Rubriik: Vaimne elu

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistle (1Ts 4:1–7)
Vennad! Me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite. Te ju teate, millised korraldused me teile oleme Issandas Jeesuses andnud. Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, et ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda asjaajamises, sest Issand maksab kõige säärase eest kätte, nii nagu me oleme seda teile ka enne ütelnud ja tunnistanud. Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele, Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Evangeelium (Mt 17:1–9)
Sel ajal võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!” Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”

KRISTUSE KIRGASTUMINE

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, lase oma armul minus võidutseda ja tee mind vääriliseks osalema Sinu aurikkas kirgastumises.  

MÕTISKLUS

Jeesuse hing, mis on Sõnaga ühendatud, sai kogeda õndsalikku nägemust (visio beatifica). Õndsaliku nägemusega peaks kaasnema ihu kirgastumine, kuid Jeesus ei tahtnud seda. Oma maise elu jooksul soovis Jeesus olla võimalikult meie moodi ehk meie „patuse loomuse sarnasuses“ (Rm 8:3). Et aga kinnitada oma apostlite usku, kes olid kohkunud Jeesust ootavatest kannatustest, lubas Ta Tabori mäel mõneks hetkeks oma õndsa hinge kirkusel särada. Peetrus, Jaakobus ja Johannes said näha kirgastunud Jeesust: „Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus“. Nad olid sellest vaatepildist täiesti pimestatud, olgugi et Jeesus, kelle kogu kirkuse nägemine olnuks inimesele talumatu, lasi neil näha vaid ühtainust kiirt.

Kirkus on armu vili. Jeesuse piiritu arm peegeldub lõpmatus auhiilguses, mis Teda täielikult kirgastab. Midagi sarnast sünnib ka meiega: arm viib meid „kirkusest kirkusesse“ (2 Kr 3: 18), kuni ühel päeval jõuame õndsaliku nägemuseni Jumalast Taevas. Kui arm kirgastab, siis patt aga tumestab ja moonutab seda, kes pattu langeb.

Tänases evangeeliumis tuleb esile tihe seos Jeesuse kirgastumise ja kannatuse vahel. Mooses ja Eelija ilmusid Tabori mäel kummalegi poole Jeesust ja vestlesid Temaga. Püha Luuka järgi rääkisid nad just nimelt Jeesuse kannatusest ja surmast: „[…] kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia“ (Lk 9: 31).

Sellega soovis Jumalik Õpetaja oma jüngritele selgeks teha, et mitte kellelgi – ei Temal ega neil endalgi – pole võimalik jõuda kirgastumiseni ilma kannatusteta. Sama õppetunni andis ta hiljem kahele jüngrile Emmause teel: „Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?” (Lk 24: 26). Patu tüsistusi ei saa parandada muudmoodi, kui vaid puhastava kannatuse läbi.

KÕNELUS

„Vaid Sind ma armastan, mu Jumal. Vaid Sind ihkan otsida ja järgida, Sulle üksi olen valmis järgnema. Ma tahan olla täielikult Sinu käsutuses. Ma palun Sind, et sa mind käsiksid, kuidas iganes Sa tahad; kuid tervenda mind, ava mu silmad, et ma näeksin Su vähimatki märguannet. Tee mind täielikult terveks, et ma võiksin Sind ära tunda. Ütle mulle, kuhu pean suunama oma pilgu, et Sind näha, ja ma loodan, et suudan täita kõik Sinu käsud.“ (Püha Augustinus)

Luba mul Sind järgida, oo Jeesus, mitte ainult Tabori, vaid ennekõike Kolgata mäele. Tabori mäe valgus ja sära tõmbavad mind, ma tahan näha Su nägu, oo mu Jumal, kasvõi ainult hetkeks. Kolgata on öö, üksindus ja lein, mis mind kohutab. Pimeduses aga seisab rist, millel ma näen Sind, armastuse pärast risti lööduna. Ma näen Su palet, mitte kirgastununa, vaid valust moondununa, mis on meie pattude tagajärg!

Oo Jeesus, hävita minus patt, mis moonutab Sinu palet ja minu hinge – hinge, mis on loodud Sinu näo järgi. Et see hävitustöö aga võiks sündida, pean ma osa saama Sinu Kolgata teest, Sinu ristist. Suvatse siis, oo Issand, ühendada oma kannatusega kõik minu elu suured ja väiksed kannatused, et need mu puhastaksid ja valmistaksid mind ette tõusma valgusest valgusesse, kuni olen Sinus täielikult kirgastunud.

Tabori mäe valgus ja hiilgus julgustavad mind. Tänan Sind, oo Issand, et oled mul lubanud, olgugi et vaid korraks, mõtiskleda Sinu kirkuse üle ja tunda rõõmu Sinu lohutusest. Tugevama ja julgemana laskun ma nüüd Tabori mäelt, et järgneda Sulle ja ainult Sulle Kolgata mäele.

Tõlkis Loviisa Mänd

„Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistel 2Kr 6:1-10
Vennad! Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad – ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.

Evangeelium Mt 4:1-11
Sel ajal viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus
vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.

SUUR LAHING

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, ma pöördun vaimus koos Sinuga kõrbesse; õpeta mulle, kuidas saada võitu liha, uhkuse ja ahnuse kolmekordsest kiusatusest.

MÕTISKLUS

Täna, mil paastuaeg tõeliselt algab, kannustab Kirik meid astuma võitlusse patu vastu, võitlusse, mis viib meid võiduka Ülestõusmiseni. Meie eeskuju on Jeesus, kes ise vabana maistest himudest soovis lasta kuradil end kiusata, et ta võiks „kaasa tunda meie nõrkustele“ (Hb 4:15).

Kui Jeesus pärast neljakümnepäevast karmi paastu vaevles näljapiinades, ahvatles Saatan teda kive leivaks muutma. Tõsist meeleparanduse ja enesesalgamise teekonda ei saa läbida ilma valu ja vaevata – sel teel tuleb vastu seista kiusatustele, mis õhutavad meid oma loomuse nõrkustele alla vanduma. See on aeg, mil peaksime kuradi kiusamisele vastama Jeesuse sõnadega: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4: 1–11). Maisest toidust palju enam sõltub inimese elu Jumala tahtest. Olles selles kindlalt veendunud ja usaldades jäägitult Jumala ettehooldust, leiame endas jõudu puudust taluda.

Järgmiseks kiusas Saatan Jeesust uhkusega. „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, […] ja inglid kannavad sind kätel“. Säärane ime oleks pälvinud rahva imetluse ja vaimustuse, kuid Jeesus teadis, et Ta Isa oli Tema jaoks välja valinud hoopis teise tee – alanduse, mitte triumfi; risti ja surma, mitte maise kuulsuse tee. Kuna Jeesus ei soovinud määratud teelt kõrvale kalduda, seisis ta uhkuse kiusatusele kindlalt vastu. Tõhusaim viis uhkuse ja edevuse kiusatusest võitu saada on vabatahtlikult teha midagi sellist, mis meid teiste silmis alandab ja pisendab.

Nüüd ründas Saatan Jeesust uuesti, meelitades teda sedakorda ahnusega. „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad“. Jeesus aga vastas: „Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teeni ainult teda!” Kelle süda on kindlalt Jumala juures, ei lase end iialgi kadedusel ega maistel hüvedel Jumala teenistusest ära meelitada. Peaks side Jumalaga aga nõrgenema või katkema, võib ahnus eksiteele viia isegi need, kellel on tõsine kutsumus Jumalat teenida.

KÕNELUS

„Issand Jumal, meie Isa; Elu, millest kõik elavad, ilma milleta oleks kõik surnud – ära jäta mind kurjade mõtete ja uhkuse meelevalda. Kisu mu südamest välja kõik himud, ära anna mind saagiks jultunud ja meeletule vaimule. Võta mu süda enda juurde, et ma alati mõtleksin Sinule. Anun Sind, aita mind nüüd, mu Lunastaja, et ma ei vanguks oma vaenlaste ees ega langeks lõksudesse, mida nad mu teele seavad, et mu hinge alandada. Päästa mind, et minust ei saaks naerualust Sinu vaenlastele, kes Sind vihkavad. Tõuse, Oo Issand, minu Jumal ja mu tugevus, ja Su vaenlased kaovad ning vihkajad pagevad Su eest.

Nagu vaha sulab tules, nõnda kaovad patused Su palge eest. Ma peidan end Sinusse ja, täidetuna Sinu heldusest, rõõmustan koos Su lastega. Ja Sina, Oo Issand Jumal, vaeslaste Isa ja kaitsev Ema, laota oma tiivad meie üle, et me võiksime nende all leida varju oma vaenlase eest.“ (Püha Augustinus)

Ma usaldan end Sinu hoolde, mu Jumal ja Päästja! Eriti kiusatuste ajal tahan ma kahekordse usaldusega Sinus varjupaika otsida, sest „Sina oled mu kaitse ja kisud mind välja linnupüüdja paelust ning kõigist hädadest. Sa katad mind oma tiivasulgedega ja ma olen kaitstud. Sinu ustavus varjab mind nagu kilp ning ma ei karda siis öö õudusi ega noolt, mis lendab päeval; ei pimedas luusivat katku ega keskpäeval ründavat kurja vaimu. Sina oled mu lootus, Issand; Sina oled mu varjupaik, oo Kõigekõrgem! Sa oled käskinud oma inglitel hoida mind kõigil mu teedel; kätel nad kannavad mind, et ma oma jalga ei lööks vastu kivi“. (vt Ps 90: 3–12)

Tõlkis Loviisa Mänd

Alljärgnevate mõsitkluste autor on isa Maria Magdalena Gabriel OCD. Katkendid pärinevad tema raamatust “JUMALA LÄHEDUS – Mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“

Jumala ligiolek: Ma tulen Sinu palge ette, Issand; valgusta oma valgusega igavesi tõdesid ja ärata minu hinges siiras soov pöörduda.

MÕTISKLUS

Tänane liturgia on kutse meeleparandusele. Tuha päheraputamise ajal lauldakse: „Vahetagem oma rõivad, katkem end kotiriide ning tuhaga; paastugem ja nutkem Issanda ees.“ Nende sõnadega kutsutakse meid üles ihulikule patukahetsusele, mis on ette nähtud eriti praeguseks ajaks. Sellele järgneb kutse pöördumisele: „Lunastagem patud, mille oleme sooritanud.“ Lihasuretamise eesmärk on vaimne meeleparandus: alandlikkus, eksimuste tunnistamine, südamest tulev kahetsus ja oma elu muutmine.  

See on päeva kõige olulisem mõte. Tänasest epistlist loeme: „Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided“ (Jl 2: 12–13). Südame kahetsus ja pöördumine on esmatähtsad, sest ihulikud patulunastusteod, mis ei lähtu kahetsevast südamest, on väärtusetud. Samas on lihasuretamine vahend, mis valmistab hinge ette pöördumiseks. Prefatsiooniski lauldakse: „Oo Jumal, paastu läbi sa vaigistad patu, ülendad hinge ning annad talle jõudu ja tasu.“ Kes soovib jõuda hinge pöördumiseni, peab vabatahtlikult vastu võtma selle saavutamiseks vajaliku vahendi, ihuliku patulunastuse. Tuleb meeles hoida, et lihasuretamine saab oma tähenduse ja väärtuse südamest tulevast kahetsusest, kuid samas sünnib siiras kahetsus just ihuliku patulunastuse kaudu. Need kaks on lahutamatult seotud.

Tänane Evangeelium täpsustab, et igasugune patulunastus tuleb kanda siiralt ja rõõmuga, ilma tühise edevuseta: „Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist“ (6Mt 16–21). Edevus ja uhkus muudavad karmimagi patulunastusteo mõttetuks, mõnikord lausa patuks; nad hävitavad lihasuretuse väärtuse ja taandavad selle tühjaks vormitäiteks. Seetõttu tuleb liha suretades üritada veel enamgi suretada oma enesearmastust.  

KÕNELUS

„Oo Jeesus, kui pikk on inimese elu, kuigi tavatseme öelda, et see on lühike! See on lühike, oo Jumal, kuna selle kaudu peame saavutama igavese elu; ometi näib see pikana hingele, kes igatseb kiiresti Sinu juurde jõuda. Oo mu hing, sa saad puhkama siis, kui lased end neelata ülimasse headusesse; kui sa tead seda, mida Tema teab, armastad, mida Tema armastab, ja tunned rõõmu sellest, millest Tema rõõmu tunneb. Siis ei kõigu su tahe enam ega kaldu kõrvale õigelt teelt, sa saad igavesti tunda rõõmu Temast ja Tema armastusest. Õndsad on need, kelle nimed on kirjutatud Eluraamatusse! Kui sinu oma on seal, miks oled sa siis kurb, mu hing, miks oled sa mures? Looda Jumala peale, kellele ma tunnistan oma patud ja kelle halastust kuulutan. Ma laulan Talle kiidulaulu ega lakka õhkamast oma Päästja ja Jumala poole. Loodetavasti saabub ükskord päev, mil kohas, kus pisaratel ja hirmul on lõpp, saab mu auhiilgus Talle kiituseks ja mu südametunnistus vabaks kahetsuse kibedusest. Oo Issand, ma pigem elaksin ja sureksin lootuses ja igavese elu igatsuses, kui omaksin kõike loodut ühes selle kaduvate hüvedega. Ära hülga mind, oo Issand! Ma loodan sinule ega pea pettuma. Anna mulle jõudu Sind alati teenida ja tee minuga nii, nagu soovid.“ (Püha Avila Teresa)

Kui mind vaevab mälestus minu truudusetusest, meenutan, Issand, et „kui me iganes kahetseme, et oleme Sind solvanud, unustad Sa kõik meie patud ja kurjuse. Oo lõputu headus! Mida enamat võiksin ma soovida? Kes ei punastaks häbist, paludes Sinult nii paljut? Nüüd on aga soodne aeg paluda, mu halastav Päästja, ja võtta vastu, mida Sa pakud. Sa igatsed meie sõprust. Kes saaks keelduda Sulle seda andmast, Sulle, kes Sa ei keeldunud valamast meie pärast oma verd ja ohverdamast oma elu? Mida Sina palud, ei ole kõneväärt! Meile valmistab suurimat rõõmu seda Sulle pakkuda.“ (Püha Avila Teresa)

Tõlkis Loviisa Mänd

Igal aastal paastuaja alguses asetatakse meile tuhka pea peale. See tseremoonia on palju enamat kui lihtsalt formaalsus.
Ärgem unustagem, et vastuvõetud tuhk on esmalt preestri poolt õnnistatud. Tuha õnnistamise palveid tasub teada ja nende üle mõtiskleda.

Need palved on meile oluliseks õpetuseks, sest need annavad meile edasi tuha pealepanemise tähenduse; need näitavad meile armu, mida Püha Kirik meie jaoks palub; need selgitavad meile armu, mida saame tuha pealepanemisest ammutada, kui võtame selle vastu õige meelelaadiga.

P. Issand olgu teiega. R. Ja sinu vaimuga.

P. Palvetagem. – Kõigeväeline igavene Jumal, säästa patukahetsejaid ja halasta palujatele; ning raatsi saata taevast oma püha ingel, kes õnnistagu ja pühitsegu seda tuhka, et see saaks päästvaks vahendiks kõigile, kes Sinu püha nime alandlikult anuvad, süüdistavad end südametunnistuses oma pattudes, nutavad Jumaliku headuse palge ees oma süütegude pärast ja siiras ning alandlikus palves paluvad Sinu isalikku leebust. Kingi oma püha nime appihüüdmise läbi, et kõik, kelle pea peale nende pattude lunastuse märgiks seda tuhka raputatakse, pälviksid ihuliku tervise ja kaitse oma hingele. Kristuse meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Jumal, sa ei taha patuste surma, vaid nende patukahetsust: vaata armulikult inimliku seisundi nõrkuse peale ja raatsi oma armastusest õnnistada seda tuhka, mida me oma alandlikkuse väljendamiseks ja andestuse pälvimiseks oma pea peale raputame; et, kui me tunnistame, et oleme põrm ja oma süütegude karistuseks muutume põrmuks, võiksime Sinu halastusest pälvida kõikide oma pattude andestuse ja kõigile patukahetsejatele lubatud tasu. Kristuse, meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Jumal, sa lased end liigutada alandlikkusest ja lepitada hüvitustegudest: pööra oma kõrv armastavalt meie palvete poole ja vala oma sulaste üle, kelle pead on kaetud selle tuhaga, oma õnnistuse arm, täida neid kahetsuse vaimuga ja kingi neile tegusalt see, mida nad õigusega paluvad, kinnita neile antud ande püsivatena ja hoia rikkumatutena. Kristuse, meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Kõigeväeline igavene Jumal, Sa kinkisid Niineve elanikele, kes tuhas ja kotiriides pattu kahetsesid, oma andestuse ravimi: kingi armuliselt ka meile jäljendada neid oma hoiakuga, et meiegi saaks Sinu andestuse osalisteks. Meie Issanda…R. Aamen.

Õnnistatud ja armurikast Paastuaega !

Evangeelium (Mt. 13, 24-30) Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: “Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand,eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?” Tema lausus neile: “See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: “Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?” Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: “Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!”

Dom Guérangeri kommentaar evangeeliumile

“Taevariik, millest Jeesus selles tähendamissõnas räägib, tähistab siin Tema võitlevat Kirikut, Temasse uskujate kogukonda. Tema hoole ja armastusega rajatud põld on aga raiheinast umbe kasvanud: sinna on pugenud hereesiad, seal siginevad skandaalid.
Kas see peaks siis panema meid kahtlema Tema ettenägelikkuses – Tema, kes teab kõike ja ilma kelle loata ei sünni midagi? Kaugeltki mitte. Issand ise õpetab meile, et nii peabki olema. Inimestele on antud vabadus valida hea ja kurja vahel: meie asi on seda vabadust kasutada ja Jumala asi on kõik oma auks pöörata.
Võrsugu siis hereesia pealegi kui kuri taim – me teame, et kord tuleb päev, mil see juuripidi üles kistakse. Me saame näha, kuidas ta, närbudes omaenda varre otsas, lõplikult välja juuritakse ja tulle heidetakse. Kus on nüüd need hereesiad, mis laastasid Kirikut tema alguse päevil? Kus on saja aasta pärast need hereesiad, mis kolme sajandi jooksul on reformi kauni nime varjus Kirikule nii palju kahju tekitanud? Sama on skandaalidega, mis Kiriku rüpes võrsuvad. Raihein on nuhtlus, kuid teda on vaja meile proovikiviks.

Hea isa ei kitku nisuvõrsete kaitsmiseks umbrohtu välja. Miks? Sellepärast, et kui head ja halvad inimesed kasvavad kõrvuti, õhutab see häid mitte lootma inimestele, vaid püüdlema kõrgemale. Pealegi on Issanda halastus nii suur, et jumaliku armu läbi võib lõpuks raiheinastki saada nisu.
Varugem seega kannatust. Kuna aga vaenlane külvab umbrohtu just sel ajal, kui valvurid magavad, palugem oma karjaste eest ja anugem, et Peakarjane annaks neile valvsust. Valvsus on karja pääsemise põhitagatis ja Kirik on oma vaimulikke karjasteks nimetades määranud valvsuse nende põhiliseks omaduseks.”

Katkend Dom Prosper Guérangeri „Liturgilisest aastast“.

Tänane lugemine lõpeb siin, kuid Matteuse evangeeliumi edasi lugedes leiame Jeesuse enese jüngrite palvel antud seletuse sellele tähendamissõnale. Maailma lõpupäevil saavad kurjad oma karistuse ja õiged tasu.
” Siis laskis Jeesus rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna raiheinast!” Ja tema kostis: „Hea seemne külvaja on Inimese Poeg. Põld on maailm, hea seeme Kuningriigi pojad, raiheinad aga kurja pojad. Ent vihamees, kes neid külvab, on kurat. Lõikus on ajastu lõpp, lõikajad on inglid. Nii nagu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, kuulgu!”

Tõlkis Loviisa Mänd

Pühaks valmistumine

Tänavu langeb 2. veebruar pühapäevale, mis võimaldab kõigil usklikel osaleda selle Neitsi Maarja auks peetava tähtsa püha Missal.

Missa eel toimub küünlatseremoonia, mis koosneb kolmest osast: küünalde õnnistamisest, küünalde jagamisest ja ronkäigust küünaldega. 

Järg pühast evangeeliumist Luuka järgi, Lk 2:22-32

Neil päevil,  kui Maarja puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: “Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks”, ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks „paar turteltuvi või kaks tuvipoega”. Ja Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim  oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: “Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja auks sinu rahvale Iisraelile.”

Sel puhul on isa Fabrice Delestre kirjutanud artikli, mis selgitab Neitsi Maarja puhastamise püha tseremoonia tähendust ja aitab meil selleks sobivalt valmistuda. 

“Selle püha liturgia on vaimselt erakordselt rikas ja sügava üleloomuliku tähendusega. Iga aasta 2. veebruaril tähistame Neitsi Maarja puhastamise püha, mis on üks vanemaid Neitsi Maarja auks peetavaid liturgilisi pühi – võib-olla isegi vanim, kuna seda on Jeruusalemmas tähistatud juba 4. sajandist saadik.

Selle pühaga mälestame kahte sündmust, mis leidsid samaaegselt aset Jeruusalemma templis: 

Esiteks mõtiskleme Maarja seadusejärgse puhastamise tseremoonia üle templis. Olgugi et Maarja ei olnud selleks kohustatud, kuna ta oli neitsi nii enne oma ainusündinud Poja ilmaletoomist, sünnitamise ajal kui pärast seda, allus ta vabatahtlikult ja kogu südamest puhastamise vagale rituaalile. Nõnda on ta meile alandlikkuse ja kuulekuse imetlusväärseks eeskujuks. Kuna siis ei olnud veel aeg tema emaduse jumaliku saladuse avaldamiseks, oli ta meeleldi nõus samasuguse kohtlemisega nagu kõik teised emakssaanud.

Teiseks mälestame Jeesuslapse esitlemist templis seaduse järgi, mis nägi ette, et „iga esmasündinu tuleb pühitseda Issandale“.  Siingi annab Issand meile hämmastava alandlikkuse ja enesesalgamise eeskuju: Ta allutab iseend seadusele, kuigi ei ole selleks kohustatud, kuna Ta on Jumal ning selle ja kõigi teiste seaduste looja. Jeesuslaps tuleb esimest korda Issanda templisse, kus Ta kinnitab uue lepingu oma Isa ja inimkonna vahel just selle tseremoonia käigus. Seal toob Ta end ohvriks kõigi inimeste eest, kes on nii patused ja süüdi.

---

Seaduse järgi pidid lapse vanemad templis esitlemise tseremoonia puhul tooma ohvriks kaks turteltuvi või harilikku noort tuvi, nagu meenutab selle püha teise vespri viies antifoon. Nende kahe linnuliigi ohverdamise sügavat vaimset tähendust selgitab Aquino Thomas järgmiselt:

Turteltuvil on kolm tähendust: 1. laululinnuna sümboliseerib ta usu kuulutamist ja tunnistamist; 2. kasina linnuna esindab ta puhtust; 3. kuna ta eelistab üksindust, tähistab ta mõtisklust.

Tuvi, kes on malbe ja lihtne lind, sümboliseerib õrnust ja lihtsust. Karjas elada armastava linnuna tähistab ta ka aktiivset eluviisi. 

Ülalkirjeldatust järeldab püha Thomas, et tuvide ohverdamine sümboliseerib Kristuse ja Tema müstilise ihu liikmete täiuslikkust. Ta lisab, et kahe samast liigist linnu ohverdamist nägi Issanda seadus ette näitamaks, et nõutud pühadus ei puuduta mitte ainult hinge, vaid ka keha.

---

2. veebruaril pühitsetavad küünlad aga ei ole pelk sümbol, nagu tuvid, vaid esindavad tõeliselt lihakssaanud Kristuse täiuslikkust, kes tuli meie sekka elama.  

Püna Anselmi järgi on küünla juures oluline tähendus kolmel elemendil: vahal, tahil ja leegil. 

• Vaha, mida mesilased valmistavad õienektarist ja mida vanasti peeti neitsilikkuse sümboliks, esindab jumaliku Lapse neitsilikku ihu, mis vähimalgi määral ei rikkunud ei oma eostamise ega sünni ajal Maarja täiuslikku terviklikkust.
• Taht vaha sees esindab Jeesuse Kristuse hinge.
• Leek, mis särab küünla otsas, esindab meie Issanda jumalikkust.

---

Maarja puhastamise püha liturgia on seega üleloomuliku ja vaimselt erakordselt rikka tähendusega. Ei ole juhus, et see püha on jõulutsükli viimane – sellel on kaks põhjust:

Esiteks kutsub see meid veel korra mõtisklema lihakssaamise üle, mis on kogu jõuluaja keskne müsteerium. Meile antakse võimalus näha Jeesuses Kristuses lihakssaanud Messiat, kelle tulekut kuulutasid ette kõik Vana Testamendi prohvetid (vt selle päeva Missa epistlit).

Teiseks ühendab see kirikuaasta kaks suuremat tsüklit, jõulu- ja ülestõusmispühade tsükli. Samamoodi ühendas Issand templis rauk Siimeoni ja naisprohvet Hanna esindatud vana Iisraeli uue Iisraeliga, katoliku Kirikuga, mis sündis sõduri löödud haavast ristilöödud Jeesuse küljes (vt selle päeva Missa evangeeliumit).

---

Seetõttu on igati kohane kasutada selle kauni püha ajal võimalust tänamaks Issandat ja Neitsi Maarjat kõigi üleloomulike armude eest, mida oleme saanud jõulutsükli jooksul. Samuti peaksime neilt paluma arme, mida vajame, et astuda algavasse paastuaega võimalikult suure pühendumusega.”

 Isa Fabrice Delestre +

Allikas: Le Saint-Anne nr 340 – veebruar 2022

Tõlkis Loviisa Mänd

“Ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!“

Järg pühast evangeeliumist Matteuse järgi, 8:1-13

Sel ajal kui Jeesus tuli mäelt alla, järgnesid talle suured rahvahulgad. Ja vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda ja ütles: «Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!» Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: «Ma tahan, saa puhtaks!» Ja ta sai otsekohe oma pidalitõvest puhtaks. Ja Jeesus ütles talle: «Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda and, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!» Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: «Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!» Jeesus ütles talle: «Ma tulen ja teen ta terveks.» Ent väeülem vastas: «Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: «Mine ära!», siis ta läheb, ja teisele: «Tule siia!», siis ta tuleb, ja oma teenijale: «Tee seda!», siis ta teeb.» Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: «Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, ja seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.» Ja Jeesus ütles väeülemale: «Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!» Ja tema teener paranes selsamal tunnil.

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele, 12:16-21

Vennad! Ärge olge endi meelest targad! Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, mõelge sellest, mis on hea, mitte ainult Jumala, vaid ka kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, nii palju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge kaitske ennast ise, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte» – nii ütleb Issand. Vaid «kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!» Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!

Kõigeväeline igavene Jumal, vaata armulikult meie nõrkusele ja siruta meie kaitseks välja oma auhiilguse parem käsi. Aamen. (Kirikupalve)

27. novembril 1830 ilmus Jumalaema Pariisis Rue du Bac’il vintsentiini ordu nunnale Catherine Labouréle.

Jumalaema seisis suure maakera peal ja tema sõrmedes nägi Catherine kalliskividega sõrmuseid. Ühtedest kalliskividest väljusid kiired, teistest mitte. Neitsi Maarja ütles Catherine’ile:

„Vaata, need kiired on armud, mida ma annan neile, kes neid minult paluvad. Kalliskivid, mis ei kiirga, on armud, mida ei ole palutud.”

Seejärel ilmus Catherine’i ette ovaalne kujund, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud:

„Oo pärispatuta saadud Maarja, palu meie eest, kes me Sinu juurest varjupaika otsime.”

Catherine kuulis seejärel sõnu:

„Lase selle pildi järgi vermida medaljon! Inimesed, kes seda medaljoni kannavad, saavad palju arme. Need armud on eriti rikkalikud neile, kes seda medaljoni suure usaldusega kannavad.”

Pilt pöördus ümber ja noor õde nägi, milline selle tagakülg peaks välja nägema. Sellel oli M-täht, mille kohal oli rist, mis toetus põikpuule. M-tähe all olid okaskrooniga ümbritsetud Jeesuse Pühim Süda ja mõõgaga läbistatud Maarja Süda. Tähte, risti ja südameid ümbritses kaheteistkümnest tähest koosnev kroon.

Sama aasta jõululaupäeval ilmus Jumalaema uuesti noorele nunnale ja kordas oma soovi ning andis talle jõudu, et veenda preestreid ja piiskoppi seda soovi täitma.

Pariisi peapiiskop andiski loa medaljonide vermimiseks. Imettegev medaljon levis hämmastava kiirusega ja paljud inimesed pöördusid seda kandes ning arvukad haiged said terveks. Seetõttu nimetataksegi seda medaljoni „Imettegevaks Medaljoniks”. Ka paavstid on soovitanud selle medaljoni kandmist ja on lubanud selle kandjale indulgentse.

Catherine Labouré suri pärast tagasihoidlikku, varjatud ja püha elu 31. detsembril 1876. 1947. aastal kuulutas paavst Pus XII ta pühakuks. Catherine Labouré ihu asub Rue du Bac’il klaaskirstus samas kabelis, kus Jumalaema talle ilmus. Kabelis on väljas ka tool, millel Jumalaema istus, kui ta vestles Catherine’iga ühe ilmutuse ajal paljudest .

Tõlkis René Allik