Rubriik: Uncategorized

21.-23. juulil toimub Kursi suvemõisas rekollektsioon, mis keskendub Neitsi Maarjale. Maarja on Jumalaema, sest Jeesus on Jumal ja Maarja on Jeesuse ema. Aga Maarja on ka meie ema, sest Jeesus ütles ristil: „Vaata, see on su ema!” Igaühel on ema, aga mitte igaüks ei tea, milles seisneb ema olemuslik roll. Selle rekollektsiooni jooksul õpime tema rolli tähendust — ja mis on selle Ema tähtsus minu elus, ühiskondlikus elus ja isegi poliitilises elus. Maarjamaa tähendab maad, mille emaks ja kuningannaks on Maarja.

Peale Kiriku muutumatu õpetuse selles küsimuses, räägime ka kõige olulisematest mariaanlikest ilmutustest maailmas: Guadalupe, Lourdes, Fatima. Fatima Jumalaema sõnum tõstab eriliselt esile Maarja rolli meie elus – ja eriti meie ajal. Me näeme, et see ei tähenda vaid ilusat mõtisklust olulisel teemal, vaid on ka selle Ema pühalik ja tungiv palve igale oma lapsele, kelle hulka me kuulume. Ilma temata on meie elu täis häda ja viletsust ning lõpeb kindlasti halvasti. Koos temaga — vaatamata paljudele katsumustele, takistustele ja lüüa saamistele —, on meie elu täis valgust ning lõpeb kindlasti hästi. Kas ta mitte ei öelnud Fatimas: “Lõpuks minu pärispatuta süda võidutseb!”?

Reollektsioonist osavõtjaid oodatakse Kursi suvemõisa 21. juulil ajavahemikus 15.00 – 18.00, rekollektsioon lõpeb 23. juulil hiljemalt kell 14.00. Osalustasuks on vabatahtlik annetus vastavalt igaühe võimalustele.

Osalemiseks palume ennast registreerida hiljemalt 07. juuliks aadressil safidelitas@gmail.com. Küsimuste korral saatke need palun samale meiliaadressile või helistage 52090650.

Sel nädalal toimuvad Tallinnas mitmed “Baltic Pride” üritused. Laupäeval toimub Tallinnas ka Baltic Pride’i marss. Hüvituseks nende hirmsate pattude eest on laupäeval, 10. juunil, kell 09:00 Püha Missa ning seejärel on Püha Altarisakrament välja pandud kuni kella 12:00-ni, et saaksime seda austada ning sel viisil Jeesuse Pühimat Südant lepitada. Kõik usklikud on südamest kutsutud osalema! Nii saame lohutada Jeesuse Pühimat Südant ning hoida ära teenitud karistused meie armastatud kodumaalt. Palvetame eriliselt ka abielu ja perekonna institutsioonide eest, mis on Kristusele kallid ning täna sedavõrd ränga rünnaku all.

Laupäeval, 10. juunil 2023:

08:30 Piht

09:00 P. missa ja pühima altarisakramendi adoratsioon

10:00 Rõõmurikas roosipärg

10:45 Valurikas roosipärg

11:30 Aurikas roosipärg

12:00 Benediktsioon ja adoratsiooni lõpp

Püha Pius X Vennaskonna kindralülema kiri sõpradele ja toetajatele

SÜDAME PUHTUS

Ainult südame puhtus hoiab meis usu puhtust

Kallid usklikud, sõbrad ja toetajad,

Ajaloolises kontekstis, milles me elame, on kõigeväeline Jumal kutsunud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna pidama väga erilist võitlust usu eest. Küsimus on usu hoidmises, selle tunnistamises, armastamises ja edasi andmises. Et seda teha, on oluline mõista selle võitluse sügavaid põhjuseid, nõudmisi ning seda, milleni see meid peab viima, et saaksime sellest lõigata kõiki vilju oma hingedele.

Usk, vankumatu nurgakivi

Usk siin maa peal on Jumala nägemise ootus, mis saab meile osaks igavikus ning usk loovutab sellele siis oma koha. Usk on üleloomulik teadmine Jumalast ja kõigest, mis Teda puudutab, ilma eksimisvõimaluseta. Seetõttu on usk tervik, mis antakse meile Jumala heldusest, kes edastab meile teadmise, mis Tal enda kohta on. Sellest perspektiivist on selge, et usk on tõe väljendus par excellence: hingedele antud üleloomulik tõde, ilma vähimagi eksimisvõimaluseta.

Usk erineb oluliselt kellegi isiklikust arvamusest või ettekujutusest, kes valib oma versiooni „tõest“ teise tõlgenduse asemel, tuginedes otsuses oma hinnangule või isiklikule kogemusele. Selline „tõde“ vastab pigem „usule“ liberaalses vaimus, millel puuduvad kõik üleloomulikud elemendid ja mis on taandatud fundamentaalsel tasandil vaieldavaks isiklikuks valikuks. Vastupidi, usk on teadmine teisest korrast, mis on põhiolemuselt üleloomulik, ning milles on absoluutselt tagatud, et me ei eksi, sest vähimgi eksitus oleks jumaliku tõega kokkusobimatu. Õigupoolest „tõde“, mis viitaks kõige vähimalgi määral eksitusele, lihtsalt lakkaks olemast jumalik – ning lakkaks olemast tõde. Näiteks Kristus, kes oleks nii tõeline Jumal kui ka tõeline inimene, nii kuningas kui prohvet, kuid mitte Lunastaja, ei oleks meie usu tõeline Kristus. Ta poleks ka „vähendatud“ Kristus – mis oleks võimatu –, vaid lihtsalt midagi muud. Üksainus eksitus rikub parandamatult kogu usu ja dogma struktuuri, täpselt nii nagu piisab mõnest tilgast mürgist, et muuta hulk vett inimese jaoks kõlbmatuks.

Usuvõitlus Katoliku kirikus ja ühiskonnas

Eelnev sissejuhatus on oluline, et mõista, miks kogu oma ajaloo vältel on Kirik eeskätt tundnud muret usu kaitsmine pärast, isegi kui see tähendab teistega vaidlemist ja nende hukkamõistmist ning tagakiusamist katoliku dogmade kaitsmise pärast. Vähimgi kompromiss selles vallas oleks olnud meie Issanda, Tema missiooni ja hingede reetmine.

Tõepoolest, inimene on loodud Jumalat tundma ja eriti tundma Teda meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud” (Jh 1:18). Ilma selle teadmiseta Jumalast, mida annab vaid usk, on võimatu Talle meele järele olla ja Tema juurde minna. Teda on võimatu tunda ja seetõttu kontempleerida. Samuti pole võimalik leida Temas oma õnne Teda armastades ja teenides, sest me ei saa anda oma südant ega pühitseda oma inimlikku tahet kellelegi, keda me ei tunne. Usu säilitamine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Vaimne elu siin maa peal on võimatu ilma, et kogu meie mõistus järgiks tervikuna jumalikku tõde. Just nimelt see, et meie Issand ise kuulub meile lihaks saanud tõena, mis on usu kaudu tuntavaks tehtud, on igavese elu alguseks oleva kristliku elu tingimus ja selle peamine põhjus.

Me ei tohi kunagi unustada, et kui Püha Pius X Vennaskonda tervikuna või igaüht meist oma igapäevases elus kutsutakse usku tunnistama ja seda avalikult kaitsma, siis ei ole küsimus isikliku arvamuse avaldamises või mõne eelistatud nüansi välja toomises. See on lihtsalt usu tunnistamine, mis on hädavajalik, et hinged tunneksid meie Issandat sellisena, nagu Ta on ja et nad saaksid ehitada kogu oma eksistentsi ajas ja igavikus sellele teadmisele ning sellega kooskõlas. Paraku on selline kristlik elu muutunud tänapäeval väga haruldaseks, sest usk ise, mis selle võimalikuks teeb, on kadumas.

Seega kuidas peame tagama, et see elu kannaks meis kõiki oma vilju, nagu siis, kui “õige jääb usust elama”? Mida me peame tegema, et me ei piirduks pelgalt formaalse usu järgimisega, vaid leiaksime oma õnne tõe valdamisest? Peame laskma usul meis oma erilist mõju avaldada, nimelt laskma oma südamel puhastuda. Sel viisil hävitatakse kõik takistused meie hinge täiuslikuks liitumiseks meie Issandaga, kes on nii tõde, mida otsib mõistus kui ka kõrgeim hüve, mida otsib süda.

Tõeline usk puhastab südame

Usk, mis ei ole pealiskaudne ega viljatu, muudab hinge sügavuti. Esiteks toob see hinges välja puhtuse. See on loogiline ja kergesti mõistetav, sest kes elab usus, see kujundab oma elu vastavalt kõrgemale ideaalile. Ühtlasi distantseerub ta kõigest vähem väärtuslikust, mis võiks olla takistuseks tema muutumisele. Teisisõnu, tõeline usk, mida saadab ligimesearmastus, juhib hinge ülespoole ning seda tehes distantseerib teda kõigest maisest või ilmalikust. See tõstab hinge kõrgemale kõigest, mis on ebapuhas.

Võtame näite, mis meeldis püha Aquino Thomasele: metall kaotab puhtuse, kui seda sulandatakse vähem väärtusliku metalliga. Hõbe ei muutu sulamis kullaga ebapuhtaks, sest see tõstab selle väärtust; aga sulamis pliiga muutub hõbe ebapuhtaks. Samamoodi muutub ebapuhtaks hing, millel on suurem väärikus kui kõigil ajalikel ja kehalistel olenditel, kui ta neile korratu armastuse või kiindumuse tõttu allub. Kuid sellisest ebapuhtusest võib puhastuda vastupidise sammuga, kui hing sirutub selle poole, mis on temast kõrgemal — st Jumala poole. On ilmne, et vaid usk teeb selle võimalikuks. Selleks, et Jumalale läheneda, peame Teda tundma ja selleks, et Teda tunda, peame Temasse uskuma. Ja seepärast on südame puhastumise eelduseks usk – ja kui see usk saavutab oma täiuslikkuse tõelises ligimesearmastuses, põhjustab see südame täiusliku puhastumise.

Seega välistab usk ennekõike ebapuhtuse, mis sellele otseselt vastandub: ebapuhtuse, mis seisneb mõistuse eksituses. Kui aga usul lastakse tegutseda ja kui tal lastakse hinge põhjalikult muuta, hävitab ta kogu moraalse ebapuhtuse ja kõik takistused hinge ja meie Issanda vahelise täiusliku liidu ees. See tähendab, et pärast mõistuse puhastumist teeb usk ka südame puhtaks ja seega vabaks. Seda tähendab väljend „õige jääb usust elama“.

Puhas hing kiirgab oma usku ja annab sellest tunnistust

„Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis“ (Mt 6:22). Nii väljendas ja õpetas meie Issand seda põhitõde. Teisisõnu, esimene tunnistus usust, mida Ta igalt hingelt ootab, on valgusrikas elu, peegeldades nähtavalt seda, mille üle intellekt usus mõtiskleb. See teebki ühe hinge elu nii väärtuslikuks, sügavalt apostellikuks ning võimeliseks teisi edasi viima. Sest seda valgust ei saa varjata – ja mida sügavamale patupimedusse maailm vajub, seda rohkem see valgus särab.

Kui hing elab sügavalt ühendatuna meie Issanda Jeesuse Kristusega; kui kõik tema liigutused on inspireeritud soovist Talle meeldida ja kõik Temaga kooskõlastada, Tema voorusi jäljendades ja saates kõike täide armastusest Tema vastu, särab selle hinge elu nii eredalt, et ta on tõesti maailma valgus. Seetõttu ei saa maailm juba iidsest ajast, kuid veelgi enam tänapäeval, jääda tundetuks tunnistuse suhtes, mida annab puhtus — see kas sügavalt kosutab maailma või ajab ta raevu kaudse etteheite pärast, mis talle seda nähes osaks saab. Selline tunnistus, nagu kõik, mis väljendab tõde, tekitab lahkarvamusi.

Usk on ilma südamepuhtuseta ohus

Me ei tohi kunagi unustada seda väga lähedast seost usu ja puhtuse vahel. Me ei saa Jumalat tõeliselt tunda ilma selle teadmise läbi puhastumata ja samal ajal ei saa me väita, et tunneme Teda ilma puhastumata. Tegelikult on mängus teatud topelt-puhtus — või õigemini puhtus mängib kahekordset rolli vaimses elus ja usuelus. Ühelt poolt on südame puhtus usu tagajärg ja teiselt poolt suunab puhtus hinge Jumala tundmise ja nägemise poole. Võiksime isegi öelda, et puhtus on nii põhjus kui ka tagajärg. See on pisut nagu kuu, mis võib valgust vastu võtta ja peegelduse kaudu seda ka levitada.

Sellest järeldub, et usu hoidmise parim tagatis on eelkõige pidev püüd puhtust kasvatada ja armastus selle vooruse vastu. Kõik muud pingutused oleksid asjatud, kui neid ei krooniks see tulemus.

Tavaliselt ei ahvatle saatan (hea psühholoog ja inimhinge tundja koos selle nõrkuste ja kalduvustega) head kristlast otseselt usust taganema. See oleks lihtsalt veider. Pigem püüab ta temaga pikkamööda tööd teha, pannes teda maailma vaimu endasse neelama, nõrgestades teda järk-järgult maailmale avatud kompromissidega ja eluga, mis jääb usu nõudmistele üha võõramaks ning mis mingil moel takistab südame puhastumist. Seega jääb tema usk jõuetuks, nõrgaks ja tühjaks – mitte oma dogmaatilise sisu, vaid tugevuse poolest – ning ilma võimest hinge muuta, selles elu tekitada ja hoida.

See on paljude katoliiklaste tragöödia, kes on kaotanud oma usu seda teadvustamata ja seda tahtmata. Usust taganemist kui sellist ei ole olnud, kuid nad lasid end selle maailma valitsevatel tuultel kaasa viia. Mis neil hingedel puudus? Neil oli usk, tõenäoliselt oli neil juurdepääs sakramentidele ja võib-olla olid neil isegi mitmed head katoliiklikud harjumused… aga nende südamed polnud ilmselt puhastatud või piisavalt kaitstud. Peame alandlikult möönma, et ühel päeval võib see tragöödia tabada ka meid.

See on ka tragöödia, mis kogukonnale laienedes on Katoliku kiriku ajaloos põhjustanud mitmeid skisma ja hereesiani viinud kriise. Terved rahvad olid valmis hülgama katoliku usu ja Katoliku kiriku, sest nende usk oli järk-järgult nõrgenenud. Mõnel juhul oli see muutunud koguni tähtsusetuks ega avaldanud nende südametele tegelikult enam mingit mõju. Usk oli muutunud pealiskaudseks, võib-olla valgustades inimeste mõistust, kuid ilma, et nende hinged oleksid seeläbi põhjalikult muutunud või nende elu sellest kuidagi mõjutatud. Modernism saigi alguse just nimelt soovist leppida iga hinna eest Jumala suhtes ükskõikse maailmaga — maailmaga, millel on oma mentaliteet, põhimõtted ja vaim. Modernistid tahtsid jätkuvalt uskuda, kuid tingimusel, et nad saavad elada harmoonias kaasaegse ühiskonnaga ning järgida selle intellektuaalset ja moraalset evolutsiooni. Selle saavutamiseks eelistasid nad kohandada usku ja selle nõudmisi – kohandades omakorda ka selle tegevust hinges – selle asemel, et aktsepteerida usku sellisena, nagu Jumal selle meile andis, ja lasta usul inimese hinges kõiki oma vilju kanda. Tulemuseks on olukord, milles Kirik end praegu leiab ning mis näitab selgesti, kuidas usu lagundamine saadab katoliku moraali kokkuvarisemist.

Nii et see kõik taandub küsimusele puhtusest selle sõna sügavaimas tähenduses. Aga mis saab hingest, kes on sel viisil nõrgestatud?

Pimestatud ja orjastatud

Kui hing laseb end maailmavaimul ja ebapuhtusel järk-järgult saastada ja valitseda, satuvad ohtu tema vaimsed võimed, millel on mõnikord parandamatud tagajärjed.

Esiteks on varjutatud inimese intelligentsus. Suutmata vahet teha, mis on tõeliselt hea ja mis on kuri, ei saa ta sellest tulenevalt enam ennast pühendada hea otsimisele ja kurja vältimisele. Nii on mõistus tegelikult allutatud ja orjastatud näilistele hüvedele, mis teda vaimselt pimestavad. Sellel on väga tõsised tagajärjed arukusele, mis peaks juhtima hinge moraalse täiuslikkuse saavutamiseks sobivate vahendite valikul. Selline hing muutub võimetuks kuulama, ta ei lase endale nõu anda ning seetõttu ei suuda ta end õigesti juhtida — olles äkiline, võimetu järele mõtlema ning püsimatu, mõistab ta enese hukka õnnetute valikute läbi, mis ohustavad kogu tema eksistentsi.

Teiseks, tahe — see hinge fakulteet, mis paneb ta järgima seda, mis on hea — on samuti südame ebapuhtusest tõsiselt kahjustatud. Jumalaarmastus asendub enesearmastusega; hoolimata kujutlusest, et ta on vaba, muutub hing iseenda orjaks. See võib ta viia Jumala ja usu põlgamiseni, sest need tuletavad talle paratamatult tema eksimusi meelde. Asjad võivad minna veelgi kaugemale: kiindumus praeguse elu ja selle näiliste hüvede vastu võib tekitada hinges sellise korratuse, mis paneb ta tundma põlgust kõige vaimse vastu ja isegi meeleheidet igavese elu suhtes. Sellest tuleneb varjatud raev ja meeleheide, mida kohtame paljudes kaasaegsetes inimestes. Selle vaikseks ja salakavalaks allikaks on ennekõike usu kaotamine.

Mida tuleks teha?

Esiteks, me ei tohi heituda. See on elu ja surma küsimus, kuid me peame meeles pidama, et see on Jumala arm, mis võimaldab seda lahingut pidada. See tuleneb otse usust ja on sellega rangelt seotud. See ei ole marginaalne probleem, vaid lahing, mis peab olema täielik prioriteet.

Seda öeldes tuleb ka tõdeda, et puhtusest ei räägita piisavalt ja sellest voorusest puudub õige arusaam. See on võlts tagasihoidlikkus, mis tekitab meis vastumeelsust seda teemat vääriliselt käsitleda. Kahjuks kutsub see voorus sageli esile midagi äärmiselt ligipääsmatut ja isiklikku, millest räägitakse vaid sakramentaalse pihi kontekstis. See on suur viga. Lastele ja teismelistele tuleb sellest voorusest regulaarselt rääkida, loomulikult kasutades nende vanusele vastavaid termineid. See on kõikide õpetajate — nii vaimulike kui ilmikute — kohus. Noored peavad olema valmis olulisteks lahinguteks, milles neil tuleb võidelda ja selleks tuleb meeles pidada kahte asja…

Esiteks, puhtusel on tugev külgetõmbejõud õrnade hingede jaoks, keda maailm pole veel rikkunud ja kes on armu mõju all. Peame teadma, kuidas seda hästi ära kasutada. Inimloomus on loodud pühenduma kõrgetele ideaalidele, mis tõstavad teda kõiki takistusi ületades ülespoole. Ja kuna see on inimloomus, siis see ei muutu ajaga ega tänu kaasaegsele tehnoloogiale. Mida kõrgem on millegi hind, seda enam köidab see noorte tulist hinge, kui nad ehitavad oma tulevikku. Hea hariduse ja hea ettevalmistusega on neil kõik, mis vaja, et rakendada arukust, mida nõuab selle ideaali poole püüdlemine. Seetõttu ei ole meil õigust neile mitte anda vajalikke teadmisi, nõuandeid ja eeskuju.

Teiseks on puhtust puudutavas kasvatuses kaks vastandlikku lõksu. Võime kergesti langeda kahe vea vahelise dialektika ohvriks, sageli arvates, et suudame sellest petliku kesktee leidmisega välja tulla. Ühel pool on puritaanlus, st puhtuse taandamine väliste reeglite jäigaks koodiks, mida tuleb järgida. See on ilmselge karikatuur, kuna oht on hinnata puhtust ja kõike sellega kaasnevat välise ranguse mõõdupuu järgi. See on kahetsusväärselt tõhus, õpetades noori järgima välimuse kultust ning juhtides nad samal ajal olulisest eemale. Teisel pool on liberaalne mudel, mis kipub põlgama kõiki väliseid reegleid vaimu võltsvabaduse nimel ja ei kannata mingeid piiranguid. Esimesel juhul kiputakse kurjust nägema kõikjal – välja arvatud seal, kus see peamiselt elab; ja teisel juhul ei kiputa seda kuskil nägema! Suurim oht nende kahe äärmuse tagasilükkamisel oleks mingi leidliku kesktee või kompromissi otsimine jäikuse ja lõtvuse vahel. Kuid me peame sellest dialektikast vabanema, kuna see ei too kasulikku lahendust. Selline kompromiss ei saa olla pidepunkt. See võib viia õpetajad eksiteele ning nad igaveseks heidutada.

Südame tõeline puhastumine on midagi muud. See seisneb puhtuse kui vooruse otsimises, mis hoovab otse usust, muutes sügavalt hinge ja juhtides teda ülespoole – selle poole, milleks ta on loodud –, võimaldades tal end tugevdada ja järgida head ning seeläbi leida oma täiuslikkus. Puhtus ei ole ohtude jada vältimise tulemus. See on ka tingimus meie Issanda tundmiseks nii nagu apostlid Teda tundsid, olles allutatud Tema isikule ja sütitatud soovist pühitseda kõik Temale: „ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Puhtus on vajalik tingimus evangeeliumi lugemiseks; et mitte lugeda seda nagu Platoni dialooge või Aisopose muinasjutte, vaid kui raamatut, mis on endiselt võimeline hinge pöörama ja muutma – ning maailma muutma. Puhtus on vajalik seisund, et olla tõeliselt vaba.

Niisiis, kui eesmärk on selge ja usu valguses teada, kui on selged ka sobivad vahendid selle saavutamiseks ja kui hing mõistab, et tema täiuslikkus ja õnn sõltuvad sellest ning kui ta on vaba kõigist takistustest, siis on ta võimeline selle saavutamiseks kõike tegema!

Jumal õnnistagu teid!

Menzingenis, 23. aprillil 2023
Hea Karjase pühapäeval

Isa Davide Pagliarani
Ülemkindral

Laupäeval, 11. märtsil, toimub meie Tallinna kabelis rekollektsioon, mille viib läbi isa Wojciech OP. Rekollektsiooni teemaks on “Vaimne võitlus ehk kuidas Septuagesima valgustab Paastuaega”. Rekollektsioon pakub suurepärast võimalust keskenduda enda vaimu ja elukorralduse kooskõlla viimiseks Jumalaga. Kasutagem kannatuseaega selleks, et ennast vaimselt korrastada, et saada osa armudest, mida see armurikas periood jagab. 

Rekollektsioonipäev on tervik loengutest, palvetest, meditatsioonidest ning Jumalaga omavahel olemisest. Samuti on võimalik kasutada seda aega vaimulikeks vestlusteks preestriga. 

Eelregistreerimine ei ole vajalik. Palun igaühel võtta kaasa lõunasöök enda tarbeks. 

Rekollektsiooni ajakava on järgmine: 

09.00 I konverents 

10.00 Meditatsioon 

10.30 II konverents 

11.30 Meditatsioon 

12.00 Lõunasöögi I vahetus 

13.30 III konverents 

14.30 Meditatsioon 

15.00 IV konverents 

16.00 Meditatsioon 

16.30 Piht 

18.00 Missa 

18.45 Pühima Altarisakramendi adoratsioon ja vajadusel piht 

Asukoht: 

Neitsi Maarja Immakulaatse Südame kabel 
Pärnu mnt. 397 
10914, Tallinn 

17.-19. märtsil 2023 toimub paastuaja rekollektsioon Kursi suvemõisas, mille viib läbi Püha Pius X Preestrite Vennaskonna ida piirkonna ülem isa Karl Stehlin. Täpsema informatsiooni koos praktiliste detailidega leiate allolevalt infolehelt.

Järgnevas videos selgitab isa Stehlin rekollektsiooni eesmärki. Palun leidke mõni hetk aega selle vaatamiseks! Rekollektsioon võib muuta teie elu. Andke heale Issandale võimalus teha teile suur kingitus!

Kallid ustavad, sõbrad ja toetajad,

Ajaloos on üsna sageli juhtunud, et maailm ärkab äkitselt tundega, et kõik on justkui teiseks muutunud. Näiteks kristlikul antiikajal oli maailm „hämmastunud“, kasutades püha Hieronymuse kuulsaid sõnu, kui ühel hetkel ärgates „leidis ta enese olevat ariaanliku“. Samamoodi 16. sajandil ärkas kolmandik Euroopast protestantlikuna. Tegelikult ei tekkinud need nähtused üleöö, vaid neid valmistati järk-järgult ette. Sellegipoolest tulid need üllatusena, sest kaasaegsed ei taibanud, kui kaalukad olid erinevad sündmused, mis neid katastroofe ette valmistasid. Nad ei mõistnud nende sündmuste tagajärgi. Selles mõttes ärkasid terved rahvad ariaanlaste või protestantidena ja kui nad sellest aru said, oli juba liiga hilja.

Kahjuks oleme praegu sarnases olukorras. Me märkame enese ümber asju, kommentaare, algatusi, mis meid šokeerivad, kuid me riskime sellega, et me ei hooma nende kogu ulatust. Sageli tajume neid asjadena, mis mõjutavad teisi, kuid mitte kunagi meid. Me võtame need asjad teadmiseks ja ei salli neid, kuid ometi ignoreerime neid igapäevases elus. See tähendab, et meie silmad ei ole alati täielikult avatud, et mõista, kuidas see reaalsus meid mõjutab ning milliseid ohtusid see endaga kaasa toob – meile, ja eriti meie lastele. Tuleb selgelt öelda: maailm on muutumas kõikehõlmavaks Soodomaks ja Gomorraks. Me ei pääse sellest, kui kolime mujale elama, sest see muundumine leiab aset kõikjal. Peame säilitama rahu, kuid valmistuma nüüd kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, et mitte üllatuda, kui me üles ärkame.

Üleüldine Soodom ja Gomorra

Alati on raske olla hukatuse prohvet, kuid mõnikord pole seda võimalik vältida. Saatanlik kultuur ajab maailmas iga päevaga üha enam juuri. Olles usust taganemise ja ateismi teel Jumalast ära pöördunud, soovib kaasaegne inimkond teda paratamatult asendada ning tulemused on saatanlikud. Inimene kuulutab end valitsejaks hea ja kurja üle. Ta väidab enesel olevat õiguse valida, kas elada või surra, olla see või teine, anda elu või see summutada… Ühesõnaga otsustada kõige üle, mis pidi olema Jumala otsustada, ja seda kõikehõlmavas ulatuses.

Kuid kõige hullem on ilmselge tahe tutvustada neid jäledaid põhimõtteid kõige süütumatele. Erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele, eesmärgiga tutvustada neile juba varakult seda uut nägemust reaalsusest, rikkuda neid ja õpetada neile seda, mida peaksid teadma ainult täiskasvanud – aga ka seda, mida täiskasvanudki ei peaks teadma ühiskonnas, mis on endiselt inimlik ja terve. Moraalsest vaatepunktist lähtudes, näeme tõelist tahet hävitada süütus seal, kus see loomupäraselt olema peaks. Me oleme selles punktis. Probleem pole mitte ainult patus, mis tungib maailma ja nakatab kõike, mis selle teele jääb, vaid ka selles, et see kõik on heaks kiidetud ja peale surutud. See on märk sellest, et Jumal, kelle inimene on hüljanud, on omakorda jätnud inimese oma saatuse hooleks.

Jumalast ära pöördumise tagajärjed

Uues Soodomas on usk ja armastus andnud otsustavalt koha valedele ja isekusele.

Juba püha Paulus kirjeldas üksikasjalikult ja ühemõtteliselt usust taganemise lõpptulemust: „[S]est et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt –, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad.” (Rm 1:21 jj)

Kirikumeeste nõrkus

Sellise olukorraga silmitsi seistes, on Kirikukogust välja tulnud Kirik sattunud ummikteele. Alates hetkest, mil dialoog asendas tõe kuulutamise, oli see vältimatu. Tahe maailmaga kohaneda, aktsepteerida seda sellisena, nagu see on, selle eksitusi hukka mõistmata, sellele enam vastandumata — see tahe kannab nüüd oma vilju. Juba praegu toetatakse avalikult märkimisväärses osas Kirikust ülalmainitud jõleduste aktsepteerimist. Näib, et teistes osades Kirikus ei teata enam, kuidas sellele vastu seista. Ühesõnaga, kõik on uueks Soodomaks ja Gomorraks valmis.

Vajadus asjakohaste abinõude järele

Iga võimaliku lahenduse esmane tingimus on avada silmad ja mõista, et see uus paradigma mõjutab meid kõiki. Olles domineerivas kultuuris, leidub seda järelikult kõikjal: keeles, moes, kunstis, etendustes, tänaval. See on sõnumites, mis pidevalt meieni jõuavad, sest see on meie ajastu prisma, mille kaudu kõike filtreeritakse ja esitatakse. Peame olema sellest rohkem teadlikud: õhk, mida me hingame, kannab nakkust; internet, millega oleme sunnitud üha enam koos elama ja seda tarbima, on mürgitatud ja see levitab katku ka kõige kaugematesse paikadesse. Kõik see mõjutab meid ilmtingimata. Ja taaskord on selle kohutava mürgi suhtes kõige kaitsetumad lapsed ja noored, alustades meie oma peredest.

Kristlik kangelaslikkus: selle kaks olulist tunnusjoont

Aga mis siis saab, kui oleme oma silmad avanud? Kui Jumal lubab sellist kurjuse kõikehõlmavust, nagu ei kunagi varem; kui Ta lubab uut paganlikku impeeriumi, on selle eesmärk kindlasti kristliku kangelaslikkuse äratamine kogu maailmas. Me ei saa elada väljaspool seda impeeriumi, kuid me saame elada selles ilma, et see meid purustaks. Me saame selles ellu jääda sedavõrd, kuidas me ise ennast “diskrimineerime”, see tähendab eraldi seisame.

Sellel kangelaslikkusel, mida kristlased on juba paganlikes impeeriumides üles näidanud, on kaks iseloomulikku tunnusjoont.

Esiteks see saab alguse, seda toidetakse ja see areneb pimedas. See vajab kasvamiseks aega. See vajab palvet, et kasvada armastuses Jumala vastu ja hakata otsustavalt pattu vihkama. Seda ei saavuta ühe päevaga. Õilsad väljapaistvad teod, mille kaudu see kangelaslikkus avaldub, on alati varjatud püsivuse ning aja jooksul järeleandmatu vastupidavuse tulemus. Eelduseks kangelaslikkusele, mis avaldub ristil, on varjuline sõim ja tundmatu maja Naatsaretis. Otsustavat püsivust antakse vaid neile, kes oma igapäevaelus, oma kõige tavalisemates tegudes, on suutnud end kurja eest kaitsta ja hoiduda patust kangelaslikkusega, mida vaid Jumal – Kes katsub igaühe südant – teab ja tasub. Väliste deklaratsioonide ja tegudega, mis on tehtud ilma puhta südameta, ilma tõelise sisemise pöördumiseta, võime jääda illusioonidesse või isegi silmakirjalikuks. Just puhas süda, mis oli kindlalt Jumalaga köidetud, võimaldas Abrahamil hoida eemale kõigest, mida Soodom esindas. Ja kuigi Lott oli ise õiglane mees (2 Pt 2:7-8), otsustas ta siiski Soodomasse elama asuda ja sinna jääda: see keskkond meeldis talle kõigele vaatamata ja kahjuks ei pääsenud tema lapsed selle halvast mõjust.

Teine kangelaslikkuse ​​tunnus, mis peab avalduma meie elus kristlastena, on täielik enese andmine. See on ühemõtteline armastuse märk. Usu tunnistamisel on mõju vaid siis, kui sellega kaasneb tõeline suuremeelsus anda ennast Jumalale. See paneb meid armastama kõike, mida Ta armastab, nii nagu Tema seda armastab ja vihkama kõike, mida Ta vihkab, nii nagu Tema seda teeb. Ilma sellise armastuseta, ei saa olla sellist vihkamist. Ja ilma kohase vihkamiseta ei saa me vastu seista hukatuslikele ahvatlustele, mis muutuvad üha peenemaks, sügavamaks ja universaalsemaks; hukutusele, millest Loti perekond täielikult ei pääsenud.

Credidimus caritati: kolm eelistatud relva

Avagem nüüd oma silmad, avagem oma laste silmad, enne kui ärkame uue Soodoma poolt neelatuna. Õpetagem oma lapsi eeskätt oma eeskuju, armastuse ja vihkamisega. Ärgem oodakem midagi, et neid kaitsta. Eemaldagem oma kodudest kõik, mis võiks aidata maailma vaimul levida – kompromissitult, leebe ja terve järeleandmatusega. Ärgem olgem naiivsed ega nõrgad: ükski perekond, ükski inimene ei tohiks uskuda, et nad on väljaspool ohtu. Korruptsioon on juba palju ulatuslikum, kui me arvame, ja selle süvenemine on pidurdamatu.

Samas ärgem unustagem, et see võitlus on oma olemuselt üleloomulik. Me ei astu saatanlike pettuste vastu puhtalt loomupäraste vahenditega. On kolm peamist üleloomulikku vahendit ja me peame neid pidevalt uuesti avastama.

Esimene on püha Missa: selle kaudu jätkab meie Issand võidutsemist saatana ja patu üle. Me ei hinda seda vahendit kunagi kogu selle väärtuses ega looda sellele kunagi liiga palju. Kalleim Veri, mida meie altaritel ohverdatakse, säilitab aegade lõpuni väe panna tärkama puhtus ja neitsilikkus isegi uue Soodoma keskel. Missa on meistriteos meie Issanda armastusest hingede vastu, toites nendes sama armastust, mis omakorda tugevdab neid kuni eneseandmiseni.

Teine vahend on püha Roosipärg. See nii tavaline vahend tuleb meie peredes uuesti avastada. Peame selles nägema vahendit, mille kaudu üha enam meie Issanda ja Neitsi Maarja elu suurtesse saladustesse süüvida. Selle kaudu, ja oma Ema juhendamisel, muutume võimeliseks neid jäljendama – enese andmises Jumalale ning nende ohvrimeelsuses ja puhtuses. Kahjuks ei suuda me teatud juhtudel leida koos palvetamiseks vajalikku aega. Roosipärg peab aga jääma pere igapäevaste ühistegevuste seas esikohale. Selle ümber tuleb meil oma päev korraldada. Peredes, kus see on reegel, ei jää puudu laste püsivuse armust.

Kolmas vahend püsivuse saavutamiseks on kindlasti kõige spetsiifilisemalt seotud tänase olukorraga: see on Maarja Pärispatuta Süda. Oma ettehoolduses tahtis meie Issand pakkuda meile varjupaika Soodoma ja Gomorra keskel. Peame kindlasti sellesse varjupaika minema. See tähendab, et peame looma oma südame ja Neitsi Maarja südame vahel sedavõrd lähedase sideme, et võiksime tunda ja imetleda Jumalaema siseelu, jagada tema soove, rõõme, kurvastust ja muresid. Peame ka ennekõike jagama tema valmisolekut tingimusteta osaleda Lunastuse töös.

Ent mida me sellest südamest avastame, mida me mujalt ei leia? Eelkõige leiame sealt vastupandamatu armastuse, mis muudab hinged võitmatuks. Just selles peitub võidu saladus ja sealt peame seda otsima. Kui hing armastab tõeliselt, on ta valmis seisma silmitsi mistahes katsumusega. Kaovad kõik hirmud, olgu need nii õigustatud ja mõistetavad kui tahes; igasugune nõrkus haihtub; kangelaslikkus muutub võimalikuks. Tõepoolest, kõik see, mille üle oleme eelpool mõtisklenud, on kokku võttes jäägitu armastuse küsimus. Tõeline armastus – armastus, mille Jumal meie südamesse valab, jääb alati peale. Kui armastus valitseb, allutab see kõik muu. Armastus, millest me räägime, ei ole nõrkuse, vaid tugevuse sünonüüm. See on relv, millele miski ei suuda vastu seista. Ainult märtrisurmaks valmis olevate hingede armastus võib saavutada võidu isekuse ja ebapuhtuse impeeriumi üle. Ja just Neitsi südames leiame selle armastuse eeskuju ja allika, mida maailmas enam ei eksisteeri, kuid mis peab olema meie oma. Credidimus Caritati.

Jumal õnnistagu teid kõiki!

Menzingenis, 3. septembril 2022
Püha Pius X pühal

Don Davide Pagliarani, kindralülem

26. aprillil asetati Tallinnas Pääskülas nurgakivi uuele katoliku kirikule, mille nimeks saab Pühima Neitsi Maarja Puhtaima Südame kirik.

Uus kirik ehitatakse 2015. a. valminud väiksema maja külge, millega tekib terviklik kompleks, kus on kirik ja preestrite maja, praegu on preestrite majas lisaks preestrite eluruumidele ka ajutine kabel. 

Kiriku nurgakivi õnnistas ja nurgakivi asetamise tseremoonia viis läbi P. Pius X Preestrite Vennaskonna ida piirkonna ülem isa Karl Stehlin. Kiriku ja kogu kompleksi arhitekt on Kert Kits.

P. Pius X Preestrite Vennaskonna hallatavas kirikus saab olema mitu korda rohkem ruumi kui praeguses ajutises kabelis. Juba täna on sageli pühapäeviti inimesi Missal nõnda palju, et rahvast jagub ka eeskotta.

P. Pius X Preestrite Vennaskond alustas Eesti misjonit isa Einar Laigna kutsel 1990-ndate alguses, mil siinseid katoliiklasi külastas isa Jean-Marc Rulleau Écône’ist Šveitsist. Esialgu peeti pühapäevaseid Missasid korterites, aja jooksul apostolaadi kasvades soetati kesklinna ka üüripind, kus oli kabel ja lisaks toimus ka raamatute ja igakuise kuulehe kirjastamine. 

Kesklinnast koliti mõneks aastaks 2013-2015 vanalinna kunagisse dominiiklaste kloostrisse ja 2016. aastal alustati tegevust Pääskülas, kus valmis esimese etapina eelpool mainitud preestrite elumaja.

Uus katoliku kirik on ääretult olulise tähtsusega Maarjamaa religioosses ja kultuurilises kestmises ning arengus. Kirik valmib puhtalt tänu annetustele.

Need, kes soovivad toetada ilusa kiriku kerkimist, saavad teha ülekande Sihtasutus Fidelitase arvelduskontole EE207700771005315113. Selgitusse palume lisada “Kiriku ehituse toetuseks”.

Nagu te võib-olla olete evangeeliumist kuulnud, ei saada meie Issand haigeid mitte arsti, vaid preestrite juurde. Seepärast, ja kuna me oleme ka preestrite vennaskond, tahaksin ma täna rääkida teile preesterlusest.

Miks meil on preestrid? Miks me neid vajame? Kas ilma nendeta hakkama ei saa? Kui näiteks protestandid tulevad kokku, siis neil ei ole tõelist preestrit. Nad saavad kokku, nad palvetavad ja laulavad. Kas sellest siis ei piisa?

Ei, sellest ei piisa. Katoliku preester on samal ajal nii armsa Jumala saadik kui ka Tema tõlk. Nad õpetavad Jumala nimel inimestele jumalikke seadusi ja elu reegleid. Nad esindavad siin Jumala isikut. Juba see peaks olema piisav, et preestriametit väga austada. Preestriamet on nimelt kõrgem kui ükski teine amet siin maa peal, kõrgem kui olla parlamendi liige, kõrgem kui kuninga või koguni keisri amet, sest preestriametis on kõikidest nendest ametitest üks asi teisiti – preesterlus on läbi ja lõhki üleloomulik, jumalik amet, mille Jeesus ise inimestele kinkis. Seetõttu ei nimetata preestreid õigusega Pühakirjas mitte ainult ingliteks, vaid koguni jumalusteks, sest nad esindavad siin maa peal meie seas igavese Jumala võimu ja suurust. Ka Vanas Testamendis austati preestreid väga. Aga Uue Lepingu preestrid on veel ülevamad kui Vana Testamendi preestrid. Sest Uue Lepingu preestritel on vähemalt kaks voli, mida Vana Lepingu preestritel ei olnud: 1. konsekreerida meie Issanda Ihu ja Verd ning ohverdada need taevasele Isale ja 2. vabastada inimesed pattudest. Need on tõeliselt jumalikud väed. See ületab inimliku arusaamise, kuidas Jumal lihtsale inimesele sellise võimu anda saab.

Kõigepealt konsekratsiooniväest: kes on millestki sellisest enne kuulnud? Lihtsa inimese sõna peale suur ja kõikvõimas Jumal kuuletub ning laskub Taevast kiriku altarile, mille ees preester teenib. Just nagu preester ütleks: Tule, Issand Jeesus Kristus, oma taevaselt troonilt, tule siia sellele altarile ja peida ennast leiva ja veini kuju alla. Ja sellel silmapilgul, mil preester seda ütleb, tuleb meie Issand tõepoolest Taevast alla ja on nähtamatult siin altaril. Justnagu saaks preester Teda käskida! Teatud mõttes saabki, aga ainult seepärast, et Jeesus on nii seadnud. Sõna, mille preester ütleb, on teatud mõttes kõikvõimas. Sest selle läbi muutub tavaline leib ja tavaline vein Jeesuse Kristuse Ihuks ja Vereks. See on armsa Jumala sõna, mis tuleb preestri suust. Te näete nüüd, armsad usklikud, kui jumalik on preestriamet, see on kogu austust väärt. Ja kui kahetsusväärne on seetõttu, kui katoliiklased ei pea seda püha ametit väikseimagi lugupidamise vääriliseks, seda häbenevad ja selle väärtust vähendavad?

Nüüd tahan ma edasi minna absolutsiooniväe juurde. Siin tegutseb preestri kaudu armsa Jumala halastus. Võivad olla ükskõik kui rasked patud, ükskõik kui põlastusväärsed kuriteod, millega pihitooli tullakse – kui kahetsus on ehtne, siis andestab armas Jumal need meile preestri andestavate sõnade kaudu ja peseb meie hinge neist pattudest täiesti puhtaks, nii et neist ei ole hinges tõesti enam piiskagi. Seda variserid Lunastajale ju ette heitsidki: mitte keegi ei saa peale Jumala patte andeks anda. Ja Lunastaja oli Jumal ning seetõttu saigi ainult Tema patte andeks anda. Ta on nüüd selle jumaliku väe üle kandnud oma preestritele, kes on lihtsad luust ja lihast inimesed. Kui preester ütleb pihitoolis absolutsioonisõnad, siis andestab Jumal Taevas patusele tema patud ja peseb ta puhtaks. See on taas üks preestri jumalik voli.

Austagem oma preestreid! Ja seda mitte nende isiku pärast, mis on mõnikord kõike muud kui imetlusväärne! Asi ole isikukultuses! Ei, vaid küsimus on nende jumalikus pühitsuses, selles, mis Jumal on neist teinud kogu oma rahva hingeõndsuseks. Jah, preestrid ei ole millekski muuks siin maa peal kui teile hingeõndsuse toomiseks. Kuidas me saame siis mitte olla Jumalale tänulikud ja preesterluse institutsiooni mitte austada?

Mingem Jumalaema juurde, kes on kõikide preestrite ema ja kuninganna! Tema valab armastusest oma jumaliku Poja vastu meie südameisse õrna ja leegitseva austuse püha preesterluse vastu. Aamen.

Käesolevas ettekandes vaadeldakse pühakirjatõestusi paavstluse kui jumalikult seatud ameti kohta. Pidage meeles, et Jumala otsus rajada paavstiamet – nagu ka tema otsus seada sakramendid ja rajada koguni Kirik ise – oli täielikult Tema vaba valik. Kuna see on nii, siis ei teaks me kunagi, et see on olnud Jumala tahe, kui Ta ise ei oleks meile oma otsusest kõnelenud. Nii peame loomulikult otsima tõestust Jumala otsuse kohta rajada paavstiamet ilmutusallikatest – Pühast Kirjast ja Pärimusest (kuigi see loeng keskendub eeskätt Pühakirjale).

Lähenemisviis, mille kavatsen valida sel konverentsil, on äratundmine, et õpetus paavsti ülemvõimust on seesmiselt seotud kahe laiema õpetusküsimusega: esiteks, kristliku Kiriku nähtavusest, ja teiseks vähemalt mingisuguse jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolust maa peal (mis on Kiriku nähtavuse loogiline ja isegi hädavajalik järeldus). See, et on olemas seos meie teema ja nende kahe doktriini vahel, on fakt, kuid mul on kaks põhjust Kiriku nähtavuse ja (vähemalt mingisuguse) jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolu kasutamiseks lähtepunktina.

Esiteks asetab see meetod õpetuse paavsti ülemvõimust õigesse konteksti ning teeb nähtavaks korra ja seesmise seotuse, mis on olemas katoliiklike dogmade vahel. Õpetusliku kriisi ajal elavate katoliiklaste jaoks on suurem hädavajadus kui iial enne püüda arendada harjumust mõelda alati “suurt pilti” silmas pidades, kui küsimus on õpetuses. Õigupoolest ma lihtsalt kordasin iseennast, kuna mõtelda tähendabki mõtelda “suurt pilti” silmas pidades. Mõtlemine on protsess, mille abil me hakkame nägema tegelikkust; mitte pealiskaudselt, vaid kogu tema sügavuses. Ja keegi ei saa midagi sügavalt mõista ilma, et ta näeks seda eksisteerivana selle õiges korras, selle õiges kontekstis – põhjused, miks miski peab olema just nii, nagu ta on, asuvad tema seostes teiste asjadega. Kui see konverents veenab teid ka ainuüksi selles punktis – et me peame nägema asju nende kontekstis, kui tahame neid näha õigesti, ja et me peame endas arendama usaldamatust iga teooria või seletuse suhtes, mida ei saa integreerida laiemasse konteksti –, siis on see konverents juba olnud teie aega väärt.

Teiseks, see lähenemisviis on kasulik praktilisest apologeetilisest vaatepunktist. Me peame tunnistama, et kui loomulik võib õpetus paavstlusest ka olla katoliiklase jaoks, on see väga võõras ja vastuseisu tekitav protestandi “kristliku maailmavaate” seisukohast. Selle maailmavaate inertsist koormatuna leiab protestant, et paavsti ülemvõimu kinnitavad klassikalised pühakirjaargumendid, mida ma nimetan ka sellel konverentsil, ei ole veenvad. Tema meelest ei ole need mõned pühakirjatsitaadid piisavad, et lükata ümber tervet mõttesüsteemi, millega paavsti ülemvõimu ei saa lepitada. Seetõtt tundub olevat vajalik astuda sammuke tagasi ja näidata kõigepealt, et Pühakiri õpetab, vastupidiselt protestantlikule lähtepunktile, et autentne kristlus ei ole kitsalt isiklik asi Jumala ja uskliku vahel, vaid et sellel on – Jumala vabal valikul – ka institutsionaalne pool. Püha Vaim ei valinud Pühakirja metafoori “Jumala riigist” koos sellega mõtteliselt kaasnevate arusaamadega nähtavusest ja autoriteedist mitte põhjuseta.

Veel kord, neil kahel põhjusel alustame oma arutelu paavstluse pühakirjalistest alustest esmalt selle tuvastamisega, et kristlik Kirik on Jumala kavatsuse kohaselt nähtav institutsioon, mida juhib vähemalt mingisugunegi jumalikult seatud usuline autoriteet.

Selline on meie lähtepunkt. Mis täpselt on aga meie sihtpunkt, st milline täpselt on väide, seisukoht, mida kavatseme tõestada? Ma esitan selle kolme punktina: meie kavatsuseks on näidata, et Pühakiri, nagu kirikuisad seda tõlgendavad, õpetab, et:

1. Jeesus Kristus ei rajanud mitte üksnes religiooni (mõistetuna uskumuste kogumina), vaid Kiriku selle ranges tähenduses, st nähtava organisatsiooni, mida juhib nähtav autoriteet, ja me näeme, et see oli õigupoolest Kiriku Vanas Testamendis leiduva eelkujutise, milleks oli Iisraeli rahvas, loogiline lõpuleviimine.
2. Jeesus Kristus valis selle organisatsiooni jaoks monarhilise struktuuri, st struktuuri, milles üks isik omab kõrgeimat autoriteeti, ning selle kõrgema autoriteedi algse omajana valiti välja püha Peetrus. Siin tuuakse üksikasjalikult esile Pühakirja argumendid paavstluse kinnituseks.
3. P. Peetruse õigusjärglased selles ülemkarjase ametis on Rooma piiskopid.

Nähtavus ja autoriteet – paavstliku ülemvõimu eeltingimused

Enne, kui me demonstreerime Pühakirja põhjal, et meie Issand rajas nähtava ühiskonna koos seda juhtiva autoriteediga, tuletagem meelde, mida me ühiskonna all mõtleme. Vastavalt klassikalisele filosoofilisele definitsioonile on ühiskond püsiv ühise autoriteedi alla kuuluv ja ühise eesmärgi nimel tegutsev üksikisikute kogum. Tuleb ette kõikvõimalikus vormis ja suuruses ühiskondi laialt varieeruvate eesmärkide ja laialt varieeruvate autoriteedistruktuuridega, kuid nad kõik sobituvad selle põhidefinitsiooniga, olgu konkreetse ühiskonna puhul tegemist perekonna, kooli, koguduse, rahvuse või muuga. Mõisted “ühiskond” ja “autoriteet” on seetõttu lahutamatud, ja on kergesti mõistetav, mispärast. Ilma võimuta ühiskonnaliikmeid koordineerida – ja vajadusel koguni sundida – oleks igasugune püsiv tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks võimatu ning ühiskond ühiskonnana sureks.

Õigupoolest näevad katoliiklikud filosoofid sageli analoogiat inimolendi ja ühiskonna vahel. Inimolendid on “tehtud” mateeriast, ent hing (ühtsuse ja toimimise põhialus) on see, mis teeb mateeriast inimisiku. Nii on ka ühiskonnad “tehtud” inimestest, kuid autoriteet on see, mis annab üksikisikute hulgale ühtsuse ja paneb nad ühiselt toimima, tehes nad nõnda ühiskonnaks.

Seega nõuab nii terve mõistus kui ka terve filosoofia, et igal ühiskonnal, igal nähtaval ja organiseeritud üksikisikute kogumil, kui see tahab jääda püsima ning saavutada eesmärki, milleks see on rajatud, peab olema mingi püsiv autoriteet. Möödaminnes, ääremärkuse korras tasub nimetada, et ühiskonna eesmärk määrab ühiskonda haldava autoriteedi loomu ja ulatuse. Näiteks perekonnaisadel ei ole autoriteeti kuulutada välja sõda teise rahva vastu. Ja mitte ühelgi autoriteedil ükskõik millises ühiskonnas ei ole õigust toimida vastupidiselt selle ühiskonna eesmärgile, kuna autoriteet on olemas eesmärgi pärast, mitte vastupidi. Filosoofilisemalt meelestatutele meie hulgast võiks seda väljendada öeldes, et seesmine lõppeesmärk on olemas välise lõppeesmärgi pärast.

Olles defineerinud ühiskonna mõiste ja seletanud ühiskonna ja autoriteedi hädavajalikku omavahelist suhet, pöördugem nüüd Pühakirja poole, et vastata küsimusele, kas meie Issand, kui Ta rajas oma lõpliku päästetee, oma “uue ja igavese lepingu” 1, rajas usulisele autoriteedile alluva nähtava organisatsiooni või mitte.

Tähendamissõnad ja kujundid

Oma päästetööd kirjeldades kasutas meie Issand sageli nii kujundeid kui tähendamissõnu. Loomulikult ei ole ei kujundid ega tähendamissõnad otsesed definitsioonid, nii et me ei saa neist otsida lõplikku seletust Kristuse tööle, kuid nad kirjeldavad selle teatavaid tunnusjooni ning küsimus, mille me peaksime endale neid kujundeid ja tähendamissõnu uurides esitama, on, et kas nad näivad kirjeldavat nähtamatut, mitteinstitutsionaliseeritud kristlust või nähtavat ja institutsionaliseeritud kristlust.

Vaagigem kolme tähendamissõna.

“Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”” (Matteuse 13:24-27)

“Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku igasuguseid kalu. Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad korvidesse, halvad aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt.” (Matteuse 13:47jj)

“Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.” (Matteuse 22:2-3)

Nende tähendamissõnade puhul tuleb kõigepealt tähele panna, et taevast kuningriiki kirjeldatakse kui midagi nähtavat, piiritletut (põld, noot, pidusaal). Tähendamissõnade tegelaste puhul on alati võimalik öelda, kes on taevase kuningriigi osaline ja kes ei ole. Pange tähele ka seda, et kuigi termin “taevariik” võib mujal Pühakirjas viidata südmustele maailma lõpul, tõmbavad need tähendamissõnad selge joone selle kuningriigi kahe staadiumi vahele ning õpetavad selgelt, et taevariik on olemas ka praegu, selles maailmas – isegi enne lõikust, enne nooda kaldale tõmbamist ja enne, kui kuningas läheb kohtuma oma külalistega.

Samuti, kuigi see on märksa raskemini hoomatav, teevad need tähendamissõnad vahet sulaste vahel, kes külvavad seemet, ja taimede vahel, mis tärkavad; noota heitva kalamehe vahel ja kalade vahel, kes võrku satuvad; sulaste vahel, kes esitavad kutse, ja külaliste endi vahel. See näib viitavat erinevatele rollidele taevases kuningriigis.

Kujundite tasemel tuleb panna tähele, et juba termin “taevariik” ise kannab endas nähtavust, organiseeritust ja autoriteeti. Kuningriik on ju iseenesest ühiskond. Teises kohas, iseennast Hea Karjasena kirjeldades (Johannese 10), kirjeldab meie Issand oma lambaid suletuna lambatarasse, tuues taas esile pildi nähtavalt identifitseeritavast karjast. Lõpuks võime mainida kujundit Kirikust kui Kristuse Ihust, kujundit, mida ei leia evangeeliumidest, kuid siiski Jumala poolt inspireerituna p. Pauluse kirjadest (eriti Efeslastele, Galaatlastele ja Koloslastele). Ihu on kindlasti midagi nähtavat ja organiseeritut, ning p. Paulus võtab isegi vaevaks osutada, et et selles Ihus on olemas äratuntavalt erinevad funktsioonid (1. Korintlastele 12:27-30).

Meie eesmärk ei ole nende kaalutluste puhul tõestada, et autentne kristlus on midagi täiesti välist ilma mingi nähtamatu komponendita, näiteks nagu armu tegutsemine hinges, vaid osutada sellele, et autentne kristlus ei saa olla eranditult sisemine – et mõned tähendamissõnad ja kujundid (isegi enamik) viitavad kristlusele, mis on organiseerunud teatud laadi religioosse ühiskonnana.

Nähtav autoriteet

Kooskõlas sellega, mida väitsime ennist ühiskondade olemuse kohta, oleks meie Issand, kui Ta tõepoolest tahtis, et Tema kari oleks kogutud kokku organiseeritud ühiskonnaks, ilmtingimata pidanud rajama mingi autoriteedi seda ühiskonda juhtima. Pöördudes taas evangeeliumide poole, leiame kindlasti, enne kui vaeme, kas Ta andis selle kõrgeima autoriteedi pühale Peetrusele, et Ta vähemalt kellelegi autoriteedi andis.

“Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kirikule! Aga kui ta isegi kiriku sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!” (Matteuse 18:15-17)

Meie Issand annab siin “kirikule” autoriteedi lahendada teatavaid vaidlusküsimusi Tema järgijate vahel. Ja kui keegi ei peaks kiriku otsust aktsepteerima, õpetab Ta oma jüngreid neid kohtlema nii, nagu nad kohtleksid võõra rahva liikmeid või Iisraeli rahvast väljatõugatuid. See on samaväärne sellega, nagu Ta annaks kirikule autoriteedi liikmeid välja heita, kui nad ei aktsepteeri kiriku otsuseid. See on nõnda seetõttu, et nagu Kristus siinkohal kinnitab, kõneleb kirik Tema enda häälega.

“Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.” (Luuka 10:16 )

Miks peaks Issand ütlema oma apostlitele midagi nii jahmatavat? Miks peaks Ta andma inimestele taolise autoriteedi, et nad võivad kõnelda Tema enda nimel? Taas: autoriteet on olemas eesmärgi pärast. Autoriteet on apostlitele antud seepärast, et nad peavad jätkama Tema missiooni ning viima lõpule selle töö, mida Ta alustas.

“Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” (Johannese 20:21)

Aga miks Isa saatis Poja? Selleks, et päästa maailm.

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Johannese 3:16-17)

The full conference is available in English from Angelus Press.

http://angeluspress.org/Audio-Video/2012-conference-audio-the-papacy

Püha Thérèse Lisieux’st ja lift Taevasse

Avastusi ei tehta mitte ainult loodusteaduste või tehnika valdkonnas, ka religioosses elus avastatakse aeg-ajalt midagi uut või tuleb valguse kätte ja mõistetakse paremini midagi, mis on pikapeale varju jäänud.

Üks sellistest avastustest tehti 19. sajandi üheksakümnendatel aastatel, ja see ei olnud väiksema tähtsusega kui elektri või tuumaenergia avastamine, sest ei leitud midagi vähemat kui lift Taevasse.

Avastaja nimi on Thérèse Martin, kes sündis 2. jaanuaril 1873 Normandias Alençon’is üheksalapselise pere noorima lapsena. Kui Thérèse oli viieaastane, kaotas ta ema ja see oli väikesele tüdrukule suur löök. Tema õed rääkisid, kuidas Thérèse läks ühel päeval Neitsi Maarja kuju juurde, embas seda ning ütles: „Nüüd oled Sina minu ema!” 1883. aastal, kui Thérèse oli raskesti haige, ilmus talle Jumalaema ja tegi ta terveks.

1. a. astus Thérèse karmeliitide ordusse. Siin tegigi ta oma suure avastuse. Kuidas ta selleni jõudis, sellest saame me lugeda tema kirjast kloostriülemale. „Ma tohin vaatamata oma väiksusele püüelda pühaduse poole; [….] kuid ma tahan leida vahendi, et Taevasse minna, väikse tee, kõige otsema, kõige lühema, ühe täiesti uue pisikese tee. Me elame avastuste sajandil, enam ei võeta isegi vaevaks mööda trepiastmeid üles minna, rikaste juures asendatakse trepid kasulikumate liftidega. Ka mina tahaksin leida ühe lifti, mis mind Jeesuse juurde üles viiks, sest ma olen liiga väike, et tõusta kõrgemale mööda täiuslikkuse vaevalist treppi.”

Ja ta leidis sellise lifti, sest talle sai selgeks, et suurimaks pühakuks on võimalik saada ka ilma erakordsete suretamisteta, ilma eriliste armuandideta, ilma silmapaistvate tegude kõmuta, kui jäädakse teadlikult väikeseks, usaldatakse end täielikult Jumala hoolde ning tehakse väikesi ja tavalisi asju armastusest Jumala vastu. See oligi Thérèse lift Taevasse. Tema avastusel on seega kolm osa: esimene seisneb selles, et kõike tavalist, igapäevast, tehakse armastusest Jumala vastu; teine on mõte iseenda väiksusest ja nõrkusest; ning kolmas osa on usaldus Jumala armastuse ja halastuse vastu. Kes neid kolme vahendit kasutab, see tõuseb üles, ilma et peaks astuma vaevaliselt astmelt astmele.

Thérèse kasutas ise seda lifti ja tõestas oma eluga, kui hästi see lift toimib. Ta ei teinud tegusid, mis oleksid maailma raputanud, ta ei piitsutanud ennast vereni, ja sellele vaatamata sai temast suurimaid pühakuid.

Thérèse on oma kirjas kirjutanud: „Mul ei ole ühtegi teist vahendit, et Sulle [Jeesusele] tõestada oma armastust, kui puistata lilli, see tähendab, et ma ei taha jätta toomata ühtegi ohvrit, ühtegi pilku, ühtegi sõna, ma tahan kasutada kõige tühisemaid tegusid ja teha neid armastusest.” Thérèse elu on ilus näide sellest, kuidas ta neid kolme elementi oma elus teostas. Ta sättis sageli ühe või teise kaasõe mantlit, kui too oli selle hooletult selga pannud; ta osutas neile igasuguseid väikseid teenimisi; ta vaikis, kui keegi oli võtnud ära tema öölaterna, mida ta parajasti hädasti vajas; ta ei tõstnud häält selle peale, kui teda ebaõiglaselt noomiti, arvates, et tema oli ühe vaasi katki teinud; kui keegi häiris kabelis vaikust, talus ta seda kannatlikult; ta jäi rahulikuks, kui mõni kaasõde talle pesemise ajal vallatledes musta vett näkku pritsis, ja ta tegi seda kõike armastusest Jumala vastu. Nagu ta ise oma kloostriülemale kirjutas: „Sügavasti armastatud ema. Te näete, ma olen üks väga väike hing, kes saab armsale Jumalale ainult väikseid asju anda.” Kuna ta talus neid väikseid asju armastusest Jumala vastu, sõitis ta justkui liftiga Taevasse. Kui Thérèse 24-aastaselt tuberkuloosi suri, oli ta saavutanud väga kõrge pühaduse astme. Kirik tähistab tema püha 3. oktoobril.

Seda avastust, et ennast läbi igapäevase ja tavalise pühitseda, saab kasutada iga kristlane. Ja seda pühadust saab igal pool teostada: tänaval, vabrikus, kontoris, äris, perekonnas või kloostris.

Pro Fide Catholica 2006/10 Isa Gerd Heumesser