Categories
SSPX

Püha Pius X Vennaskonna kindralülema kiri sõpradele ja toetajatele, nr 91

Kallid ustavad, sõbrad ja toetajad,

Ajaloos on üsna sageli juhtunud, et maailm ärkab äkitselt tundega, et kõik on justkui teiseks muutunud. Näiteks kristlikul antiikajal oli maailm „hämmastunud“, kasutades püha Hieronymuse kuulsaid sõnu, kui ühel hetkel ärgates „leidis ta enese olevat ariaanliku“. Samamoodi 16. sajandil ärkas kolmandik Euroopast protestantlikuna. Tegelikult ei tekkinud need nähtused üleöö, vaid neid valmistati järk-järgult ette. Sellegipoolest tulid need üllatusena, sest kaasaegsed ei taibanud, kui kaalukad olid erinevad sündmused, mis neid katastroofe ette valmistasid. Nad ei mõistnud nende sündmuste tagajärgi. Selles mõttes ärkasid terved rahvad ariaanlaste või protestantidena ja kui nad sellest aru said, oli juba liiga hilja.

Kahjuks oleme praegu sarnases olukorras. Me märkame enese ümber asju, kommentaare, algatusi, mis meid šokeerivad, kuid me riskime sellega, et me ei hooma nende kogu ulatust. Sageli tajume neid asjadena, mis mõjutavad teisi, kuid mitte kunagi meid. Me võtame need asjad teadmiseks ja ei salli neid, kuid ometi ignoreerime neid igapäevases elus. See tähendab, et meie silmad ei ole alati täielikult avatud, et mõista, kuidas see reaalsus meid mõjutab ning milliseid ohtusid see endaga kaasa toob – meile, ja eriti meie lastele. Tuleb selgelt öelda: maailm on muutumas kõikehõlmavaks Soodomaks ja Gomorraks. Me ei pääse sellest, kui kolime mujale elama, sest see muundumine leiab aset kõikjal. Peame säilitama rahu, kuid valmistuma nüüd kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, et mitte üllatuda, kui me üles ärkame.

Üleüldine Soodom ja Gomorra

Alati on raske olla hukatuse prohvet, kuid mõnikord pole seda võimalik vältida. Saatanlik kultuur ajab maailmas iga päevaga üha enam juuri. Olles usust taganemise ja ateismi teel Jumalast ära pöördunud, soovib kaasaegne inimkond teda paratamatult asendada ning tulemused on saatanlikud. Inimene kuulutab end valitsejaks hea ja kurja üle. Ta väidab enesel olevat õiguse valida, kas elada või surra, olla see või teine, anda elu või see summutada… Ühesõnaga otsustada kõige üle, mis pidi olema Jumala otsustada, ja seda kõikehõlmavas ulatuses.

Kuid kõige hullem on ilmselge tahe tutvustada neid jäledaid põhimõtteid kõige süütumatele. Erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele, eesmärgiga tutvustada neile juba varakult seda uut nägemust reaalsusest, rikkuda neid ja õpetada neile seda, mida peaksid teadma ainult täiskasvanud – aga ka seda, mida täiskasvanudki ei peaks teadma ühiskonnas, mis on endiselt inimlik ja terve. Moraalsest vaatepunktist lähtudes, näeme tõelist tahet hävitada süütus seal, kus see loomupäraselt olema peaks. Me oleme selles punktis. Probleem pole mitte ainult patus, mis tungib maailma ja nakatab kõike, mis selle teele jääb, vaid ka selles, et see kõik on heaks kiidetud ja peale surutud. See on märk sellest, et Jumal, kelle inimene on hüljanud, on omakorda jätnud inimese oma saatuse hooleks.

Jumalast ära pöördumise tagajärjed

Uues Soodomas on usk ja armastus andnud otsustavalt koha valedele ja isekusele.

Juba püha Paulus kirjeldas üksikasjalikult ja ühemõtteliselt usust taganemise lõpptulemust: „[S]est et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt –, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad.” (Rm 1:21 jj)

Kirikumeeste nõrkus

Sellise olukorraga silmitsi seistes, on Kirikukogust välja tulnud Kirik sattunud ummikteele. Alates hetkest, mil dialoog asendas tõe kuulutamise, oli see vältimatu. Tahe maailmaga kohaneda, aktsepteerida seda sellisena, nagu see on, selle eksitusi hukka mõistmata, sellele enam vastandumata — see tahe kannab nüüd oma vilju. Juba praegu toetatakse avalikult märkimisväärses osas Kirikust ülalmainitud jõleduste aktsepteerimist. Näib, et teistes osades Kirikus ei teata enam, kuidas sellele vastu seista. Ühesõnaga, kõik on uueks Soodomaks ja Gomorraks valmis.

Vajadus asjakohaste abinõude järele

Iga võimaliku lahenduse esmane tingimus on avada silmad ja mõista, et see uus paradigma mõjutab meid kõiki. Olles domineerivas kultuuris, leidub seda järelikult kõikjal: keeles, moes, kunstis, etendustes, tänaval. See on sõnumites, mis pidevalt meieni jõuavad, sest see on meie ajastu prisma, mille kaudu kõike filtreeritakse ja esitatakse. Peame olema sellest rohkem teadlikud: õhk, mida me hingame, kannab nakkust; internet, millega oleme sunnitud üha enam koos elama ja seda tarbima, on mürgitatud ja see levitab katku ka kõige kaugematesse paikadesse. Kõik see mõjutab meid ilmtingimata. Ja taaskord on selle kohutava mürgi suhtes kõige kaitsetumad lapsed ja noored, alustades meie oma peredest.

Kristlik kangelaslikkus: selle kaks olulist tunnusjoont

Aga mis siis saab, kui oleme oma silmad avanud? Kui Jumal lubab sellist kurjuse kõikehõlmavust, nagu ei kunagi varem; kui Ta lubab uut paganlikku impeeriumi, on selle eesmärk kindlasti kristliku kangelaslikkuse äratamine kogu maailmas. Me ei saa elada väljaspool seda impeeriumi, kuid me saame elada selles ilma, et see meid purustaks. Me saame selles ellu jääda sedavõrd, kuidas me ise ennast “diskrimineerime”, see tähendab eraldi seisame.

Sellel kangelaslikkusel, mida kristlased on juba paganlikes impeeriumides üles näidanud, on kaks iseloomulikku tunnusjoont.

Esiteks see saab alguse, seda toidetakse ja see areneb pimedas. See vajab kasvamiseks aega. See vajab palvet, et kasvada armastuses Jumala vastu ja hakata otsustavalt pattu vihkama. Seda ei saavuta ühe päevaga. Õilsad väljapaistvad teod, mille kaudu see kangelaslikkus avaldub, on alati varjatud püsivuse ning aja jooksul järeleandmatu vastupidavuse tulemus. Eelduseks kangelaslikkusele, mis avaldub ristil, on varjuline sõim ja tundmatu maja Naatsaretis. Otsustavat püsivust antakse vaid neile, kes oma igapäevaelus, oma kõige tavalisemates tegudes, on suutnud end kurja eest kaitsta ja hoiduda patust kangelaslikkusega, mida vaid Jumal – Kes katsub igaühe südant – teab ja tasub. Väliste deklaratsioonide ja tegudega, mis on tehtud ilma puhta südameta, ilma tõelise sisemise pöördumiseta, võime jääda illusioonidesse või isegi silmakirjalikuks. Just puhas süda, mis oli kindlalt Jumalaga köidetud, võimaldas Abrahamil hoida eemale kõigest, mida Soodom esindas. Ja kuigi Lott oli ise õiglane mees (2 Pt 2:7-8), otsustas ta siiski Soodomasse elama asuda ja sinna jääda: see keskkond meeldis talle kõigele vaatamata ja kahjuks ei pääsenud tema lapsed selle halvast mõjust.

Teine kangelaslikkuse ​​tunnus, mis peab avalduma meie elus kristlastena, on täielik enese andmine. See on ühemõtteline armastuse märk. Usu tunnistamisel on mõju vaid siis, kui sellega kaasneb tõeline suuremeelsus anda ennast Jumalale. See paneb meid armastama kõike, mida Ta armastab, nii nagu Tema seda armastab ja vihkama kõike, mida Ta vihkab, nii nagu Tema seda teeb. Ilma sellise armastuseta, ei saa olla sellist vihkamist. Ja ilma kohase vihkamiseta ei saa me vastu seista hukatuslikele ahvatlustele, mis muutuvad üha peenemaks, sügavamaks ja universaalsemaks; hukutusele, millest Loti perekond täielikult ei pääsenud.

Credidimus caritati: kolm eelistatud relva

Avagem nüüd oma silmad, avagem oma laste silmad, enne kui ärkame uue Soodoma poolt neelatuna. Õpetagem oma lapsi eeskätt oma eeskuju, armastuse ja vihkamisega. Ärgem oodakem midagi, et neid kaitsta. Eemaldagem oma kodudest kõik, mis võiks aidata maailma vaimul levida – kompromissitult, leebe ja terve järeleandmatusega. Ärgem olgem naiivsed ega nõrgad: ükski perekond, ükski inimene ei tohiks uskuda, et nad on väljaspool ohtu. Korruptsioon on juba palju ulatuslikum, kui me arvame, ja selle süvenemine on pidurdamatu.

Samas ärgem unustagem, et see võitlus on oma olemuselt üleloomulik. Me ei astu saatanlike pettuste vastu puhtalt loomupäraste vahenditega. On kolm peamist üleloomulikku vahendit ja me peame neid pidevalt uuesti avastama.

Esimene on püha Missa: selle kaudu jätkab meie Issand võidutsemist saatana ja patu üle. Me ei hinda seda vahendit kunagi kogu selle väärtuses ega looda sellele kunagi liiga palju. Kalleim Veri, mida meie altaritel ohverdatakse, säilitab aegade lõpuni väe panna tärkama puhtus ja neitsilikkus isegi uue Soodoma keskel. Missa on meistriteos meie Issanda armastusest hingede vastu, toites nendes sama armastust, mis omakorda tugevdab neid kuni eneseandmiseni.

Teine vahend on püha Roosipärg. See nii tavaline vahend tuleb meie peredes uuesti avastada. Peame selles nägema vahendit, mille kaudu üha enam meie Issanda ja Neitsi Maarja elu suurtesse saladustesse süüvida. Selle kaudu, ja oma Ema juhendamisel, muutume võimeliseks neid jäljendama – enese andmises Jumalale ning nende ohvrimeelsuses ja puhtuses. Kahjuks ei suuda me teatud juhtudel leida koos palvetamiseks vajalikku aega. Roosipärg peab aga jääma pere igapäevaste ühistegevuste seas esikohale. Selle ümber tuleb meil oma päev korraldada. Peredes, kus see on reegel, ei jää puudu laste püsivuse armust.

Kolmas vahend püsivuse saavutamiseks on kindlasti kõige spetsiifilisemalt seotud tänase olukorraga: see on Maarja Pärispatuta Süda. Oma ettehoolduses tahtis meie Issand pakkuda meile varjupaika Soodoma ja Gomorra keskel. Peame kindlasti sellesse varjupaika minema. See tähendab, et peame looma oma südame ja Neitsi Maarja südame vahel sedavõrd lähedase sideme, et võiksime tunda ja imetleda Jumalaema siseelu, jagada tema soove, rõõme, kurvastust ja muresid. Peame ka ennekõike jagama tema valmisolekut tingimusteta osaleda Lunastuse töös.

Ent mida me sellest südamest avastame, mida me mujalt ei leia? Eelkõige leiame sealt vastupandamatu armastuse, mis muudab hinged võitmatuks. Just selles peitub võidu saladus ja sealt peame seda otsima. Kui hing armastab tõeliselt, on ta valmis seisma silmitsi mistahes katsumusega. Kaovad kõik hirmud, olgu need nii õigustatud ja mõistetavad kui tahes; igasugune nõrkus haihtub; kangelaslikkus muutub võimalikuks. Tõepoolest, kõik see, mille üle oleme eelpool mõtisklenud, on kokku võttes jäägitu armastuse küsimus. Tõeline armastus – armastus, mille Jumal meie südamesse valab, jääb alati peale. Kui armastus valitseb, allutab see kõik muu. Armastus, millest me räägime, ei ole nõrkuse, vaid tugevuse sünonüüm. See on relv, millele miski ei suuda vastu seista. Ainult märtrisurmaks valmis olevate hingede armastus võib saavutada võidu isekuse ja ebapuhtuse impeeriumi üle. Ja just Neitsi südames leiame selle armastuse eeskuju ja allika, mida maailmas enam ei eksisteeri, kuid mis peab olema meie oma. Credidimus Caritati.

Jumal õnnistagu teid kõiki!

Menzingenis, 3. septembril 2022
Püha Pius X pühal

Don Davide Pagliarani, kindralülem