Rubriik: Pühakud

Püha Miikael ja alandlikkus

“Täna on meil suur rõõm ja au tähistada Jumala esimese võitleja, taevaste vägede juhi, esimese ja suurima püha Miikaeli püha.

Tema lugu ulatub tagasi loomise alguseni, millest räägivad pühakirja viimased, Ilmutusraamatu peatükid. Püha Johannes ütleb: “Ja Taevas tõusis sõda. Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid. Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas.”

Miks jäi püha Miikael võitluses peale? Mis tegi ta nii võimsaks? Tema vägi tuli tema alandlikkusest. Ta nimi, heebrea keeles Mi Ka El – ladina keeles Quis ut Deus –, tähendab ‘Kes on nagu Jumal?’

Tänane evangeelium võib meid üllatada.

Me eeldame, et tänane Missa on pühendatud pühale Miikaelile. Võib-olla ootame evangeeliumiks eilse päeva kirjakohta, milles meie Issand räägib, et Ta ei ole tulnud rahu, vaid mõõgaga. Võib-olla arvame, et kuuleme keevalistest kõuepoegadest Jaakobusest ja Johannesest.

Hoopiski mitte – evangeelium, mille Kirik meile täna annab, räägib sellest, kuidas Kristus toob oma jüngrite ette lapse ja ütleb: „Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis“ ja „kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu“. Ainult lapsed lähevad taevasse.

“Quis ut Deus? Kes on nagu Jumal?” Nii hüüdis püha Miikael Luciferile. Luciferile, kes oli valguse kandja, ülim kõigist Jumala inglitest, ilusaim, parim ja vägevaim, mõõtmatult võimsam kui Miikael.

Kui teda aga proovile pandi, kui ta valima pidi, ütles ta : “Non serviam“. Ta valis ta pigem põrgus valitsemise, kui taevas teenimise. Sellest alates ei olnud tema jaoks enam Taevas kohta.

Püha Miikaelilt õpime me alandlikkust.“

Allikas : Püha Pius X Preestrite Vennaskonna jutlused.

Tõlkis Loviisa Mänd

20.septembril 1915. aastal sai Pater Pio nähtamatud stigmad (Kristuse haavad). Kolme aasta pärast muutusid need nähtavaks.

Kui Pio 20. septembril 1918 palvetas laiali laotatud kätega altariristi ees, hakkas tabernaakel enneolematult hiilgama. Kristus lähenes talle imeilusast kiirtesärast ümbritsetud noormehe kujul. Hiilgavad tulised valguskiired valgusid Lunastaja haavadest Pater Piole. Kui nägemus möödus, oli tal Kristuse haavad. Orduvennad leidsid Pio altari jalamil lamamas ja kandsid ta kongi, kus konstateeriti haavu kätes, jalgades ja vasakus küljes. Üks vendadest hakkas nende haavade vastu huvi tundma ja tahtis neid lähemalt uurida, kuid Pater Pio pilk peatas teda – ilmselt soovis ta toimunu saladusse jätta. (…)

Üks naine küsis temalt, kas stigmad valutavad. Selle peale vastas Pater: “Kas arvad, et Issand Jumal andis nad mulle ilu pärast?”

Teine naine päris: “Öelge, Pater, mismoodi nad valutavad.” Pio vastas: “Nii, nagu sa võtaksid naela, lööksid selle käest läbi, jätaksid naela sisse ja elaksid edasi.” Sellest võime mõista, kuidas Pater Pio kannatab. Püha Missa ja Suure Paastu ajal muutuvad valud veel tuntavamaks ja kibedamaks.

Mida tähendavad stigmad Pater Piole? Temale on need suurimaks autasuks, mida Issand inimesele saadab. Meile on katoliku preestri Pater Pio stigmad meeldetuletuseks Lunastaja Kristuse kannatustest. Kuna inimesed olid unustanud ristilöödud Issanda Jumala, ilmus Ta uuesti oma teenris Pater Pios. Ilmus selleks, et inimesed näeksid, millise hinnaga lunastas Kristus meie hinged. Pater Pio võiks öelda üheskoos püha Paulusega: “Mitte mina ei ela enam, vaid Kristus elab minu sees.”

Mida räägib Pater Pio neist kannatusist, mida tal tuleb iga päev läbi elada? Ta kasutab selleks sõnu, mille tähendust kaugeltki kõik ei suuda mõista: “See on Jumala armastuse leek ja ma kannatan rõõmuga.”

Kõige rohkem mõtleb Pater Pio patustajatele. Ta kannatab selle nimel, et nad kahetseksid ja pöörduksid tagasi Jumala juurde.

Lühike palve sellelt suurelt pühakult:

Katkendid raamatust Jutustus Padre Piost – Karl Wagner (1966)