Täna algab Septuagesima aeg.
Septuagesima ajal, mis eelneb Paastuajale, väljendab liturgia inimloomuse kohutavat seisundit.
Kristliku lootuse täie jõuga, mis põhineb Kristuse toodud Lunastusel, hüüab inimene siiski Jumala poole.
“Oma kitsikuses hüüdsin Issandat ja Ta kuulis oma pühast kojast minu häält. Armastan Sind, Issand, mu tugevus: Issand on mu kindlus ja mu pelgupaik ja mu vabastaja.” (Ps 17:5–7)
Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal. Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand! Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks. Tõuse, Issand, ärgu inimene suurustlegu.” (Ps 9:10-11; 19–20)
Sügavikest hüüdsin ma Sinu poole, Issand: Issand, võta kuulda mu häält. Olgu Su kõrvad pööratud oma sulase palvele. Kui Sa, Issand, pead meeles patte, Issand, kes siis pääseks? Sest Sinu juures on halastus ja Sinu seaduse pärast ootasin Sind, Issand. (Ps 129:1-4)