Intervjuu Püha Pius X Vennaskonna kindralülemaga
Isa Davide Pagliarani Angelus Pressi korraldatud konverentsil
Intervjuu on tehtud 1. novembril 2024 ja avaldatud ajakirja “The Angelus” 2024. aasta novembri-detsembrinumbris
“Tänapäeva katoliiklastele pakub Vennaskond kompromissitut tõde, mida teenitakse tingimusteta, elades seda järgides ausameelselt hingede pääsemiseks ja kogu Kiriku teenimiseks.”
1. Isa, kuidas te selgitaksite Vennaskonna rolli aastal 2024? Kas see on eelkõige Traditsioonile tunnistajaks olemine või ülemaailmne misjonitöö, nagu seda varem tegid Püha Vaimu isad, mitte paralleelkirikuna tegutsemine, nagu mõned inimesed väidavad? Või midagi muud?
Vennaskonna roll ei ole põhimõtteliselt sugugi erinev sellest, mis tal on olnud asutamisest alates, nagu määratleb meie põhikiri: “Vennaskonna eesmärk on preesterlus ja kõik sellega seotu ning mitte miski muu peale sellesse puutuva.” Vennaskond on esmajoones preesterlik ühing, mis on pühendunud preestrite pühadusele ning seega hingede ja terve Kiriku pühadusele preesterkonna pühaduse kaudu. Nagu ütleb ka meie põhikiri: “Vennaskond on olemuslikult apostellik, sest seda on ka Missaohver.”
Vennaskond on täitnud seda rolli asutamisest alates selle enneolematu kriisi olukorras, mis mõjutab eriliselt preesterlust, Missat, usku ja kõiki Kiriku aardeid. Selles mõttes on Vennaskond meeldetuletus sellest, et need aarded on tõelised ja väga vajalikud kõikide asjade taastamiseks. Olemata ise seda rolli otsinud, tegutseb Vennaskond kui Traditsiooni privilegeeritud tunnistaja olukorras, kus see Traditsioon on varju jäetud. On tõsiasi, et selles osas on Vennaskond vasturääkimise märk Kiriku Traditsiooni kasuks. Tal on ainulaadne jõud selle Traditsiooni kaitsmiseks, kuivõrd ta lükkab aruteludesse laskumata ja järeleandmatult tagasi kõik liberaalsed reformid. Nii osutub Vennaskonna seisukoht otseseks ja täielikuks vastuseks sellele, mida Kirik praeguses olukorras vajab.
Viimastel aastatel on ehk uus see, kuidas segaduses katoliiklased Vennaskonda suhtuvad. Vennaskonda ei demoniseerita enam. Inimesed ei vaata sellele enam kui paralleelkirikule, mis juba on või on muutumas skismaatiliseks, või kui pisikesele grupikesele, mis tegutseb kõige tänapäevase vastu, jäänud kinni oma tagurlikesse tavadesse ning võimetu ajaga kaasas käima. Praegusel ajal kadestatakse tihti Vennaskonna olukorda ja janunetakse aarete järele, millest see elab. Lühidalt öeldes on see paljudele inimestele teetähiseks. Neid katoliiklasi, kes Vennaskonna avastavad, köidavad selle jutlused, liturgia, preestrite ligimesearmastus, koolide kvaliteet ja kabelite õhustik. Üha enam võimaldab Vennaskond katoliiklastel ja preestritel taasavastada Kiriku aardeid. See on väga julgustav.
2. Mida on FSSPX-il tänapäeva katoliiklastele anda sellist, mida ei paku Ecclesia Dei kogukonnad?
Nüüdseks tegevuse lõpetanud Ecclesia Dei komisjoniga varem seotud kogukonnad pakuvad oma tasandil traditsioonilist liturgiat ning valdavalt ka traditsioonilist katehheesi. Pinnapealselt otsustades võiks arvata, et nende ja Vennaskonna vahel on vähe erinevusi. Kuid nemad ise rõhutavad, kuidas nad viimasest erinevad, eriti kuulekusega seoses. Nende kirjelduse järgi on Vennaskond juhitud sedevakantismi kalduvast vaimust ja elab nii, nagu ei peaks kellegi ees vastutama, kujutades seega ohtu kiriklikule ühtsusele ja oma usklike usule. Veidi lihtsustades väidavad nad, et teevad “Kiriku sees” sedsama, mida Vennaskond sooviks teha “väljaspool Kirikut.”
Mida nad aga ei ütle, on see, et tegelikult on neil ainult piiratud vabadus. Neil on vaid see tegevusväli, mille annab neile rohkem või vähem heatahtlik hierarhia, mida suuremal või vähemal määral kannustavad personalistlikud ja liberaalsed põhimõtted ning mis on igal juhul võimetu tunnistama Kiriku Traditsiooni hädavajalikkust ja põlisust. Selle tagajärjel on nende apostolaat ja mõju pärsitud, kammitsetud ja ohustatud, nii et küsimus nende tegeliku püsimajäämise kohta muutub üha murettekitavamaks. Kuid asi ei piirdu sellega: ka nende Traditsioonile pühendumuse tähendus muutub vastuoluliseks. Tõepoolest, see piiratud vabadus antakse neile erilise karisma, liturgilise eelistuse või omalaadse tundlikkuse nimel. Sellel on mitmeid äärmiselt tõsiseid tagajärgi.
Esiteks ei kaitsta Traditsiooni enam kui midagi asendamatut ja ainuvajalikku, millel on Kirikus võõrandamatud õigused. Seda taotletakse kui eelistatud hüve. Nõutakse õigust traditsioonilisele liturgiale ilma selgelt välja ütlemata, et kaasaegne liturgia on vastuvõtmatu, kuna see kahjustab usku. Nõutakse õigust traditsioonilisele õpetusele ilma selgelt välja ütlemata, et just see Traditsioon on usu terviklikkuse ainus tagatis, välistades kõik sellest lahknevad suunad. Traditsiooni ei saa kaitsta kui ühe või teise kogukonna erihüve, mis taotleb vaid endale õigust selle järgi elada, eelistades seda mingile teisele hüvele. Traditsiooni tuleb kaitsta kui kogu Kiriku ühist hüve ning nõuda seda igale katoliiklasele kui nende ainsat ja kõike muud välistavat hüve. Teisalt, lisaks sellele, et nende kogukondade olukord on ebakindel, seisavad nad silmitsi tingimustega, mis piiravad usu avalikku väljendamist. Eelkõige on neil võimatu astuda vastu igasugustele liberalismi vormidele. Traditsiooni ei saa tõhusalt kaitsta, ilma et samal ajal mõistetaks hukka eksitused, mis sellele vastu seisavad. Kui nendest eksitustest järjepidevalt vaikida, ei tajuta lõpuks enam, kui kahjulikud need on, ning vähehaaval võetakse nad märkamatult omaks.
Muidugi ei otsusta me siin selle üle, millist head see või teine preester mingis olukorras võib teha, ega ka selle innukuse üle, mis teda isiklikult tema pastoraalses teenimises tiivustab. Näeme siiski, et nende kogukondade ebakindel seisund ja tingimused, millele neid asutamisest alates on allutatud, võtavad neilt objektiivselt täieliku vabaduse üleilmse Kiriku mööndusteta teenimiseks.
Peapiiskop Lefebvre ei lasknud aga end heidutada ei ähvardustest ega löökidest; andes Vennaskonnale vahendid võitluse jätkamiseks Kiriku eest, tagas ta sellele otsustavalt ülima vabaduse: mitte võltsvabaduse, mis seisneb soovis olla sõltumatu igasugusest inimlikust autoriteedist, vaid tõelise vabaduse töötada täielikult ja tingimusteta usu, preestriameti ja Missa taastamise nimel. Tänapäeva katoliiklastele pakub Vennaskond kompromissitut tõde, mida teenitakse tingimusteta, koos vahenditega selle järgi terviklikult elada, et päästa hingi ja teenida tervet Kirikut.
3. Mis on teie arvates nende suurim takistus, kes kõhklevad Vennaskonna Missadel osalemast?
Peamine põhjus, mis hoiab tagasi usklikke, keda köidab traditsiooniline liturgia, on kahtlemata meie kanoonilise olukorra näiline ebaseaduslikkus, see, et kirikuvõimud ei tunnusta meid ametlikult. See viib meid kuulekuse küsimuseni, mida juba varem puudutasime. Tuleb õigesti mõista, et kuigi võimude konkreetne tunnustus ja heakskiit on alati Kiriku töö jaoks soovitav, on siiski erandlikke olukordi, kus see pole absoluutselt vajalik.
Vennaskonna olukord sõltub üldisest olukorrast Kirikus, mis on nüüdseks mitu aastakümmet elanud enneolematus kriisis. Juba paavst Paulus VI ise rääkis Kiriku enesehävitusest. Kahjuks on selle põhjustanud Kiriku kõrgeimate võimukandjate toetus kaasaja eksitustele, mis Vatikani II kirikukogu ajal ja sellest lähtunud reformide kaudu on sügavalt tunginud tervesse Kirikusse ning viinud loendamatud hulgad usklikke usu hülgamiseni. Selle asemel, et säilitada usuvaramut hingede päästmiseks ja kogu Kiriku ühiseks hüvanguks, andis paavst oma mõjuvõimu Kiriku hävitamise teenistusse.
Peapiiskop Lefebvre’i igikestvaks teeneks jääb see, et ta lükkas tagasi Kiriku enesehävituse ning säilitas vapralt Kiriku Traditsiooni, keeldudes laastavatest uuendustest ja pakkudes jätkuvalt hingedele Kiriku õpetuse, Missa ja sakramentide üleloomulikke hüvesid. Nimelt see oligi põhjus, miks kirikuvõimud otsustasid teda karistada, tema töö ära keelata ja ta seeläbi kanoonilisest tunnustusest ilma jätta. Tol hetkel ei olnud kaalul midagi vähemat kui katoliku usu ja seda usku väljendava liturgia säilitamine. Sellise autoriteedi kuritarvitamisega silmitsi seistes ei saanud peapiiskop Lefebvre nõustuda oma töö lõpetamisega. See tähendanuks usklike hülgamist, kes oleksid jäänud ilma veatust õpetusest ja traditsioonilisest liturgiast ning teenäitajast kaasaja eksitustega toime tulemiseks. Peapiiskop mõistis, et Vennaskonna keelustamine on võimu kuritarvitamine, mis ohustab tõsiselt Kiriku hüvangut. Võim on paavstile antud Kiriku hüve alalhoidmiseks, aga mitte kahjustamiseks. Ja paavstile võlgnetakse kuulekust, kui tehakse koostööd Kiriku hüvanguks, mitte siis, kui tehakse koostööd Kiriku hävinguks. Sellest tulenevalt ja tegelikult endast hoolimata oli peapiiskop Lefebvre’il julgust mitte kuuletuda … selleks, et kuuletuda. Pidades meeles, et meie Issanda Jeesuse Kristuse tahtel on hingede päästmine Kiriku kõrgeim seadus, millest on mõjutatud kõik teised kanoonilised seadused, eelistas ta kuuletuda kõrgeimale seadusele ja riskida jääda Kiriku hierarhia tunnustuseta, selle asemel et olla kuuletumatu sellele seadusele ja alluda keeldudele, millega teda üle külvati. “Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.”
Kahjuks on praegune olukord ikka veel samasugune ning Vennaskond seab hingede ja Kiriku hüvangu endiselt esikohale, muretsemata hirmutamise ja kriitika pärast. Vennaskond oleks väga rõõmus, kui ta saaks kõrgeima võimukandja heakskiidu: see näitaks, et võimukandja on taas oma missiooni mõtte avastanud ja saab aru, mis on Kiriku tõeline hüve. Siis oleks Vennaskond rahul, et saab jätkata Kiriku teenimist seadusliku staatusega. Ent niikaua, kui selle seaduslikkuse hinnaks on võtta vastu vastuvõetamatu – Kirikut hävitavad eksitused ja usku ohustav liturgia –, eelistab ta jätkata tööd tunnustamatuna, et mitte reeta Kirikut ja hingi, kellele tema kabelid on pelgupaigaks.
4. Kuidas saavad perekonnad kõige rohkem kasu Vennaskonna pakutavast?
Perekonnad on Vennaskonna erilise hoole all, sest just seal sünnivad ja kasvavad kutsumused, nagu ka noored inimesed, kes rajavad tulevasi perekondi. Pered, kes asuvad elama meie prioraatide lähedusse, saavad osa rikkast koguduseelust, mida toidavad sakramendid, mis järgib palverütmi ja mida elavdavad rohked teised pered, kes moodustavad vastastikuse abi ja toetava kristliku ligimesearmastuse võrgustiku. Mida tihedamalt on perekond seotud kabeli või prioraadi eluga, seda tugevamaks ta muutub ja seda enam suudab näidata head eeskuju. Niisugusele perekonnale saab altarist loomulikul viisil pidepunkt ja vaimuliku elu allikas; pühendumus, mida ta üles näitab, aitab tal kasvatada oma suuremeelsust ning tasapisi tõmbab liturgiline ja sakramentaalne elu selle pere eemale maailma vaimust ja soodustab kristlike vooruste arendamist.
Mõistagi väärivad mainimist ka Vennaskonna või sellega seotud kogukondade koolid, kus püütakse kujundada terviklikke mehi ja naisi nii intellektuaalsel ja füüsilisel kui ka moraalsel ja üleloomulikul tasandil. Kuigi need koolid on ebatäiuslikud, nagu on iga inimtöö, on nad siiski peredele tõeliseks õnnistuseks.
Lõpetuseks puudutaksin meie Vennaskonna kolmandat ordut, mis pakub iseäranis perekondadele kindlat vaimset raamistikku, et juhendada vanemaid nende mitmesugustes kohustustes, eriti nende ülesannetes kasvatajatena. Selle otsesema seotuse kaudu saavad usklikud osa kõigist Vennaskonna liikmete palvete ja teenetega saavutatud armudest ning toetavad Vennaskonda vaimselt Kiriku eest peetavas võitluses. Koos nende isikliku ustavusega väga lihtsatele kolmanda ordu reegli kohustustele on see suureks abiks nii nende enda kui kogu pere pühitsemisel.
5. Mis on praegusel ajal suurim traditsioonilisi katoliiklasi ähvardav oht? Kus on nad kõige haavatavamad?
Esimene asi, mis mulle pähe tuleb, on ilmaliku vaimu oht, mis koosneb mugavusest, materialismist, meelelisusest ja loidusest. Meie ilmikutest usklikud ja ka Vennaskonna liikmed ise on nagu kõik teisedki pärispatust haavatud, ning oluline on, et me ei alahindaks naiivselt kristliku elu võimalikku rikutust ükskõik millise katoliiklase hinges, olgu selle põhjuseks siis inimeste arvamuse järgimine, ükskõiksus, isekus või ebapuhtus. Me peame tegema kõik endast oleneva, et end ja eriti noori selle eest kaitsta. See nõuab, et uuriksime meie ajal esile kerkivaid probleeme, mille põhjus on eeskätt peaaegu üleüldine ligipääs internetile, mis on aga liigagi tihti nii kõlbeline kui ideoloogiline mülgas. Ekraanide sissetung ja nende järelevalveta kasutamine peaksid olema tõsiste uuringute teema, et paremini teadvustada nende põhjustatavaid probleeme ja rakendada tervemõistuslikke vastuabinõusid kahju vähendamiseks ning ennetavate meetmete tugevdamiseks.
Teine rõhutamist vajav oht katoliiklastele, kes on alati olnud traditsionalistid, seisneb selles, et võidakse uinuda tingimustes, kuhu on jõutud tänu eelkäijate pingutustele. See on lõdvestumise oht. Vastupidi, mulle tundub, et eelkäijate pingutused seavad meile kohustusi. Tänapäeval kättesaadavad suuremad võimalused saada osa Missa ja Traditsiooni aaretest on antud meile selleks, et üha täielikumalt nende järgi elada, mitte selleks, et lõõgastuda ja jääda puhkama juba tehtu najale. Veel on vaja palju-palju hingi päästa, ja nende eest peetav võitlus on raskem ja vajalikum kui kunagi varem.
Meie käsutuses olev aeg ja võimalused peaksid tõukama meid veelgi usinamalt pingutama enda pühitsemiseks ja apostelliku töö tegemiseks. Selleks on vaja palju suuremeelsust ja ennekõike apostellikku elulaadi, mis on täiesti ja kõigutamatult üleloomulik.
Lõpetuseks võib esineda veel üks oht, milleks on elamine intellektuaalses mugavuses, mis tuleneb veendumusest, et ollakse õigel teel ja seega mõistetakse üleolevalt hukka teisi, “kes eksivad”. Ühest küljest on vajadus hariduse järele universaalne ja inimesed eksivad sageli, arvates, et neil pole enam midagi õppida. Vastupidi, on hädavajalik jätkata enda harimist olulistel teemadel, milles igal katoliiklasel on kohustus olla valgusallikas teistele. Teisest küljest on alati kahjulik pidada teisi alaväärseks nende vähesemate teadmiste pärast. Inimene, kes on katoliiklase nime vääriline ja keda innustab ehtne ligimesearmastus, peaks hoopiski võtma oma südameasjaks teadmatute heatahtliku toetamise, et aidata neil tõelise usu avastamisel edasi liikuda. Elav, heatahtlik ja kannatlik armastus levitab usku palju paremini kui teaduslikud sõnavõtud, mis on tulvil ebasõbralikku ja üleolevat arvustamist.
6. Nüüdseks on täitunud esimene pool teie ametiajast kindralülemana. Millised on teie mõtted möödunud kuue aasta kohta?
Üks sügavaima mulje jätnud asju viimase kuue aasta jooksul on olnud meie preestrite suuremeelsus oma apostolaadis, mida neil õnnestus eriti hästi üles näidata koroonakriisi ajal. Nad suutsid riskida vastavalt olukorrale arukalt ja mõnikord väga loovalt, et tulla võimalikult hästi vastu hingede vajadustele. See aeg näitas Vennaskonna võimet leida erandlikus olukorras sobivaid lahendusi, seades usklike vaimuliku heaolu alati esikohale. Selles avaldus kaunilt juba varem mainitud põhimõte: “Hingede päästmine on Kiriku kõrgeim seadus.”
Teise viimaste aastate tähelepanuväärse õppetunni andis meile motu proprio “Traditionis custodes”. See dokument, mis loogiliselt sobitub praeguse pontifikaadi pikaaajalisemasse plaani, tõestas taas ja nüüd juba lõplikult peapiiskop Lefebvre’i 1988. aastal tehtud otsuse suurt ettenägelikkust ja sügavat tarkust: piiskoppide pühitsemisega paavsti mandaadita andis ta tegelikult Vennaskonnale vahendid oma missiooni jätkamiseks Traditsiooni kaitsjana. Selle valiku kohasus tundub tänapäeval vaieldamatu. Kus me ilma oma piiskoppideta oleksime? Kus oleks Traditsioon Kirikus? Ja kellel on praegu veel vabadus elada täielikult Kiriku aaretest? Pole kahtlust, et osaliselt tuleneb meie apostolaadi kasv uute tõendite ilmnemisest [toonase pühitsemise kui targa otsuse kohta].
Rääkisite meie piiskoppidest ja arvan, et meil kõigil on meeles piiskop Tissier de Mallerais’ kurb surm. Mida tema lahkumine Vennaskonna jaoks tähendab? Palun rääkige, millised tagajärjed on sellel Vennaskonna võimalustele oma missiooni ellu viia. Teisisõnu, tulles tagasi teie poole ametiaja täitumise juurde, milline on teie vaade järgmisele kuuele aastale?
Piiskop Tissier de Mallerais’ surm on üks tähendusrikkamaid sündmusi Vennaskonna ajaloos. Meie ajaloost on nüüd tõepoolest pööratud üks lehekülg, mis astub igavikku. Aga milline suurepärane lehekülg! Piiskop Tissier oli ju kohal algusest peale, peapiiskop Lefebvre’i saaga esimestest hetkedest alates. Ta elas meie asutaja kõrval, jagades temaga rõõme ja valusid, mis saatsid Vennaskonna kasvu, kuni ta lõpuks valiti üheks neljast piiskopist, kellest said peapiiskopi järglased. Ja kogu tema elu oli tulihingeline ja julge ustavus võitluses usu ja Vennaskonna missiooni eest. Kiriku ja hingede eest, lõpuni välja. Ta läks isegi kaugemale, kui tal jõudu oli. Tema suuremeelsus ja innukus viisid teda kaugemale, kui tema sammud suutsid kanda. Tema eriliseks kireks oli jutustada meile peapiiskop Lefebvre’ist ja Vennaskonna ajaloost. Me tunneme temast puudust. Kuid me oleme piiskop Tissier de Mallerais’ üle uhked. Uhked oma piiskopi ja selle eeskuju üle, mille ta meile jättis.
Ilmselgelt räägib meiega selle sündmuse kaudu jumalik ettehooldus. On täiesti selge, et tema surmaga kerkib küsimus Vennaskonna töö jätkuvusest, sest nüüd on jäänud ainult kaks piiskoppi, samal ajal kui meie hingede abistamise ülesanne näib Kirikus praegu valitseva kohutava segaduse ajal veelgi vajalikum. Kuid sellele küsimusele saab vastata ainult rahus ja palves. Peapiiskop Lefebvre’i eeskuju järgides laseb Vennaskond end juhtida ettehooldusest, mis on alati selgelt näidanud, millist rada mööda minna ja milliseid otsuseid teha. Tänapäeval, nagu varemgi, juhib meid ettehooldus. Tulevik on Jumala ettehoolduse kätes ja me järgneme usaldusega selle juhatusele. Kui aeg kätte jõuab, siis teame, kuidas puhta südamega oma kohustused kanda võtta. Hingede ees ja Vennaskonna liikmete ees. Jumala ees. Jäägem rahusse ja usaldagem see asi lihtsalt Jumalaema hoolde.
Mis puudutab tulevikku, siis üldisemalt rääkides loodaksin väga, et järgmised aastad toovad preestritele ja ilmikutele uue arusaama ühest olulisest küsimusest: vajadusest kutsumuste järele. Mitte ainult seoses sellega, kuidas tõmmata Kristuse teenistusse üha rohkem uusi inimesi, olgu siis preestriametisse või pühendunud ellu, vaid ka seoses sellega, kuidas tagada nende püsimajäämine, kellel on kutsumus.
Ning ma arvan, et eriti peame me mõistma, et peab rohkem palvetama. Jah, palvetama. Palvetama, et Jumal saadaks töötegijaid oma lõikusele, sest lõikus on külluslik, kuid töötegijaid napib. Ja palvetama, et Teda tänada juba saadud kutsumuste eest, sest viimased aastad on selles osas olnud väga julgustavad. Kuid pühaduse ideaal peab üha enam tõmbama ligi pühitsetud hingi ja muutuma ka noortele inimestele üha kütkestavamaks. Hinged ootavad. Nad janunevad. Nad vajavad apostlite leegione. Ning üksnes Jumal äratab need apostlid, karjased või kontemplatiivsed hinged. Seetõttu peame palvetama, et Jumal kutsuks, ja et suuremeelsed hinged oleksid avatud Tema häälele ning suudaksid sellele truult vastata. Selle armu saamiseks pöördugem ennekõike Puhtaima Neitsi, kaaskannatava Jumalaema, preestrite Ema ja pühendunud hingede eeskuju poole.
Õnnistagu teid Jumal!
Isa Davide Pagliarani, kindralülem
Tõlkis Siivi Mänd