Lima linn (Peruu) asutati 1535. a. Francisco Pizarro poolt, kes oli 1531-1536 Peruu valitseja. Limast pidi senise inkade pealinna Cuzcose asemel saama uus keskus. 1543. a. sai Lima piiskopkonnaks ja kaks aastat hiljem peapiiskopkonnaks. 1579. a. nimetati Lima peapiiskopiks püha Turibius Mongrovejo.
Püha Rosa Limast (Isabella de Florenz) sündis 20. aprillil 1586. a. Nende peres oli kokku 11 last, vanemad olid mõlemad Hispaania päritolu – isa oli Gasparo de Florenz ja ema Maria de Olvia.
Isabellat kutsuti juba lapsepõlves Rosaks. Pärimus räägib, et Isabella ristimise ajal nägi tema ema lapse näol roosi. Teada on ka see, et ta oli imeilus tütarlaps, mistõttu teda hakati juba varakult „Roosiks“ kutsuma. Nime „Rosa“ võttis Isabella endale nimeks ka kinnitamise sakramendis.
Juba lapsepõlves näitas Isabella erilist püüdlemist vooruste poole. Tema vaimulik eeskuju oli püha Katariina Sienast. Ta oleks tahtnud astuda dominiiklaste kolmandasse ordusse, kuid tema ema oli selle vastu. Siiski astus Rosa 10. septembril 1606. a. tertsiaariks, valides oma vaimulikuks nimeks Rosa a Santa Maria, mille võiks tõlkida „Püha Maarja Roos“.
Oma venna abiga tegi ta oma vanematemaja aeda laudadest hüti, kuhu ta oma askeetlikku elu elama asus. Varsti ta haigestus, kuid Rosa ei andnud alla ja talus vapralt oma kannatusi. Sageli palvetas ta „Mu Jumal, suurenda mu kannatusi, kuid eelkõige minu armastust“, soovides olla kaaskannataja Kristuse kannatustes. Ligimesearmastusest hoolitses ta sageli haigete ja vaeste eest. Kogu oma vaeva, kogu oma kannatuse ohverdas ta puhastustules viibivate hingede, patuste pöördumise ja Jumalale tehtud solvangute ja teotamiste hüvitamise eest.
Pühal Rosal oli lähedane sõprus püha Franciscus Solanoga, kes samuti elas väga askeetlikku elu. Frantsisklasest preester püha Fr. Solano tuli Peruusse 1596. a., et teha misjonit indiaanlaste seas ja samuti hoolitseda hingehoiu eest Hispaania päritolu rahva juures. Püha Fr. Solano suri Limas 14. juulil 1614. a.
Teada on, et Jumalaema ilmus korduvalt pühale Rosale, et teda lohutada ja julgustada. Enamiku aja tundis pühak, justkui oleks ta Jumalast maha jäetud – mis tegelikult oli talle Jumalalt saadetud proovikivi ja sisemise kasvatamise vahend. Sageli kestis see mahajäetuse tunne pikki aastaid. Peale neid aastaid aga ilmus talle sageli Jeesuslaps, Maarja ja Rosa enda kaitseingel. Rosale sai tavaks hommikul vara minna aasale ja korjata sealt lilli, põimida need kokku ja seeläbi osutada nendega koos oma austust ja tänu Jumalale.
Rosa oleks meeleldi astunud mõnda kontemplatiivsesse kloostrisse, kuid Lima peapiiskopkonnas ei olnud ühtegi sellist kloostrit. Seetõttu võttis pühaks nõuks ise selline klooster püha Siena Katariina eestkoste all asutada. Kahjuks ei jõudnud ta ise kloostri avamist näha – ta suri 24. augustil 1617. a. Klooster avati kuus aastat hiljem, 1623. aastal.
Püha Rosa Limast kuulutati pühakuks 1671. a., teda kutsutakse ka „Lõuna-Ameerika pühaduse esimeseks õieks“.
Pildil: Püha Rosa Limast, klaasaken Saksamaal Gdanendorfi küla kirikus