Tulge ja avastage armee, millest te pole ehk kuulnudki – Neitsi Maarja vaimne armee!



“Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,» – siis ta ütles halvatule – «tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“
Lugemine püha apostel Pauluse kirjast korintlastele, 1Kr 1: 4–8
Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses! Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval.
Järg pühast evangeeliumist Matteuse järgi, Mt 9: 1–8
Sel ajal astus Jeesus paati ja tuli teisele poole järve oma kodulinna. Ja vaata, tema juurde kanti üks halvatu, kes oli kanderaamil. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: «Ole julge, poeg, sinu patud on sulle andeks antud!» Ja vaata, mõned kirjatundjad mõtlesid endamisi: «See teotab Jumalat!» Jeesus, teades nende mõtteid, ütles neile: «Mispärast te mõtlete kurja oma südames? Sest kumb on kergem, kas öelda: «Sinu patud on andeks antud!» või öelda: «Tõuse püsti ja kõnni!»? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,» – siis ta ütles halvatule – «tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!» Ja too tõusis ning läks koju. Seda nähes hakkasid rahvahulgad kartma ja ülistasid Jumalat, kes andis inimestele sellise meelevalla.

Lourdes’is ei öelnud Neitsi Maarja pühale Bernadette’ile oma nime kuni viimase hetkeni – selle avaldas ta alles 25. märtsil 1858, kaheksateistkümnest ilmumisest kuueteistkümnendal. „Mina olen Pärispatuta Saamine.“
Ka Fatima lastele ei avaldanud ta oma isikut enne viimast ilmumist Cova da Irias.
Ta ei öelnud „mina olen Roosipärja Emand“. Ta ütles:
„Eu sou nossa Senhora do Rosário“
„Mina olen meie Roosipärja Emand“.
Oma raamatu „Fatima, meie aja vaimne valgus“ („Fatima, a spiritual light for our times“) esimeses köites selgitab isa Karl Stehlin põhjalikult, miks Neitsi Maarja endale sellise tiitli valis. Siin on katkendid tema selgitusest:
“Just nagu Lourdes’is, ehkki tema usaldusalused tundsid ta kohe ära, ei tahtnud ta alguses oma nime avaldada. Milleks see viivitus, see saladuslikkus, kui mitte tõmbamaks meie erilist tähelepanu nimele, mis kätkeb oma kandja müstilist olemust? (…)
Ta ütleb: „Mina olen meie Emand“
Võib-olla valis ta väljendi meie Emand nimelt, näitamaks, et ta tõepoolest ongi kõikide inimeste Emand.
Talle meeldib see tiitel nii väga, et ta õhutab meid seda enda kohta kasutama. „Ma olengi tõesti see, kelleks te mind kutsute, ma olen meie Emand. Te nimetate mind oma Emandaks, ja teil on õigus, see ma olen!“
Selle ebatavalise tiitliga tahab ta näidata, et ta tõepoolest on senhora, Kuninganna, kes on oma jumalikult Pojalt saanud kuningliku seisuse ja täidesaatva võimu.
See meelevald ja võim on meie oma. Maarja on meie Emand, osa meist endist – selles mõttes, et tema autoriteet ja võim on ainult meie teenistuses, meie ja meie igavese õnne hüvanguks.
„Mina olen meie Roosipärja Emand“
Tema kuninglikku tiitlit täpsustab sõna „Roosipärg“. See tähendab, et Roosipärjas esildub tema Kuninganna ja Emanda olemus.
Mis on Roosipärg? (…) Roosipärg on kett Taeva ja maa vahel, ankur, mis kinnitab hinge igavesse sadamasse. (…)
„Mina olen meie Roosipärja Emand“ tähendab: „Mina olengi lüli Taeva ja maa vahel, redel, mida mööda Jumal maa peale laskub ja mida mööda meie Tema juurde pääseme. Mina olen senhora, see, kellel on meelevald juhtida ja käskida kõiki roose – kõiki oma laste häid tegusid ja intentsioone, mida nad Jumalale ohverdavad. Ma võtan kõik oma laste kalliskivid, ühendan need oma vooruste ja lõputu armastusega ning valmistan neist väärilise, laitmatult puhta krooni. Sellega kroonin ma ülima austuse, ülistuse ja alandlikkuse aktina oma Poja pea.“
Tõlkis Loviisa Mänd

Jeesus vastas talle: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!”
Lugemine püha apostel Pauluse kirjast efeslastele, Ef 4: 1–6
Vennad! Mina, kes olen vang Issanda pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.
Järg pühast evangeeliumist Matteuse järgi, Mt 22: 34–46
Sel ajal astusid variserid Jeesuse juurde. Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates: «Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?» Jeesus vastas talle: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.» Aga kui variserid olid koos, küsis Jeesus neilt: «Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?» Nad ütlesid talle: «Taaveti.» Tema lausus neile: «Kuidas siis Taavet vaimus hüüab teda Issandaks: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla!? Kui nüüd Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?» Ja ükski ei suutnud talle vastata sõnagi ja keegi ei julgenud sellest päevast peale teda enam küsitleda.

Esimene ja peamine põhjus on see, et Neitsi Maarja ise on meilt seda palunud.
Igal 1917. aasta ilmumisel Fatimas – kord kuus nende kuue kuu jooksul – rõhutas meie Taevane Ema Roosipärja olulisust. Olgugi et igal ilmutusel oli oma eriline sõnum, kordas Neitsi Maarja alati sama:
13. mail: „Palvetage Roosipärga iga päev, et lõpetada sõda ja saavutada rahu maa peal.“
13. juunil: „Ma tahan, et te tuleksite siia järgmise kuu kolmeteistkümnendal kuupäeval, et te palvetaksite iga päev Roosipärga ja et te õpiksite lugema.“
13. juulil: „Ma tahan, et te tuleksite siia järgmise kuu kolmeteistkümnendal kuupäeval; et te jätkaksite igapäevast Roosipärja palvetamist, et lõpetada sõda ja saavutada rahu maa peal – Roosipärja Emanda auks, sest ainult tema saab teid aidata.“
19. augustil: „Ma tahan, et te ka edaspidi käiksite iga kuu kolmeteistkümnendal kuupäeval Cova da Irias ja et te jätkaksite Roosipärja palvetamist iga päev.“
13. septembril: „Jätkake Roosipärja lugemist, et sõda lõppeks.“
13. oktoober: „Mina olen meie Roosipärja Emand. Palvetage Roosipärga iga päev.“
Õde Lucia kommenteerib Neitsi Maarja alalist palvet nii:
„Ma usun, et peale Missaohvri on kõikidest palvetest just Roosipärja palvetamine (…) Jumalale meelepäraseim; ja ühtlasi ka kõige kasulikum meie hingedele. Vastasel juhul ei oleks meie Emand seda nii tungivalt palunud.“
Vastakem oma taevase Ema üleskutsele!
Alustagem juba täna!
Palugem, et ta meid selles aitaks!
Tõlkis Loviisa Mänd


“Täna on meil suur rõõm ja au tähistada Jumala esimese võitleja, taevaste vägede juhi, esimese ja suurima püha Miikaeli püha.
Tema lugu ulatub tagasi loomise alguseni, millest räägivad pühakirja viimased, Ilmutusraamatu peatükid. Püha Johannes ütleb: “Ja Taevas tõusis sõda. Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid. Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas.”
Miks jäi püha Miikael võitluses peale? Mis tegi ta nii võimsaks? Tema vägi tuli tema alandlikkusest. Ta nimi, heebrea keeles Mi Ka El – ladina keeles Quis ut Deus –, tähendab ‘Kes on nagu Jumal?’
Tänane evangeelium võib meid üllatada.
Me eeldame, et tänane Missa on pühendatud pühale Miikaelile. Võib-olla ootame evangeeliumiks eilse päeva kirjakohta, milles meie Issand räägib, et Ta ei ole tulnud rahu, vaid mõõgaga. Võib-olla arvame, et kuuleme keevalistest kõuepoegadest Jaakobusest ja Johannesest.
Hoopiski mitte – evangeelium, mille Kirik meile täna annab, räägib sellest, kuidas Kristus toob oma jüngrite ette lapse ja ütleb: „Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis“ ja „kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu“. Ainult lapsed lähevad taevasse.
“Quis ut Deus? Kes on nagu Jumal?” Nii hüüdis püha Miikael Luciferile. Luciferile, kes oli valguse kandja, ülim kõigist Jumala inglitest, ilusaim, parim ja vägevaim, mõõtmatult võimsam kui Miikael.
Kui teda aga proovile pandi, kui ta valima pidi, ütles ta : “Non serviam“. Ta valis ta pigem põrgus valitsemise, kui taevas teenimise. Sellest alates ei olnud tema jaoks enam Taevas kohta.
Püha Miikaelilt õpime me alandlikkust.“
Allikas : Püha Pius X Preestrite Vennaskonna jutlused.
Mida tähendab olla alandlik?
Püha Aquino Thomas ütleb nii:“Alandlikkus tähendab näha iseend nii, nagu Jumal meid näeb: teada, et kõik, mis on meis head, on Jumala kingitus.”(«Summa theologica», küsimus 161)
Tõlkis Loviisa Mänd

“Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Lugemine püha apostel Pauluse kirjast efeslastele, Ef 3: 13 –21
Vennad! Ma kutsun teid üles mitte loobuma, kui mind ahistatakse teie pärast – see on teie aukirkus. Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga isadus taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma aukirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või mõelda, temale olgu au Kirikus ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.
Järg pühast evangeeliumist Luuka järgi, Lk 14: 1 –11
Sel ajal sündis, et kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda. Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene. Ja Jeesus hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: «Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?» Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna. Ja nendele ta ütles: «Kes on teie seast, kelle eesel või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?» Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata. Aga Jeesus rääkis ka neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti: «Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem, ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika; vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.»

20.septembril 1915. aastal sai Pater Pio nähtamatud stigmad (Kristuse haavad). Kolme aasta pärast muutusid need nähtavaks.
Kui Pio 20. septembril 1918 palvetas laiali laotatud kätega altariristi ees, hakkas tabernaakel enneolematult hiilgama. Kristus lähenes talle imeilusast kiirtesärast ümbritsetud noormehe kujul. Hiilgavad tulised valguskiired valgusid Lunastaja haavadest Pater Piole. Kui nägemus möödus, oli tal Kristuse haavad. Orduvennad leidsid Pio altari jalamil lamamas ja kandsid ta kongi, kus konstateeriti haavu kätes, jalgades ja vasakus küljes. Üks vendadest hakkas nende haavade vastu huvi tundma ja tahtis neid lähemalt uurida, kuid Pater Pio pilk peatas teda – ilmselt soovis ta toimunu saladusse jätta. (…)
Üks naine küsis temalt, kas stigmad valutavad. Selle peale vastas Pater: “Kas arvad, et Issand Jumal andis nad mulle ilu pärast?”
Teine naine päris: “Öelge, Pater, mismoodi nad valutavad.” Pio vastas: “Nii, nagu sa võtaksid naela, lööksid selle käest läbi, jätaksid naela sisse ja elaksid edasi.” Sellest võime mõista, kuidas Pater Pio kannatab. Püha Missa ja Suure Paastu ajal muutuvad valud veel tuntavamaks ja kibedamaks.
Mida tähendavad stigmad Pater Piole? Temale on need suurimaks autasuks, mida Issand inimesele saadab. Meile on katoliku preestri Pater Pio stigmad meeldetuletuseks Lunastaja Kristuse kannatustest. Kuna inimesed olid unustanud ristilöödud Issanda Jumala, ilmus Ta uuesti oma teenris Pater Pios. Ilmus selleks, et inimesed näeksid, millise hinnaga lunastas Kristus meie hinged. Pater Pio võiks öelda üheskoos püha Paulusega: “Mitte mina ei ela enam, vaid Kristus elab minu sees.”
Mida räägib Pater Pio neist kannatusist, mida tal tuleb iga päev läbi elada? Ta kasutab selleks sõnu, mille tähendust kaugeltki kõik ei suuda mõista: “See on Jumala armastuse leek ja ma kannatan rõõmuga.”
Kõige rohkem mõtleb Pater Pio patustajatele. Ta kannatab selle nimel, et nad kahetseksid ja pöörduksid tagasi Jumala juurde.
Lühike palve sellelt suurelt pühakult:

“OO Jumal,
Sinu halastusele usaldan ma oma mineviku,
Sinu armastusele – oma tänase päeva,
Sinu ettenägevusele – oma tuleviku.” Püha Padre Pio
Katkendid raamatust Jutustus Padre Piost – Karl Wagner (1966)

“Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab ka lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. Ärgem tüdigem head tehes.” Püha apostel Paulus
Lugemine püha apostel Pauluse kirjast galaatlastele, Gl 5: 25, 26; 6: 1–10
Vennad! Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus. Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad! Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse. Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast. Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja olgu tal siis kiitus üksi iseendas, mitte teiste ees, sest igaühel on ju kanda oma koorem. Aga see, keda õpetatakse sõnaga, jagagu kõike head õpetajale. Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab ka lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!
Järg pühast evangeeliumist Luuka järgi, Lk 7: 11–16
Sel ajal läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, oli ta halastusest liigutatud tema üle ja ütles: «Ära nuta enam!» Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: «Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!» Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: «Meie seas on tõusnud suur prohvet!» ja «Jumal on külastanud oma rahvast!»