuleneb varjatud raev ja meeleheide, mida kohtame paljudes kaasaegsetes inimestes. Selle vaikseks ja salakavalaks allikaks on ennekõike usu kaotamine.

Mida tuleks teha?

Esiteks, me ei tohi heituda. See on elu ja surma küsimus, kuid me peame meeles pidama, et see on Jumala arm, mis võimaldab seda lahingut pidada. See tuleneb otse usust ja on sellega rangelt seotud. See ei ole marginaalne probleem, vaid lahing, mis peab olema täielik prioriteet.

Seda öeldes tuleb ka tõdeda, et puhtusest ei räägita piisavalt ja sellest voorusest puudub õige arusaam. See on võlts tagasihoidlikkus, mis tekitab meis vastumeelsust seda teemat vääriliselt käsitleda. Kahjuks kutsub see voorus sageli esile midagi äärmiselt ligipääsmatut ja isiklikku, millest räägitakse vaid sakramentaalse pihi kontekstis. See on suur viga. Lastele ja teismelistele tuleb sellest voorusest regulaarselt rääkida, loomulikult kasutades nende vanusele vastavaid termineid. See on kõikide õpetajate — nii vaimulike kui ilmikute — kohus. Noored peavad olema valmis olulisteks lahinguteks, milles neil tuleb võidelda ja selleks tuleb meeles pidada kahte asja…

Esiteks, puhtusel on tugev külgetõmbejõud õrnade hingede jaoks, keda maailm pole veel rikkunud ja kes on armu mõju all. Peame teadma, kuidas seda hästi ära kasutada. Inimloomus on loodud pühenduma kõrgetele ideaalidele, mis tõstavad teda kõiki takistusi ületades ülespoole. Ja kuna see on inimloomus, siis see ei muutu ajaga ega tänu kaasaegsele tehnoloogiale. Mida kõrgem on millegi hind, seda enam köidab see noorte tulist hinge, kui nad ehitavad oma tulevikku. Hea hariduse ja hea ettevalmistusega on neil kõik, mis vaja, et rakendada arukust, mida nõuab selle ideaali poole püüdlemine. Seetõttu ei ole meil õigust neile mitte anda vajalikke teadmisi, nõuandeid ja eeskuju.

Teiseks on puhtust puudutavas kasvatuses kaks vastandlikku lõksu. Võime kergesti langeda kahe vea vahelise dialektika ohvriks, sageli arvates, et suudame sellest petliku kesktee leidmisega välja tulla. Ühel pool on puritaanlus, st puhtuse taandamine väliste reeglite jäigaks koodiks, mida tuleb järgida. See on ilmselge karikatuur, kuna oht on hinnata puhtust ja kõike sellega kaasnevat välise ranguse mõõdupuu järgi. See on kahetsusväärselt tõhus, õpetades noori järgima välimuse kultust ning juhtides nad samal ajal olulisest eemale. Teisel pool on liberaalne mudel, mis kipub põlgama kõiki väliseid reegleid vaimu võltsvabaduse nimel ja ei kannata mingeid piiranguid. Esimesel juhul kiputakse kurjust nägema kõikjal – välja arvatud seal, kus see peamiselt elab; ja teisel juhul ei kiputa seda kuskil nägema! Suurim oht nende kahe äärmuse tagasilükkamisel oleks mingi leidliku kesktee või kompromissi otsimine jäikuse ja lõtvuse vahel. Kuid me peame sellest dialektikast vabanema, kuna see ei too kasulikku lahendust. Selline kompromiss ei saa olla pidepunkt. See võib viia õpetajad eksiteele ning nad igaveseks heidutada.

Südame tõeline puhastumine on midagi muud. See seisneb puhtuse kui vooruse otsimises, mis hoovab otse usust, muutes sügavalt hinge ja juhtides teda ülespoole – selle poole, milleks ta on loodud –, võimaldades tal end tugevdada ja järgida head ning seeläbi leida oma täiuslikkus. Puhtus ei ole ohtude jada vältimise tulemus. See on ka tingimus meie Issanda tundmiseks nii nagu apostlid Teda tundsid, olles allutatud Tema isikule ja sütitatud soovist pühitseda kõik Temale: „ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Puhtus on vajalik tingimus evangeeliumi lugemiseks; et mitte lugeda seda nagu Platoni dialooge või Aisopose muinasjutte, vaid kui raamatut, mis on endiselt võimeline hinge pöörama ja muutma – ning maailma muutma. Puhtus on vajalik seisund, et olla tõeliselt vaba.

Niisiis, kui eesmärk on selge ja usu valguses teada, kui on selged ka sobivad vahendid selle saavutamiseks ja kui hing mõistab, et tema täiuslikkus ja õnn sõltuvad sellest ning kui ta on vaba kõigist takistustest, siis on ta võimeline selle saavutamiseks kõike tegema!

Jumal õnnistagu teid!

Menzingenis, 23. aprillil 2023
Hea Karjase pühapäeval

Isa Davide Pagliarani
Ülemkindral

Kallid ustavad, sõbrad ja toetajad,

Ajaloos on üsna sageli juhtunud, et maailm ärkab äkitselt tundega, et kõik on justkui teiseks muutunud. Näiteks kristlikul antiikajal oli maailm „hämmastunud“, kasutades püha Hieronymuse kuulsaid sõnu, kui ühel hetkel ärgates „leidis ta enese olevat ariaanliku“. Samamoodi 16. sajandil ärkas kolmandik Euroopast protestantlikuna. Tegelikult ei tekkinud need nähtused üleöö, vaid neid valmistati järk-järgult ette. Sellegipoolest tulid need üllatusena, sest kaasaegsed ei taibanud, kui kaalukad olid erinevad sündmused, mis neid katastroofe ette valmistasid. Nad ei mõistnud nende sündmuste tagajärgi. Selles mõttes ärkasid terved rahvad ariaanlaste või protestantidena ja kui nad sellest aru said, oli juba liiga hilja.

Kahjuks oleme praegu sarnases olukorras. Me märkame enese ümber asju, kommentaare, algatusi, mis meid šokeerivad, kuid me riskime sellega, et me ei hooma nende kogu ulatust. Sageli tajume neid asjadena, mis mõjutavad teisi, kuid mitte kunagi meid. Me võtame need asjad teadmiseks ja ei salli neid, kuid ometi ignoreerime neid igapäevases elus. See tähendab, et meie silmad ei ole alati täielikult avatud, et mõista, kuidas see reaalsus meid mõjutab ning milliseid ohtusid see endaga kaasa toob – meile, ja eriti meie lastele. Tuleb selgelt öelda: maailm on muutumas kõikehõlmavaks Soodomaks ja Gomorraks. Me ei pääse sellest, kui kolime mujale elama, sest see muundumine leiab aset kõikjal. Peame säilitama rahu, kuid valmistuma nüüd kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, et mitte üllatuda, kui me üles ärkame.

Üleüldine Soodom ja Gomorra

Alati on raske olla hukatuse prohvet, kuid mõnikord pole seda võimalik vältida. Saatanlik kultuur ajab maailmas iga päevaga üha enam juuri. Olles usust taganemise ja ateismi teel Jumalast ära pöördunud, soovib kaasaegne inimkond teda paratamatult asendada ning tulemused on saatanlikud. Inimene kuulutab end valitsejaks hea ja kurja üle. Ta väidab enesel olevat õiguse valida, kas elada või surra, olla see või teine, anda elu või see summutada… Ühesõnaga otsustada kõige üle, mis pidi olema Jumala otsustada, ja seda kõikehõlmavas ulatuses.

Kuid kõige hullem on ilmselge tahe tutvustada neid jäledaid põhimõtteid kõige süütumatele. Erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele, eesmärgiga tutvustada neile juba varakult seda uut nägemust reaalsusest, rikkuda neid ja õpetada neile seda, mida peaksid teadma ainult täiskasvanud – aga ka seda, mida täiskasvanudki ei peaks teadma ühiskonnas, mis on endiselt inimlik ja terve. Moraalsest vaatepunktist lähtudes, näeme tõelist tahet hävitada süütus seal, kus see loomupäraselt olema peaks. Me oleme selles punktis. Probleem pole mitte ainult patus, mis tungib maailma ja nakatab kõike, mis selle teele jääb, vaid ka selles, et see kõik on heaks kiidetud ja peale surutud. See on märk sellest, et Jumal, kelle inimene on hüljanud, on omakorda jätnud inimese oma saatuse hooleks.

Jumalast ära pöördumise tagajärjed

Uues Soodomas on usk ja armastus andnud otsustavalt koha valedele ja isekusele.

Juba püha Paulus kirjeldas üksikasjalikult ja ühemõtteliselt usust taganemise lõpptulemust: „[S]est et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt –, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad.” (Rm 1:21 jj)

Kirikumeeste nõrkus

Sellise olukorraga silmitsi seistes, on Kirikukogust välja tulnud Kirik sattunud ummikteele. Alates hetkest, mil dialoog asendas tõe kuulutamise, oli see vältimatu. Tahe maailmaga kohaneda, aktsepteerida seda sellisena, nagu see on, selle eksitusi hukka mõistmata, sellele enam vastandumata — see tahe kannab nüüd oma vilju. Juba praegu toetatakse avalikult märkimisväärses osas Kirikust ülalmainitud jõleduste aktsepteerimist. Näib, et teistes osades Kirikus ei teata enam, kuidas sellele vastu seista. Ühesõnaga, kõik on uueks Soodomaks ja Gomorraks valmis.

Vajadus asjakohaste abinõude järele

Iga võimaliku lahenduse esmane tingimus on avada silmad ja mõista, et see uus paradigma mõjutab meid kõiki. Olles domineerivas kultuuris, leidub seda järelikult kõikjal: keeles, moes, kunstis, etendustes, tänaval. See on sõnumites, mis pidevalt meieni jõuavad, sest see on meie ajastu prisma, mille kaudu kõike filtreeritakse ja esitatakse. Peame olema sellest rohkem teadlikud: õhk, mida me hingame, kannab nakkust; internet, millega oleme sunnitud üha enam koos elama ja seda tarbima, on mürgitatud ja see levitab katku ka kõige kaugematesse paikadesse. Kõik see mõjutab meid ilmtingimata. Ja taaskord on selle kohutava mürgi suhtes kõige kaitsetumad lapsed ja noored, alustades meie oma peredest.

Kristlik kangelaslikkus: selle kaks olulist tunnusjoont

Aga mis siis saab, kui oleme oma silmad avanud? Kui Jumal lubab sellist kurjuse kõikehõlmavust, nagu ei kunagi varem; kui Ta lubab uut paganlikku impeeriumi, on selle eesmärk kindlasti kristliku kangelaslikkuse äratamine kogu maailmas. Me ei saa elada väljaspool seda impeeriumi, kuid me saame elada selles ilma, et see meid purustaks. Me saame selles ellu jääda sedavõrd, kuidas me ise ennast “diskrimineerime”, see tähendab eraldi seisame.

Sellel kangelaslikkusel, mida kristlased on juba paganlikes impeeriumides üles näidanud, on kaks iseloomulikku tunnusjoont.

Esiteks see saab alguse, seda toidetakse ja see areneb pimedas. See vajab kasvamiseks aega. See vajab palvet, et kasvada armastuses Jumala vastu ja hakata otsustavalt pattu vihkama. Seda ei saavuta ühe päevaga. Õilsad väljapaistvad teod, mille kaudu see kangelaslikkus avaldub, on alati varjatud püsivuse ning aja jooksul järeleandmatu vastupidavuse tulemus. Eelduseks kangelaslikkusele, mis avaldub ristil, on varjuline sõim ja tundmatu maja Naatsaretis. Otsustavat püsivust antakse vaid neile, kes oma igapäevaelus, oma kõige tavalisemates tegudes, on suutnud end kurja eest kaitsta ja hoiduda patust kangelaslikkusega, mida vaid Jumal – Kes katsub igaühe südant – teab ja tasub. Väliste deklaratsioonide ja tegudega, mis on tehtud ilma puhta südameta, ilma tõelise sisemise pöördumiseta, võime jääda illusioonidesse või isegi silmakirjalikuks. Just puhas süda, mis oli kindlalt Jumalaga köidetud, võimaldas Abrahamil hoida eemale kõigest, mida Soodom esindas. Ja kuigi Lott oli ise õiglane mees (2 Pt 2:7-8), otsustas ta siiski Soodomasse elama asuda ja sinna jääda: see keskkond meeldis talle kõigele vaatamata ja kahjuks ei pääsenud tema lapsed selle halvast mõjust.

Teine kangelaslikkuse ​​tunnus, mis peab avalduma meie elus kristlastena, on täielik enese andmine. See on ühemõtteline armastuse märk. Usu tunnistamisel on mõju vaid siis, kui sellega kaasneb tõeline suuremeelsus anda ennast Jumalale. See paneb meid armastama kõike, mida Ta armastab, nii nagu Tema seda armastab ja vihkama kõike, mida Ta vihkab, nii nagu Tema seda teeb. Ilma sellise armastuseta, ei saa olla sellist vihkamist. Ja ilma kohase vihkamiseta ei saa me vastu seista hukatuslikele ahvatlustele, mis muutuvad üha peenemaks, sügavamaks ja universaalsemaks; hukutusele, millest Loti perekond täielikult ei pääsenud.

Credidimus caritati: kolm eelistatud relva

Avagem nüüd oma silmad, avagem oma laste silmad, enne kui ärkame uue Soodoma poolt neelatuna. Õpetagem oma lapsi eeskätt oma eeskuju, armastuse ja vihkamisega. Ärgem oodakem midagi, et neid kaitsta. Eemaldagem oma kodudest kõik, mis võiks aidata maailma vaimul levida – kompromissitult, leebe ja terve järeleandmatusega. Ärgem olgem naiivsed ega nõrgad: ükski perekond, ükski inimene ei tohiks uskuda, et nad on väljaspool ohtu. Korruptsioon on juba palju ulatuslikum, kui me arvame, ja selle süvenemine on pidurdamatu.

Samas ärgem unustagem, et see võitlus on oma olemuselt üleloomulik. Me ei astu saatanlike pettuste vastu puhtalt loomupäraste vahenditega. On kolm peamist üleloomulikku vahendit ja me peame neid pidevalt uuesti avastama.

Esimene on püha Missa: selle kaudu jätkab meie Issand võidutsemist saatana ja patu üle. Me ei hinda seda vahendit kunagi kogu selle väärtuses ega looda sellele kunagi liiga palju. Kalleim Veri, mida meie altaritel ohverdatakse, säilitab aegade lõpuni väe panna tärkama puhtus ja neitsilikkus isegi uue Soodoma keskel. Missa on meistriteos meie Issanda armastusest hingede vastu, toites nendes sama armastust, mis omakorda tugevdab neid kuni eneseandmiseni.

Teine vahend on püha Roosipärg. See nii tavaline vahend tuleb meie peredes uuesti avastada. Peame selles nägema vahendit, mille kaudu üha enam meie Issanda ja Neitsi Maarja elu suurtesse saladustesse süüvida. Selle kaudu, ja oma Ema juhendamisel, muutume võimeliseks neid jäljendama – enese andmises Jumalale ning nende ohvrimeelsuses ja puhtuses. Kahjuks ei suuda me teatud juhtudel leida koos palvetamiseks vajalikku aega. Roosipärg peab aga jääma pere igapäevaste ühistegevuste seas esikohale. Selle ümber tuleb meil oma päev korraldada. Peredes, kus see on reegel, ei jää puudu laste püsivuse armust.

Kolmas vahend püsivuse saavutamiseks on kindlasti kõige spetsiifilisemalt seotud tänase olukorraga: see on Maarja Pärispatuta Süda. Oma ettehoolduses tahtis meie Issand pakkuda meile varjupaika Soodoma ja Gomorra keskel. Peame kindlasti sellesse varjupaika minema. See tähendab, et peame looma oma südame ja Neitsi Maarja südame vahel sedavõrd lähedase sideme, et võiksime tunda ja imetleda Jumalaema siseelu, jagada tema soove, rõõme, kurvastust ja muresid. Peame ka ennekõike jagama tema valmisolekut tingimusteta osaleda Lunastuse töös.

Ent mida me sellest südamest avastame, mida me mujalt ei leia? Eelkõige leiame sealt vastupandamatu armastuse, mis muudab hinged võitmatuks. Just selles peitub võidu saladus ja sealt peame seda otsima. Kui hing armastab tõeliselt, on ta valmis seisma silmitsi mistahes katsumusega. Kaovad kõik hirmud, olgu need nii õigustatud ja mõistetavad kui tahes; igasugune nõrkus haihtub; kangelaslikkus muutub võimalikuks. Tõepoolest, kõik see, mille üle oleme eelpool mõtisklenud, on kokku võttes jäägitu armastuse küsimus. Tõeline armastus – armastus, mille Jumal meie südamesse valab, jääb alati peale. Kui armastus valitseb, allutab see kõik muu. Armastus, millest me räägime, ei ole nõrkuse, vaid tugevuse sünonüüm. See on relv, millele miski ei suuda vastu seista. Ainult märtrisurmaks valmis olevate hingede armastus võib saavutada võidu isekuse ja ebapuhtuse impeeriumi üle. Ja just Neitsi südames leiame selle armastuse eeskuju ja allika, mida maailmas enam ei eksisteeri, kuid mis peab olema meie oma. Credidimus Caritati.

Jumal õnnistagu teid kõiki!

Menzingenis, 3. septembril 2022
Püha Pius X pühal

Don Davide Pagliarani, kindralülem

Kanoonilises õiguses on moraalne juhis – mida kasutatakse ka tsiviilõiguses –, mis ütleb, et vaenulikke seadusi, teisisõnu seadusi, mis piiravad mingit õigust või vabadust, tuleb tõlgendada rangelt ja nende kasuks, kes neile alluvad. Ning vastupidi, soodsaid seadusi tuleb tõlgendada laialdaselt.

See moraalne juhis, mis pärineb Rooma õigusest, on ladina keeles sõnastatud järgmiselt: «odiosa sunt restringenda, favores sunt ampliandi». See väljendab nii heatahtlikkust kui ka muret õigluse pärast, eriti selleks, et vältida kättemaksuhimu. Kanooniline õigus on selle põhimõtte üle võtnud ja see on oluliseks allikaks kirikuseaduste tõlgendamisel. Kiriku suus on see üks halastuse väljendus, mis aga ei välista õiglust.

Praeguse pontifikaadi suur juhtidee on pandud just nimelt selle halastuse motiivi alla. Kuid topeltnäide, mille hiljuti tõid endaga motu proprio  Traditionis custodes ja eelkõige sellele Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni prefekti piiskop Arthur Roche poolt antud tõlgendus, on kõike muud kui halastav. 

Tundub isegi, et ta peab Tridenti missat iseeneses  «põlgusväärseks», kuna seda tuleb igal võimalikul viisil piirata.

Iseloomulikuks näiteks on vastus, mis puudutab nende preestrite Tridenti missa pühitsemise volitusi, kes on preestriks pühitsetud peale motu proprio avaldamist. Seesama juhis meenutab meile, et piiskop on «kogu liturgilise elu moderaator, edendaja ja kaitsja», kuid tal on Traditionis custodes, artikkel 4 järgi kohustus vastava volituse andmiseks konsulteerida Püha Tooliga. 

Seega, kaitsja ja edendaja küll, kuid tähelepaneliku jälgimise all.

Uue liturgia ühtsus

Üks keskseid elemente, mida sageli korratakse, on mure liturgilise ühtsuse pärast. Kuid millise liturgilise ühtsusega on tegemist?

Varem võis katoliiklane minna ükskõik millisesse oma riituse kogudusse kogu maailmas ja hõlpsasti jälgida seal pühitsetavat missat. Tänapäeval aga pole see enam võimalik. Esiteks, keele pärast: sest ladina keelest, mis andis imelise ühtsuse, on loobutud. Teiseks, riituses välja kujunenud lugematute variatsioonide – nii tselebrandi vabaks valikuks jäetud osade mitmekordistamise, kui ka uute tekstide nagu missakaanonite, mille täpset arvu on raske teada rohkuse tõttu. Ning viimaks, tselebrandi „kreatiivsuse“ tõttu, mis on rohkemal või vähemal julgustatud eesmärgist soodustada „aktiivset“ osalemist. Tegelikult aga ei ole liturgia kunagi varem eri paigus ning isegi ühe riigi territooriumil, olnud niivõrd erinev.  

Programmeeritud loobumine

Räägitakse ja korratakse seda, mis ilmnes juba motu proprios: uued meetmed on lihtsalt ajutised mööndused, millel pole muud eesmärki, kui  võimaldada Tridenti riitusesse kiindunud ustavatel järk-järgult uuele liturgiale üle minna. Ja ei midagi muud. Keelatud on kõik see, mis võib vähimalgi määral minna teises suunas. Seega, kuna piiskopkondade poolt heaks kiidetud tõlgetes puudub Tridenti riituse tekstide lektsionaar (lugemiste raamat), on lubatud – ja isegi vajalik, nagu kinnitab juhis – Piibli otsene kasutamine heakskiidetud tõlkes. Kuid piiskop ei tohi anda luba avaldada „ rahvakeelseid lektsionaare, mis reprodutseerivad eelmise riituse lugemistsüklit“. Raske on olla väiklasem. 

Veel üks märgatav väiklus keelab preestril, kes nädala sees pühitseb Novus Ordo missat, pühitseda samal päeval teise missana Tridenti riitust. Esitatud põhjus väärib mainimist: „Päevas kahe missa pidamine pole võimalik seetõttu, et puudub „õigustatud põhjus“ või „pastoraalne vajadus“, nagu nõuab kaanon 905 §2: usklike Euharistia austamise õigust ei ole mingil viisil pärsitud, kuna neile pakutakse võimalust osaleda Armulaual selle praeguses rituaalses vormis.“ Asjaomased usklikud hindavad „pastoraalse vajaduse“ puudumist. Mis aga puudutab neid, kellel oli veel lootust, et asjad ei saa enam minna kaugemale ja et, võib-olla, ettekirjutuste halastav ellurakendamine võiks tuua teatud rahu, võivad sellest lootusest loobuda.

Vaenulik selgitus 

Üks ettekirjutus läheb veelgi kaugemale kui motu proprio ise või vähemalt annab selle kohta väga kitsendava selgituse, mida vastavalt ülal toodud selgitustele võiks kanoonilise õiguse järgi pidada isegi „vaenulikuks“.    

Viidates Traditionis custodes artiklitele 1 ja 8, keelab see ettekirjutus vana riituse kasutamise – see tähendab, peale Armulauda teiste sakramentide jagamise väljaspool personaalkogudusi, mis on rajatud enne uue motu proprio ilmumist. Seejärel võib piiskop anda neile loa ka teiste sakramentide pühitsemiseks. Varasemat pontifikaalset riitust ei tohi aga mitte mingil juhul kasutada. See selgitus on jällegi õigust või vabadust piirav.  

Kuid kui järele mõelda, siis need ettekirjutused ainult arendavad motu proprio seadust ja näitavad selle sügavamat kavatsust. Need kõrvaldavad igasugused kahtlused selle kohta, et traditsiooniline missa tahetakse pikemas perspektiivis täielikult kaotada. Nad kehtestavad kogu oma rangusega surmaotsuse, mis on kuulutatud Tridenti riituse kasutamisele. Siinkohal on meil võimalus meenutada veel teist ladina õiguse moraalijuhist: Summum jus, summa injuria, mida võib tõlkida “ülimast õigusest saab ülim ebaõiglus”. See on õppetund, mille jättis meile Jumalateenistuse Kongregatsiooni prefekt.