Autor: sten

” Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, 
see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja 
tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk ” (Luuka 2:34-35)

Neitsi Maarja Seitse Valu:

1. Siimeoni ettekuulutus

2. Põgenemine Egiptusesse

3. Jeesuslapse otsimine templist

4. Kohtumine Kristusega Ristiteel

5. Kristuse ristilöömine

6. Kristuse mahavõtmine ristilt

7. Kristuse asetamine hauda

Jumal, sinu kannatuse ajal läbistas kooskõlas Siimeoni ettekuulutusega aurikka Neitsi ja Ema Maarja leebeima hinge valumõõk. Anna meile armuliselt, et kui me mälestame austusega tema kannatust ja südamehaava, võiksime kõikide ustavalt Risti all seisnud pühakute auväärt teenete ja eestpalvete läbi  õnnelikult saavutada sinu kannatuse viljad. (Kirikupalve)

Neitsi Maarja, valust tulvil ja pisarais seisad sa oma Poja meie Issanda ja Lunastaja Jeesuse Risti kõrval. V. Neitsilik Jumalasünnitaja, see, keda ei suuda haarata terve maailm, kannab risti kannatust – elu autor kes sai inimeseks. (Graduaal)

Maarja, taeva Kuninganna ja maailma Valitsejanna, seisis valust tulvil Meie Issanda Jeesuse Kristuse risti kõrval. (Halleluuja)

Neitsi Maarja Seitsme Valu on SSPXi Oblaatide kaitsepühak.

“Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele, Fl 2: 5–11

Vennad! Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks, et Issand Jeesus Kristus on Jumala Isa auhiilguses.

Järg pühast evangeeliumist Johannese järgi, Jh 12:  31–36

” Sel ajal ütles Jeesus juutide hulkadele: „Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra). Rahvahulk vastas siis talle: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?” Jeesus ütles neile: „Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.”

14. september (mis langeb see aasta pühapäevale) on Risti ülendamise püha – päev, mil austame Kristuse Risti, vahendit, mille Ta oma eluohvriga pühitses meie pääsemise jaoks.

Rist on lunastuse märk – austagem seda, ülistagem seda!
Me austame risti, sest näeme selles Kuninga lippu, elupuud, lunastuse võidu mälestusmärki. Ärgem aga unustagem, et see on ühtlasi kannatava Kristuse piinariist.

Risti ülendamise pühaga mälestame kaht ajaloosündmust:

Esimene neist juhtus aastal 320, mil keiser Constantinuse ema püha Helena avastas Kolgata risti ja haua asukoha, mille peale roomlased olid rajanud Veenuse templi.

Teine on risti ülendamine Konstantinoopolis aastal 629. Keiser Herakleios tõi risti – mis oli Jeruusalemma vallutamisest aastal 614 olnud pärslaste valduses – tagasi Jeruusalemma ning kandis selle oma õlgadel läbi linna Kolgata mäele, Püha Risti kirikusse.

Kui keiser risti kandis, juhtus ime, mis on mõeldud õppetunniks meile kõigile. Jeruusalemma väravatel oli risti kandev keiser oli sunnitud äkitselt peatuma, kuna ei suutnud edasi minna. Patriarh Sakarias soovitas tal heita seljast uhke keisrirüü, kuna see ei sobi kokku Issanda alandliku ristiteega läbi Jeruusalemma. Purpurist, kroonist ja kingadest vabanenuna ning täis alandlikkust võis keiser raskusteta oma teed jätkata.

Õppigem sellest: meie jumalik Päästja tahab, et järgneksime Talle vaesuses ja alandlikkuses – sest ka Tema ise oli vaene ja alandlik.

Tõlkis Loviisa Mänd

“Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!”

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast galaatlastele, Gl 3: 16–22

Vennad! Tõotused on antud Aabrahamile ja tema soole. Ei öelda: Ja sinu sugudele, otsekui paljude kohta, vaid nagu ühe kohta: Ja sinu soole, kes on Kristus. Ma ütlen seda: Jumala poolt varem tehtud testamenti ei saa nelisada kolmkümmend aastat hiljem antud Seadus muuta kehtetuks, nii et see tühistaks tõotuse. Sest kui pärand tuleks Seaduse alusel, siis see ei tuleks enam tõotuse alusel; Jumal on aga Aabrahamile armu osutanud tõotusega. Milleks siis Seadus? See on üleastumiste pärast juurde lisatud, kuni tuleb sugu, kelle kohta oli antud tõotus, ja see on seatud inglite kaudu vahendaja käe läbi. Üksainus ei vaja vahendajat, Jumal on ju üks.  Kas Seadus on siis Jumala tõotuse vastu? Ei mingil juhul! Sest vaid siis, kui oleks antud seadus, mis suudab teha elavaks, tuleks õigus tõepoolest seadusest. Kuid Pühakiri on kõik oleva allutanud patule, et tõotus antaks neile, kes usuvad, usust Jeesusesse Kristusesse.

Järg pühast evangeeliumist Luuka järgi, Lk 17: 11–19

Sel ajal, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, läks ta Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: “Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” Ja neid nähes ütles Jeesus neile: “Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: “Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?” Ja ta ütles talle: “Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!”

“Oo Jumal, katoliku usu kaitsmiseks ja kõige uuendamiseks Kristuses täitsid Sa püha paavst Piuse taevaliku tarkuse ja apostliku jõuga; anna meile armu, et me ustavuses tema korraldustele ja tema eeskuju järgimisega saavutaksime igavese tasu. Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.”(Kirikupalve püha Pius X pühal)

Täna kell 18.00, pidulik Missa

“Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!”

Lugemine püha Pauluse kirjast korintlastele, 2Kr 3:4–9

Vennad! Niisugune usaldus Jumala vastu on meil Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu järgi, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. Aga kui juba kirjatähtedega kividesse uuristatud surmateenistus sündis auhiilguses, nii et Iisraeli lapsed ei suutnud vaadata Moosese palgesse selle hiilguse pärast, mis ometi oli kaduv, kuidas siis vaimuteenistus ei peaks sündima veelgi suuremas auhiilguses? Kui juba hukkamõistuteenistusel oli auhiilgus, siis on õigluse teenistus veel palju suurem auhiilguselt.

Lugemine pühast evangeeliumist Luuka järgi, Lk 10:23–37 

Sel ajal ütles Jeesus oma jüngrite poole pöördudes: “Õndsad on silmad, mis näevad seda, mida teie näete, sest ma ütlen teile, palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud. Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: “Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu? Aga Jeesus ütles talle: “Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: “Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: “Ja kes siis on mu ligimene?” Jeesus ütles kõnelust jätkates: “Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: “See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: “Siis mine ja tee sina nõndasamuti!”

“Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: «Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!»

Lugemine püha Pauluse kirjast korintlastele, 1Kr 15:1–10

Vennad! Ma teen teile teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete, kui peate kinni sõnadest, millega ma teile kuulutasin. Muidu olete küll ilmaaegu uskunud. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades ja et ta maeti maha ja tõusis kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile üheteistkümnele. Seejärel näitas ta ennast enam kui viiesajale vennale korraga, kellest paljud on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule. Mina olen ju apostlite seast kõige väiksem, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest olen taga kiusanud Jumala Kirikut. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm pole minus läinud tühja.

Järg pühast evangeeliumist Markuse järgi, Mk 7:31–37

Sel ajal lahkus Jeesus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: «Effata!», see on «Avane!». Ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi. Aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: «Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!»

«Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!» (…) Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.»

Lugemine püha Pauluse kirjast korintlastele, 1Kr 12:2–11

Vennad! Te teate, et kui te olite paganad, siis te läksite tummade ebajumalate juurde, just nagu oleks teid tagant sunnitud. Seepärast ma teatan teile, et ükski, kes Jumala Vaimus räägib, ei ütle: «Neetud olgu Jeesus!» ning ükski ei suuda öelda: «Jeesus on Issand!» muidu kui Pühas Vaimus. Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja tegevustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab.

Järg pühast evangeeliumist Luuka järgi, Lk 18: 9–14

Sel ajal rääkis Jeesus mõnedele, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja põlastasid teisi, selle tähendamissõna: «Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: «Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.» Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: «Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!» Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.»