Rubriik: Uncategorized

Laupäeval, 11. märtsil, toimub meie Tallinna kabelis rekollektsioon, mille viib läbi isa Wojciech OP. Rekollektsiooni teemaks on “Vaimne võitlus ehk kuidas Septuagesima valgustab Paastuaega”. Rekollektsioon pakub suurepärast võimalust keskenduda enda vaimu ja elukorralduse kooskõlla viimiseks Jumalaga. Kasutagem kannatuseaega selleks, et ennast vaimselt korrastada, et saada osa armudest, mida see armurikas periood jagab. 

Rekollektsioonipäev on tervik loengutest, palvetest, meditatsioonidest ning Jumalaga omavahel olemisest. Samuti on võimalik kasutada seda aega vaimulikeks vestlusteks preestriga. 

Eelregistreerimine ei ole vajalik. Palun igaühel võtta kaasa lõunasöök enda tarbeks. 

Rekollektsiooni ajakava on järgmine: 

09.00 I konverents 

10.00 Meditatsioon 

10.30 II konverents 

11.30 Meditatsioon 

12.00 Lõunasöögi I vahetus 

13.30 III konverents 

14.30 Meditatsioon 

15.00 IV konverents 

16.00 Meditatsioon 

16.30 Piht 

18.00 Missa 

18.45 Pühima Altarisakramendi adoratsioon ja vajadusel piht 

Asukoht: 

Neitsi Maarja Immakulaatse Südame kabel 
Pärnu mnt. 397 
10914, Tallinn 

17.-19. märtsil 2023 toimub paastuaja rekollektsioon Kursi suvemõisas, mille viib läbi Püha Pius X Preestrite Vennaskonna ida piirkonna ülem isa Karl Stehlin. Täpsema informatsiooni koos praktiliste detailidega leiate allolevalt infolehelt.

Järgnevas videos selgitab isa Stehlin rekollektsiooni eesmärki. Palun leidke mõni hetk aega selle vaatamiseks! Rekollektsioon võib muuta teie elu. Andke heale Issandale võimalus teha teile suur kingitus!

Kallid ustavad, sõbrad ja toetajad,

Ajaloos on üsna sageli juhtunud, et maailm ärkab äkitselt tundega, et kõik on justkui teiseks muutunud. Näiteks kristlikul antiikajal oli maailm „hämmastunud“, kasutades püha Hieronymuse kuulsaid sõnu, kui ühel hetkel ärgates „leidis ta enese olevat ariaanliku“. Samamoodi 16. sajandil ärkas kolmandik Euroopast protestantlikuna. Tegelikult ei tekkinud need nähtused üleöö, vaid neid valmistati järk-järgult ette. Sellegipoolest tulid need üllatusena, sest kaasaegsed ei taibanud, kui kaalukad olid erinevad sündmused, mis neid katastroofe ette valmistasid. Nad ei mõistnud nende sündmuste tagajärgi. Selles mõttes ärkasid terved rahvad ariaanlaste või protestantidena ja kui nad sellest aru said, oli juba liiga hilja.

Kahjuks oleme praegu sarnases olukorras. Me märkame enese ümber asju, kommentaare, algatusi, mis meid šokeerivad, kuid me riskime sellega, et me ei hooma nende kogu ulatust. Sageli tajume neid asjadena, mis mõjutavad teisi, kuid mitte kunagi meid. Me võtame need asjad teadmiseks ja ei salli neid, kuid ometi ignoreerime neid igapäevases elus. See tähendab, et meie silmad ei ole alati täielikult avatud, et mõista, kuidas see reaalsus meid mõjutab ning milliseid ohtusid see endaga kaasa toob – meile, ja eriti meie lastele. Tuleb selgelt öelda: maailm on muutumas kõikehõlmavaks Soodomaks ja Gomorraks. Me ei pääse sellest, kui kolime mujale elama, sest see muundumine leiab aset kõikjal. Peame säilitama rahu, kuid valmistuma nüüd kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, et mitte üllatuda, kui me üles ärkame.

Üleüldine Soodom ja Gomorra

Alati on raske olla hukatuse prohvet, kuid mõnikord pole seda võimalik vältida. Saatanlik kultuur ajab maailmas iga päevaga üha enam juuri. Olles usust taganemise ja ateismi teel Jumalast ära pöördunud, soovib kaasaegne inimkond teda paratamatult asendada ning tulemused on saatanlikud. Inimene kuulutab end valitsejaks hea ja kurja üle. Ta väidab enesel olevat õiguse valida, kas elada või surra, olla see või teine, anda elu või see summutada… Ühesõnaga otsustada kõige üle, mis pidi olema Jumala otsustada, ja seda kõikehõlmavas ulatuses.

Kuid kõige hullem on ilmselge tahe tutvustada neid jäledaid põhimõtteid kõige süütumatele. Erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele, eesmärgiga tutvustada neile juba varakult seda uut nägemust reaalsusest, rikkuda neid ja õpetada neile seda, mida peaksid teadma ainult täiskasvanud – aga ka seda, mida täiskasvanudki ei peaks teadma ühiskonnas, mis on endiselt inimlik ja terve. Moraalsest vaatepunktist lähtudes, näeme tõelist tahet hävitada süütus seal, kus see loomupäraselt olema peaks. Me oleme selles punktis. Probleem pole mitte ainult patus, mis tungib maailma ja nakatab kõike, mis selle teele jääb, vaid ka selles, et see kõik on heaks kiidetud ja peale surutud. See on märk sellest, et Jumal, kelle inimene on hüljanud, on omakorda jätnud inimese oma saatuse hooleks.

Jumalast ära pöördumise tagajärjed

Uues Soodomas on usk ja armastus andnud otsustavalt koha valedele ja isekusele.

Juba püha Paulus kirjeldas üksikasjalikult ja ühemõtteliselt usust taganemise lõpptulemust: „[S]est et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt –, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad.” (Rm 1:21 jj)

Kirikumeeste nõrkus

Sellise olukorraga silmitsi seistes, on Kirikukogust välja tulnud Kirik sattunud ummikteele. Alates hetkest, mil dialoog asendas tõe kuulutamise, oli see vältimatu. Tahe maailmaga kohaneda, aktsepteerida seda sellisena, nagu see on, selle eksitusi hukka mõistmata, sellele enam vastandumata — see tahe kannab nüüd oma vilju. Juba praegu toetatakse avalikult märkimisväärses osas Kirikust ülalmainitud jõleduste aktsepteerimist. Näib, et teistes osades Kirikus ei teata enam, kuidas sellele vastu seista. Ühesõnaga, kõik on uueks Soodomaks ja Gomorraks valmis.

Vajadus asjakohaste abinõude järele

Iga võimaliku lahenduse esmane tingimus on avada silmad ja mõista, et see uus paradigma mõjutab meid kõiki. Olles domineerivas kultuuris, leidub seda järelikult kõikjal: keeles, moes, kunstis, etendustes, tänaval. See on sõnumites, mis pidevalt meieni jõuavad, sest see on meie ajastu prisma, mille kaudu kõike filtreeritakse ja esitatakse. Peame olema sellest rohkem teadlikud: õhk, mida me hingame, kannab nakkust; internet, millega oleme sunnitud üha enam koos elama ja seda tarbima, on mürgitatud ja see levitab katku ka kõige kaugematesse paikadesse. Kõik see mõjutab meid ilmtingimata. Ja taaskord on selle kohutava mürgi suhtes kõige kaitsetumad lapsed ja noored, alustades meie oma peredest.

Kristlik kangelaslikkus: selle kaks olulist tunnusjoont

Aga mis siis saab, kui oleme oma silmad avanud? Kui Jumal lubab sellist kurjuse kõikehõlmavust, nagu ei kunagi varem; kui Ta lubab uut paganlikku impeeriumi, on selle eesmärk kindlasti kristliku kangelaslikkuse äratamine kogu maailmas. Me ei saa elada väljaspool seda impeeriumi, kuid me saame elada selles ilma, et see meid purustaks. Me saame selles ellu jääda sedavõrd, kuidas me ise ennast “diskrimineerime”, see tähendab eraldi seisame.

Sellel kangelaslikkusel, mida kristlased on juba paganlikes impeeriumides üles näidanud, on kaks iseloomulikku tunnusjoont.

Esiteks see saab alguse, seda toidetakse ja see areneb pimedas. See vajab kasvamiseks aega. See vajab palvet, et kasvada armastuses Jumala vastu ja hakata otsustavalt pattu vihkama. Seda ei saavuta ühe päevaga. Õilsad väljapaistvad teod, mille kaudu see kangelaslikkus avaldub, on alati varjatud püsivuse ning aja jooksul järeleandmatu vastupidavuse tulemus. Eelduseks kangelaslikkusele, mis avaldub ristil, on varjuline sõim ja tundmatu maja Naatsaretis. Otsustavat püsivust antakse vaid neile, kes oma igapäevaelus, oma kõige tavalisemates tegudes, on suutnud end kurja eest kaitsta ja hoiduda patust kangelaslikkusega, mida vaid Jumal – Kes katsub igaühe südant – teab ja tasub. Väliste deklaratsioonide ja tegudega, mis on tehtud ilma puhta südameta, ilma tõelise sisemise pöördumiseta, võime jääda illusioonidesse või isegi silmakirjalikuks. Just puhas süda, mis oli kindlalt Jumalaga köidetud, võimaldas Abrahamil hoida eemale kõigest, mida Soodom esindas. Ja kuigi Lott oli ise õiglane mees (2 Pt 2:7-8), otsustas ta siiski Soodomasse elama asuda ja sinna jääda: see keskkond meeldis talle kõigele vaatamata ja kahjuks ei pääsenud tema lapsed selle halvast mõjust.

Teine kangelaslikkuse ​​tunnus, mis peab avalduma meie elus kristlastena, on täielik enese andmine. See on ühemõtteline armastuse märk. Usu tunnistamisel on mõju vaid siis, kui sellega kaasneb tõeline suuremeelsus anda ennast Jumalale. See paneb meid armastama kõike, mida Ta armastab, nii nagu Tema seda armastab ja vihkama kõike, mida Ta vihkab, nii nagu Tema seda teeb. Ilma sellise armastuseta, ei saa olla sellist vihkamist. Ja ilma kohase vihkamiseta ei saa me vastu seista hukatuslikele ahvatlustele, mis muutuvad üha peenemaks, sügavamaks ja universaalsemaks; hukutusele, millest Loti perekond täielikult ei pääsenud.

Credidimus caritati: kolm eelistatud relva

Avagem nüüd oma silmad, avagem oma laste silmad, enne kui ärkame uue Soodoma poolt neelatuna. Õpetagem oma lapsi eeskätt oma eeskuju, armastuse ja vihkamisega. Ärgem oodakem midagi, et neid kaitsta. Eemaldagem oma kodudest kõik, mis võiks aidata maailma vaimul levida – kompromissitult, leebe ja terve järeleandmatusega. Ärgem olgem naiivsed ega nõrgad: ükski perekond, ükski inimene ei tohiks uskuda, et nad on väljaspool ohtu. Korruptsioon on juba palju ulatuslikum, kui me arvame, ja selle süvenemine on pidurdamatu.

Samas ärgem unustagem, et see võitlus on oma olemuselt üleloomulik. Me ei astu saatanlike pettuste vastu puhtalt loomupäraste vahenditega. On kolm peamist üleloomulikku vahendit ja me peame neid pidevalt uuesti avastama.

Esimene on püha Missa: selle kaudu jätkab meie Issand võidutsemist saatana ja patu üle. Me ei hinda seda vahendit kunagi kogu selle väärtuses ega looda sellele kunagi liiga palju. Kalleim Veri, mida meie altaritel ohverdatakse, säilitab aegade lõpuni väe panna tärkama puhtus ja neitsilikkus isegi uue Soodoma keskel. Missa on meistriteos meie Issanda armastusest hingede vastu, toites nendes sama armastust, mis omakorda tugevdab neid kuni eneseandmiseni.

Teine vahend on püha Roosipärg. See nii tavaline vahend tuleb meie peredes uuesti avastada. Peame selles nägema vahendit, mille kaudu üha enam meie Issanda ja Neitsi Maarja elu suurtesse saladustesse süüvida. Selle kaudu, ja oma Ema juhendamisel, muutume võimeliseks neid jäljendama – enese andmises Jumalale ning nende ohvrimeelsuses ja puhtuses. Kahjuks ei suuda me teatud juhtudel leida koos palvetamiseks vajalikku aega. Roosipärg peab aga jääma pere igapäevaste ühistegevuste seas esikohale. Selle ümber tuleb meil oma päev korraldada. Peredes, kus see on reegel, ei jää puudu laste püsivuse armust.

Kolmas vahend püsivuse saavutamiseks on kindlasti kõige spetsiifilisemalt seotud tänase olukorraga: see on Maarja Pärispatuta Süda. Oma ettehoolduses tahtis meie Issand pakkuda meile varjupaika Soodoma ja Gomorra keskel. Peame kindlasti sellesse varjupaika minema. See tähendab, et peame looma oma südame ja Neitsi Maarja südame vahel sedavõrd lähedase sideme, et võiksime tunda ja imetleda Jumalaema siseelu, jagada tema soove, rõõme, kurvastust ja muresid. Peame ka ennekõike jagama tema valmisolekut tingimusteta osaleda Lunastuse töös.

Ent mida me sellest südamest avastame, mida me mujalt ei leia? Eelkõige leiame sealt vastupandamatu armastuse, mis muudab hinged võitmatuks. Just selles peitub võidu saladus ja sealt peame seda otsima. Kui hing armastab tõeliselt, on ta valmis seisma silmitsi mistahes katsumusega. Kaovad kõik hirmud, olgu need nii õigustatud ja mõistetavad kui tahes; igasugune nõrkus haihtub; kangelaslikkus muutub võimalikuks. Tõepoolest, kõik see, mille üle oleme eelpool mõtisklenud, on kokku võttes jäägitu armastuse küsimus. Tõeline armastus – armastus, mille Jumal meie südamesse valab, jääb alati peale. Kui armastus valitseb, allutab see kõik muu. Armastus, millest me räägime, ei ole nõrkuse, vaid tugevuse sünonüüm. See on relv, millele miski ei suuda vastu seista. Ainult märtrisurmaks valmis olevate hingede armastus võib saavutada võidu isekuse ja ebapuhtuse impeeriumi üle. Ja just Neitsi südames leiame selle armastuse eeskuju ja allika, mida maailmas enam ei eksisteeri, kuid mis peab olema meie oma. Credidimus Caritati.

Jumal õnnistagu teid kõiki!

Menzingenis, 3. septembril 2022
Püha Pius X pühal

Don Davide Pagliarani, kindralülem

26. aprillil asetati Tallinnas Pääskülas nurgakivi uuele katoliku kirikule, mille nimeks saab Pühima Neitsi Maarja Puhtaima Südame kirik.

Uus kirik ehitatakse 2015. a. valminud väiksema maja külge, millega tekib terviklik kompleks, kus on kirik ja preestrite maja, praegu on preestrite majas lisaks preestrite eluruumidele ka ajutine kabel. 

Kiriku nurgakivi õnnistas ja nurgakivi asetamise tseremoonia viis läbi P. Pius X Preestrite Vennaskonna ida piirkonna ülem isa Karl Stehlin. Kiriku ja kogu kompleksi arhitekt on Kert Kits.

P. Pius X Preestrite Vennaskonna hallatavas kirikus saab olema mitu korda rohkem ruumi kui praeguses ajutises kabelis. Juba täna on sageli pühapäeviti inimesi Missal nõnda palju, et rahvast jagub ka eeskotta.

P. Pius X Preestrite Vennaskond alustas Eesti misjonit isa Einar Laigna kutsel 1990-ndate alguses, mil siinseid katoliiklasi külastas isa Jean-Marc Rulleau Écône’ist Šveitsist. Esialgu peeti pühapäevaseid Missasid korterites, aja jooksul apostolaadi kasvades soetati kesklinna ka üüripind, kus oli kabel ja lisaks toimus ka raamatute ja igakuise kuulehe kirjastamine. 

Kesklinnast koliti mõneks aastaks 2013-2015 vanalinna kunagisse dominiiklaste kloostrisse ja 2016. aastal alustati tegevust Pääskülas, kus valmis esimese etapina eelpool mainitud preestrite elumaja.

Uus katoliku kirik on ääretult olulise tähtsusega Maarjamaa religioosses ja kultuurilises kestmises ning arengus. Kirik valmib puhtalt tänu annetustele.

Need, kes soovivad toetada ilusa kiriku kerkimist, saavad teha ülekande Sihtasutus Fidelitase arvelduskontole EE207700771005315113. Selgitusse palume lisada “Kiriku ehituse toetuseks”.

Nagu te võib-olla olete evangeeliumist kuulnud, ei saada meie Issand haigeid mitte arsti, vaid preestrite juurde. Seepärast, ja kuna me oleme ka preestrite vennaskond, tahaksin ma täna rääkida teile preesterlusest.

Miks meil on preestrid? Miks me neid vajame? Kas ilma nendeta hakkama ei saa? Kui näiteks protestandid tulevad kokku, siis neil ei ole tõelist preestrit. Nad saavad kokku, nad palvetavad ja laulavad. Kas sellest siis ei piisa?

Ei, sellest ei piisa. Katoliku preester on samal ajal nii armsa Jumala saadik kui ka Tema tõlk. Nad õpetavad Jumala nimel inimestele jumalikke seadusi ja elu reegleid. Nad esindavad siin Jumala isikut. Juba see peaks olema piisav, et preestriametit väga austada. Preestriamet on nimelt kõrgem kui ükski teine amet siin maa peal, kõrgem kui olla parlamendi liige, kõrgem kui kuninga või koguni keisri amet, sest preestriametis on kõikidest nendest ametitest üks asi teisiti – preesterlus on läbi ja lõhki üleloomulik, jumalik amet, mille Jeesus ise inimestele kinkis. Seetõttu ei nimetata preestreid õigusega Pühakirjas mitte ainult ingliteks, vaid koguni jumalusteks, sest nad esindavad siin maa peal meie seas igavese Jumala võimu ja suurust. Ka Vanas Testamendis austati preestreid väga. Aga Uue Lepingu preestrid on veel ülevamad kui Vana Testamendi preestrid. Sest Uue Lepingu preestritel on vähemalt kaks voli, mida Vana Lepingu preestritel ei olnud: 1. konsekreerida meie Issanda Ihu ja Verd ning ohverdada need taevasele Isale ja 2. vabastada inimesed pattudest. Need on tõeliselt jumalikud väed. See ületab inimliku arusaamise, kuidas Jumal lihtsale inimesele sellise võimu anda saab.

Kõigepealt konsekratsiooniväest: kes on millestki sellisest enne kuulnud? Lihtsa inimese sõna peale suur ja kõikvõimas Jumal kuuletub ning laskub Taevast kiriku altarile, mille ees preester teenib. Just nagu preester ütleks: Tule, Issand Jeesus Kristus, oma taevaselt troonilt, tule siia sellele altarile ja peida ennast leiva ja veini kuju alla. Ja sellel silmapilgul, mil preester seda ütleb, tuleb meie Issand tõepoolest Taevast alla ja on nähtamatult siin altaril. Justnagu saaks preester Teda käskida! Teatud mõttes saabki, aga ainult seepärast, et Jeesus on nii seadnud. Sõna, mille preester ütleb, on teatud mõttes kõikvõimas. Sest selle läbi muutub tavaline leib ja tavaline vein Jeesuse Kristuse Ihuks ja Vereks. See on armsa Jumala sõna, mis tuleb preestri suust. Te näete nüüd, armsad usklikud, kui jumalik on preestriamet, see on kogu austust väärt. Ja kui kahetsusväärne on seetõttu, kui katoliiklased ei pea seda püha ametit väikseimagi lugupidamise vääriliseks, seda häbenevad ja selle väärtust vähendavad?

Nüüd tahan ma edasi minna absolutsiooniväe juurde. Siin tegutseb preestri kaudu armsa Jumala halastus. Võivad olla ükskõik kui rasked patud, ükskõik kui põlastusväärsed kuriteod, millega pihitooli tullakse – kui kahetsus on ehtne, siis andestab armas Jumal need meile preestri andestavate sõnade kaudu ja peseb meie hinge neist pattudest täiesti puhtaks, nii et neist ei ole hinges tõesti enam piiskagi. Seda variserid Lunastajale ju ette heitsidki: mitte keegi ei saa peale Jumala patte andeks anda. Ja Lunastaja oli Jumal ning seetõttu saigi ainult Tema patte andeks anda. Ta on nüüd selle jumaliku väe üle kandnud oma preestritele, kes on lihtsad luust ja lihast inimesed. Kui preester ütleb pihitoolis absolutsioonisõnad, siis andestab Jumal Taevas patusele tema patud ja peseb ta puhtaks. See on taas üks preestri jumalik voli.

Austagem oma preestreid! Ja seda mitte nende isiku pärast, mis on mõnikord kõike muud kui imetlusväärne! Asi ole isikukultuses! Ei, vaid küsimus on nende jumalikus pühitsuses, selles, mis Jumal on neist teinud kogu oma rahva hingeõndsuseks. Jah, preestrid ei ole millekski muuks siin maa peal kui teile hingeõndsuse toomiseks. Kuidas me saame siis mitte olla Jumalale tänulikud ja preesterluse institutsiooni mitte austada?

Mingem Jumalaema juurde, kes on kõikide preestrite ema ja kuninganna! Tema valab armastusest oma jumaliku Poja vastu meie südameisse õrna ja leegitseva austuse püha preesterluse vastu. Aamen.

Käesolevas ettekandes vaadeldakse pühakirjatõestusi paavstluse kui jumalikult seatud ameti kohta. Pidage meeles, et Jumala otsus rajada paavstiamet – nagu ka tema otsus seada sakramendid ja rajada koguni Kirik ise – oli täielikult Tema vaba valik. Kuna see on nii, siis ei teaks me kunagi, et see on olnud Jumala tahe, kui Ta ise ei oleks meile oma otsusest kõnelenud. Nii peame loomulikult otsima tõestust Jumala otsuse kohta rajada paavstiamet ilmutusallikatest – Pühast Kirjast ja Pärimusest (kuigi see loeng keskendub eeskätt Pühakirjale).

Lähenemisviis, mille kavatsen valida sel konverentsil, on äratundmine, et õpetus paavsti ülemvõimust on seesmiselt seotud kahe laiema õpetusküsimusega: esiteks, kristliku Kiriku nähtavusest, ja teiseks vähemalt mingisuguse jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolust maa peal (mis on Kiriku nähtavuse loogiline ja isegi hädavajalik järeldus). See, et on olemas seos meie teema ja nende kahe doktriini vahel, on fakt, kuid mul on kaks põhjust Kiriku nähtavuse ja (vähemalt mingisuguse) jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolu kasutamiseks lähtepunktina.

Esiteks asetab see meetod õpetuse paavsti ülemvõimust õigesse konteksti ning teeb nähtavaks korra ja seesmise seotuse, mis on olemas katoliiklike dogmade vahel. Õpetusliku kriisi ajal elavate katoliiklaste jaoks on suurem hädavajadus kui iial enne püüda arendada harjumust mõelda alati “suurt pilti” silmas pidades, kui küsimus on õpetuses. Õigupoolest ma lihtsalt kordasin iseennast, kuna mõtelda tähendabki mõtelda “suurt pilti” silmas pidades. Mõtlemine on protsess, mille abil me hakkame nägema tegelikkust; mitte pealiskaudselt, vaid kogu tema sügavuses. Ja keegi ei saa midagi sügavalt mõista ilma, et ta näeks seda eksisteerivana selle õiges korras, selle õiges kontekstis – põhjused, miks miski peab olema just nii, nagu ta on, asuvad tema seostes teiste asjadega. Kui see konverents veenab teid ka ainuüksi selles punktis – et me peame nägema asju nende kontekstis, kui tahame neid näha õigesti, ja et me peame endas arendama usaldamatust iga teooria või seletuse suhtes, mida ei saa integreerida laiemasse konteksti –, siis on see konverents juba olnud teie aega väärt.

Teiseks, see lähenemisviis on kasulik praktilisest apologeetilisest vaatepunktist. Me peame tunnistama, et kui loomulik võib õpetus paavstlusest ka olla katoliiklase jaoks, on see väga võõras ja vastuseisu tekitav protestandi “kristliku maailmavaate” seisukohast. Selle maailmavaate inertsist koormatuna leiab protestant, et paavsti ülemvõimu kinnitavad klassikalised pühakirjaargumendid, mida ma nimetan ka sellel konverentsil, ei ole veenvad. Tema meelest ei ole need mõned pühakirjatsitaadid piisavad, et lükata ümber tervet mõttesüsteemi, millega paavsti ülemvõimu ei saa lepitada. Seetõtt tundub olevat vajalik astuda sammuke tagasi ja näidata kõigepealt, et Pühakiri õpetab, vastupidiselt protestantlikule lähtepunktile, et autentne kristlus ei ole kitsalt isiklik asi Jumala ja uskliku vahel, vaid et sellel on – Jumala vabal valikul – ka institutsionaalne pool. Püha Vaim ei valinud Pühakirja metafoori “Jumala riigist” koos sellega mõtteliselt kaasnevate arusaamadega nähtavusest ja autoriteedist mitte põhjuseta.

Veel kord, neil kahel põhjusel alustame oma arutelu paavstluse pühakirjalistest alustest esmalt selle tuvastamisega, et kristlik Kirik on Jumala kavatsuse kohaselt nähtav institutsioon, mida juhib vähemalt mingisugunegi jumalikult seatud usuline autoriteet.

Selline on meie lähtepunkt. Mis täpselt on aga meie sihtpunkt, st milline täpselt on väide, seisukoht, mida kavatseme tõestada? Ma esitan selle kolme punktina: meie kavatsuseks on näidata, et Pühakiri, nagu kirikuisad seda tõlgendavad, õpetab, et:

1. Jeesus Kristus ei rajanud mitte üksnes religiooni (mõistetuna uskumuste kogumina), vaid Kiriku selle ranges tähenduses, st nähtava organisatsiooni, mida juhib nähtav autoriteet, ja me näeme, et see oli õigupoolest Kiriku Vanas Testamendis leiduva eelkujutise, milleks oli Iisraeli rahvas, loogiline lõpuleviimine.
2. Jeesus Kristus valis selle organisatsiooni jaoks monarhilise struktuuri, st struktuuri, milles üks isik omab kõrgeimat autoriteeti, ning selle kõrgema autoriteedi algse omajana valiti välja püha Peetrus. Siin tuuakse üksikasjalikult esile Pühakirja argumendid paavstluse kinnituseks.
3. P. Peetruse õigusjärglased selles ülemkarjase ametis on Rooma piiskopid.

Nähtavus ja autoriteet – paavstliku ülemvõimu eeltingimused

Enne, kui me demonstreerime Pühakirja põhjal, et meie Issand rajas nähtava ühiskonna koos seda juhtiva autoriteediga, tuletagem meelde, mida me ühiskonna all mõtleme. Vastavalt klassikalisele filosoofilisele definitsioonile on ühiskond püsiv ühise autoriteedi alla kuuluv ja ühise eesmärgi nimel tegutsev üksikisikute kogum. Tuleb ette kõikvõimalikus vormis ja suuruses ühiskondi laialt varieeruvate eesmärkide ja laialt varieeruvate autoriteedistruktuuridega, kuid nad kõik sobituvad selle põhidefinitsiooniga, olgu konkreetse ühiskonna puhul tegemist perekonna, kooli, koguduse, rahvuse või muuga. Mõisted “ühiskond” ja “autoriteet” on seetõttu lahutamatud, ja on kergesti mõistetav, mispärast. Ilma võimuta ühiskonnaliikmeid koordineerida – ja vajadusel koguni sundida – oleks igasugune püsiv tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks võimatu ning ühiskond ühiskonnana sureks.

Õigupoolest näevad katoliiklikud filosoofid sageli analoogiat inimolendi ja ühiskonna vahel. Inimolendid on “tehtud” mateeriast, ent hing (ühtsuse ja toimimise põhialus) on see, mis teeb mateeriast inimisiku. Nii on ka ühiskonnad “tehtud” inimestest, kuid autoriteet on see, mis annab üksikisikute hulgale ühtsuse ja paneb nad ühiselt toimima, tehes nad nõnda ühiskonnaks.

Seega nõuab nii terve mõistus kui ka terve filosoofia, et igal ühiskonnal, igal nähtaval ja organiseeritud üksikisikute kogumil, kui see tahab jääda püsima ning saavutada eesmärki, milleks see on rajatud, peab olema mingi püsiv autoriteet. Möödaminnes, ääremärkuse korras tasub nimetada, et ühiskonna eesmärk määrab ühiskonda haldava autoriteedi loomu ja ulatuse. Näiteks perekonnaisadel ei ole autoriteeti kuulutada välja sõda teise rahva vastu. Ja mitte ühelgi autoriteedil ükskõik millises ühiskonnas ei ole õigust toimida vastupidiselt selle ühiskonna eesmärgile, kuna autoriteet on olemas eesmärgi pärast, mitte vastupidi. Filosoofilisemalt meelestatutele meie hulgast võiks seda väljendada öeldes, et seesmine lõppeesmärk on olemas välise lõppeesmärgi pärast.

Olles defineerinud ühiskonna mõiste ja seletanud ühiskonna ja autoriteedi hädavajalikku omavahelist suhet, pöördugem nüüd Pühakirja poole, et vastata küsimusele, kas meie Issand, kui Ta rajas oma lõpliku päästetee, oma “uue ja igavese lepingu” 1, rajas usulisele autoriteedile alluva nähtava organisatsiooni või mitte.

Tähendamissõnad ja kujundid

Oma päästetööd kirjeldades kasutas meie Issand sageli nii kujundeid kui tähendamissõnu. Loomulikult ei ole ei kujundid ega tähendamissõnad otsesed definitsioonid, nii et me ei saa neist otsida lõplikku seletust Kristuse tööle, kuid nad kirjeldavad selle teatavaid tunnusjooni ning küsimus, mille me peaksime endale neid kujundeid ja tähendamissõnu uurides esitama, on, et kas nad näivad kirjeldavat nähtamatut, mitteinstitutsionaliseeritud kristlust või nähtavat ja institutsionaliseeritud kristlust.

Vaagigem kolme tähendamissõna.

“Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”” (Matteuse 13:24-27)

“Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku igasuguseid kalu. Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad korvidesse, halvad aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt.” (Matteuse 13:47jj)

“Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.” (Matteuse 22:2-3)

Nende tähendamissõnade puhul tuleb kõigepealt tähele panna, et taevast kuningriiki kirjeldatakse kui midagi nähtavat, piiritletut (põld, noot, pidusaal). Tähendamissõnade tegelaste puhul on alati võimalik öelda, kes on taevase kuningriigi osaline ja kes ei ole. Pange tähele ka seda, et kuigi termin “taevariik” võib mujal Pühakirjas viidata südmustele maailma lõpul, tõmbavad need tähendamissõnad selge joone selle kuningriigi kahe staadiumi vahele ning õpetavad selgelt, et taevariik on olemas ka praegu, selles maailmas – isegi enne lõikust, enne nooda kaldale tõmbamist ja enne, kui kuningas läheb kohtuma oma külalistega.

Samuti, kuigi see on märksa raskemini hoomatav, teevad need tähendamissõnad vahet sulaste vahel, kes külvavad seemet, ja taimede vahel, mis tärkavad; noota heitva kalamehe vahel ja kalade vahel, kes võrku satuvad; sulaste vahel, kes esitavad kutse, ja külaliste endi vahel. See näib viitavat erinevatele rollidele taevases kuningriigis.

Kujundite tasemel tuleb panna tähele, et juba termin “taevariik” ise kannab endas nähtavust, organiseeritust ja autoriteeti. Kuningriik on ju iseenesest ühiskond. Teises kohas, iseennast Hea Karjasena kirjeldades (Johannese 10), kirjeldab meie Issand oma lambaid suletuna lambatarasse, tuues taas esile pildi nähtavalt identifitseeritavast karjast. Lõpuks võime mainida kujundit Kirikust kui Kristuse Ihust, kujundit, mida ei leia evangeeliumidest, kuid siiski Jumala poolt inspireerituna p. Pauluse kirjadest (eriti Efeslastele, Galaatlastele ja Koloslastele). Ihu on kindlasti midagi nähtavat ja organiseeritut, ning p. Paulus võtab isegi vaevaks osutada, et et selles Ihus on olemas äratuntavalt erinevad funktsioonid (1. Korintlastele 12:27-30).

Meie eesmärk ei ole nende kaalutluste puhul tõestada, et autentne kristlus on midagi täiesti välist ilma mingi nähtamatu komponendita, näiteks nagu armu tegutsemine hinges, vaid osutada sellele, et autentne kristlus ei saa olla eranditult sisemine – et mõned tähendamissõnad ja kujundid (isegi enamik) viitavad kristlusele, mis on organiseerunud teatud laadi religioosse ühiskonnana.

Nähtav autoriteet

Kooskõlas sellega, mida väitsime ennist ühiskondade olemuse kohta, oleks meie Issand, kui Ta tõepoolest tahtis, et Tema kari oleks kogutud kokku organiseeritud ühiskonnaks, ilmtingimata pidanud rajama mingi autoriteedi seda ühiskonda juhtima. Pöördudes taas evangeeliumide poole, leiame kindlasti, enne kui vaeme, kas Ta andis selle kõrgeima autoriteedi pühale Peetrusele, et Ta vähemalt kellelegi autoriteedi andis.

“Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kirikule! Aga kui ta isegi kiriku sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!” (Matteuse 18:15-17)

Meie Issand annab siin “kirikule” autoriteedi lahendada teatavaid vaidlusküsimusi Tema järgijate vahel. Ja kui keegi ei peaks kiriku otsust aktsepteerima, õpetab Ta oma jüngreid neid kohtlema nii, nagu nad kohtleksid võõra rahva liikmeid või Iisraeli rahvast väljatõugatuid. See on samaväärne sellega, nagu Ta annaks kirikule autoriteedi liikmeid välja heita, kui nad ei aktsepteeri kiriku otsuseid. See on nõnda seetõttu, et nagu Kristus siinkohal kinnitab, kõneleb kirik Tema enda häälega.

“Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.” (Luuka 10:16 )

Miks peaks Issand ütlema oma apostlitele midagi nii jahmatavat? Miks peaks Ta andma inimestele taolise autoriteedi, et nad võivad kõnelda Tema enda nimel? Taas: autoriteet on olemas eesmärgi pärast. Autoriteet on apostlitele antud seepärast, et nad peavad jätkama Tema missiooni ning viima lõpule selle töö, mida Ta alustas.

“Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” (Johannese 20:21)

Aga miks Isa saatis Poja? Selleks, et päästa maailm.

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Johannese 3:16-17)

The full conference is available in English from Angelus Press.

http://angeluspress.org/Audio-Video/2012-conference-audio-the-papacy

Püha Thérèse Lisieux’st ja lift Taevasse

Avastusi ei tehta mitte ainult loodusteaduste või tehnika valdkonnas, ka religioosses elus avastatakse aeg-ajalt midagi uut või tuleb valguse kätte ja mõistetakse paremini midagi, mis on pikapeale varju jäänud.

Üks sellistest avastustest tehti 19. sajandi üheksakümnendatel aastatel, ja see ei olnud väiksema tähtsusega kui elektri või tuumaenergia avastamine, sest ei leitud midagi vähemat kui lift Taevasse.

Avastaja nimi on Thérèse Martin, kes sündis 2. jaanuaril 1873 Normandias Alençon’is üheksalapselise pere noorima lapsena. Kui Thérèse oli viieaastane, kaotas ta ema ja see oli väikesele tüdrukule suur löök. Tema õed rääkisid, kuidas Thérèse läks ühel päeval Neitsi Maarja kuju juurde, embas seda ning ütles: „Nüüd oled Sina minu ema!” 1883. aastal, kui Thérèse oli raskesti haige, ilmus talle Jumalaema ja tegi ta terveks.

1. a. astus Thérèse karmeliitide ordusse. Siin tegigi ta oma suure avastuse. Kuidas ta selleni jõudis, sellest saame me lugeda tema kirjast kloostriülemale. „Ma tohin vaatamata oma väiksusele püüelda pühaduse poole; [….] kuid ma tahan leida vahendi, et Taevasse minna, väikse tee, kõige otsema, kõige lühema, ühe täiesti uue pisikese tee. Me elame avastuste sajandil, enam ei võeta isegi vaevaks mööda trepiastmeid üles minna, rikaste juures asendatakse trepid kasulikumate liftidega. Ka mina tahaksin leida ühe lifti, mis mind Jeesuse juurde üles viiks, sest ma olen liiga väike, et tõusta kõrgemale mööda täiuslikkuse vaevalist treppi.”

Ja ta leidis sellise lifti, sest talle sai selgeks, et suurimaks pühakuks on võimalik saada ka ilma erakordsete suretamisteta, ilma eriliste armuandideta, ilma silmapaistvate tegude kõmuta, kui jäädakse teadlikult väikeseks, usaldatakse end täielikult Jumala hoolde ning tehakse väikesi ja tavalisi asju armastusest Jumala vastu. See oligi Thérèse lift Taevasse. Tema avastusel on seega kolm osa: esimene seisneb selles, et kõike tavalist, igapäevast, tehakse armastusest Jumala vastu; teine on mõte iseenda väiksusest ja nõrkusest; ning kolmas osa on usaldus Jumala armastuse ja halastuse vastu. Kes neid kolme vahendit kasutab, see tõuseb üles, ilma et peaks astuma vaevaliselt astmelt astmele.

Thérèse kasutas ise seda lifti ja tõestas oma eluga, kui hästi see lift toimib. Ta ei teinud tegusid, mis oleksid maailma raputanud, ta ei piitsutanud ennast vereni, ja sellele vaatamata sai temast suurimaid pühakuid.

Thérèse on oma kirjas kirjutanud: „Mul ei ole ühtegi teist vahendit, et Sulle [Jeesusele] tõestada oma armastust, kui puistata lilli, see tähendab, et ma ei taha jätta toomata ühtegi ohvrit, ühtegi pilku, ühtegi sõna, ma tahan kasutada kõige tühisemaid tegusid ja teha neid armastusest.” Thérèse elu on ilus näide sellest, kuidas ta neid kolme elementi oma elus teostas. Ta sättis sageli ühe või teise kaasõe mantlit, kui too oli selle hooletult selga pannud; ta osutas neile igasuguseid väikseid teenimisi; ta vaikis, kui keegi oli võtnud ära tema öölaterna, mida ta parajasti hädasti vajas; ta ei tõstnud häält selle peale, kui teda ebaõiglaselt noomiti, arvates, et tema oli ühe vaasi katki teinud; kui keegi häiris kabelis vaikust, talus ta seda kannatlikult; ta jäi rahulikuks, kui mõni kaasõde talle pesemise ajal vallatledes musta vett näkku pritsis, ja ta tegi seda kõike armastusest Jumala vastu. Nagu ta ise oma kloostriülemale kirjutas: „Sügavasti armastatud ema. Te näete, ma olen üks väga väike hing, kes saab armsale Jumalale ainult väikseid asju anda.” Kuna ta talus neid väikseid asju armastusest Jumala vastu, sõitis ta justkui liftiga Taevasse. Kui Thérèse 24-aastaselt tuberkuloosi suri, oli ta saavutanud väga kõrge pühaduse astme. Kirik tähistab tema püha 3. oktoobril.

Seda avastust, et ennast läbi igapäevase ja tavalise pühitseda, saab kasutada iga kristlane. Ja seda pühadust saab igal pool teostada: tänaval, vabrikus, kontoris, äris, perekonnas või kloostris.

Pro Fide Catholica 2006/10 Isa Gerd Heumesser

P. Pius X Vennaskonna kindralülem piiskop Bernard Fellay kuulutas välja järjekordse Roosipärja ristiretke vaimulikuks ettevalmistuseks Fatima Jumalaema ilmumiste 100. aastapäevaks.

Saksamaal Zaitzkofenis 2. juulil 2016 toimunud preestrite ametissepühitsemisel teatas piiskop Fellay järjekordsest Roosipärja Ristiretkest, et valmistuda Fatima Jumalaema ilmumiste (maist oktoobrini 1917) 100. aastapäevaks.

Ristiretk toimub 15. augustist 2016 kuni 22. augustini 2017.

Siit saab alla laadida arvestuslehe

Ristiretk järgib Neitsi Maarja enda antud intentsioone:

I. Jeesus soovib maailmas sisse seada pühendumise Maarja Puhtaimale Südamele. Et seda teha, kutsutakse kõiki usklikke:

1. lugema iga päev kas üksi või perekonnaringis Roosipärga;
2. võtma viie järjestikuse kuu esimesel laupäeval vastu hüvitusarmulauda ning mitmekordistama oma igapäevaseid ohvreid Maarjale tehtud ülekohtu hüvitamise vaimus;
3. kandma imettegevat medaljoni ning seda jagama;
4. pühitsema oma kodu Maarja Immakulaatsele Südamele (võib kasutada lehe allosas toodud palvet)

Sellele intentsioonile lisaks palvetame ka:

II. Immakulaatse Südame triumfi eest ning

III. et paavst ja kõik katoliikliku maailma piiskopid pühitseksid Venemaa Maarja Valurikkale ja Immakulaatsele Südamele.

Erilise intentsioonina lisame:

IV. Õnnistatud Neitsi Maarja kaitse P. Pius X Vennaskonnale ja kõigile selle liikmeile ning kõigile traditsioonilistele religioossetele ühendustele.

Piiskop Fellay seatud siht on kinkida Fatima Jumalaemale 12 miljonist Roosipärjast ning 50 miljonist ohvrist koosnev kimp.

Pühitsuspalve

Oo Maarja Immakulaatne Süda, Jeeuse Südame Ema, meie kodu Ema ja Kuninganna, et täita Sinu palavat soovi, pühendame me end Sinule ja anume, et Sa valitseksid meie perekonna üle. Valitse meist igaühe üle ning õpeta meid, kuidas Sinu Jumalik Poeg saaks valitseda ja triumfeerida meis ning meie ümber, nõnda nagu Ta on Sinus valitsenud ja triumfeerinud.

Valitse meie üle, oo Armastatud Ema, et võiksime olla Sinu omad nii heas kui kurjas, nii rõõmus kui kurbuses, nii tervises kui haiguses, nii elus kui surmas. Oo Maarja, Neitsite Kuninganna kaastundlikem Süda, valva meie hingede ja südamete üle ning hoia neid uhkuse, ebapuhtuse ja paganluse tulva eest, mille üle Sa nii kibedasti kurtnud oled. Soovime hüvitada Jeesuse ja Sinu vastu tehtud rohkeid kuritegusid. Me palume õigluses ja ligimesearmastuses Kristuse rahu oma kodule, oma maa ning kogu maailma kodudele.

Seepärast lubame jäljendada Sinu vooruseid, elades kristlikku elu ning võttes tihti ja innukalt vastu püha Armulauda, hoolimata inimeste arvamusest. Tuleme kindlustundega Sinu juurde, oo Armu Troon ja Õiglase Armastuse Ema! Süüta meis seesama jumalik tuli, mis on süüdanud Sinu enda Immakulaatse Südame. Sütita meie südametes ja kodudes kasinusearmastus, tuline soov päästa hingi ning püüdlemine perekonnaelu pühadusele. Nõustume kõigi ohvritega, mis kristlik elu meile peale paneb, ning toome need ohvrid läbi Sinu Immakulaatse Südame Jeesuse Südamele hüvituse ja patukahetsuse vaimus. Jeesuse ja Maarja Pühadele Südametele olgu armastus, au ja ülistus igavesti!

Perekonnale pühendatud Piiskoppide Sinodi teise istungijärgu 24. oktoobril avalikustatud lõppdokument on kaugel sellest, et esindada sinodiisade konsensust, pigem kujutab see endast kompromissi väljendust sügavalt vastandlike seisukohtade vahel. Tõsi küll, see sisaldab õpetuslikke meeldetuletusi abielu ja katoliikliku perekonna kohta, kuid selles on võimalik tähele panna ka kahetsusväärseid kahemõttelisusi ja väljajätmisi, eriti aga relativistliku pastoraalse halastuse nimel tehtud nähtavaid lõhesid kiriklikus distsipliinis. Üldiselt väljendudes kutsub see tekst esile mulje kaosest, mida kindlasti ei jäeta ära kasutamast Kiriku püsivale õpetusele vastasel viisil.

Seepärast peame hädavajalikuks uuesti selgelt kinnitada Kristuselt saadud tõde: 1. paavsti ja piiskoppide ülesannete ning 2. perekonna ja abielu kohta. Me teeme seda samas vaimus, mis ärgitas meid kirjutama selle Sinodi teise istungijärgu eel tungivat palvet paavst Franciscusele.

1- Paavsti ja piiskoppide ülesanne1

Katoliku Kiriku poegadena usume, et Rooma piiskop, püha Peetruse ametijärglane, on Kristuse Asemik ja seeläbi terve Kiriku pea. Talle on omane jurisdiktsiooni meelevald selle sõna otseses mõttes. Temaga on osaskirikute karjased ja usklikud, nii eraldi kui kokku kogunenult kas kirikukogu, sinodi või piiskoppide konverentsi raames, seotud hierarhilise allumise ja tõelise kuulekuse kohustuse läbi. Jumal on taolise korra sisse seadnud selleks, et Kristuse Kirik – hoides Rooma piiskopiga vaimse ühenduse ühtsust ja tunnistades sedasama usku – moodustaks ühe karjase juhtimise all üheainsa karja. Jumala püha Kirik on Jumalast sisse seatud hierarhilise ühiskonnana, milles meelevald valitseda usklike üle pärineb Jumalast, paavsti ja temale alluvate piiskoppide kaudu2.

Kui paavsti kõrgeim Õpetusamet on kord kindlalt määratlenud ilmutatud tõe autentse mõtte, olgu siis dogma või distsipliini valdkonnas, pole kiriklikus hierarhias madalamatel astmetel seisvatel kiriklikele organismidel ‒ nagu näiteks piiskoppide konverentsidel ‒ mingit voli neis küsimustes sisse viia mingeid muudatusi.

Pühade dogmade tähendus, millest igal ajal tuleb kinni hoida, on see, mille paavsti ja piiskoppide Õpetusamet on üks kord ja alatiseks välja kuulutanud ja mitte kellelgi mitte kunagi pole õigust sellest taganeda. Seepärast peab Kiriku hingehoidlik hoolitsus, kui ta end halastusega rüütab, alustama teadmatuses peituva armetuse ravimisest, seeläbi, et ta õpetab hingedele õndsusttoovat tõde.

Jumalast sel viisil sisse seatud hierarhias on usu ja Õpetusameti valdkonnas ilmutatud tõed jumaliku usuvaramuna usaldatud apostlite ja nende järglaste, paavsti ja piiskoppide hoolde, et nad seda usuvaramut ustavalt hoiaks ja autoriteediga õpetaks. See usuvaramu sisaldub, nagu oma allikates, Pühakirjana kirja pandud raamatutes ja suulistes pärimustes, mis apostlid kas vahetult Kristuse suust vastu on võtnud või mis Püha Vaim neile on dikteerinud ja mille nad justkui käest kätte meie päevini edasi on andnud.

Kui õpetav Kirik kuulutab nende Pühakirjas ja Pärimuses sisalduvate tõdede tähendust, seab ta nad usklike ette sellise autoriteediga, et nad usuksid neisse kui Jumalast ilmutatud tõdedesse. Ning ekslik oleks ka väita, et paavsti ja piiskoppide ülesanne on ainult kinnitada seda, mida sisendab neile Jumala rahva usutunnetus (sensus fidei) või ühine kogemus.

Me oleme seda kord juba meie tungivas palves Pühale Isale kirjalikult väljendanud: “Meie rahutus tuleneb sellest, et püha Pius X ringkirjas Pascendi mõistis hukka just nimelt sellise katoliku õpetuse kohandamise kaasaja väidetavatele vajadustele. Pius X ning Teie, Püha Isa, saite õpetamise, pühitsemise ja valitsemise vaimuliku meelevalla täiuse kuulekuses Kristusele, kes on karja Pea ja Ülemkarjane kõikidel ajastutel ja kõikides kohtades ning kelle truuks asemikuks maa peal peab olema iga paavst. Dogmaatilise hukkamõistu objekt ei saa aja jooksul muutuda lubatud hingehoiuliseks praktikaks.”

Sel põhjusel kirjutas ka peapiiskop Lefebvre oma Deklaratsioonis 21. novembril 1974. aastal: “Mitte ükski autoriteet, ka mitte hierarhias kõige kõrgem, ei saa meid sundida katoliku usust lahti ütlema või seda kärpima, nii nagu seda Kiriku Õpetusamet rohkem kui üheksateistkümne sajandi jooksul on selgelt formuleerinud ja kuulutanud. Püha Paulus ütleb: Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud ‒ see olgu neetud!3

2 – Abielu ja katoliiklik perekond

Mis puutub abiellu, siis Jumal kindlustas inimsoo kasvu, kui Ta seadis sisse abielu, mis on ühe mehe ja ühe naise püsiv ja eluaegne side4. Ristitud inimeste vahel sõlmitud abielu on sakrament, kuna Kristus ülendas ta sellise väärikuseni. Abielu ja perekond niisiis on oma sisseseadmise poolest jumalikku ja loomuseaduslikku päritolu.

Abielu esmane eesmärk on järeltulijate sigitamine ja kasvatamine ning ühelgi inimlikul tahtel pole voli neid ülesandeid mingite neile eesmärkidele vastupidiste tegude läbi eirata. Abielu teisene eesmärk on abielupoolte vastastikune abistamine, samuti on ta abivahendiks himude vastu.

Kristus seadis, et abielu ühtsus ja ainulisus peab olema lõplik, seda nii kristlaste kui kõikide inimeste jaoks. Abielu ühtsusele on omane selline lahutamatu iseloom, et abielusidet ei saa iial lahti päästa ei abielupoolte vastastikusel nõusolekul ega ühegi teise inimliku otsusega: Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu5. Ristitud inimeste vahelise sakramentaalse abielu ühtsus ja lahutamatus tuleneb samuti asjaolust, et abielu on Kristuse ja Tema Mõrsja Kiriku vahelise ühtsuse märk.

Kõik see, mida inimesed võivad iganes sisse seada või teha abielu ainulisuse või lahutamatuse vastu, ei vasta vähimalgi määral sellele, mida nõuab inimloomus või inimühiskonna hüve. Peale selle lasub usklikel katoliiklastel ka ülev kohustus mitte piirduda ainult tsiviilabielu sõlmimisega, hoidudes kõrvale kirikliku abielu sõlmimisest, nagu seda kirjutab ette Kirik.

Euharistia ehk Armulaua sakramentaalne vastuvõtmine nõuab viibimist pühitseva armu seisundis ja ühtsust Kristusega jumala-armastuse (caritas) läbi. Euharistia rohkendab seda armastust ja tähistab samas ka Kristuse armastust Kiriku vastu, kes on Temaga ühendunud nagu Tema ainus Mõrsja. Seepärast ka kõiki neid, kes teadlikult elavad Jumala ja Kiriku seaduste vastaselt abieluvälistes suhetes (konkubinaatides) või isegi abielu rikkuvates suhetes, andes sel viisil õigluse ja armastuse vastu eksimise halba eeskuju, ei tohi lasta euharistilisse osadusse ja neid tuleb käsitleda avalike patustena: kes abiellub minema aetud naisega, rikub abielu6.

Et saavutada pattude andeksandmist patukahetsuse sakramendi raames, on hädavajalik omada siirast otsust ennast parandada. Seetõttu need, kes ei taha loobuda kooselust reguleerimata suhetes, ei või saada kehtival viisil pattude andeksandmist7.

Vastavalt loomuõigusele on inimesel õigus kasutada oma seksuaalsust ainult õiguspärase abielu raames, austades sealjuures moraali poolt seatud piire. Seepärast on ka homoseksuaalsus vastuolus Jumalast seatud loomuõigusega. Igasugused abieluvälised suhted nagu konkubinaadid, abielurikkumine ja homoseksuaalsed suhted, tähendavad Jumalast seatud loomuõiguse nõudmistega vastolus olevat korrastamatust ja kujutavad endast seega pattu; mitte mingisugusel, isegi vähendatud viisil, ei saa neis näha moraalse hüve ilmingut.

Loomuõigus ei tunne kaasaegsete eksituste ning abielu pühaduse ja kommete puhtusega vastuolus oleva inimliku seadusandluse jaoks mõeldud erandeid, kuna Jumal oma lõpmatus tarkuses, vastupidiselt inimlikele seadusandjatele, on oma seadusi andes ette näinud kõiki juhtumeid ja kõiki asjaolusid. Seepärast ei saa ka tunnustada nn. situatsioonimoraali, mis tahab kohandada loomuõiguse poolt dikteeritud käitumise põhimõtteid erinevate kultuuride muutuvatele asjaoludele. Probleemide lahendamist moraali valdkonnas ei saa jätta ainuüksi abielupoolte südametunnistuse ega isegi mitte hingekarjaste hooleks. Loomuõigus surub ennast südametunnistusele peale käitumise universaalse reeglina.

Hea samariitlase hoolitsemine patuse eest väljendub halastuses, mis ei tee sobinguid patuga, niisamuti nagu arst, kes tahab aidata haigel saavutada tervist, ei saa minna sobingule haigusega, vaid aitab tal sellest vabaneda. Evangeelsest õpetusest ei tohi loobuda subjektivistliku hingehoiutöö nimel, mis – ehkki ikka veel viidates sellele õpetusele – peataks sõltuvalt asjaoludest aeg-ajalt selle kehtivuse. Samuti pole võimalik anda piiskoppidele meelevalda abielu lahutamatuse põhimõtte üles ütlemiseks ad casum (üksiku juhtumi puhul), seeläbi samaaegselt põhjustamata Evangeeliumi õpetuse nõrgestamist ja Kiriku autoriteedi purustamist. Kui võetakse omaks taoline ekslik vaatenurk, võib seda, mida kuulutatakse õpetuses, eitada hingehoiutöös ning see, mis on keelatud de iure, võib olla lubatud de facto.

Praegu valitsevas äärmises segaduses peab paavst – vastavalt oma kohustustele ja Kristuse seatud piirides – selgelt ja otsustavalt kinnitama katoliiklikku tõde, quod semper, quod ubique, quod ab omnibus (“mida alati, mida kõikjal, mida kõik on uskunud”)8 ja ära hoidma selle, et seda universaalset tõde praktikas ning erinevais paigus9 ei eitataks.

Kristuse nõuande kohaselt vigilate et orate (“valvake ja palvetage”) palvetame Püha Isa intentsioonidel: oremus pro pontifice nostro Francisco (“palvetagem meie ülempiiskopi Fanciscuse eest”) ja jääme valvsaiks: non tradat eum in manus inimicorum eius (“ärgu ta andku teda tema vaenlaste kätte”)10. Anume Maarjat, Kiriku Ema, et ta vahendaks paavstile arme, mis lubaks tal olla Tema Jumaliku Poja hüvede truu haldaja.

Menzingen, 27. oktoober 2015

• Bernard Fellay
  Püha Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülem

Saksa, inglise ja poola keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu (allikas: www.dici.org)

Kuid kõik inimesed ei kohtunud meie Issandaga Tema eluajal. Kuidas nad nüüd saavad võimaluse Temasse uskuda? Nende jutlustamise kaudu, keda meie Issand on läkitanud ning volitanud enda nimel kõnelema. Kuuldes neid, kellel on Kristuse autoriteet, kuulevad inimesed Kristust ennast. Ja kui nad keelduvad neid apostleid kuulamast, siis mõistetakse nad hukka.

“Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.” (Markuse 16:15-16)

Miks peaks inimesed olema mõistetud hukka selle eest, et nad keelduvad võtmast omaks käputäie Galilea kalameeste õpetust? Sellepärast, et need kalamehed on saanud volituse olla Päästja ametlikud esindajad maa peal.

Veelgi enam: selle stseeni kajastamisel Matteuse evangeeliumis mainitakse üht lisadetaili.

“Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” ( Matteuse 28:18-20)

Meie Issand tõotab siin olla aegade lõpuni apostlitega nende töös kanda Kristuse sõnum kõigi rahvasteni. Kuid enesestmõistetavalt ei saa apostlid minna isiklikult kõigi rahvaste juurde ega ela nad ka kuni aegade lõpuni. Neid volitus-ja tõotusesõnu ei saa seetõttu mõista mitte apostlite kui üksikisikute kohta, vaid nende kui inimeste kogu kohta öelduna, keda on volitatud õpetama ja juhatama Kristuse nimel kuni aegade lõpuni. Ning tõepoolest, Pühakiri annab küllaldaselt tunnistust sellest, et apostlid andsid oma õpetuse ja juhtimismeelevalla edasi teistele inimestele, kelle puhul nad eeldasid, et kristlased neid usuksid ja neile kuuletuksid. Viidakem vaid kahele näitele:

“Ja mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2. Timoteose 2:2)

“Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda.” (Heebrealastele 13:17)

Öeldu põhjal peaks olema selge, et Kristus ei rajanud mite ainult usulist süsteemi, vaid usurahva – mitte ainult kristluse, vaid kristlaskonna, et Tema jüngrid olid organiseeritud nende meeste juhtimise alla, kelle Ta valis oma karja Tema nimel õpetama ja juhtima. Enne p. Peetrusele määratud erilise rolli vaatlemist selles usulises ühiskonnas lisame juba nimetatud argumentidele kaalu, osutades sellele, et taoline usuline ühiskond vastaks varasema lepingu endise “valitud rahva” asemele astudes täiuslikult jumalikult ilmutatud

arusaamale, et Uus Testament on selle täitumine, mida kuulutati ette Vanas Testamendis. “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.” (Matteuse 5:17)

Tõepoolest, mõned kristliku lepingu detailid näitavad tabavalt Vana Testamendi eelkujutiste täitumist. Näiteks miks valis meie Issand kaksteist apostlit? See on vaevalt väga juhuslik number – kui pidada meeles, et Vana Iisrael koosnes kaheteistkümnest suguharust, millest igaüks võrsus ühest esiisast. Kaksteist esiisa moodustasid Vana Iisraeli. Kaksteist uut patriarhi rajavad Uue Iisraeli. Või veel: 72 jüngrit valiti välja abistama kahtteist apostlit, just nagu Mooses valis 72 vanemat (kuus igast suguharust) ennast abistama Vana Iisraeli juhtimisel.

Niisiis oli eelmine Iisrael selgelt kristliku lepingu eelkujutis. Kuid Vana Testamenti lugedes ei saa olla midagi ilmselgemat kui fakt, et Moosese läbi rajatud lepingul oli sotsiaalne mõõde. Jumal tegi lepingu konkreetse rahvaga, sotsiaalse üksusega, valitud rahvaga.

“Sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas; Issand, su Jumal, on sind valinud olema Temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on.” (5Ms 7:6)

Seda nähtavat usulist ühiskonda ühendas ühine usk Jumala ilmutusse kuni selleni, et selle usu tähtsamaiks elementideks on, et on ainult üks Jumal ning et inimkond peab ootama Lunastaja tulemist. Ühiskonda ühendas ka pisiasjadeni ette kirjutatud liturgia, mille tähtsamaiks elementideks olid rituaalsed ohvrid ning ka riitus, mille kaudu üksikisik võeti vastu “Jumala rahva” hulka – ümberlõikamine. Valitud rahvast, kuigi nad kõik olid Jumala silmis pühad, juhtis sellegipoolest jumalikult seatud usuline autoriteet: ülempreester.

“Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg.” (Malaki 2:7)

Mässu selle autoriteedi vastu karistas Jumal karmilt. Näiteks 4. Moosese raamatu 16. peatükis loeme Korahi poegade vastuhakust Moosesele ja Aaronile. Need mehed väitsid, et ei pea olema nähtavat usulist autoriteeti, kuna kogu Iisraeli rahvas on üheväärselt Jumala poolt valitud.

“Ja nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu ning ütlesid neile: “Nüüd on küllalt! Sest terve kogudus – nad kõik on pühad ja Issand on nende keskel! Mispärast tõstate siis teie endid Issanda koguduse üle?” (4. Moosese 16:3)

Ning hiljem, selles samas peatükis, loeme, kuidas Jumal seda mässu karistas.

“Nende all olev maa lõhkes ja maa avas oma suu ja neelas ära nemad ja nende kojad ja kõik inimesed, kes kuulusid Korahile, ja kogu varanduse. Nõnda läksid nemad ja kõik, mis neil oli, elusalt hauda ja maa kattis nad ning nad hävitati koguduse hulgast.” (4. Moosese 16:31-33)

Oletagem nüüd hetkeks, et protestantlik, mitte-institutsionaalne kristluse mudel on õige. Kristlik leping koosneks siis autonoomsetest usklikest, kes rajavad üksteisest sõltumatult isikliku suhte Jumalaga, olles vabad kehtestama omenda õpetuslikke süsteeme, nii hästi kui nad isiklikult Pühakirja üle mõtiskledes suudavad. Nad teenivad Jumalat koos teiste autonoomsete usklikega täiesti oma suva järgi. Küsimus, mis nüüd tekib, on järgmine: kuidas saab Vana Testamendi leping, millesse on haaratud ühise usu, ühise liturgia ja ühise autoriteedi läbi ühendatud nähtav ühiskond, olla eelkujutiseks kristlikule lepingule sellisena, nagu protestandid seda kujutlevad? Ilma paralleelsuse ja sarnasuseta ei saa siin olla juttugi eelkujutisest ja selle täitumisest. Ükski asi ei saa olla eelkujutiseks teisele asjale, mis temast igasuguses olemuslikus mõttes täielikult erineb.

P. Peetrus ja paavsti ülemvõim

Olles nüüd kindlad, et evangeeliumid ilmutavad meile Kristuse otsust rajada Kirik otseses mõttes, nähtav ja organiseeritud ühiskond jumalikult seatud autoriteedi all, oleme paremal positsioonil kaalutlemaks p. Peetruse ainulaadset rolli selles organisatsioonis.

Alustagem mõne fakti vaatlemisega, mis näitavad, et p. Peetrus valiti täiesti kindlalt mingil kombel välja ülejäänud apostlite seast.

Esiteks nimetatakse p. Peetrust evangeeliumides ja Apostlite tegude raamatus palju sagedamini kui ükskõik millist teist apostlit. P. Johannes jääb sageduse poolest teisena väga kaugele. P. Peetrust mainitakse 171 korda, võrreldes p. Johannese 46 korraga. 1

Teiseks seisab Peetrus kõigis apostlite loeteludes esimesel kohal, kuigi teda ei valitud kronoloogiliselt esimesena.

Kolmandaks on see (väga kõneka kujundina) just Peetruse paat, millest Jesus rahvahulki õpetab (Luuka 5:3).

Neljandaks teeb meie Issand (Matteuse 17) imeteo (kala suust leitud hõbeseekel), et maksta templimaksu iseenda ja Peetruse eest.

Viiendaks antakse Viimsel Õhtusöömaajal Peetrusele ülesanne kinnitada oma vendi (Luuka 22:31jj).

Kuuendaks ilmub Kristus Ülestõusmispühal Peetrusele enne, kui Ta ilmub teistele apostlitele (Luuka 24:34).

Olles tuvastanud selle ainulaadsuse, see tähendab näidanud, et p. Peetrusele anti vähemalt auprimaat, vaadelgem kolme peamist teksti, mis näitavad, et see primaat apostlite hulas ei olnud mitte pelgalt au-, vaid autoriteedi primaat.

1. tekst: Johannese 1:42

“Jeesus ütles talle otsa vaadates: “Sina oled Siimon, Joona poeg, sind peab hüütama Keefaseks! – see on tõlkes Peetruseks.”

1. tekst: Matteuse 16:18-19 (me loeme küll konteksti pärast ka mõned eelnevad salmid)

“ Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: “Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Aga nemad kostsid: “Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.” Tema küsis neilt: “Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Siimon Peetrus kostis: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” Jeesus vastas talle: “Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.””

1. tekst: Johannese 21:15-17

“Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Hoia mu lambaid kui karjane!” Tema ütles talle kolmandat korda: “Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu lambaid!””

Nende tekstide omavaheliseks seoseks on katoliikliku eksegeedi jaoks see, et 1. tekst kuulutab selgelt ette nime muutmist, mis toimubki 2. tekstis. 2. tekstis muudab meie Issand Siimona nime selle autoriteedi primaadi tähistamiseks, mille Ta tõotab talle anda – ja mille Ta tõesti annabki talle 3. tekstis.

Neid kolme teksti analüüsides peame kõigepealt mõistma, et 1. tekst esitab esimesed talletatud sõnad, mis meie Issand ütles p. Peetrusele nende esimesel kohtumisel. P. Andreas juhatas oma venna Siimona meie Issanda juurde, ja esimene asi, mida meie Issand ütleb, on see, et ta kavatseb muuta Siimona nime. Kummaline asi, mida kellelegi esimesel tutvumishetkel ütelda, kui mitte see nime muutmine ei ole just nimelt väga oluline – kui ei võtagi see just teatud moel kokku kõiki meie Issanda plaane seoses selle mehega, kellega Ta kohtub. Tõepoolest, nimed (ja iseäranis nimede muutmised) on Pühakirjas alati väga tähtsad. Näiteks:

“Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest ma teen sind paljude rahvaste isaks!” (1. Moosese 17:5)

“Need olid nende meeste nimed, keda Mooses läkitas maad kuulama. Ja Mooses nimetas Hoosea, Nuuni poja, Joosuaks.” (4. Moosese 13:16)

Aabrami nimi muudetakse “Aabrahamiks”, mis tähendab “paljude rahvaste isa”. Tema nime muudetakse selle rolli või missiooni tähistamiseks, mille Jumal talle annab. Samamoodi on “Joosua” heebreakeelne sõna, mis tähendab “Päästja”. Joosuast saab Moosese järglane ning see, kes tegelikult viib Iisraeli rahva üle Jordani Tõotatud Maale. Sel põhjusel on ta meie Issanda eelkuju ning tema nimi muudetakse, et see peegeldaks tema missiooni. Siinkohal meenutame ka, et ingel Gabriel kuulutas, et Messia nimeks saab Jeesus, mis on kreeka keeles “Päästja” 2 justnimelt selleks, et väljendada Messia missiooni päästa inimesed nende pattudest (Matteuse 1:21).

Seetõttu peab fakt, et meie Issand tõotab nende esimesel kohtumisel muuta Siimona nime, tegema iga tõsise pühakirjalugeja viivitamatult tähepanelikuks ning panema ta läbematult ootama mingit edasist selgitust selle olulise rolli täpse olemuse kohta, mis Siimonale määratakse.

See selgitus tuleb Matteuse 16. peatükis, s.o 2. tekstis. P. Peetrus on just andnud oma tuntud usutunnistuse meie Issanda jumalikkuse kohta: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” Nagu peapiiskop Lefebvre armastas rõhutada, on meie Issanda jumalikkus teatud viisil keskne kristlik õpetus, kuna see eeldab usku Kolmainsusse ning on hädavajalik meie Issanda lunastusmissiooni õigeks mõistmiseks. Justnimelt vastusena sellele usutunnistusele teeb Issanda seda, mida Ta oli tõotanud, ja muudab Siimona nime, samal ajal avaldades Siimona uue nime tähenduse ja tähtsuse.

“ Mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.”

Siimona nimi muudetakse “kaljuks”, kuna temast peab saama Kristuse poolt rajatava Kiriku nurgakivi. Mida see metafoor tähendab? Kui Peetruse missioon on olla nurgakivi, mida see endaga täpselt kaasa toob? Me peame selle metafoori “lahti pakkima”.

Kristus loob analoogia füüsilise hoone ja usulise ühiskonna vahel, mille Ta kavatseb rajada. Mis meid huvitab, on selle määratlemine, milline ühiskonna element vastaks füüsilise hoone puhul nurgakivile. Mis on vundamendi roll või otstarve? Tagada ehitise ühtsus ja stabiilsus. Mis tagab ühiskonnas ühtsuse ja stabiilsuse? Vastuseks näib olevat: seda juhtiv autoriteet. See näib mõistetav, kuid teoreetiliselt võivad olla võimalikud ka selle metafoori teistsugused seletused, niisiis lugegem edasi ja vaadakem, kas selle metafoori tähendus saab selgemaks järgnevates salmides.

“ Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.”

Meie Issand kasutab siin veel kahte metafoori: võtmeid ja köidikuid. Võtmed on autoriteedi loomulikud ja väga tavalised sümbolid, kuna selle otsustamine, keda lastakse sisse ja kes jäetakse välja, on autoriteedi õigus. Meile on piisavalt tuttav pilt sellest, kuidas üks linn või kindlus tunnistab kuninga autoriteeti, kinkides talle linna või kindluse võtmed. Pühakiri ise kasutab seda metafoori samal viisil, näiteks Jesaja 22:20-22 3 ja Ilmutusraamatu 3:7 4. Viide köidikutele on tavapärane juudi metafoor rabide meelevalla kohta panna peale või leevendada moraalset kohustust – taas autoriteedi akt. Need kaks järgnevat metafoori heidavad valgust metafoorile kaljust, kinnitades meie tõlgendust. Kuid see tõlgendus saab veelgi kinnitust 3. tekstis, kui meie Issand annab reaalselt selle autoriteediprimaadi, mida Ta Matteuse 16. peatükis vaid tõotas.

Pärast ülestõusmist annab meie Issand Johannese 21. peatükis Peetrusele oma lammaste toitmise ameti.

“Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Hoia mu lambaid kui karjane!” Tema ütles talle kolmandat korda: “Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu lambaid!””

Ladina versioonis, nagu ka ingliskeelses, nimetatakse “tallesid” kaks korda ja “lambaid” ainult üks kord, samal ajal kui kreeka keeles nimetatakse “tallesid” ainult üks kord ja “lambaid” kaks korda. Mõned kirikuisad näevad selles viidet karjaliikmete erinevatele kategooriatele, nt usklikele, preestritele ja piiskoppidele. Kuid oluline on selle pastoraalse metafoori enda tähtsus. Peetruse peale pannakse kohustus olla karjane, hoolitseda Jumala karja eest. Pilt rahva üle valitsevast karjasest on olnud inimkultuurides tavapärane alates Hammurapi päevadest. Karjasesau oli vaarao autoriteedi sümbol. Homerose teostes kirjeldatakse kuningaid sageli kui oma rahva karjaseid. 5 Jumal ise kasutab seda metafoori Vanas Testamendis iseenda kohta.

“Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all.” ( Psalm 95:7)

Ent samal ajal ei takistanud see Jumalat andmast karjase tiitlit ja ametit ka neile oma rahva juhtidele Vanas Testamendis, keda Ta oli valinud, nagu Hesekieli 34. peatükk külluslikult tunnistab.

Uue Testamendi juurde tulles me näeme Kristust deklareerivat, et Tema on Hea Karjane, see, kes hoolitseb Jumala rahva karja eest. Seda metafoori Peetruse puhul kasutades annab Kristus seega Peetrusele üle omaenda rolli, muidugi alluvana, kuna lambad kuuluvad endiselt Kristusele: “Sööda mu lambaid.” Evangeeliumide tunnistus sellest, et Peetrusele on antud reaalne pastoraalne autoriteet, on selge. Me võime seda tunnistust veelgi kinnitada, meenutades mõningaid sündmusi Apostlite tegude raamatust, kus me näeme p. Peetrust pärast meie Issanda taevasseminemist seda autoriteeti teostavat.

• Peetrus võttis juhirolli Juuda asendaja valimisel (Apostlite teod 1:15).

• Peetrus pidas Kiriku esimese avaliku jutluse Nelipühal (Apostlite teod 2:14).

• Peetrus oli ülejäänud apostlite eestkõneleja Süneedriumi ees (Apostlite teod 5:27).

• Peetrus ristis väepealik Korneeliuse, tegeldes nõnda ülitähtsa küsimusega paganate vastuvõtmisest Kirikusse ilma ümberlõikamiseta (Apostlite teod 10:34).

• Peetrus lahendas sellesama küsimuse lõpliku selgusega Jeruusalemma kontsiilil (Apostlite teod 15:7).

Küsimus, mis nüüd tõuseb, on: kas Pühakiri annab mingisuguse õigustuse p. Peetruse autoriteedi kestvusele, st kas see autoriteet oli Peetruse isiklik eesõigus või jätkub see autoriteet alalises ametis, millel on oluline osa kogu Kiriku ülesehituses? Õigupoolest annavad needsamad meie Issanda kasutatud metafoorid sellele küsimusele vastuse.

Esiteks, mõelgem meie Issana sõnadele, et “põrgu väravad” , st põrguvägi, ei võida Tema Kirikut. Kui meie Issand need sõnad ütleb, siis näitab kontekst, et põrgu väravad ei võida justnimelt seepärast, et Ta rajab oma Kiriku kaljule. Kui see tõlgendus tundub olevat sunnitud, siis mõelgem sellele, et meie Issand kasutab metafoori kaljust varem Matteuse evangeeliumis (7. peatükis), kui Ta ütleb, et tark mees ehitab oma maja kaljule ning et “sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled … aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule” . Aga kui Peetruse autoriteet on põhjus, miks põrgu ei võida Kirikut, siis peab Peetruse autoriteet kestma sama kaua kui püsib Kirik. Igal juhul on Peetruse autoriteet kindlasti selle hoone vundament, milleks on Kirik, ning vundament peab kestma sama kaua, kui kestab hoone, mille puhul meie Issand kinnitab, et see püsib kuni “maailma-ajastu lõpuni”. Viimaks, Peetrusele öeldakse, et ta peab söötma Issanda lambaid, kuid Kristusel on lambaid kindlasti kuni aegade otsani.

Paavsti ülemvõimu jätkuvus

Ettekande selles punktis toogem esile kirikuisade tunnistus tõestusena selle kohta, kuidas varajane Kirik mõistis neid pühakirjakohti, mida me just tsiteerisime.

P. Efraim, u 350. a: “Õnnis oled sina, sina, kelle Jumala Poeg valis ja määras oma jüngrite peaks ning kellele Ta andis väe ja autoriteedi siduda ja lahti päästa.” 6

P. Hieronymus, u 400. a: “Kaheteistkümnest on valitud üks, et pea määramisega oleksid maha surutud skisma seemned.” 7

P. Johannes Kuldsuu, u 400. a: “Peetrus oli siis selle koori juht, apostlite suu, selle perekonna pea, kogu maailma tüürimees, Kiriku vundament.” 8

Teiseks, nende tunnistus ei tõesta mitte ainult Peetruse primaadi jätkuvust, vaid ka seda, et tema järglased selles ametis on Rooma piiskopid.

P. paavst Clemens kirjutab u 96. a Korintose kirikule, noomides seda seaduslikult ametisse pandud koguduse ametimeeste kõrvaldamise pärast, ja on selge, et ta ootab viivitamatut kuuletumist oma korraldustele. “Aga kui mõned pole kuulekad Kristuse poolt meie läbi öeldule , nad teadku, et nad ei mässi end mitte väiksesse eksimusse ja ohtu.” P. Clemensi püüdlused skisma lõpetada olid edukad ja korintlased hindasid tema kirja niivõrd kõrgelt, et seda loeti veel aastakümneid hiljemgi liturgia käigus.

P. Irenaeus, u 180. a: “On hädavajalik, et kõik teised kirikud oleksid ühenduses Rooma Kirikuga, kuna ta on nende kõrgeimaks peaks.”

P. Cyprianus viitab u. a 250 Roomale kui “katoolse Kiriku emale ja juurele” ning kritiseerib skismaatikuid, kes “julgevad purjed puhevile ajada ja toovad kirju Peetruse trooni ja peakiriku ette”.

P. Hieronymus, u 400. a paavst Damasusele: “Lõpp kadedusele, lõppegu rooma hiilguse himustamine! Ma kõnelen kalamehe järglasele ja risti jüngrile. Järgides ei ühtki teist pead kui Kristus olen ma ühenduses seotud teie Pühadusega, see tähendab Peetruse aujärjega. Ma tean, et sellele kaljule on rajatud Kirik.” 9

Vastused vastuväidetele

Vaadelgem viimaks kolme tavapärast vastuväidet, mis tõstetakse esile paavstliku ülemvõimu kasuks toodud piibellikele argumentidele.

1. vastuväide: kiviklibu argument

“Matteuse 16:18 tekst ei viita Peetrusele kui kaljule. See viitab Kristusele kui kaljule. Algses kreekakeelses versioonis on vahe kahel “kivi” tähistaval sõnal. Teksti tuleb tegelikult lugeda ‘Sina oled petros ja sellele petra’le ma rajan oma Kiriku.’ ‘Petros’ tähendab kreeka keeles väikest kivikest, samal ajal kui ‘petra’ tähendab massiivset rahnu. Niisiis on esimene ‘kivi’ Peetrus, kuid Kristus ütleb, et Ta rajab oma Kiriku ‘petra’ peale, milleks on Tema ise. Selle kirjakoha mõte on: “Sina oled ainult üks väike kiviklibu, kuid sellele suurele kaljurahnule (iseendale osutades) rajan ma oma Kiriku.’”

Vastus

Esiteks , kuigi see nüansiline erinevus meessoost vormi “petros” ja naissoost vormi “petra” vahel on olemas klassikalises kreeka keeles, ei eksisteeri seda koinee kreeka keeles (kreeka kõnekeeles, milles on kirjutatud Uus Testament). 10 Koinee kreeka keeles on väikse kivi jaoks sõna ‘lithos’, nagu näiteks “Ütle, et need lithoi saaksid leibadeks” (Matteuse 4:3) ja “Taas kandsid juudid kokku lithoi , et Teda nendega surnuks visata” (Johannese 10:31). Koinee kreeka keeles tähistavad petros ja petra mõlemad suurt kaljut. P. Matteus kasutab lihtsalt meessoost vormi Peetruse pärisnimena, et kogu konstruktsioonil oleks loogiline mõte.

Teiseks rääkis meie Issand need sõnad niikuinii aramea, mitte koinee kreeka keeles. Aramea keeles on “suure kalju” jaoks sõna “keefas”. Seepärast nimetas meie Issand Peetruse “Keefaseks”, nagu Ta meile kinnitaski (Johannese 1:42). Veelgi enam, Ta pidi kasutama sõna “keefas” mõlemas kohas (mitte sõna ‘evna’, mis on aramea keeles väikse kivi jaoks), kuna selles ei oleks olnud mingit loogikat, kui Ta oleks öelnud: “Sina oled suur kalju ja sellele kivikesele ma rajan oma Kiriku.”

Kolmandaks teeb selle kirjakoha kontekst täiesti ilmseks, et meie Issand kõneleb Peetrusega. Ta on selles kirjakohas kogu aeg Peetruse poole pöördunud. Ta on Peetrust just kiitnud selle eest, et too tunnistas usku Kristuse jumalikkusesse. Ta on usaldamas tema kätte taevase kuningriigi võtmeid ning andmas talle meelevalda siduda ja lahti päästa – milline võiks olla õigustus väitele, et Kristus viitab salmis 18 äkitselt iseendale, aga mitte Peetrusele? Antud kontekstis on ilmne, et Peetrust tunnustatakse siin tema usutunnistuse eest.

1. vastuväide: Kristus on Kalju

“P. Peetrus ei saa olla vundament, millele Kirik on rajatud, kuna p. Paulus kinnitab meile 1. kirjas korintlastele (3:11), et ‘teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus’ ning (10:4) ‘see kalju oli aga Kristus’.”

Vastus

“Vundamendi” või “kalju” metafoori võib kasutada rohkem kui ühes tähenduses. Kristus kui Kiriku rajaja ning kogu tema autoriteedi allikas on Kalju ühes tähenduses, kuid see ei takista Teda delegeerimast osa oma autoriteedist p. Peetrusele, et ka tema võiks olla alluvas mõttes kalju. Me nägime juba, et meie Issand on Hea Karjane, ja siiski tegi Ta ka p. Peetruse teatud tähenduses karjaseks. P. Basilius vastab ilusasti sellele vastuväitele.

P. Basilius, u 375. a: “Kuigi Peetrus on kalju, ei ole ta kalju samal viisil nagu Kristus; ta ei lakka olemast Peetrus. Sest kui Jeesus jagab autoriteeti omavaid ameteid, siis Ta ei tee iseennast vaesemaks, vaid säilitab ka ise needsamad asjad, mida Ta jagab. Ta on preester ja Ta teeb teisi preestriteks; Ta on Kalju ja Ta teeb ühe teise kaljuks, ning nõnda annab Ta oma sulastele seda, mis Tal endal on.” 11

1. vastuväide: Halkedoni kirikukogu 28. kaanon

See kirikukogu peeti aastal 451 Väike-Aasias selleks, et mõista hukka monofüsiitide hereesia, uskumus, et meie Issandal oli pärast Lihakssaamist ainult üks loomus, nii täielikult haaras jumalik loomus endasse inimliku loomuse. 28. kaanon kinnitab:

“Täie õigusega andsid isad eesõigused muistse Roomale, kuna see oli keiserlik linn. Kuid sama kaalutlus juhtis 150 piiskoppi 12 andma võrreldavaid privileege Uus-Rooma (st Konstantinoopoli) aujärjele. Nad otsustavad õigesti, et linnale, mille rikkuseks on nii keisriaujärg kui senat ning millel on ilmalikes asjades võrdsed privileegid muistse kuninganna Roomaga, tuleb nagu tollelegi anda mõjukas positsioon kiriklikes asjades ning auväärsuselt teine koht kuulub üksnes temale.”

Selle vastuväite tugevus ei seisne mitte kirikukogu soovis anda Konstantinoopolile primaat, millest eespool seisab ainult Rooma, vaid pigem selle kaanoni väites, nagu võrsuks Rooma primaat üksnes talle Kiriku piiskoppide poolt antud eesõigusest Rooma poliitilise ülemvõimu, mitte jumaliku asutatuse alusel.

Vastus

Alustuseks tuleb märkida, et see 28. kaanon ei ole Kiriku ametlik õpetus, kuna see võeti vastu paavsti delegaatide äraolekul ning paavst p. Leo pani sellele pärast sõnaselge veto. Sellegipoolest, ja mis veelgi tähtsam, varustavad Halkedoni kirikukogu sätted meid rikkalike tõenditega selle kohta, et kohal olnud piiskopid (kuigi peaaegu kõik Idast ning seetõttu allutatud keisri survele) tunnustasid Rooma primaati kui jumalikult seatud tõsiasja.

Esiteks kinnitasid kirikukogu isad, et paavst p. Leo oli oma delegaatide kaudu kirikukogu tõeline eesistuja nagu “pea liikmete üle” – seisukoht, mis osutab sellele, et paavst jagab Kristuse olemist Peaks Kiriku üle.

Teiseks , toetades paavst Leo hukkamõistu Eutychese (monofüsiitluse rajaja) suhtes, kuulutasid kirikukogu isad, et “Peetrus on kõnelnud Leo kaudu” .

Kolmandaks ütlesid nad tagandatud Aleksandria piiskopi (Dioscoruse) kohta, et “ta märatses hullunult isegi selle vastu, kellele Päästja oli usaldanud viinamäe eest hoolitsemise, st isegi teie Apostelliku Pühaduse vastu”.

Neljandaks lihtsalt ei ole mingit ajaloolist tõendusmaterjali selle väite toetuseks, et Rooma võlgnes oma õigused mingile volitusele, mille talle oleks andnud ülejäänud Kirik, justnagu oleks autoriteet antud esmalt Kirikule kui tervikule ning siis üksnes delegeeritud Rooma piiskopile. Kommenteerides Matteuse 16. peatükki, meenutab Tertullianus meile selgesõnaliselt, et me “peaksime meeles, et Issand jättis siin võtmed Peetrusele ning Peetruse kaudu Kirikule”. 13

Nende kaalutluste valguses näib kaanon 28 olevat pelgalt diplomaatiline kummardus keiserlike poliitiliste ambitsioonide suunas, mitte niivõrd tõelisel teoloogilisel veendumusel rajanev avaldus.

Selle ettekande lõpetuseks tahaksin ma jagada üht mõtisklust, mis ei pärine minult, vaid ühelt suurepäraselt protestandist härrasmehelt, kellega mul oli kord Oklahomas au kohtuda. See mees oli äärmiselt erudeeritud ning üdini aus. Ta selgitas mulle, et ta oli mõnda aega kaalunud vastuväiteid, mis on sihitud paavsti ülemvõimu vastu ning üleüldse igasuguse arusaama vastu jumalikult seatud usulisest autoriteedist, ning ta oli leidnud need vastuväited olevat üha vähem veenvad. Meie vestluse lõpupoole jäi ta mõneks hetkeks vait ning ütles siis väga jõuliselt:

“Vanas Testamendis teadis Jumala rahvas, mida neil oli vaja uskuda; nad tundsid ka täpselt moraaliseadusi, millele nad pidid Jumala tahtel alluma; nad teadsid täpselt isegi seda, kuidas Jumal tahtis, et nad Teda teeniksid.

Protestandina ei ole mul mingit kindlust selles, mida pühad kirjad täpselt tähendavad. Ma ei leia protestantlike liidrite hulgas üksmeelt peamistes moraaliküsimustes. Mul ei ole absoluutselt mingit aimu, missugust liturgiat Jumal tahab, et ma praktiseeriksin, või kas Ta üleüldse tahab, et ma mingisugust liturgiat järgiksin. Kui see ongi uus leping, siis ma ei taha seda! Ma tahaksin, et oleksin pigem elanud enne Päästja tulemist!”

See härrasmees, kes saab nüüd õpetust katoliku usus, tabas eluliselt olulist momenti, millele ma ei olnud kunagi mõtelnud: punkti, mis kujutab endast karmi reaalsuskontrolli väitluses paavstliku ülemvõimu üle. Läbi kogu Vana Testamendi kuulutasid prohvetid ette Messia aulise kuningriigi tulemist. Tema kuningriik peab olema tõe linn 14 ja püha mägi (Sakarja 8:3), mida kogu maailm võib näha ja ära tunda (Jesaja 60:1), mis toob ohvri, millega austatakse Jumalat kõigi rahvaste seas (Malaki 1:11), paganarahvaste hulgast võetud preestrite ja leviitide läbi (Jesaja 66:19jj), ning uus Iisraeli rahvas peab elama rahus ja kindlustundes (Jeremija 23:4-6).

Ükskõik, millised inimlikud inimlikud vead võivad Katoliku Kirikul olla kuni aegade lõpuni – isegi kui mõned tema karjastest endist arvatakse raiheina hulka, mis kasvab jumaliku majapidaja põllul –, kui mõelda erinevatele tänapäeval eksisteerivatele kristlikele organisatsioonidele, siis üksnes nähtav usuline ühiskond, mis ulatub üle kogu maailma jumalikult määratud karjase autoriteedi all, nagu Katoliku Kirik väidab end olevat, võib olla nende Vana Testamendi prohvetikuulutuste täitumine ning selle tõeline täitumine, mida on nii tõsiselt igatsetud ning mille pelgalt auline eelkuju, nii õpetuslikult kui liturgiliselt, oli ühtne Iisraeli rahvas.

Eestikeelne tõlge Enn Auksmann, toimetanud Siivi Mänd

1 Catholic Apologetics Today, Fr. William Most, p. 95

2 Vrd Srk 46:1

3 “Ja sel päeval kutsun ma oma sulase Eljakimi, Hilkija poja, panen temale selga sinu kuue, kinnitan talle vööle sinu vöö ja annan tema kätte sinu valitsuse: tema saab siis isandaks Jeruusalemma elanikele ja Juuda soole. Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava.”

4 “Ja Filadel?a koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava.”

5 Catholic Apologetics Today, Fr. William Most, p. 100

6 Hymni Disputati , 3.2, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 65

7 Adversus Jovinianum , 1:2, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 66

8 Homiilia fraasile “Hoc Scitote” 4, tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 66

9 Adversus Jovinianum , raamat I.26; Ep. XV 2. epist 57

10 Seda möönavad ka protestantlikud kreeka keele õpetlased D. A. Carson ja Joseph Thayer.

11 Homiilia 29 Patukahetsusest , tsiteeritud Christ’s Church , Van Noort, p. 67

12 Viide “150 piiskopile” osutab Konstantinoopoli I kirikukogu (381) 3. kaanonile: “Konstantinoopoli piiskopil peab olema auprimaat Rooma piiskopi järel, kuna see on Uus-Rooma.” Seda kaanonit ei ole kunagi Rooma poolt heaks kiidetud, nagu ei ole ka Roomaga iialgi selles küsimuses nõu peetud. Vaata The Church of Christ , Van Noort, p. 66

13 Scorpiace 10 , tsiteeritud The Church of Christ , Van Noort, p. 66

14 Eestikeelses Piiblis “ustav linn” .