Selle Püha vaimne ja sümboolne rikkus
Isa Fabrice Delestre kirjutanud artikli selgitab Neitsi Maarja puhastamise püha tseremoonia tähendust ja aitab meil selleks sobivalt valmistuda.
“Selle püha liturgia on vaimselt erakordselt rikas ja sügava üleloomuliku tähendusega. Iga aasta 2. veebruaril tähistame Neitsi Maarja puhastamise püha, mis on üks vanemaid Neitsi Maarja auks peetavaid liturgilisi pühi – võib-olla isegi vanim, kuna seda on Jeruusalemmas tähistatud juba 4. sajandist saadik.
Selle pühaga mälestame kahte sündmust, mis leidsid samaaegselt aset Jeruusalemma templis:
Esiteks mõtiskleme Maarja seadusejärgse puhastamise tseremoonia üle templis. Olgugi et Maarja ei olnud selleks kohustatud, kuna ta oli neitsi nii enne oma ainusündinud Poja ilmaletoomist, sünnitamise ajal kui pärast seda, allus ta vabatahtlikult ja kogu südamest puhastamise vagale rituaalile. Nõnda on ta meile alandlikkuse ja kuulekuse imetlusväärseks eeskujuks. Kuna siis ei olnud veel aeg tema emaduse jumaliku saladuse avaldamiseks, oli ta meeleldi nõus samasuguse kohtlemisega nagu kõik teised emakssaanud.
Teiseks mälestame Jeesuslapse esitlemist templis seaduse järgi, mis nägi ette, et „iga esmasündinu tuleb pühitseda Issandale“. Siingi annab Issand meile hämmastava alandlikkuse ja enesesalgamise eeskuju: Ta allutab iseend seadusele, kuigi ei ole selleks kohustatud, kuna Ta on Jumal ning selle ja kõigi teiste seaduste looja. Jeesuslaps tuleb esimest korda Issanda templisse, kus Ta kinnitab uue lepingu oma Isa ja inimkonna vahel just selle tseremoonia käigus. Seal toob Ta end ohvriks kõigi inimeste eest, kes on nii patused ja süüdi.
Seaduse järgi pidid lapse vanemad templis esitlemise tseremoonia puhul tooma ohvriks kaks turteltuvi või harilikku noort tuvi, nagu meenutab selle püha teise vespri viies antifoon. Nende kahe linnuliigi ohverdamise sügavat vaimset tähendust selgitab Aquino Thomas järgmiselt:
Turteltuvil on kolm tähendust: 1. laululinnuna sümboliseerib ta usu kuulutamist ja tunnistamist; 2. kasina linnuna esindab ta puhtust; 3. kuna ta eelistab üksindust, tähistab ta mõtisklust.
Tuvi, kes on malbe ja lihtne lind, sümboliseerib õrnust ja lihtsust. Karjas elada armastava linnuna tähistab ta ka aktiivset eluviisi.
Ülalkirjeldatust järeldab püha Thomas, et tuvide ohverdamine sümboliseerib Kristuse ja Tema müstilise ihu liikmete täiuslikkust. Ta lisab, et kahe samast liigist linnu ohverdamist nägi Issanda seadus ette näitamaks, et nõutud pühadus ei puuduta mitte ainult hinge, vaid ka keha.
2. veebruaril pühitsetavad küünlad aga ei ole pelk sümbol, nagu tuvid, vaid esindavad tõeliselt lihakssaanud Kristuse täiuslikkust, kes tuli meie sekka elama.
Püna Anselmi järgi on küünla juures oluline tähendus kolmel elemendil: vahal, tahil ja leegil.
- Vaha, mida mesilased valmistavad õienektarist ja mida vanasti peeti neitsilikkuse sümboliks, esindab jumaliku Lapse neitsilikku ihu, mis vähimalgi määral ei rikkunud ei oma eostamise ega sünni ajal Maarja täiuslikku terviklikkust.
- Taht vaha sees esindab Jeesuse Kristuse hinge.
- Leek, mis särab küünla otsas, esindab meie Issanda jumalikkust.
Maarja puhastamise püha liturgia on seega üleloomuliku ja vaimselt erakordselt rikka tähendusega. Ei ole juhus, et see püha on jõulutsükli viimane – sellel on kaks põhjust:
Esiteks kutsub see meid veel korra mõtisklema lihakssaamise üle, mis on kogu jõuluaja keskne müsteerium. Meile antakse võimalus näha Jeesuses Kristuses lihakssaanud Messiat, kelle tulekut kuulutasid ette kõik Vana Testamendi prohvetid (vt selle päeva Missa epistlit).
Teiseks ühendab see kirikuaasta kaks suuremat tsüklit, jõulu- ja ülestõusmispühade tsükli. Samamoodi ühendas Issand templis rauk Siimeoni ja naisprohvet Hanna esindatud vana Iisraeli uue Iisraeliga, katoliku Kirikuga, mis sündis sõduri löödud haavast ristilöödud Jeesuse küljes (vt selle päeva Missa evangeeliumit).
Seetõttu on igati kohane kasutada selle kauni püha ajal võimalust tänamaks Issandat ja Neitsi Maarjat kõigi üleloomulike armude eest, mida oleme saanud jõulutsükli jooksul. Samuti peaksime neilt paluma arme, mida vajame, et astuda algavasse paastuaega võimalikult suure pühendumusega.”
Isa Fabrice Delestre +
Allikas: Le Saint-Anne nr 340 – veebruar 2022
Tõlkis Loviisa Mänd