Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 14.juuli – püha Bonaventura

Püha Bonaventura (Johannes Fidanza) sündis Itaalias Bagnoreggios arsti pojana. Ta oli lapsepõlves väga haiglane ja nõrk. Kui tema seisukord ikka halvemaks läks, viis ema ta püha Franciscuse juurde, kes last õnnistas. Sellest peale hakkas laps vaikselt paranema ja kosuma.

Kui püha Fanciscus 1226.a. surivoodil lamas, siis otsis ema koos väikse Johannesega pühaku uuesti üles. Pühak, nähes tervemaks saanud last, ütles: „O buona ventura!“ Nendest sõnadest sai poisi uus nimi.

Aastal 1236 alustas p.Bonaventura õpinguid Pariisis. Oma alandlikkusest ei tahtnud ta seal pikka aega minna Pühale Kommunioonile, lõpuks ilmus talle ingel, kes ulatas talle Püha Hostia. Pühaku õpetaja Alexander von Hales, kes suri 1246.a., on oma õpilase kohta ütelnud, et Bonaventura oli nii puhas nagu ta ei olekski pärispatuga koormatud inimlaps.

Kui Bonaventura 1243 (mõnedel andmetel 1238).a. oma õpingud Magister in Artibus kraadiga lõpetas, võtsid frantsiskaanid ta enda ordusse. Varsti sai pühak preestripühitsuse ja ta täiendas end veel teoloogias.

Pärast seda, kui p.Bonaventura 1248.a. sai doktorikraadi teoloogias, alustas ta õpetajategevust frantsiskaanide Pariisi ordukoolis. Korralise professori (magister regens) kohta ta ülikoolis, nagu ka tema sõber p.Aquino Thomas, ei saanud, sest kardeti kerjusmunkade ordude, s.t. frantsisklaste ja dominiiklaste liiga suurt mõju. Alles paavst Alexander IV sekkumise peale nimetati nii p.Bonaventura kui ka p.Aquino Thomas mõlemad korralisteks professoriteks.

Mitte ainult p.Aquino Thomas, vaid ka p.Bonaventura oli kõrgelt õpetatud teoloog. Lugu räägib sellest, kuidas p.Aquino Thomas tahtis kord sõbralt teada, kust tuleb tema tarkus. Bonaventura näitas seepeale käega oma toaseinal rippuva krutsifiksi poole ja ütles: „Sealt.“

Paavst Alexander IV nimetas kaks lähedast sõpra 12.augustil 1257.a. Pariisi professoritekolleegiumi liikmeteks. Sama aasta 2. veebruaril oli p.Bonaventura valitud frantsisklaste ordukindraliks. Seetõttu tõmbus ta ka õige pea tagasi õpetamisest, kuid jäi siiski Pariisi ja juhtis ordut sealt.

Kohe peale oma valimist ordukindraliks asus p.Bonaventura leevendama ordusiseseid pingeid, milleks võttis ta ette pika reisi Rooma ja külastas selle kestel kümneid kloostreid. Frantsiklaste ordut ähvardas tol ajal lõhe rangemat korda pooldajate (spirituales) ja pehmemat korda pooldajate (relaxati) vahel. Ta määras kindlaks ka orduprovintside piirid ja redigeeris ordureegleid. 1260.a. Narbonne’is toimunud üldkapiitlil võeti p.Bonaventura poolt täiendatud ja parandatud ordureegled vastu, mistõttu nimetatakse p.Bonaventurat ka frantsisklaste ordu teiseks asutajaks.

P.Bonaventura kogus Itaalias kokku ürikuid ja dokumente, et panna kirja p.Franciscuse elulugu. Sellise ülesande oli talle andnud Narbonne’is toimunud üldkapiitel. Kui p.Bonaventura selle ülesandega tegeles, tahtis p.Aquino Thomas teda külastada. Kui ta oma sõbra kambrisse astus, oli p.Bonaventura nii sügavalt oma töösse süvenenud, et ta ei pannud sisenejat tähele. Seepeale ütles p.Aquino Thomas paarile teda saatvale mungale: „Lähme minema, et üks pühak saaks segamatult teisest pühakust kirjutada.“ Frantsisklaste üldkapiitel Pariisis 1266.a. kinnitas p.Bonaventura poolt kirjutatud püha Franciscuse eluloo ainukeseks autentseks pühaku elu ülestähenduseks.

1265.a. nimetas paavst Clemens IV pühaku Yorki piiskopiks, kuid pühak keeldus seda ametit vastu võtmast. 20.mail 1274.a. pani pühak maha ordukindali ameti, pea aasta varem, 28.mail 1273 oli paavst õnnis Gregorius X kutsunud p.Bonaventura Lyoni kirikukogu ettevalmiseks Rooma. Seal nimetati p.Bonaventura Albano kardinalpiiskopiks. Kui talle juba enne nimetamist toodi kardinalimüts, pesi pühak sel hetkel, mil toojad tema juurde astusid, Firenze lähedases Mugillo kloostri köögis nõusid ja palus mütsi nii kauaks varna riputada, kuni ta on pesemise lõpetanud.

7.mail 1274.a. oligi Lyoni kirikukogu avaistung. Ka püha Aquino Thomas pidi sellest osa võtma, kuid ta suri teel Lyoni. Kontsiil jõudis kokkuleppele kreeklaste tagasitulemiseks Kirikusse, kuid see kokkulepe ei kestnud kaua, sarnaselt 1439.a. sõlmitud kokkuleppele.

Püha Bonaventura suri kirikukogu lõpupäevadel, 15.juulil 1274.a. pärast seda, kui paavst oli talle isiklikult viimase võidmise sakramenti jaganud. Paavst Sixtus V nimetas 1482.a. pühakuks kuulutatud Bonaventura 1588.a. Doctor Seraphicus’eks. Pühaku vähesed säilinud säilmed asuvad Lyoni frantsisklaste kloostri kirikus, sest hugenotid põletasid 1562.a. pühaku surnukeha. Pühaku kodupaigas asub reliikvia pühaku käest.

Pildil: „Püha Bonaventura surivoodil“ Fancisco Zurbarán (1629)