Armsad P. Pius X Preestrite Vennaskonna liikmed ja sõbrad,
motu proprio Traditiones custodes ja selle kaaskiri on niinimetatud traditsioonilistes ringkondades tekitanud suurt vastukaja. Me näeme väga loogiliselt, et järjepidevuse hermeneutika ajajärk selle kahetähenduslikkuse, illusioonide ja võimatute pingutustega on läbi saanud ja justkui peoga pühitud. Motu proprios toodud väga selged ja ühemõttelised meetmed Vennaskonda otseselt ei puuduta, kuid need peaksid ärgitama meid sügavale järelemõtlemisele. Seetõttu on oluline vaadelda asju distantsilt ja esitada endale alati vana ja alati uus küsimus: miks on Tridenti Missa pärast viitkümmet aastat ikka ja jälle vaidluste põhiteemaks?
Me peame eelkõige meenutama, et püha Missa on kõikide aegade kibedaima võitluse jätkamine: lahing Jumala riigi ja saatana riigi vahel. See sõda saavutas oma kõrgpunkti Kolgata mäel meie Issanda triumfiga. Kristus sai inimeseks selle võitluse ja selle võidu pärast. Kuna meie Issanda võit leidis aset ristil ja Tema Veres, siis on mõistetav, et selle jätkamine on palistatud konfliktide ja vastuoludega. Iga kristlane on kutsutud sellesse võitlusesse: meie Issand tuletab seda meile meelde, öeldes, et Ta “ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka” (Mt 10:32). Ei ole imestada, et kõikide aegade Missa, mis on täiuslik väljendus meie Issanda lõplikust võidust läbi lepitusohvri, on ise vastuolude märk.
Kuid miks on Missa koguni Kiriku sees muutunud vastuolude märgiks? Vastus on lihtne ja see vastus muutub aina ilmsemaks. Pärast viitkümmet aastat valgustavad selle vastuse elemendid iga hea tahtega kristlast: Tridenti Missa väljendab ja vahendab sellist arusaama kristlikust elust ja seega ka Kirikust, mis on täiesti ühildamatu Vatikani II kirikukogu eklesioloogiaga. Probleem ei ole seega mitte ainult liturgilisel, esteetilisel või puhtformaalsel tasandil. Probleem on samal ajal ka õpetuslikul, moraalsel, vaimsel, eklesioloogilisel ja liturgilisel tasandil. Kokkuvõtvalt: probleem puudutab eranditult kirikliku elu kõiki aspekte – see on küsimus usust.
Ühel pool on kõikide aegade Missa, sellise Kiriku lipp, mis esitab maailmale väljakutse ja on teadlik oma võidust, sest tema lahing ei ole midagi muud kui meie Issanda võitluse jätkamine, et hävitada patt ja saatana riik. Missaga ja Missa läbi kaasab Kristus kristlikud hinged oma võitlusesse ja laseb neil saada osa nii Tema ristist kui Tema võidust. Kaks asja iseloomustavad seda kõike: ohvrivaim ja kõigutamatu lootus.
Teisel pool on aga Paulus VI Missa, autentne väljendus Kirikust, mis tahab elada maailmaga harmoonias ja võtab kuulda maailma nõudmisi; Kirikust, mis ei taha enam viia võitlusesse maailma vastu, sest tal ei ole maailmale midagi enam ette heita; Kirikust, millel pole enam midagi õpetada, sest ta kuulab maailma jõude; Kirikust, millel pole enam meie Issanda ohvrit vaja, sest ta ei tunne enam patu mõistet ja kus pole seetõttu ka meeleparandust vaja; Kirikust, millel ei ole enam ülesannet taastada meie Issanda kõikehõlmav kuningriik, sest ta tahab panustada parema, vabama, võrdõiguslikuma ja keskkonnateadlikuma maailma kujundamisesse. Ta tahab saavutada seda kõike inimlike vahenditega. Humanistlikule missioonile, nii nagu Kiriku juhid on eesmärgiks seadnud, peab vastama ka humanistlik ja sakraalsuseta liturgia.
Viimase viiekümne aasta võitlus, mis koges 16. juulil tähenduslikku momenti, on sõda kahe riituse vahel: viimaselt on see sõda kahe erineva ja vastandliku arusaamise vahel Kirikust ja kristlikust elust; need arusaamised on absoluutselt ühildamatud ja neid ei saa omavahel siduda. Sarnaselt püha Augustinusega saame me ütelda: kaks Missat (Missakorda) on loonud kaks linna – kõikide aegade Missa(kord) lõi kristliku linna ning uus Missa(kord) lõi humanistliku ja ilmaliku linna.
Kui armas Jumal laseb sellel kõigel sündida, siis kindlasti ainult seetõttu, et sellest tekiks suurem hüve: eelkõige meile, kel on teenimatu õnn tunda Tridenti Missat ja saada sellest vaimset kasu. Meil on varandus, mille väärtust ei oska me alati hinnata ja mida me tihti harjumusest säilitame. Kui midagi väärtuslikku rünnatakse või põlatakse, siis aitab see meil mõista ka kogu selle väärtust. Teenigu see 16. juulil avaldatud ametlike tekstide karmuse põhjustatud “šokk” eesmärki, et me uuendaksime oma truudust Tridenti Missale, seda süvendaksime ja uuesti avastaksime: see Missa – meie Missa – peab muutuma tõepoolest selleks pärliks evangeeliumi tähendamissõnast, mille nimel me kõigest loobume. Kes ei ole valmis Missa eest verd valama, ei ole ka väärt seda Missat pühitsema. Kes ei ole valmis kõigest loobuma, et seda Missat hoida, ei ole ka väärt sellest Missast osa võtma.
See peaks olema meie esimene reaktsioon nende sündmuste valguses, mis Kirikut praegu raputavad. Meie kui preestrite ja katoliiklaste reaktsioon peab sügavuselt ja ulatuselt ületama kõik võimalikud rahutukstegevad ja lootusetud kommentaarid.
Armsal Jumalal on kindlasti eesmärk, miks Ta sellel uuel rünnakul Tridenti Missa vastu laseb toimuda. Kellelgi ei saa olla kahtlust, et viimastel aastatel on arvukad preestrid ja usklikud selle Missa avastanud ning jõudnud seeläbi uuele vaimsele ja moraalsele tasandile, mis on avanud nende hingedele tee pühitsusele. Äsja selle Missa vastu seatud meetmed peaksid neid hingi sundima eemalduma sellest, mis nad on avastanud. Nüüd peavad nemad valima selle, mida iga läbinägeliku katoliiklase südametunnistus nõuab. Neil on olemas vahendid, et asjadel vahet teha. Paljud hinged seisavad tähtsa valiku ees, mis puudutab nende usku, sest – korrakem seda veel – Missa on õpetusliku ja moraalse universumi kõige kõrgem väljendus. Lõpuks on küsimus selles, kas valida katoliku usk kogu selle täiuses ja teha sellega otsus meie Issanda Jeesuse Kristuse, Tema risti, Tema ohvri ja Tema kuningriigi kasuks. Küsimus on selles, kas otsustada Tema Vere kasuks, jäljendada Ristilöödut ja järgida Teda täieliku, radikaalse ja järjekindla truudusega kuni lõpuni.
P. Pius X Preestrite Vennaskond on võtnud kohustuseks abistada kõiki hingi, kes on praegu ehmatuses ja segaduses. Meie kohustus on eelkõige anda neile faktide abil kindlust ja teadmist, et Tridenti Missa ei hääbu maa pealt mitte kunagi. See on ääretult hädavajalik lootuse allikas. Lisaks peab igaüks meist, olgu siis preester või ilmik, ulatama neile abistava käe, sest see, kellel ei ole püüdlust anda teistele hüvesid, mida ta ise kasutada saab, ei ole ise neid hüvesid väärt. Nii näitame me ka tegelikkuses oma armastust hingede ja Kiriku vastu. Sest iga hing, mille me võidame meie Issanda ristile ja Tema mõõtmatule armastusele, mida Ta tõestas oma ohvri läbi, on tõepoolest võidetud Kirikule ja armastusele, mis Kirikule elu annab ja millest ka meie peame olema hingestatud.
Me usaldame selle kõik Maarjale, Valuemale, temale suuname me oma palved, sest mitte keegi teine ei mõista paremini meie Issanda ohvrit ja Tema võitu ristil. Mitte keegi peale Maarja ei ole nii sügavuti meie Issanda kannatustest ja triumfist osa võtnud. Tema kätesse asetas Issand kogu Kiriku. Seetõttu usaldati Maarjale ka Kiriku kõige hinnalisem vara: meie Issanda testament – püha Missaohver.
Menzingenis 22. juulil 2021. a., püha Maarja Magdaleena pühal
Don Davide Pagliarani, kindralülem